"Aga sa valetasid mulle ikkagi," märkis Count noorukist selg ees eemale sammudes ning enda selga sirgeks ajades, kuna see tegi teda juba tema pikas kasvus veelgi pikemaks, "kui sa mäeletada Adam siis sa ütlesid mulle enam vähem seda, et sa ei tea kuhu Selina läks!"
Poisi silmadesse välksatas viha, kui ta enda vastas meest vihasemalt kui kunagi silmitses. Tülitsemised ei olnud tema teema kuigi tema kui Kummituse Lausuja jaoks pidanuks need olema parimad sündmused - kuigi enam jaolt olid need ka temale - kuid Selina teema ei istunud poisile tülitsemise asjus kohe üldse.
Ta oli põhjus, miks tüdruk ära tahtis joosta. Tema oli see, kes leidis tüdruku pea elutuks imetuna tooli külge aheldatuna, tema oli siiski see, kes päästis tüdruku järjekordsete kujude kätte sattumast pannes ise suurema panuse ning riskides kahe süütuinimese eluga.
Mõlemad olid küll kohale saadetud kuid tüdruk keda nood sealt soovisid oli liiga rõõmsa meelne ja heasüdamlik. Lihtsalt ühe tüdruku pärast riskida teisiste eludage; sellist asja polnud poiss veel enda elu jooksul kordagi teinud, kuid pidigi olema esimene, kord mil ta seda teeb. Süda puudus siiski poisil kuid mõitsus oli liiagi taiplik ja oskas alati midagi 'soovitada'.
"Count, kas sa arvad, et ma valetasin sulle selle pärast, et saaksin hakata tapma Selinat metsas?" kergitas poiss ootavalt mehe poole, kulmu kui enda käed rinnale ristas ja keharaskuse paremale jalale toetas.
Mees silmitses poisi east väljuvat poissi üllatusega, kuna sellises asendis nägi Adam enda vanusest paar aastat vane ning targem välja. Count neelatas kuid ei lausunud midagi vaid silmitses segaduses ilmega endale alluvat poissi, kes teadis pea kõike sellest perekonnast - üllatus külaliseks olemise jaoks liiga palju. Mees ei lausunud ka siis midagi kui poiss veelgi rohekm ootavalt kulmu kergitas.
"Ma ei tahtnud teda tappa metsas vaid ta tahtis saada rahu ja - vist ka - harjuda selle mõttega, et terve suvi peab ta siin meie seltsis olema," lausus poiss kindlalt ning silmitses tummaks löödud meest, kelle näost oli näha kõiki emtotsioone kui ka soovi lasta Adam lahti, "sa ei saa mind enam lahti lasta kuna farmi tõeline omanik on nüüd kohal aga sa hoiad seda korras vaid seni kuni Selinal täitub 18. aasta."
"Mis sa arvad, et ma seda ise ei teadnud?" turtsatas mees, kui silmitses poissi, kes õlgu kehitades temast eemalduma hakkas. "Ma tean ka seda, et sinu kohus on teda õpetada siin asjadega tegelema."
Poiss ei kuulnud viimast lauset nii hästi kuigi ta võis viimast oletada juba mehe solvunud näost. See farm tähendas temale kõike; elukohta kus elada, töökohta kus töötada ja kindel oli ka iga kuine raha. Isegi halvematel aegadel suutis mees enda pere paremini ülal pidada kui seda paljud suudavad.
Endiselt sõi meest seespoolt lootus, et Selina otsustab siiski tagasi enda linna elu juurde naasta ja jätta farm rahule, kuid see hakkas tunduma võimatu kuna nooruk oli hakanud tegema suurt muutust enda välimuse kui ka olemusega.
"Issi, emme tahab sind," kõlas mehe tütre hääl elumaja aknalt, mis teda ehmunult selja taha vaatama sundis. Perega oli ta tegelenud alati esimesena kuid ta pisitütar oli kasvamaks iseseisvaks.
Iseseisvus aga tähendas farmis lahkumist kuna farmis poleks ta suutnud enda isa valvsa pilgu all iseseisvaks saada. Tüdruku blondid kiharad vajusid noorukil seljalt maha ning raamisid naervat nägu just nagu raami.
Poiss seisis hobusetalli kõrval ning toetas end vastu seda kuigi ta teadis, et teda on märgatud seal seismas. Adami lootus, et Taylor hoiab temast eemale peale seda kui ta oli tunnistanud üles, et ei armasta seda kutsusid kui blondid kiharad ilmusid hoone nurgatagant nähtavale.
Raske ohke saatel lükkas poiss end hobusetallist lahti ja hakkas sammuma farmist eemale, kuid ikkagi olid sammud temale järgnemas. Just nagu liim venisid minutit poisi jaoks kui ta ootas vihaselt endale järgnevat tüdrukut.
"Me peaksime rääkima," lausus tüdruk kui oli suutnud end poisi kõrvale vedada.
"Millest? Sellest, et sa minust hakkasid eemale hoidma ning tegelema enda isiklike probleemidega - nende hulka kuulub ka sinu vastik iseloom - ja hoiaksid end vähem igale poole toppima?" sülgas poiss vihaselt küsimused välja kui rätsepaistmes lasi endal istuda, kõrgemale murusisse, "ma ei soovi sinuga rääkida ka siis kui sinu arvates seda meil oleks vaja teha!"
Taylor turtsatas vihaselt koheselt peale poisi lauset: "Asi pole meis vaid minu 'kulla kallis ning poiste vargas' sugulases, Selinas."'
"Ma ei ole temaga koos," lausus poiss vihaslelt ning üritas kõigest väest enda käsi vaid süles hoida ja mitte nendega kippuda tüdruku paljastatud kaela kallale.
Miski tegi poisile valu ta sees kui ta seda tunnistas kuid see ei saanud olla süda vaid eneseuhkus kuna ta ei olnud loodud armastama mitte kedagi - enam ei olnud ta seda loodud tegema kuid inimesena ta oli seda loodud tegemal, looduse reegel.
"Ta seisund vist paraneb ning mu isa sooviks, et sa oleksid puidevalt selle linna friigi kõrval!"
Adam oli hetkega jalul ning silmitses uskumatu pilguga tüdrukut, kes seda lauset õeldes tundus liiagi suurt uhkust. Poiss pööritas tüdruku poole silmi, kui noore tüdruku kõrvalt minema tormas.
"Ta seisund paraneb seega on... seega need kaks ohvrit ei olnud asjata!" lausus poiss sosinal kui sõkrides elumaja poole hakkas kiirustama.
Poisi selja tagant kostusid ta nime hüüded, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu, sest tänutunne ning uhkus voolasid poisi soontest. Adam ei saandu end lisada mõrvarite nimekirja ja see tegi tahest tahtmata talle heameelt - isegi liiga palju kui Kummituse Lausujale oleks olnud normaalne.
Maja poole kiirustades kiikas poiss siiski ka puualla kus nägi tumedat kuju seismas.
Pöörates enda pilgu selja taha astus poiss juba sammudega puupoole, kus Tume kuju tühjapilguga enda ette vaatas. Aeg oli täita ka tema soov, mõtles poiss rõõmsalt kui end puu all seismas leidis.
"Ma tulin enda lubadust täitma, kuid pea meeles, et kui Selina ellu ei jää oled sa tagasi see, kes sa oled," olid poisi suust kosta tuimad sõnad kui ta end rõõmust pakavata kuju pole pööras.
Kuju noogutas kiiruga veel enne kui enda silmad jõudis ekstaasis olles sulgeda. Kuju nägi nii rahulik välja, just nagu poleks toimunud mingisuguseid mõrvi, millele ei olnud mingit seletust.
Adam hingas sügavalt sisse ja välja enne kui end kuju poole seljaga pööras ning end võimete kätte andis.
Sügavad ja rasked hinged kostusid Tumeda kuju juurest, kui ta tume läbipaisvus hakkas võtma roosakat tooni. Paar minutit hiljem oli ta keha juba läbipaistmatu ning juuksed hakkasid ta peast välja kasvama vaid sekundideka. Riided kerkisid nooruki muutuvale kehale samal ajal, kui Adam andis endast kõik, et Tumeda kuju võimed ära võtta ning endale panna. Sellist kaupa ei olnud, et ta võimed pidi talle alles jääma.
Kümme minutit hiljem seisis juba puuvarjus maasika blondide juustega tüdruk, kes tänulikult poisile naeratas.
Adam avas väsinult enda silmad ning vaatas kuju ise samal jala karmilt lausudes: "Pea meeles, kui Selina ei saa terveks oled sa tagasi see, kes sa olema peaksid!"
