„Me peame enda kaitset tugevdama selle ala suhtes ning see järel võime alles neid rünnata.“ Kuulsin võõrast häält ukse tagant lausumas.
„Aga, kui me Luna asjasse tõmbame ei pruugi ta...“ kuid Jake vakatas.
Tema hääle tunnen ma igakell ära enda lähedusest.
„Või sa eluga välja tulla, Jake! Sa ei saa ju olla sajas kohas korraga.“ Jätkas mingi tüdruku hääl.
Samal ajal kui teised ukse taga enda geniaalsete rünnaku plaanidege tegelesid süütasin ma jala otsast tõmmatud kipsi tikkudega, milleni ma üritasin võimalikult aeglaselt algul läheneda. Potsatasin puust põrandale, tõmbasin tiku vastu tikukarpi põlema ning süütasin siis kipsi põlema. See lahvatas põlema just nagu ka mina oleksin tahtnud lahvatada.
Suitsu kerkis ja kerkis kuni see hakkas avatud väikesest aknast välja minema. Ma ei pidanud isegi teadma mida teised tegid kuna hetkega kui suits aknast välja lendles, paiskus hoone ukse lahti ning mind silmitses poiss, kooli sööglast.
See kellest mulle Lilyaana ja Marjann mulle sööklasse sisenedes koheselt rääkisid. Kätte saamatu, imeliste hallide silmade ja päevitunud nahaga poiss, keda mõlemad tüdrud endale olid tahtnud ja ihanud, kudi asjata, sest poiss ei vaadanud neid.
„Sa tahad meid maha mõletada?“ küsis poiss enda mahedal häälel, mis oli karm ning mind ebakindlalt ja ebamugavusest nihelema pani.
„Noh... Ma... Mis ma ikka hakkan siis valetama!“ irvitasin poisile htekeks näkku ning pöörasin siis pilgu uuesti leekidele enda ees.
„Noh?“ küsis poiss vihaselt käsi rinnale ristates ning kulmu kergitades.
„Ma pean siis väikest jaanipäeva koos lõkkega. Ei midagi erilist, kui sa seda arvad.“ Laususin huuli torutades ning muiates.
Endiselt oli poisi näol vihane kuid küsiv ilme ning seal ei liikunud ühtegi emotsiooni. Või vähemalt enne seda kui ta mulle otse silma vaatas. Hetkeks ilmus ta näole kerge naeratuse vari, kui siis kadus seegi ära. Poiss läks võttis tule kustuti kuskilt nurgast ning kustutas siis mu kipsi-jaanitule ära.
„Tore tibi küll! Algselt lööd jala luu katki ning nüüd tahad meid põlema ka panna.“ Lausus poiss samal ajal tulekustutit tagasi enda kohale viies.
„Mida me sulle küll teinud oleme?“ küsis poiss samal ajal põlenud kipsi enda kätte võttes.
Peale küsimuse esitamist, viskas ta põlenud kipsi aknast välja ning silmitses mind tungival pilgul. Liiga tungival. Ma ei saanud, kuigi oleksin tahtnud enda pilku poisi silmadelt ära tõmmata.
Ma hakkasin ääre pealt poisile midagi karjuma, kuid too lükkas nagu vana rahu ise ukse lahti ning väljus tõmmates ust enda järel kinni.
Põrnitsesin mõnd aega poisile järgi kuni enda hinge tõmbed rahulikuks sain ja diivanile istuma end venitasin. Pisarad hakkasid mu silmadesse tekkima. Kas lõpuks jõudis kohale minu rektsioon kogu juhtunust? Suustin endal vaiud mõttest küsida samal ajal pisara kraane kõvemini kinni keerata üritades.
Tõmban jalad vastu enda rinda ning kerin käed ümber põlvede ja asetan pea, või õigemini lõua samuti põlvedele. Üksikud pisarad voolavad mu silmadest ikkagi välja, kuid seegi on kõik ning pea olematud pisarad pühin ma silmade alt ära.
Sulgein vaikselt silmad ning hingan rahulikult sisse ja välja kuni lõpuks hakkan ma unele suikuma. Miks ma tahan magada? Küsisin endalt veel enne seda kui unenägutetta unne suikusin.
Uks avaneb ja sulgub taas. Kuule jala samme mis mulle lähenevad ning avan alles siis silmad. Silmitsen mitut inimest korraga läbi enda uduse pilgu. Kõik mu lõuna lauast on kohal Jake, Troy ning siis veel paar tõmmu nahaga poissi.
