Suur ja vana maja - see ei saanud olla ohtlik, pealegi see maja oli aasta kümneid juba maha jäetud. Kui keegi oleks seal elanud oleks olnud oht suurem, kuid nüüd tundus tüdrukule oht nii väike, et lausa olematu ja see tõi piiga näole naeratuse, sest vana hoone oli armas ja hubane (vaid väljas poolt). Maja seinadelt koorus maha valget värvi, mis kunagi pidanuks katma terve hoone seinu, puu uks, sisse pääsu juures oli auke täis ning sealt oleks vabalt mahtunud inimene kükakil olles läbi. Aknad olid olmu ja tahmaga koos ning luitunud kollane kardin kattis vaevu akent. Just nagu tõeline kummituse maja, mis on väljas kutsuv ja maha jäetud aga tegelikuses kihab seal selline elu, et hoia ja keela.
Maja ümbritsesid harilikud puud. Tavalised, mis kasvasid iga kodu õue peal ja kaunistasid seda just nagu oleks need koheselt istutatud sinna.
Eemal vana tammepuu ühe jämeda oksa külge oli kinnitatud kaks paela, kiik, mis oli ise valmistatud kuid sel ajal ei saanudki osta peast plasik kiiksesid. Kiik liikus tuule käes, just nagu keegi oleks sellega kiikunud kuid see oli võimatu, liigagi võimatu, sest vaime ja kummitusi ei saanud olemas olla kuskil mujal kui vajad vanades õudus juttudes või siis tänapäeva kummitus filmides.
Tüdruk silmitses uudishimulikult maja ja hoonet ümbritsevat aeda. Aeg oli just nagu seisma jäänud, sest Selina ei astunud sammugi hoonele lähemale kuid tagasi ta ka ei astunud. Sekundi pealt oli aeg kinni kiilunud tüdruku arvatges, kuna ta oli lummatud vana hoone ja selle ümbruse vaatamisega. Keegi ei oleks saanud tüdrukut segada sel hetkel ja see kes oleks seganud oleks saanud vaid sõimu sõnu kuulda tüdruku suust.
Tüdruk teadis vägagi hästi, et see maja ei nii vana kui ta arvab, sest muru oli selle ümber niidetud - alati võis olla ka teine varjant see, et keegi endise omaniku lähedastest hoolitseb maja ümbruse eest, kuid maja enda eest mitte. Mõni päev tagasi oli muru niidetud, sest oli näha murutraktorit maja ida küljel ning ma niidetud muru polnud jõudnud õieti kuivama hakata, olenemata sellest, et pea iga päev siras päike varjasid suuremate puude oksad ning lehed ära päikese kiirte ulatuvuse maa pinnani.
Just nagu harilikult.
Endiselt ümbritses tüdrukut vaikust, sellest sai järgeldada vaid üht: keegi polnud tüdrukule järgnenud ja see tegi noorukile heameelt. Ta ei soovinud olla koos mitte kellegagi, kes oskas rääkida.
Selian arvates oli selle hetke vaikus tähtsam kui inimeste loba või siis muusika, mis kõrvu kriipiva häälega pidi alati kõrvus karjuma. Tüdruk oli kahepealegline ja seda kahes mõttes, sest farmis töödrga polud ta kunagi aidanud kuid siiski ta teadis kuidas neid tõid teha. Sisimas ei vihanudki Selina farmis olemist nii palju kuna ainsaks asjaks, mis vaikust segas oli jutu sumin, mis kostus kuskilt eemal kaugustest.
Naeratus venis tüdruku suule, kui ta väikeste sammudega hakkas läheneva maja pea uksele. Tuul oli hakanud tuure võtma ning kiskus puudelt alles peale tulnud rohelisi lehti ja liigutas kiike hoopis kiiremalt edasi-tagasi. See ei olnud liigutamine vaid pigem puhus, sest tuules olevad 'keerud' panid ka kiige kiirelt keerlema just nagu oleks karusell kiige asemel olnud. Aeglased sammud mida tüdruk tegi hakkasid kiirenema ei mingil põhjusel; Selina just nagu ei oleks saanud enam enda keha liigutada, sest kiiremad sammud tulid talle endalegi üllatusena. Näol enne asetsenud naeratus asendus hoopis kurikavala ilmega, kuigi keegi ei saanud seda näha. Mitte keegi peale, mitte kellegi. Tühjus ümbritses tüdrukut ta oli hakanud muutuma endalegi võõraks inimeseks.
