Märjaks muutunud särgi varuga kivatas tüdruk taaskordsed voolama pääsenud pisarad enda silmist, kui ta silmitses pilti, mis oli tehtud nende õnnelikemail aegadeöl, kuigi neid ei aksepteerinud enam otseselt; pole aksepteerinud viimased kaks päeva.
Taylori pisarad ei tahtnud lõppeda vaid otsida üha uusi radasid, kuidas pääseda nooruki silmadest välja ning särada nagu nad seda nooruki näos ka tegid. Punased triibud olid kerkinud pidevatest radadest piiga näole ja tüdruku silmad olid muutunud igast pühkimisest üha tumedamaks tumedaks, mis oli lausa vastik kuid nooruk pidi elama enda üksinust üksinda nagu ta harjunud oli.
Vaikselt silmi sulgedes üritas tüdruk meenutada toda õhtut, mil nende elud läksid kahte eriteed pidi (kuigi Taylor oletas, et Adami tee läks hoopis Selina juurde):
Tüdruk oli välja minemiseks pannud selga nii valed riided, kui valed riided sai üldse kunagi selga panna, kuid ta siiski lootis, et poiss teeb talle selle kaua oodatud abielu ette paneku kuid see saigi jääda vaid temale unistuseks, sest poisi nägu oli karmim kui harilikult noorukiga rääkidas - kulmud olid tõmbunud kortsu ning koondunud nina juurde, suu oli surutud üheks sirgeks valgeks kriipsuks ning silmades võis näha vaid kalkus sellest kõigest hoolimata.
"Me peame rääkima teemal, mis sulle ei sobi eriti, Taylor," lausus poiss enda karmima tooniga millega ta mitte kunagi polnud õrnahingelise tüdrukuga rääkinud, kuid Adami silmades oli liigagi kindel pilk sellest kõigest hoolimata, "me peame rääkima, mis saab meist edasi..."
"Mida sa sellega mõtled?" kostus tüdruku suust kõhklev toon kui ta silmitses poissi, kes hoidis nende vahel ebatavaliselt pikka vahemaad. Just nagu kartes, et saab enda tüdrukult mingi haiguse.
Poiss pööritas vaid silmi ning astus tüdrukust veelgi kaugemale ja silmitses noorukit, kes oli hirmunud nendest sõnadest. 'Neid' polnud eriti Adam enda juttudes maininud ja kui ta rääkiski neist kui ühisest siis pidi olema poisil alati midagi liiagi tähtsat rääkida ning see ei sobinud tüdrukule kuidagi.
"Oled sa mõelnud mis meist, peaks edasi saama?" küsis poiss just nagu teades juba tüdruku mõtteid ja on nendest lausa ära tüdinud.
Poisi silmades polnud endiselt talle omast läiget ning huultelt muiet, mis pidi andma märku sellest, kui lolliks poiss enda tüdruk-sõpra peab.
"Ma mõtlen nagu tulevikus, siis kui me - vist - koos elame ja nõnda."
"Loomulikult ma olen!" teatas tüdruk just nagu solvunult kuna ta oli alati nende mõtete ja lootustega uinunud ja ärganud samuti, "me võiksime abielluda kunagi, saada palju lapsi ja kolida siia lähedal asuvasse külla kuna farmi pidamine oleks, meile kui abikaasadele tulevikus raskem kui praegu mu ema ja isa abistamine."
Poiss turtsatas ükskõikselt ning tõstis enda pilgu tossu ninadelt tüdrukule: "Aga sellele, et meid ehk ei ole enam olemas, oled sa ka mõelnud?"
Tüdruku suhu tekkis kolmp, mida ta üritas asjatult alla neelata, kuid ta ei saanud sellega kuidagi hakkama ning silmitses nõusolevalt poissi. Just nagu oleks Adam saanud sellest endale jõudu juurde ajas ta endale selja sirgu ja astus enda hirmutavama olekuga tüdrukule lähemale.
"Mis siis, kui sellest hetkest pole enam meid olemas ja on olemas vaid Taylor ja tema elu ning mina, mu elu?" jätkas poiss enda saladuslikke vihjetega küsimuste esitamist tüdrukule, kelle silmadesse hakkasi tekkima pisarad veel enne kui poiss oli jõudnud teda maha jätta kuid vihjata ta oli jõudnud korduvalt juba.