„Sa tahad meid tappa!?“ sisistab korraga poiss, keda ma polnud enda elu sees isegi mitte kaugelt näinud, kuid tundus, et ta teab minust nii mõnagi.
Seda oli ta ilmest juba näha, et tea teadis mind paremini kui ma oletada oleksin osanud.
„Mis siis kui tahangi?“ küsisin silmi õõrudes ning end hetkega diivanilt püsti ajades.
Kõik ruumis viibijatest olid minust pikemad ning hetkega tundsin ma end kääbusena, või lapsena nende kõrval. Liiga lapselik käitumine, muigasin mõttes enda käitumise üle, mida ma plaanisin edasi teha.
„Aga sina ei küsi minult küsimusi ei siin ega ka kusagil mujal olles, selge!?“ sisistasin poisile vihaselt ning silmitsesin tema hele halle silmi.
Ta silmad erinesid teistest rohkem kui ma oleksin osanud arvata.
Kõikidel teistel olid tumedad värvid, pruun, tume hall või siis musta tooni meenutavad silmad, kuid tall olid hele, hele hallid.
„Sa oled julge tüdruk Luna. Kuid kas sa ei ole ikka aru saanud, et sa ei tõsta siin, linnuke, teiste peale häält? Kui sa nii julge oled tule siis minule kallale.“ Küsis poiss kes enne ruumi oli sisenenud. Kris või Kirs oli poisi nimi kuid vahet polnud.
„Luna ära tee seda. Sa võid ju mõnest tugevam olla, kuid siiski ei saa sa Troyst jagu.“ Sosistas Jake mulle kiirelt kõrva.
Tead-ma-tean-isegi-et-temast-jagu-ei-saa-aga-ta-ise-tahtis-näha-kui-julge-olen heitsin enda vennale pilgu. Astusin sammu Krisile lähemale endal käed värisema. Ma ei ole ikka ju piisavalt julge ja pealegi ei ole ma p o i s s vaid olen tüdruk.
Laiatasin Troyle korraliku tugevusega kõrva kiilu, kuid kätt tagasi tõmbama hakates ei saanud ma sellega hakkama. Poiss oli haatanud täpselt sel hetkel mu käe enda kätte kui ma oli löögi vastu ta kõrvalöönud. Osav, pidin tunnistama endale vihaga.
„Teised välja!“ lausus poiss monotoonsel häälel teisele, mis peale nad lausa jooksid hoones välja.
„Sa arvasid tõesti, et ma sain haiget linnuke? Tobu. Sa oled julge kuid siiski ullike.“ Lausus naerust turtsudes kui viimane kui üks tegelane peale meie oli ruumist lahkunud.
„Sa, ega ka keegi teine ei esita mulle küsimusi! Aga kas ma lubasin naerda?“ küsisin sisistades ning enda kätt lahti üriades saada.
Troy lükkas mind ühe lükkaega õrnalt vastu seina ning vabastas mu parema käe, kuid pani siiski enda käed mõlemale poole mu pead.
„Linnuke, palun ära hakka mind käsutama, sest ma võin teha su elu siin viibimse ajal põrguks või jätan selle endiseks. See on minu klanni maja kus sa viibid, ma olen nende pealik, nagu te seda ütlete alfa ning nad täidavad mu käsklu sekundi peal ja sa ei taha, et ma su elu põrguks muudaksin. Sa tead seda isegi.“ Lausus poiss vastu pandamatu naeratuse saatel ning rääkimisega mulle enda sooja hingeõhku näkku paistades.
„Tead alfa-isane, see võib olla sinu klanni maja, sa võid olla alfa, su käsku võivad teised sekundi pealt täita, kuid keegi, isegi sina ei ole mind veel lõõnud, et mu elu põrguks teha. Pealegi löök südamesse või löök füüsiliselt on erinevad asjad. Ma olen tundnud juba mõlemat, kuid mitte siin olles.“ Laususin poisile nõnd,a et hoitsin pilgu tema hallidest silmadest eemale.
„On sul veel midagi vaja?“ küsisin ülbelt ning pead paremale poole kallutades.
„Sa võid olla metsik, ülbe, rahulik ja metsalan? Ma tean, su vend on rääkind. Aga kas sa suudaksid mulle vastu hakata linnuke?“ küsisis poiss ning lõuast mu pead otseks keerates.
Vastust ei tulnud ega kostnud mu suust, mis peale poiss lähenes mulle enda peaga ja pani oma lauba minu lauba peale.
