Selina Coberbotn
Soojad päikese kiired paistsid õrnalt läbi puu roheliste lehtede kardina ning suured, valged pilve tupsud lendlesid mööda sinist taevast ringi just nagu laevukesed, kes ei leia endale soivat masruuti.
Naeratus ilmus mu näole, kui ma end võrk kiiges paremini istuma seadsin ning jalad üle võgu ääre vedasin. Ma teadsin, et on käes on esimese suvekuu kesk paik kuid ma ei hoolinud sellest, sest mul oli aega koos sõpradega olla veel kaks ja pool kuud kuigi ma ei soovinud nendega enam enne kooli kohtuda.
Liiga paljud head ning samas ka halvimad mälestused olid seotud just mul enda sõpradega koos olles ja see ei olnud parim tunne, kui sa tead, et su sõprade seas on inimesi, kellel on kriminaal menetluste kaust paksem kui piibel.
Alati oli olnud mu lemmik aastaaeg suvi ning vahepeal oli see vaid see pärast lemmik, et ma sain olla koos enda sõpradega kuid enam ma ei hoolinud sellest sugugi kuna – lõpuks ometi – olin aru saanud, et sõprus ei püsi minu vanusel inimesel mitte kunagi kauem kui vaid kooliajal, sest edasine oli juba inimestel erinev, sest mul ei olnud enda sõpruspundiga ühiseid huvisid.
Ma olin nendega liialt erinev kuid just enda erinevuse pärast olin ma sattunud sellesse rühma, kust mind kuidagi enam minema ei tahetud lasta, kuid ega ma ka nii väga ei soovinud seal minema minna.
Ohkasin raskelt enne kui prille enda ninal kohendasin ning suletud silmadega lasin peal üle võrkkiige ääre langeda. Ma oleksin võinud kanda läätsesid kuid läätsed pidavat rikkuma rohkem silmanägemist kui miski muu.
„Selina!“ kõlas mu kõrvu mu ema rõõmus kädistamine, kui ma enda silmad avasin ning maailma tagur pidi nägin.
Ema näol oli suur naeratu, kui ta minu poole 'tagurpidi' kõndides lähenes. Ta põskedele oli kerkinud naerulohud, mis alati mu emda tegid paar aastat nooremaks tegelikuses; kui ma oleksin olnud võõras ja näinud enda ema naeratamas oleksin ma pakkunud, et ta hakkab väljuma kahekümnendatest ning ei hakka lähenema hoopis aasta-aastalt neljakümnele kuid ma ei hoolinud tema vanusest,
Ta oli igas olukorras minu ema ja mind mõistnud paremini kui teised. Paremini kui mu sõbrannad, kes pidasid end ületamatuteks kuid kõik võõrad on alati ületatavad, tihti ka sugulased on ületatavad.
„Mul on sulle kaks uudist: üks hea ja üks...“ lausus naine mu kõrvale jõudes ning eemale vaadates, „nign teist ei oska ma kuidagi liigitada kuna sa pead seda hakkama ise ligitama aga ikka paremuse poole liigitama!“
Viimase lause juures tõmbusid mu ema silmad hoiatavalt kissi kuid siiski ta näol säras endiselt särav naeratus ja ma teadsin ka miks: isa oli saanud üle tüki aja puhkust töölt ning nemad lähevad kuhugile reisile. Ma oleksin saanud kaas minna kuid las 'vanad' veedavad aega omavahel kuna neil on niigi pea kakskümmend aastat abielu selja taga millest nad on mind juba üksnes kuusteist aastat kasvatanud..
„Räägi ennem hea,“ laususin võrkkiigele ruumi tehes, mis peale mu ema endiselt naeratades mu kõrvale istus.
„Me lähme isaga reisile nagu sa tead ning meil tekkis võimalus minna Havai saartele kuigi kui sa soovid võid sa loomulikutl kaasa tulla, sest siis tuleks sellest meie pere esimene reis kaugemale kui kõrval osariiki,“ rääkis naine rõõmsalt ning silus enda lillelist kleiti kuigi ma võisin tajuda lausa endal tema 'mõrvarliku' pilku.
Hingasin sügavalt sisse ning välja ja sulgesin silmad, just nagu mulle kombeks oli kui ma ei osanud midagi kosta. Mu elu unistus oli reisida Havai saartele ja seda koos perega kuid samas ei saanud ma võtta enda vanematelt võimalust esimest korda veeta aega kahekesi kuskil päikeserannal.
Nad väärisid veidikegi puhkust minu kasvatamisest, kuna ma olin kuulunud kuidas ema – naljaga küll kuid siiski – oli lausunud, et minu kui teismelise tüdruku kasvatamine on sama raske kui tema jaoks näha enda abikaasat töödrügamas vaid meie ülal pidamise pärast.
„Ma ütlesin sulle juba korra, et ei taha tulle kuhugi kuhu tee lähete,“ laususin vaikelt ning kohendasin järjekordselt prille enda ninal kuid seekord vaid see pärast, et käituda normaalsena, „ning ma ei kavatse enda sõnu ka käänama hakata kuigi Havai saartel oleks tore terve perega koos olla.“
Ma võisin tajuda isegi endiselt suletud silmadega, kuidas ema kulmukortsutas ning käes sülle asetas kuid ma ei kahetsenud enda lauseid, mis ma õelnud olin kuna ma just seda mõtlesingi: nad peavad nautima teine-teise lähedust ilma minuta.
Just nagu neil oleks peale kahtekümmend aastat uued mesinädalad, millest nad peavad võtma kõik, mis võimalik.
„Olgu,“ hingas naine kiiruga kui ma enda silmad avasin ning enda ema taas naeratusest säravasse näkku vaatasin.
„Ja see teine uudis, mida sa kuhugi ei osanud paigutada on... Mis?“ kergitasin naise poole avaralt naeratades kulmu, mis peale järjekordne sära ilmus juba niigi säravasse näkku ning enda ema rõõmsat olekut nähes oleksin ma ka tahtnud enda naeratust veelgi suuremaks ajada, kuid ma ei suutnud.
Selena, mu ema näris naerva ilmega närviliselt kulmu, kui taas enda kleidi seeliku osa äärt hakkas närviliselt näppima. Ma ei osanud enda ema sellisest käitumisest midagi oletada kuid ma pidin käituma väga kannatlikult.
„Teine uudis,“ lausus ema kui ta näost hakkas kaduma talle omane naeratus, „on see, et sa pead minema seniks enda vanaisa farmi, mida paregu juhib su onu kuna... vanakene sai kahjuks ju paar aastat tagasi surma.“
Noogutasin ükskõikselt kuigi ma teadsin, mida see tähendas: näha taas kord enda sugulast ning endist parimat sõbrannat Sireeni. Ma ei vihanud todr tüdrukut kuid siiski me olime alati olnud liialt erinevad aga just meie mõlema ühe tugiisiku surm viis meid teine-teise usaldamiseni.
Endiselt ei suutnud ma eriti mõleda sellele kuidas mu vanaema kellegi lolli inimese poevargus katseajal sai kuuli endale selga.
Lootus, et see ei puudutanud midagi elutähtsat kadus koheselt kui nägin enda telefonil hädaabi numbrit vilkumas. Mu südame alt käsi läbi külm jutt sel hetkel, kui ma sellele kõnele vastasin ning sain teada enda selle aja tähtsama inimese surmast.
Ka nüüd käis just nagu midagi mu südame alt külma läbi kui ma neile õusatele hetkedele mõtlesin ning silmi pilgutasin. Õnneks olid mu prilliklaasid päiksekiirte tõttu säravad ning üks pisar, mis mu silma nurka oli tekkinud ei saanud vaid välja paista.
„Kui kaua te enda teisi mesinädalat peete?“ laususin naerdes enda emale samal ajal kui paljastasin ühe hammaste rea.
Ehmunud ilme kerkis Selena näkku kui ta mulle otsa vaatas ja sära tema silmadest kustuma hakkas. Ma ei teadnud seda kauaks mu ia puhkust sai kuid ma ei pidanud seda kunagi vajalikuks ka teada, kuna tema puhkused olid just nagu tornaadod meie elukohas, mis võib-olla üle paari aasta korra külastasid.
Kuigi mu isa sai ikka segadamini enda puhkuseid tundus tihti, et just nii harva ta saabki nautida vaid perekonda, kes temast hoolivad.
Ma teadsin, miks mu isa nii väga üritab seda tööd teha ja see oli lausa piin, et just mina olen selle põhjuseks. Mul pidi olema parem tulevik kui mu vanematel – või vähemalt nad lootsid seda kuid just nagu tavaliselt ei saanud ma selles kindel olla.
„Kullake,“ lausus ema närviselt naeradades ning kätt mu põele asetades, „sellest ma tegelikuses tahtsingi sinuga rääkida.“
„Sa tead, et või minule alati rääkida seda mida sa soovid,“ lausin enda kätt ema käele asetades ning rohkem ema käesoojust tunnetades.
Naise suust kostus õrn naeru turtsatus, kuid tundus, et temajaoks ei olnu tegelikuses mu lause nii naljakas kui oleks pidanud. Ma ei olnud siiski talle tema sõbranna, kellega ta iga nädala keskel korra enda naiste õhtud korraldas.
Silmitsesin endiselt naist, kelle näol oli ärev kuid samas kartlik ilme kuid ma ei imestanud enam üldse enda ema käitumiste üle vaid pigem olin nendega harjunud just nagu need oleksid mu elu tavalisemad asjad, kuid seda need ei olnud kohe kindlasti.
Pidevalt sain ma üllatuda ema emotsooni ja lause vahel – just see oli ka põhjus, miks ma rõõmuga enda ema igale poole kaasa tirisin – ning pidevalt oli ta lausunud mulle, et ma räägiksin talle kõigets kuna parim sõbranna on tüdrukule just ema.
„Isa sai puhkust kolmeks kuuks seega ma tuleme tagasi suvelõpul kui sa sellele loomulikult vastu pole,“ lausus naine enda lause lõppu liiga kiiresti kuid ma ei hoolinud selelst vaid ajasin end võrkkiigelt püsti ja vaatasin naist suure üllatusega.
„Kas sa arvad, et ma ei saa see aeg hakkama?“ naeratasin rõõmsalt naisele, kui prille taas enda ninal kohendasin ning lustakalt naisele otsa vaatasin, „olen ma tõesti nii ära hellitatud sinu poolt, et ei saa farmis kaks ning lisaks veel pool kuud hakkama?“
Naine raputas vaid pead, kui end naerdes püsti ajas ning mu ette seisma jäi: „Sa ei ole hellitatud vaid iseseisev noor naine, kes teab mida ta soovib. Ära seda kunagi unusta!“
„Hei,“ laususin ma ema emmates, kui nägin naise silmades pidaraid, mis tekkisid alati kui ta pidi minust minema kugemale kuid seda vaid enda ning ka mu isa huvides, „me ei hakka siin tõinama kuna kindlasti me näeme veel teine-teist ja kui sa kavatsed ära suura siis ma vannun, et kui ma juhuslikult peaksin kunagi seda sama tegema siis ma maksan teile mu hülgamise eest kätte!“
Naine raputas nõustuvalt pead kui minust eemaldas ning kiirelt pisarad enda silmade alt kustutas. Ma ei käitunud mitte kunagi enda vanusele vastavalt ja ma teadasin seda ning ma ei kahetsenud enda käitumist kohe sugugi.
Juba kolmeteist ealisena olin ma leidnud end lugemas täiskasvanutele mõeldud jutte.
„Sul on õigus,“ lausus naine kui oli enda viimased pisrad hävitanud ning silmitses mind juba silm nähtava uhkusega, „ma ei saa jätta ma sellist kaunist noort naist, kes mu ees praegu liigagi kindlalt seisab!“
„Huvitav, kust ma kindluse pärisin?“ kergitasin uurivalt kulmu kui veel korra ema embasin.
