Suur kohver asetses mu paremas käes samal jala kui pooltühi spordikott oli leidnud enda tee minu õlale. Astusin vaikselt kohrvit enda järel vedades treppidest alla, et mitte kohvril veel all olevaid rattaid ära lõhkuda.
„Selina,“ kõlas mu ema hüüe köögist kuid ma ei saanud vastata ka siis kui oleksin seda tahtnud kuna mu suu oli siiski asjadest tühi aga ma lihtsalt ei soovinud enda onu farmi minemist kellegi kaela lükkata.
Mulle meeldis küll seal farmis varem, siis kui see kuulus ma vanaisale aga nüüd ma ei osanud isegi ette kujutada kui korras see vana hoone võis nüüd olla kuigi paari kuuga võib maja korda teha, väljast aga seest hakkab see ikkagi väljapoole kõdunema.
Ma ei tohtinud mõelda sellest farmsit nii kuna mul oli aega veel kaks kuud seal näha neid 'kõduinevaid' seinu ning 'läbi vajuvaid' pärandaid.
Tegelikuses ma ei tohtingi nii mõelda kuna mees, kes seda enne enda eluajal juhtis pani tervesse sellesse hoonesse enda hinge ning armastuse. Nelja-viiene nagu ma sel hetkel olin üritasin ma aidata vanaisa kuigi lõpuks ta ikkagi tänas mind enda seltskonna eest kuna sel ajal oli mul raskusi vaikimisega.
Lõpuks olid mul kodu treppid ületatud ning ma sain ise esimest korda päeva jooksul enda asjad autosse viia.
„On sul veel asju?“ küsis mees, kes mu viimaseid asju hakkas vastu võtma.
„Kas sa tahad, et ma terve elamise kaasa võtaksin?“ küsisin naerdes, kui isast eemaldusin ning enda seljal mehe arusaamatut pilku tajusin; just nagu alati kui ta millegist aru ei saa aga ma ei hoolinud sellest eriti – sel hetkel.
Naerdes sisenesin majja ja lükkasin jalge otsas olevad tossud seina äärde ootama seda hetke, mil ma pean nad taas jalga ajama ning nendega enda kodust minema jalutama.
Alati olin ma olnud paranoiline iga asjaga ning ma isegi uskusin müstilistesse asjadesse kuigi teised olid teinud mulle selgeks, et neid ei saa olemas olla ma siiski uskusin kuna igaüks peab uskuma millegisse. Kas või jumalasse.
Libistasin enda sokides olevad jalad mööda puupinda vaikselt edasi kuni jõudsin köögini, kus ema vaikselt toimetas ja mulle mingit sööki valmistas kuna seda oli aru saada, sest ma ei tahtnud veel hommikust süüa.
„Mis sa teed?“ küsisin tuima häälega kui end õlaga vastu ukse ava toetasin ja prille enda ninale paremini asetasin.
Selena ei pööranud just nagu tähelepanu mu küsimusele kui hakkasid kurki millegi jaoks.
Ma ei hakanud ka küsimust kordama kuna liiga peale tükkiv vaid ühe tühise küsimuse pärast pole ma kunagi olnud, sest minu uudishimu võib-olla küll suur kudi tihti peale enda sõprade käest polnud ma saanud vastuseid.
Naise seljal jooksid lille mustrid ning valged põllepaelad olid ümber mu ema piha ning kaela kerinud. Mõlemad paelad olid seoutud kiiresse kuid vatsupidavasse lipsu kuna muidu poleks see põll pidand vastu pea kahte tundi seljas olemist.
„Ma ei teadnud kas sa tahad teepeal süüa seega ma teen sulle paar võileiba kaasa,“ lausus naine kui üle enda õla kiire naeratuse mulle saatis.
„Paar?“ kergitasin uskumatult kulmu kui end ukse avast lahti lükkasin ning köögi lauale lähenema hakkasin.
Tõesti asetses laual paar võileiba kuid kohe kinldasti ei tähendanud ema paar kahte või ärmisel juhul nelja võileiba vaid ikka paar tähenab paari arvu.
Õrn naeru pahvakas pääses üle mu huulte kui ma laual asetsevaid erinevat sorti võileibu silmitsesin.
„See on tõesti paar,“ lausus enda lõuga naise õlale pannes ning jälgides seda kuidas ta kiirelt kurki viilutab.
„Ma ju ütlesin sulle, kallike, et paar,“ lausus naine enda õlga ebamugavalt liigutades, millele ma enda õla olin peale pannud ja ei kavatsenudki ära võtta.
Ma teen seda nende nimel, laususin endale mõttes kui üritasin mõelda mitte kahele kuule, kus ma pean viibima koos teiste sulastega ning tööd rügama.