„Ma olen see, kes sa ei ole, alfa.“ Vastasin süngel toonil ning lükkasin poisist eemale.
Ma tean ma poleks sellega hakkama saanud, kui poiss poleks minust eemale astunud ning mind kõhklevalt ja võidu rõõmsalt silmitsedes. Kas ta võis aru saada, juba, sellest minu hetkesest nõrkusest, talle silma vaadata? Raputasin vaid pead ning läksin diivanile istuma.
„Aga, kui me Luna asjasse tõmbame ei pruugi ta...“ kuid Jake vakatas.
Tema hääle tunnen ma igakell ära enda lähedusest.
„Või sa eluga välja tulla, Jake! Sa ei saa ju olla sajas kohas korraga.“ Jätkas mingi tüdruku hääl.
Samal ajal kui teised ukse taga enda geniaalsete rünnaku plaanidege tegelesid süütasin ma jala otsast tõmmatud kipsi tikkudega, milleni ma üritasin võimalikult aeglaselt algul läheneda. Potsatasin puust põrandale, tõmbasin tiku vastu tikukarpi põlema ning süütasin siis kipsi põlema. See lahvatas põlema just nagu ka mina oleksin tahtnud lahvatada.
Suitsu kerkis ja kerkis kuni see hakkas avatud väikesest aknast välja minema. Ma ei pidanud isegi teadma mida teised tegid kuna hetkega kui suits aknast välja lendles, paiskus hoone ukse lahti ning mind silmitses poiss, kooli sööglast.
See kellest mulle Lilyaana ja Marjann mulle sööklasse sisenedes koheselt rääkisid. Kätte saamatu, imeliste hallide silmade ja päevitunud nahaga poiss, keda mõlemad tüdrud endale olid tahtnud ja ihanud, kudi asjata, sest poiss ei vaadanud neid.
„Sa tahad meid maha mõletada?“ küsis poiss enda mahedal häälel, mis oli karm ning mind ebakindlalt ja ebamugavusest nihelema pani.
„Noh... Ma... Mis ma ikka hakkan siis valetama!“ irvitasin poisile htekeks näkku ning pöörasin siis pilgu uuesti leekidele enda ees.
„Noh?“ küsis poiss vihaselt käsi rinnale ristates ning kulmu kergitades.
„Ma pean siis väikest jaanipäeva koos lõkkega. Ei midagi erilist, kui sa seda arvad.“ Laususin huuli torutades ning muiates.
Endiselt oli poisi näol vihane kuid küsiv ilme ning seal ei liikunud ühtegi emotsiooni. Või vähemalt enne seda kui ta mulle otse silma vaatas. Hetkeks ilmus ta näole kerge naeratuse vari, kui siis kadus seegi ära. Poiss läks võttis tule kustuti kuskilt nurgast ning kustutas siis mu kipsi-jaanitule ära.
„Tore tibi küll! Algselt lööd jala luu katki ning nüüd tahad meid põlema ka panna.“ Lausus poiss samal ajal tulekustutit tagasi enda kohale viies.
„Mida me sulle küll teinud oleme?“ küsis poiss samal ajal põlenud kipsi enda kätte võttes.
Peale küsimuse esitamist, viskas ta põlenud kipsi aknast välja ning silmitses mind tungival pilgul. Liiga tungival. Ma ei saanud, kuigi oleksin tahtnud enda pilku poisi silmadelt ära tõmmata.
Ma hakkasin ääre pealt poisile midagi karjuma, kuid too lükkas nagu vana rahu ise ukse lahti ning väljus tõmmates ust enda järel kinni.
Põrnitsesin mõnd aega poisile järgi kuni enda hinge tõmbed rahulikuks sain ja diivanile istuma end venitasin. Pisarad hakkasid mu silmadesse tekkima. Kas lõpuks jõudis kohale minu rektsioon kogu juhtunust? Suustin endal vaiud mõttest küsida samal ajal pisara kraane kõvemini kinni keerata üritades.
Tõmban jalad vastu enda rinda ning kerin käed ümber põlvede ja asetan pea, või õigemini lõua samuti põlvedele. Üksikud pisarad voolavad mu silmadest ikkagi välja, kuid seegi on kõik ning pea olematud pisarad pühin ma silmade alt ära.
Sulgein vaikselt silmad ning hingan rahulikult sisse ja välja kuni lõpuks hakkan ma unele suikuma. Miks ma tahan magada? Küsisin endalt veel enne seda kui unenägutetta unne suikusin.
Uks avaneb ja sulgub taas. Kuule jala samme mis mulle lähenevad ning avan alles siis silmad. Silmitsen mitut inimest korraga läbi enda uduse pilgu. Kõik mu lõuna lauast on kohal Jake, Troy ning siis veel paar tõmmu nahaga poissi.
„Sa tahad meid tappa!?“ sisistab korraga poiss, keda ma polnud enda elu sees isegi mitte kaugelt näinud, kuid tundus, et ta teab minust nii mõnagi.
Seda oli ta ilmest juba näha, et tea teadis mind paremini kui ma oletada oleksin osanud.
„Mis siis kui tahangi?“ küsisin silmi õõrudes ning end hetkega diivanilt püsti ajades.
Kõik ruumis viibijatest olid minust pikemad ning hetkega tundsin ma end kääbusena, või lapsena nende kõrval. Liiga lapselik käitumine, muigasin mõttes enda käitumise üle, mida ma plaanisin edasi teha.
„Aga sina ei küsi minult küsimusi ei siin ega ka kusagil mujal olles, selge!?“ sisistasin poisile vihaselt ning silmitsesin tema hele halle silmi.
Ta silmad erinesid teistest rohkem kui ma oleksin osanud arvata.
Kõikidel teistel olid tumedad värvid, pruun, tume hall või siis musta tooni meenutavad silmad, kuid tall olid hele, hele hallid.
„Sa oled julge tüdruk Luna. Kuid kas sa ei ole ikka aru saanud, et sa ei tõsta siin, linnuke, teiste peale häält? Kui sa nii julge oled tule siis minule kallale.“ Küsis poiss kes enne ruumi oli sisenenud. Kris või Kirs oli poisi nimi kuid vahet polnud.
„Luna ära tee seda. Sa võid ju mõnest tugevam olla, kuid siiski ei saa sa Troyst jagu.“ Sosistas Jake mulle kiirelt kõrva.
Tead-ma-tean-isegi-et-temast-jagu-ei-saa-aga-ta-ise-tahtis-näha-kui-julge-olen heitsin enda vennale pilgu. Astusin sammu Krisile lähemale endal käed värisema. Ma ei ole ikka ju piisavalt julge ja pealegi ei ole ma p o i s s vaid olen tüdruk.
Laiatasin Troyle korraliku tugevusega kõrva kiilu, kuid kätt tagasi tõmbama hakates ei saanud ma sellega hakkama. Poiss oli haatanud täpselt sel hetkel mu käe enda kätte kui ma oli löögi vastu ta kõrvalöönud. Osav, pidin tunnistama endale vihaga.
„Teised välja!“ lausus poiss monotoonsel häälel teisele, mis peale nad lausa jooksid hoones välja.
„Sa arvasid tõesti, et ma sain haiget linnuke? Tobu. Sa oled julge kuid siiski ullike.“ Lausus naerust turtsudes kui viimane kui üks tegelane peale meie oli ruumist lahkunud.
„Sa, ega ka keegi teine ei esita mulle küsimusi! Aga kas ma lubasin naerda?“ küsisin sisistades ning enda kätt lahti üriades saada.
Troy lükkas mind ühe lükkaega õrnalt vastu seina ning vabastas mu parema käe, kuid pani siiski enda käed mõlemale poole mu pead.
„Linnuke, palun ära hakka mind käsutama, sest ma võin teha su elu siin viibimse ajal põrguks või jätan selle endiseks. See on minu klanni maja kus sa viibid, ma olen nende pealik, nagu te seda ütlete alfa ning nad täidavad mu käsklu sekundi peal ja sa ei taha, et ma su elu põrguks muudaksin. Sa tead seda isegi.“ Lausus poiss vastu pandamatu naeratuse saatel ning rääkimisega mulle enda sooja hingeõhku näkku paistades.
„Tead alfa-isane, see võib olla sinu klanni maja, sa võid olla alfa, su käsku võivad teised sekundi pealt täita, kuid keegi, isegi sina ei ole mind veel lõõnud, et mu elu põrguks teha. Pealegi löök südamesse või löök füüsiliselt on erinevad asjad. Ma olen tundnud juba mõlemat, kuid mitte siin olles.“ Laususin poisile nõnd,a et hoitsin pilgu tema hallidest silmadest eemale.
„On sul veel midagi vaja?“ küsisin ülbelt ning pead paremale poole kallutades.