Esimesed vihma piisad puudutasid tüdruku nägu. Tuul viskas tüdruku pruune juukseid sinna kuhu just ise soovis, just nagu oleks ta teinud vihmaga koos tööd, sets vihma hakkas aegamisi tugevamalt sadama kuid nooruk polnud jõudnud vele isegi majale piisavalt lähedale, et sinna hirmumult sisse joosta.
Piiga hingetõmbed kiirenesid iga sammuga, just nagu ka südame löögid kuigi põhjust selleks polnud.
Ainus, milles sai hetkel kindel olla oli see, et tüdruk polnud tema ise ja see võis muuta nii mõndagi asja - mitte Adami vaid tüdruku enda jaoks -, sest kummitus kes tüdrukusse võis minna ei pruukinud enam välja minna. Mitte keegi ei oleks saanud seega aidata tüdrukut, kuid ta oli veel liiga noor, et jääda vangi kuskile.
Kurikaval naeratus tüdruku näolt ei kustunud, kui ta käe valgest koorunud maja seinale asetas. Krobeline pind tüdruku sõrmede all hakkas liikuma, kui neiu aelgaste sammudega uksele lähenes. Ta tegi endalegi märkamatult ringi sisse, kuid see pidi olema põhjusega, mida keegi ei teadnud - isegi mitte ta ise. Krobeline pind aseldus vahelduvalt sileda värvitud pinnaga, kuid seda vahetust oli harva oli see kohe kindlasti tuntav.
Väljas oli muutunud külmemaks kuid Selinal ei olnud külm, kuid ta sai aru 'aurupilvest' mis väljus tema suust kui ta välja hingas, kuid see pilv kadus sama kiiresti kui oli tulnud. Ei saanud olla loogiline see, et inimene ei tunne ilma muutust kuid tüdruk ei tundud ja seda, kes teab mis põhjusel.
Peale paari minutilist 'jalutuskäiku' maja seina ääres jõudis Selina madalate treppideni, mis viisid otsejoonest peaukse juurde. Särav kurjakuulutav naeratus muutus veel säravamaks, kui paar madalat astet astutud oli ning juba sai käe asetada ukse lingile panna. Just nagu pingelise õhkkonna loomiseks ei asetanud tüdruk kätt lingile vaid hingas sügavalt sisse ning välja kui seda tegi.
Vaikselt ukse linki alla surudes avanes uks kriuksatuse saatel, millest sai järeldada seda, et ukse hinged polnud kordagi õlitatud ja roostetasid kokku.
Jalga ette vaatlikult majja tõstes silmitses tüdruk suurt eesruumi, millesse ta sai siseneda nii pea, kui ka teine jälg turvaliselt ta kõrvale lohistades jõudmas oli. Endiselt seisis Selian teine jalg ukse piiri juures ega teinud ühtegi märki, et see hakkaks varsti sisse poole liikuma. Nooruk ei ajanud kiusu vaid ta unustas enda nõnda seisma ja vana eesruumi vaatama.
Otse edasi minnes oleks ta jõudnud treppideni, mis kahte lehte keskkohas läks. Vana moodne käsipuu ääristamas treppide kõrvalisi ääri. Eesruumist viis mitu ust erinevatesse tubadesse; hetkega oli tüdrukul soov piiluda igasse tuppa, mille peale sai tüdruk vaid naeratada ja ka teise jala vasakujala kõrvale tõmmata. Aeglaselt ja piinarikkalt tõmbas tüdruk jalad kõrvuti ja just sel hetkel sulgus uks ta selja taga tugeva paugu saatel, mis teda võpatama pani.
Hoop kuklasse, mille sai tüdruk mitte ksukilt, sest ta sai ola vaid üksinda ruumis, lõi tüdruku võnkuma. Paar sammu suutis tüdruk ettepoole astuda enne, kui põlvedele vajus. Sama kiiresti puudutas ka tüdruku põsk maapinda. Selian üritas kõigest väest enda silmi lahti hoida, kuid ta nägi vaid seda, kuidas üks jalgade paar tema poole lähenes.
Silmad sulgusid.
< Noore tüdruku pruunid kiharad olid seotud pikka punupatsi ning neiu nägu kattis suur ja särva naeratus kui ta maas kükitas ning sõrmedega midagi maas torkis. Tüdruku nägu säras kui ta end püsti ajas ja eemal seisva mehe juurde jooksis.
"Issi, issi!" kilkas tüdruk kui käed mehele kaela taha pani. Mees naeratas vaid sõbralikult ja haaras tüdruku endale sülle. "Issi, seal oli tigu," itsitas tüdruk rõõmsalt ning näitas kohapeale, kus ta äsja jooksund oli, "ja ma puudutasin teda."
"Küll sa oled meil julge tirts," lausus isa naeratades ja hakkas sammuma heleda auto poole, mis jäi maja lõuna küljele. Hetkeks mehe nägu tõsines kui ta lausus: "Me peame sule nüüd küll au tasu välja mõtlema."
Tüdruku nägu säras endiselt võidu rõõmusalt, mis tõttu ta eriti enda isa jutule tähelepanu ei pööranud. Ta pidi ise enda emale rääkima sellest kui julge ta on, kuigi see oli ammu juba teda, et tirtsu isa ei lausu mitte midagi enda naisele, kui just tüdruk ise seda ei tee; tegijale peab jääma ikka tõeline uhkus ka rääkimise juures.
"Ma räägin sellest ka kodus emmele," lausus tüdruk särvate silmadega isa poole vaadates ning koheselt sa tüdruk ka nõustuva noogutuse osaliseks.Tüdrku suust kostus särav naer, kui mees noore tüdruku maha asetas.
Ilma mingisuguse vastupanuta kepsles tüdruk auto poole ning avas raskustega auto ukse, kuigi ta poleks pidanud seda tegema ta tegi seda ikka. Laps oli endiselt liiga õnnelik enda teoa üle, et julges puudutada tigu - see oli tema jaoks suurim saavutus või vähemalt ta arvas nii. Aeglaste sammudega lähenes ka naeratav mees enda tütrele, kes autos oli ja üritas tagaistmel enda turvavööd kinnitada. Tüdruku nägu säras hetk tagasi, kuid see kustus, kui turvavöö enda koha pealt liikuda ei tahtnud.
"Lase ma aitan sind, kangelanna," lausus mees, kui jõudis auto juurde ning tõmbas kergusega 'kaitserihma' tüdrukule peale. "Isegi kangelased vajavad vahel abi," lausus mees just nagu lohutades enda tütart ja istudes juhi kohale.
Kahe armastava inimese sõit võis koju alata, kus neid ootas armastav naine/ema. Tüdruku näole kerkis taas kord särva naeratus, mis ei tahtnud kuidagi kustguda kui ta mõtles sellele, kuidas ta räägib enda emdale enda julgus tükist. >
Adam hüppas osavusega hobuse seljast maha ja jooksis kiiresti maja poole, kus ta nägi vaid seda kuidas tuled vilkusid - tegelikuses ei olnud majas olemas elektrit kuid iga uus inimene, kes astub üle maja läve annab neile olenditele seal sees jõudu juurde, msi tõttu nad ise moodustavad mingisuguse lektri.
Kiirenenud hinge tõmbed kostusid poisi suust, kuid ta jõudis maja juurde ja end kiiresti koguda üritas. Ta teadis, et on hiljaks jäänud tüdruku päästmisega majja, kuid ta lootis ühele võimalusele veel, msi tundus võimatu. Rasketel aegadel usu võimatut, keerles lause vaid poisi peas, kui ta end peaukse juurde ajas.
Kiiruga üritas poiss ust lahti lükata, kuid maja kaitsvad olevused olid targemad kui kunagi varem; tegemist oli siiski uue lihaga läheduses, kogu ümbruskonnas oli ta kõige uuem.
"Palun, palun," sisistas poiss ust asjatult nügides kuna see ei tahtnud vaneda; ta kartis kasutada ka enda võimeid. Tegelikuses ta poleks pidanud, sest asi polnud tema vüimetes vaid Counti vennatütres.
Peale paari minutilist üritamist raputas poiss vihaselt pead ning pani käed kõrvuti uksele. Poiss sulges silmad ning üritas rahuneda enne, kui enda võimeid kasutas ja maja ukselt lahti lasi paiskuda. Kõik maja valvavad olendid teadsid, et Adamile nad vastu ei saa ilma enda võimeteta, kuid tüdruku varjamine oleks muutnud neile ka raskelt, sest majja sisse astudes lasi poiss koheselt enda mõtetel majas ringi liigutada ja leida koht, kus Selina teadvusetult lamas. Hirm ja adrnaliin voolasid posii soontes, kuid ta end treppidest hakkas üles vedama. Ainus, millest poiss hoidus oli hõbedast tehtud käsipuu - ta võis puudutada hõbedat kuid see hõbe oli ära neetud kõige kurijemate olevuste poolt, kes said üldse maailmas olla; kummituste poolt.
Treppid ületatud pööras poiss end paremasse koridori ja sõrkis mööda pikka koridori viimase valge ukseni, mis selles koridoris olid. Poisi mõtted olid segased, kui ta lükkas valge ukse lahti ning nägi tüdruku tuima keha, keset ruumi vedelemas. See ei saanud olla tõsi, et on hiljaks jäänud.
Üritades ruumi siseneda oli just nagu klaas tal ees, millest üle ei oleks saandu ronida. Kaitse ruumile oli tugev kuid siiski oleks saanud poiss seda murda, aga selleks ajaks oleks olnud tüdruku jaoks liiga hilja.
"Tahad sa tüdrukut?" kostus käte hääl poisi ümber, kui Adam üritas säilitada külma närvi.
"Loomulikult tahan," pomises poiss ükskõikselt ning silmitses tüdruku pea elutuks tehtud keha, "aga ma ei saa teile hetke mitte midagi erilist vastu tasuks anda."
"Me vajama kõigest uut inimest," kostus mitu käredat häält. "Oleks parem kui neid oleks kaks, meid on siiski rohekem nüüd."
"Sobib," oli kõik mis poiss ütles ning silmitses, kuidas ruumi kaitsevloor koomale tõmbus kuni vaid see tüdrukut ümbritsev, "ma saadan need siia hiljemalt selle kuu lõpuks."
Kummitustega diili tegemine oli poisile juba aastatega selgeks saanud, kuid alati olid kummitused erinevad ja vahel oli lausa võimatu jõuda sobivale kokkuleppele. Adami silmad ei liikunud hetkeksi tüdruku eludult kehalt, kuigi ta oleks seda teha vabalt. Kartus, et kummitused teevad temast ühe enda suguse oli liiga suur.
"Diil!" kostus vaid käre hääl ning koheselt kadus ka kaitse loor tüdruku ümbert. Adam tedis, et ta ei palunud tüdrukut elusalt kuid ta enda võimed pidid olema piisvalt tugevat, et päästa tüdrukut.
Poiss jooksis tüdruku elutu keha juurde ning pani käed neiu habrastele õlgadele. Ta jõudis just viimasel hetkel, kuid vähemalt ta jõudis. Iga normaalne inimene oleks hakanud öökima sellise vaate pildi peale - valge nahk, mis kokku kuivamas oli ning enam-vähem tühjad silma augud - kuid Adam ei pööranud tähelepanud eriti sellele, sest hetkega oli tüdruk poisi süles.
Ta oli suutnud siiski pääste mingil määral Selina aga see, kas tüdruk ka ellu jääb oli suure kahtluse all; kui on olemas jumal siis peaks ta nägema seda, kuidas Adam pingutab kuid jumalat polnud olemas ja kui oli siis pidi ta olema kalgi südamega. Mitte keegi ei oleks lasknud täiesti süütul uuel tüdrul minna Kummituse Majja.
Poiss silmitses tüdrukut, kes oli sama värvi linadega. Oli raske eristada tüdrukut valgetest linadest, kuid siiski pruunid juuksed kaunistasid raamidena tüdruku nägu. Olenemata sellest, et tüdruk oli suremas nägi tüdruk siiski imeline välja - jättes väljas valge tooni ning pea vaid kondid, mis tal olemas olid. Adam silitas käe seljaga üle tüdruku põse enne, kui silmad sulges.
Oli aeg pääste tüdruk ning õnneks polnud kedagi ka läheduses, kes seda näha oleks võinud. Seda sai pidada vaid vedamiseks, sest tavaliselt istus Count ikka Selina juures ja ajas enda joru (kui kahju tal on selle eest, et tüdruku siia elama suveks võttis).
Selina silmad olid endiselt kinni, kui Adam enda 'nõidusega' lõpetas. Ta silmitses korra veel vaid tüdrukut enne kui enda huuled tüdruku külmale laubale surus ja ruumist lahkuma hakkas, kuigi eda ei soovinud ta teha: jätta tüdrukut üksinda.
Enam polnud tal teha mitte kui midagi muud kui oodata ja loota, et poiss ei jäänud hiljaks. Adam ei saanud jääda nii hiljaks kuid alati oli võimalus, et need vaimukesed teevad enda töö kiiremini ära kui peaks.
Kuidas poiss ka ei üritanud liikusid ta mõtted suunas, kui tüdruk sureb, kas ta ise leiab endas hinge rahu, et teistele edasi valetada enda olemuse kohta. Selina oli tavaline tüdruk kuid siiski ainus, kellega Adam sai rääkida vabalt - kui ta vaid seda oleks ise ka soovinud.
Ta ei tohtinud mõelda sellele, et Selina sureb kuid ta pidi alati end panema valmis halvimaks mis võib juthuda.
Mitte kunagi ei soovinud Adam kellegile surma, kuid ta ei saanud enda mõtte suunda muuta!