Loomulikult sain ma natukene raha selle eest kuna Havai saartel ei kavatsevat mu ema kordagi arvuti taha istuda ning nautida vaid päikese kiirte kõrvetamist enda nahal; tema ei olnud süüdi selles, et harvad puhkused isal on vaid see firma kus ta töötab.
Muigasin tujutult kui enda lõua ema õlalt võtsin ning tühjalt mööda maja ringi uitasin ning vätsin endale, et ostin midagi tähtsat sellele reisile, kuigi ma ei otsinud tegelikuses mitte kui midagi. Kõik mis vaja läks olid mul juba autosse tassitud.
Lasin silmadega mööda elutoa kollaseid seinu ning kirsipuust ehitatud mööblit. Kõik asetses veel nii nagu siia kolimisel oli kuid just sellisena nägi see maja hubasem välja.
Silmad peatusid, mil ühel pildil kus ma olin koos Sireeniga naervalt peal ning meie selja taga seisis tumeda päine poiss, kes naeratas sama moodi nagu Sireen seda ise tegi; tema vend, kes varsti peaks saabuma taas enda kodumaale puhkama koolist.
Ma olin endale miski pärast teinud selgeks, et ma ei tohi igatseda enda sugulasi kuigi Sireeniga veedetud lõkke õhtud olid mul endiselt meeles nagu ka Adami lollid ideed; üle lõkke hüpata.
Kuna kõige vanem pidi meie seltskonnast alati asju ette näitama siis ta tegigi seda kuigi oleks ise äärepealt elevalt leegitsevasse lõkkesse kukkunud.
„On aeg,“ lausus ema, kui ma end naeratades ümber pöörasin ning naise käes olevat taldrikut silmitesin, millele mitmeid kordi oli toidukile peale tõmmatud.
Noogutasin vaid naisele kui teda kallistama läksin ning eemale tõmbudes taldriku ta käest ära võtsin: „Suve lõpuni siis!“
„Me hakkame sind igatsema!“ lausus naine nõrgalt naerates kuigi tema õrnalt naeratused tähenasid peagi pisaraid, mis voolama hakkavad.
„Ei!“ laususin kindlalt naisele ning kissitasin silmi, „te ei igatse mind vaid naudite vabadust, mille segajaks ei ole mina!“
Kindla naeratuse saatel noogutas mu ema enne kui mind hakkas uksest välja poole vedama.
Ma oleksin naerdes talle midaginähvanud kuid ma teadsin, et üks mu lause veel, mis on seotud ära minemisega ja juba hakkab mu ema kahetsema otsust minna Havai saartele ilma minuta.
Naeratasin hüvasti jätvalt naisele, kes käsi enda valgesse põlle pühkis ning mulle sama moodi vastu naeratas.
„Ma vihkan hüvasti jätte!“ laususin kindlalt pöörates end isa poole ning rondises auto eesistmele istuma.
Isa ei lausunud mitte midagi ja ma teadsin ka miks: ka temale ei meeldi hüvasti jätud ja selle asja olingi ma just isalt pärinud.
Väikesed küla majad jäid meist ühe rohkem maha ning igatsevalt järgi vaatama kuigi me olime ammu juba mu kodulinnast väljunud ma siiski igatsesin neid üksikuid ja privaatsust pakkuvaid maju.
Nõrk naeratus oli kerkinud mu näole kui ma silmitsesin meile vastu tulevaid maja ning majade ees mängivad lapsi, kes ei teadndu üldse suurlinna ohtudest midagi kuid mis ohutd saaksid ühes väike külas varitseda.
Poe vargused, mis on kohalikke enda korraldatud vaid lõbu pärast?
Laps kaob ära kuid järgmise päeva õhtuks tuleb rõõmsa naeratuse saatel koju ja teatab, et käis metsas marju korjamas?
Mingin kretiin murrab majja sisse ning võtab kaasa vaid võib-olla olemas olevad hõbe asjad kudi teleka jätab ikkagi majja?
Keegi röövib veidike majast kaugemale läinud lapse ära kuid annab tagasi kuna hunt enda kodu lähedal ei murra?
Ohtusi selles pisikeses võid pidada väikeseks mitte sellisteks nagu olid suur linnades, kus pea igal poeröövlil oli juba relv olemas ning sai sellega ähvarada poes töötavad naist, kes hirmunult hakkab koheselt röövlile asju andma.
See pisike linn võis peita endas saladusi kuid kohekindlasti ei omanud see pisike linn selliseid mõrvare ning pandiite nagu seda linnad tegid.
„Kaua me peame veel sõitma?“ küsisin kui hakkasin enda süles olevaid saju usinasti sööma.
„Orienteeruvalt on veel viis tundi sõitu kuid ma usun, et kui ma veidike kiiremini sõidan jõuame kiiremini,“ lausus mees ning kiikas küsivalt minu poole.