Tüdruk neelatas kiiruga kurgust klombi alla ning silmitses poissi arusaamatult: "Mis mõttes meid enam pole - äkki - sellest hetkest peale?"
"Sest sa hoiad nüüd minust eemale!" lausus poiss tõsinedes ning pööras end kannapealt ringi ja sammus noorukist - kes endiselt oli üllatunud poisi sõnadest - eemale ega vaadanud kordagi tagasi.
Poisi silmad olid just nagu kivistunud tüdrukule.
Adami rõõmus pilk saatis tüdruku iga pisikest nihelemist kui ka paberit keervaid käsi ning tahtest tahtamata oleks poiss tahtnud puudutada tüdruku kätt ning soovida talle suurepärase paranemise pärast õnne.
Kuid ta ei saanud!
"Nagu ma aru sain ei ole sa köögi toimingute suhtes..." lausus poiss kuid katkestas end hetkeks vaid, "kõige parem, võib lausa võtta, et sa oled katastroof kuna muidu sa poleks enda toitu pea tund aega söönud."
Tüdruku suunurgad tuksatasid rõõmust üles poole kui ta enda silmad poisi hallidele silmadele viis ning oleks peaaegu rõõmust õhku hüpanud kuna nägi neis silmades tõeliselt rõõmu tema ellu jäämise pärast.
Tavaliselt oli alati olnud poiss suletud raamat kuid nüüd oli ta sama avatud raamat, kui Selinal pooleli olev "Kummituse maja". Rõõmsalt silmitses tüdruk poissi kuid kissitas just nagu vihastades silmi.
"Mis siis?" küsis tüdruk enda hääles olevat rõõmu üritades suruda alla ning luua hoopis viha enda häälde.
"Ei midagi... Ma mõtlesin, et aitan sul sinu kokandus taset veidike tõsta kuna ma ei oska ka eriti kokata," kehitas poiss õlgu, kui tüdruku sülest raamatu haaras ning seda silmadega luges.
"Mind ja kokkama panna?"
Poiss turtsatas just nagu solvunult tüdrukule: "See pole vist parim idee aga netis sa seda selgeks ei õpi!"
Tüdruk surus solvunult käed endale rinnale risti ning silmitses poissi, kes raamatu kaaned kokku surus ja selleks ettenähtud riiuli juurde jalutas. Selina silmad saatsid Adami iga liigutust kuid ta üritas seda iga hinna eest varjata.
"Ma oskan süüa teha," märkis tüdruk uhkelt kui end voodist üritas välja ajada.
"Ära üritagi voodist välja tulla kuna ma tuleksin ja veaksin sind ise sinna tagasi ja lukustaksin ka ära kuni homseni," rääkis poiss otsides õiget kohta kuhu raamat vahele lükata, "mida sa siis teha oskad?"
Tüdruk silmas hetkeks poisi naeratavat nägu enne kui enda juttu kogelema hakkas: "Noh... jäätist oskan teha - tegelikuses jäätis suurepäraseks maitseks valmistada aga valmistada ma ei oska."
"Nii?" kergitas poiss ootavalt kulmu kui Selina enda 'salaretsepti' ei tahtnud koheselt avaldada. Poisi käed liikusid rinnale risti kui ta silmitses tüdrukut, kes endiselt istus voodiserval ja ilme kahevahel.
"Vanilli jäätis panna kaussi ja see järel hästi palju karamelli kreemiga seda üle ujutada... See järel tuleb need kokku segada kuid nõnda, et on näha veel vanilli valget ja karamelli üksinda," säras tüdruk rõõmust kui enda saladuse poisile avaldas kuid poiss vaid ohkas raskelt ega lausunud rohkem midagi.'
Tüdruku ilmesse tekkis pettumus kui Adam midagi talle ei vastanud kuid siiski oli näha endiselt rõõmu ka poisi silmades. Adami silmad liikusid pildile, mis oli ainus kaunistus terve ruumi peale ning ta näole ilmus koheselt ka grimass.
Taylor ja Selina sõpradena ühel pildil.