„Sa võid olla metsik, ülbe, rahulik ja metsalan? Ma tean, su vend on rääkind. Aga kas sa suudaksid mulle vastu hakata linnuke?“ küsisis poiss ning lõuast mu pead otseks keerates.
Vastust ei tulnud ega kostnud mu suust, mis peale poiss lähenes mulle enda peaga ja pani oma lauba minu lauba peale.
„Ma olen see, kes sa ei ole, alfa.“ Vastasin süngel toonil ning lükkasin poisist eemale.
Ma tean ma poleks sellega hakkama saanud, kui poiss poleks minust eemale astunud ning mind kõhklevalt ja võidu rõõmsalt silmitsedes. Kas ta võis aru saada, juba, sellest minu hetkesest nõrkusest, talle silma vaadata? Raputasin vaid pead ning läksin diivanile istuma.
„Kuidas jalaga on?“ kuulen tutavat häält küsimas.
Kuid siiski ma võpatan selle peale. Ma olin vajunud enda mõtetesse kuigi ma ei mõelnud millelegi. Vahtisn vaid tühja pilguga enda ette ning üritasin meenutada enda vanemaid, kuid ei õnnestunud. Mul onnestus maanda vaid enda mõtetesse paari tume halle silmi mind silmitsemas.
Troy silmad olid ainsad, mida ma suutsin ette kujutada, kuid miks, seda ma ei teadnud ka siis.
„Korras!“ vastasin kiiruga kui olin enda kiirest hirmust üle saanud.
Poiss küsis veel paari asja kohta kuni me hakkasime rääkiam tühjast tähjast, kuigi ma ise piilun pidevalt Troy poole kelle embuses lebad elurõõmus Isabella.
Ma olin tabanud ka Troyd end mitmeid kordi silmitsemas, kuid oletasin, et seda vaid juhuslikult algul, kuid peale paari minutilist jutu ajamist Gerdiga, hakkasin ma ebameeldivalt nihelema Trot pilgu all. Ta vaatas mind liiga järgje pidevalt.
Naeratasin vabandavalt Gerdile ning läksin siis hoonest välja värkset õhku hingama.
„Ma lähen vaatan kuidas temaga on.“ Kuulsin Troy häält koheselt peale seda kui olin jõudnud majast paari meetri kaugusele astuda.
„Tahad mängida? Kui tahad siis mängime, kuid mina ei pea reeglitest kinni.“ Sosistasin nind pöörasin end poisile otsa vaatama.
„Mängime, kuid kes ütles, et ma ausalt mängin? Ma pole aus inimene.“ Lausus poiss naeratades, mis kuulutas juba tema võitu.
„Ma pole seda samuti!“ laususin naeratades ning üritades majja siseneda.
„Rõõm kuulda Luna!“ irvias poiss sõna otseses mõttes mulle näkku.
Kolm kuud majas, milles ma tunnen ennast just nagu vagina. Isegi kooli ei lasta, kuigi see oleks normaalne olnud. Ma olen passinud vaid majas nõnda, et ukse juurde minemine tundub hetkega juba eluohtlik asi.
Kõik rahvas, kes sellesse hoonesse –mis tegelikuses ikka nii väike pole nagu esma pilgul tundus- mahtusid silmitsesid mind hoolikalt ning indlasti kantsid kõik Troyle ette. Liiga ebaaus mäng tuleb sellest, sest tema on alfa kellele kõik peavad alluma, kuid mina olen kõigest tavaline inimene, keda kõik nagu poole arulist vaatavad.
„Sa ei lahku siit, linnuke!“ kuulen häält enda selja tagant, mis teeb kõikidele mu oletustele lõpu.
Troy mitte ei mängi ebaausalt vaid on ka ebaaus. Hetkega olen ma taas seljaga seina vastus ning piisi käed mõlemal pool mu pead vastu seina samuti toetumas.
„On midagi?“ sisitasin kiiresti poisile küsimuse ning tegin vale käigu ja vaatasin poisile liiga sügavale silma.
„Hmm... Võib-olla on isegi, võib-olla mitte.“ Lausus poiss meelega mulle lähenedes ning enda hinge õhku mulle näkku paisates, et see mu ihu kihelema pani.
„Võtke tuba!“ karjus Destinit samal ajal hoonest väljudes.
Kõik tegid seda peatselt kui Troy oli selleks neile käsu andnud. Meie kaks vaid samas toas, kus pole isegi tunnistajaid, et ma oleksin teinud midagi valesti. Kudi siiski polnud keegi mind veel lõõma tulnud, või nad lihtsalt karvavad teha, asju, mis Krisi marru võib ajada.
„Üks liigutus ja sa saad haiget.“ Lausus poiss enda imelist naeratust naeratades.
„Vaid üks? Hmm.... Siis sa saad samuti haiget.“ Laususin nii vaikselt, et ma imestasin, et poiss seda lauset üldse kuulis.
„Eks tee siis proovi.“ Lausus poiss kavalalt nign jälgis mind.
Hetkega ei saanud ma enda jalgu liigutada, et poisile kumbesse lüüa. Ei parema ega vasaku jalaga. Need isegi ei tõusnud mast. Raskus, mis mu jalgadele vaikselt tõetus oli pärit Troylt. Ta astus mulle jalgade peale tahtlikult.
Muigasin vaid ning kiire liigutsega sain ma kuidagi end lahti niing pistsin magamis tubade ruumi poole jooksu. Tõmbasin ukse lahti ning jooksin kuhugile kuni lõpuks ühte ruumi sisenesin.
Naeratasin vabandavalt Gerdile ning läksin siis hoonest välja värkset õhku hingama.
„Ma lähen vaatan kuidas temaga on.“ Kuulsin Troy häält koheselt peale seda kui olin jõudnud majast paari meetri kaugusele astuda.
„Tahad mängida? Kui tahad siis mängime, kuid mina ei pea reeglitest kinni.“ Sosistasin nind pöörasin end poisile otsa vaatama.
„Mängime, kuid kes ütles, et ma ausalt mängin? Ma pole aus inimene.“ Lausus poiss naeratades, mis kuulutas juba tema võitu.
„Ma pole seda samuti!“ laususin naeratades ning üritades majja siseneda.
„Rõõm kuulda Luna!“ irvias poiss sõna otseses mõttes mulle näkku.
Kolm kuud majas, milles ma tunnen ennast just nagu vagina. Isegi kooli ei lasta, kuigi see oleks normaalne olnud. Ma olen passinud vaid majas nõnda, et ukse juurde minemine tundub hetkega juba eluohtlik asi.
Kõik rahvas, kes sellesse hoonesse –mis tegelikuses ikka nii väike pole nagu esma pilgul tundus- mahtusid silmitsesid mind hoolikalt ning indlasti kantsid kõik Troyle ette. Liiga ebaaus mäng tuleb sellest, sest tema on alfa kellele kõik peavad alluma, kuid mina olen kõigest tavaline inimene, keda kõik nagu poole arulist vaatavad.
„Sa ei lahku siit, linnuke!“ kuulen häält enda selja tagant, mis teeb kõikidele mu oletustele lõpu.
Troy mitte ei mängi ebaausalt vaid on ka ebaaus. Hetkega olen ma taas seljaga seina vastus ning piisi käed mõlemal pool mu pead vastu seina samuti toetumas.
„On midagi?“ sisitasin kiiresti poisile küsimuse ning tegin vale käigu ja vaatasin poisile liiga sügavale silma.
„Hmm... Võib-olla on isegi, võib-olla mitte.“ Lausus poiss meelega mulle lähenedes ning enda hinge õhku mulle näkku paisates, et see mu ihu kihelema pani.
„Võtke tuba!“ karjus Destinit samal ajal hoonest väljudes.
Kõik tegid seda peatselt kui Troy oli selleks neile käsu andnud. Meie kaks vaid samas toas, kus pole isegi tunnistajaid, et ma oleksin teinud midagi valesti. Kudi siiski polnud keegi mind veel lõõma tulnud, või nad lihtsalt karvavad teha, asju, mis Krisi marru võib ajada.
„Üks liigutus ja sa saad haiget.“ Lausus poiss enda imelist naeratust naeratades.
„Vaid üks? Hmm.... Siis sa saad samuti haiget.“ Laususin nii vaikselt, et ma imestasin, et poiss seda lauset üldse kuulis.
„Eks tee siis proovi.“ Lausus poiss kavalalt nign jälgis mind.
Hetkega ei saanud ma enda jalgu liigutada, et poisile kumbesse lüüa. Ei parema ega vasaku jalaga. Need isegi ei tõusnud mast. Raskus, mis mu jalgadele vaikselt tõetus oli pärit Troylt. Ta astus mulle jalgade peale tahtlikult.
Muigasin vaid ning kiire liigutsega sain ma kuidagi end lahti niing pistsin magamis tubade ruumi poole jooksu. Tõmbasin ukse lahti ning jooksin kuhugile kuni lõpuks ühte ruumi sisenesin.