„Mul ükskõik aga vaata, et üle saja miili tunnis ei hakka sõitma kuna ma ei taha surra,“ laususin ning tõsin teise käega ühe võileiva veel üles ja ulatasin mehele, „sa pole hommikust söönud nagu minagi seega võta!“
„Sa oled just nagu Selena,“ märkis mees võtts mu käest enda hommiku sööki.
„Ja selle pärast on mul temaga ka sarnane nimi, või mis issi?“märksin tähtsalt kudi tegin sellest siiski küsimuse kuna ma ei saanud selles eriti kindel olla.
Silmanurhgast ma võisin märgata seda kuidas ta nõustuvalt noogutas ja taas rohkem enda sõitmisele keskendus kuid mu vihast pilku nähes ka vaikides sööma hakkas.
Laulsin vaikselt kaasa enda ühele lemmik laulule, msi raadiost üllataval kombel jooksis kuna ma polnud seda laulu mitte kunagi kuulnud kuskilt mujalt kui vaid arvutist või sis telefonist.
Mu suu oli tõmbunud sirgeks kriipsuks ning kulmud kortsu vajunud kui ma nägin meile lähenevat uue osariigi märki.
Aeg oli mul harjuda tegelikuses farmi eluga kuna kindlasti ei saanud see olla esimene suvi, kus ma pean minema onu farmi – enda tahel küll – selleks, et vanemad saaksid veidikegi rohkem teine-teisele keskenduda.
Ma ei saanud väita, et olen selline suur segav faktor nende vahel kui kohe kidnlasti ei käituks nad minu ees nii nagu nad seda tegelikuse tahakasid teha.
„Sul on poiss?“ küsis isa korraga, mis mul pani hingamis teed kokku tõmbuma kuigi seda küsimust olin ma oodanud kaua, miski pärast.
„Oli, kuid jätsin maha,“ laususin ükskõiksel toonil kuna ei soovinud rohkem sellele teemale keskenduda.
„Kuuslin jah enda bossult, et minu tütre ja tema poisi vahel susises vahepeal midagi kuid see kustus ära. Miks?“
„Kas me hakkame rääkima nüüd poistest või sinu ja sinu bossu läbi saamisest?“ nähvasin ma vast liiga kiiresti kuid mulle ei sobinud teema: mina, minu eks poiss, minu isa ning kõigele lisaks minu isa boss. „Pealegi su bossu poeg, Math on ennast täis siga!“
„Me ei hakka poistest rääkima kuna sa peaksid seda teemat arutama, vist emaga,“ lausus mees rooli enda käes rohkem pigistades ning mulle pilku heites.
Noogutasin kiiruga enne kui prille enda ninal järjekordselt hakkasin kohendama kuigi ma poleks pidanud seda tegema kuid ma olin harjumuiseks võtnud iga kahe tunni tagant prille ninale paremini asetada.
Ma ei oleks pidanud prille koguaeg kandma kuid siiski ma meeldisin endale rohkem kui prillid on ees kuid seda juba harjumusest.
„Aga miks see Math siis selline ennast täis siga sinu arvates on?“ ei andnud isa järgi kui taas pea minu poole pööras ning mu näoilmet endale kindlasti üritas selgeks teha.
„Ta arvas, et ma ei saa teada sellest kui ta minu sõbrannaga üritab semmima hakata, kuid Marilyn rääkis mulle sellest alles peale seda kui...“ ma ei saanud rääkida isale sellest, millisesse rühma ma olen tõmmatud kudi valetada ma ka ei saanud, „peale seda kui ta sai Mathilt nii õelda meie pundis ameti kõrgendust.“
„Teie punt on jagunenud ametitesse?“ kergitas mees kulmu, kui taas enda silmad auklikule peateele viis.
„Jah, ma olen suhteliselt kõrgel... Isegi Marilynist kõrgemal, et siis põhimõteliselt Mathi parem käsi kuid ta ei saa mind madalamale ka kupatada, kuna ma olen seal vaid see pärast, et reegel on selline: oled kõrgeima kolme seas siis pundist väljumine on keelatud,“ laususin õrnalt naeratades ning meile lähenevaid silte silmitsedes.
„Aga enam sa seal ei ole, ju?“ lausus mees kõhklevalt, mis peale ma vaid pead raputasin.
„Ma tulen sealt välja enne kooli,“ laususin kindlal toonil, mis pidi andma selgesti märku, et sellel teemal vestlemine on lõpetatud.
Ma pidin selle lõpetama enne kui räägin välja tegelikuses selle, millisesse narko punti ma olen sattunud kuigi ise midagi ei tõmba.
Lollipeaga oli astunud sinna vaid Mathi pärast ning enam ei saa ma isegi välja astuda, kuid enne suve on teised vangistuses aga mina mitte; ma ei müünud, ärinud ega tõmmanud midagi kuigi teadsin, mis pundis toimub.
Sel hetkel tulevad mulle appi politei aitamise värgid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar