Paradiis: 3. peatükk

Lähestikku asetsevad majad asendusid peagi juba suurte tühjade või siis mingi viljaga kaetud aladeks, mille keskele viis üsk kitsas auto teed, mida mööda said autod oletatavasti elu majadele lähemale ning see järel neist ka eemale sõitta.

Ma teadsin, et kuskil taolises kohas pean ma veetma ka enda suve kuid minu vanaisa ei hinnanud seda kui maja ümbritsevad suured maalapid, mida ei osata kuidagi ära kasutada nign see kõik oli vaid minu õnneks.

Mul ei oleks küll tuju sõita traktoriga mingisugusele tühjale maalapile ja see järel hakata seal istutama vilja, selleks, et järgmine aasta oleks ikka saak kindel.

„Kaua me veel sõidame?“ esitasin vist mitme kümnendat korda isale küsimuse, kui ma ei suutnud enda pilku viia armatuur laual olevale elektroon kellale.

„Sa küsisid seda sama küsimust viis minutit ehk tagasi seega vastus on endiselt sama; orienteeruvalt tund aega,“ lausus mees tüdinult kui mööda künarniku teed pidime sõitma.

Mu silmad olid endiselt kinnitunud väljas toimuvale kuna ma endiselt ei tahtnud kuidagi uskuda, et mu vanaisa farm võib olla minu jaoks tundmatuseni muutunud ning nüüd ma ei tunne seda isegi ära.

Isegi siis kui ma käisin vanaisa matustel ei suutnud ma meenutada endale täielikult kohta, kus ma paar aastat tagasi ringi jooksin.

Ainsad mälestused, sellest ajast olid mul hägused või siis vaid piltidelt aru saadavad.

Just nagu kui ma hakkasin enda pundiga suhtlema siis hakkasid kaduma ka minu mälestused, mida ma nii kalliks sel ajal endale pidasid. Mitte kellegil ei olnud kunagi õigust võtta ära mult mu mälestusi kuid siiski need hakkasid samuti kustuma.

Õrn naeratus mu näol oli just nagu kustutamatu kuna ma teadsin, et vanaisa farmi hoovi jõudes peaksid mulle üksikud mälestused meenuma.

Nagu paljud ütlevad: koha peal meenuvad kõik asjad.

Minu puhul ei saanud olla, et meenuvad kõik kuna ma põhimõtteliselt ise tahtsin unustada aasta aega tagasi seda, kes ma olen.

Just sel hetkel hakkasin ma suhtlema Mathiga, kes aitas mul unustada minevikku ning vaatada vaid kriminaalsesse tulevikku, kuigi sel hetkel ma ei mõelnud enda elust kui kriminaalsest punktist vaid kui täiesti tavalisest asjast.

Viimane kuu on olnud see, mis on taas mu mällu toonud selle teadmise, millel ma lasin lihtsalt laguneda.

Ma pidin olema eeskujuks kõikidele tulevikus, kes minust veel nooremad olid kuid nüüd sain ma olla tulevikuks vaid lollidele – kuigi ma ei osalenud röövimistest ja narkootikumide tõmbamises olin ma siiski nende autorite seas olnud.

Mingil määral.

Mu elu hakkas lagunema kõigets aasta aega peale vanaisa matuseid, sest siis ei suutnud ma enam end koos hoida: uus usaldus isik oli surnud, sama moodi nagu ka vanaema.

Mõlemad olid surnud loomulikku surma – õnneks – kuid ikkagi oli midagi, mis mu südamesse kripeldama jäi kui ma vanaema surmast teada sain. Just nagu ma oleksin saanud teda pääste, teha teda igaveseks kuid need olid vaid ulmejuttudes.

„Ma pean vist hakkama raamatuid suveks varuma,“ laususin enda mõtte välja kui silmitsein meest, kes endiselt pingeliselt rooli taga istus.

„Ulme ja fantaasa on endiselt su lemmikud, jah?“ naeratas mees nõrgalt kui pea minu poole pööras ja uurivalt mind silmitses.

„Need on parimad,“ laususin uhkusega ning silmitsesin tumedaid pilvi, mis lähenesid meile, „neisse võid sa süveneda nii palju kui soovid ja üle lugeda nii mitmeid kordi kui ihkad kuid ikka need üllatavad sind. Isegi siis kui sul on mingi raamat peas – osaliselt – ja sa loed seda raamatut uuesti läbi siis sa mõtled see ei olnud küll nii nagu siin kirjas on vaid selle pärast, et sa ei mäleta kõike nii täpselt, mis neisse on krijutatud. Nad... Nende tegelased tunduvad nii reaalsed, just nagu elaksid sinu kõrval.“

See oli minu elu pikim lause, mida ma enda isale oli lausunud ning ma panin tähele ka seda, et ta kuulas seda tähelepanelikumalt kui ma oleksin võinud uskuda; just nagu tegelikuses olekski mu isa huvitatud selliste teemadega raamatutest kuigi ta ei loe mitte ühtegi sellis raamatut.

Silmitesin endiselt suuri maalappe, mis meile lähenesid ning sama paljud ka meist üha kagemale jäid.

Ma olin just nagu mingi ulme filmi või äärmisel juhtul raamatu peategelane, sest see vaade, mis mulle avanes, kui me jõudsime moone täis maalapile oli liialt lummav.

„Ma lasen seega su Countil meilt sulle su raamatud kohale tuua kuna sa ei ole siiski nii suur farmi inimene... Kuigi need asjad võivad muutuda,“ lõpu pomises mu isa vaikselt kuid siiski ma kuulsin seda kuid ei hakanud midagi üle küsima kuna ma võin tõesti muutuda farmi inimeseks.

Mingil määral olin ma siiski farmis sündinud kuna siis kui mu vanemad abiellusid elasid nad farmis ja aitasid töösid teha.

Naeratasin isa sõnade peale kuna siiski ma tahtsin lugeda raamatuid isegi siis kui ma olen kõik need raamatud korduvalt läbi lugenud.

Just nagu ma enne isale ütlesin: loe mitu korda fantaasia raamat läbi ja imesta iga kord selle ainulaaduse üle.

„Issi,“ laususin rõõmsalt kui enda pea pöörasin mehe poole ning särava ja tänaliku naeratuse talle saatsin vaid selle pärast, et ma saan enda raamatut Counti uude farmi, „sa oled minu superman olnud alati aga nüüd ei ole sa seda enam... sa oled midagi enamat!“

„Ja seda ütleb tüdruk, kes ei ole kunagi supermani uskunud vaid on uskunud – ja vist usub veel minu rõõmuks – fantaasia maailma, kus ei ole ruumi mingisugustele suppermanidele ruumi olnud,“ turtsatas mees kui rooli pigistas ning sõitu aeglustama hakkas.

Ma olin autos istunud ligi seitse tundi, millest vähemalt kolm tundi ma rääkisin isaga mõtetustest, millest ma tavaliselt ei oleks rääkinud mitte kellegile, kuid nagu ma teadsin oli meil kord juba ühte hoidev perekond.

Tahest-tahtamata ei suutnud ma vaadata farmi kui uue omeniku valduses olevat asja vaid ikka pidin ma mõtlema sellele kui enda vanaisa farmile.

„On sinuga kõik korras?“ kergitas isa mu poole kulmu kui ma ei teinud ühtegi liigutust, et autost väljuda.

„Ma ei suuda siin viibida, issi,ma lihtsalt ei suuda mõelda sellele kui õnnelik ning elurõõmus oli mu vanaisa, kuid kes suri... hiljuti...“ lõpu ma kokutasin kuna just nagu minule oli ka minu isale tema isa teema puudutamine sama raske kuid ma ei saanud end vaikima panna, „sa ei tea kuidas ma tahaksin, et ta elaks ning ta endielt räägiks on vanaemaga enda elust siis kui na noored olid. Kuidas siis oli kõik nii erinev praegusest. Või siis räägiks ta sellest kuidas ta vanaemaga kohtuks samal jala kui elumaja täidavad mõnusad küpsise aroomid ning kummelitee keeks samal ajal pliidal...“

Edasi ei suutnud ma rääkida kuna mälestused olid minu jaoks endiselt liiga lähedased. Isegi siis kui ma ei suhelnud nendega silmast-silma viimastel aastatel tihti olin ma nendega telefoni teel tihti vestelnud ning rääkinud enda toimetustest.

Ma võisin vanuda, et mu isa muutus näost kavatumaks kuidn üritas siiski hoida enda näol seda kindlat ilmet, mida ta mulle mitmeid kordi 'esitlenud' oli rasketel hetkedel.

„Neid ei saa tagasi tuua!“ lausus mees kindlalt kui auto ukse lahti lükkas ning masinast väljus.

Tore, ma võin suhete rikkumise spetsialistiks lausa hakata, laususin sarkastiliselt enda mõtetes vaid see pärast, et arg nagu ma olen ei ole ma veel kordagi ise enda usaldus isikute hauale minna.

Silmitesin tühja pilguga, meest kes autost kaugenes ning veel tühjeme paluga, enda isa venda, kes elu majast välja tõttas, et enda venda tervitada.

Mu onul olid endiselt seljas farmile kohased kulunud ning määrdunud riided kudi ega ka tema nägu parem välja ei näinud, mis tõttu ta ei saanud tulla elumajast välja vaid pidi käima midagi kuskil remotimas, sest need ei olnud tavalised määrdumis jäled mis tekkisid sitta koristades.

Need olid õli jäljed, mis ta riietel olid sama moodi oli ta ka – vist – tõmmanud õlise käega üle näo ja see järel seda mustust pükstesse hõõrdunud.

Ma ei tundud inimesi kõigest ühes pisikestest pilgust nii hästi, kuid ma võisin vanduda, et mehe silmadesse tekkis viha kui ta mind vaatas.

Egas minagi ole ainuke, kes mäletab seda kuidas ma olin hakanud Sireeni poisiga flirtima ja see järel ta endale saanud.

Üritates mitte enda isale ja onule tähelepanu pöörata lasin silmadega juba üle vanaks saanud farmi, mis oli olnud sarnane ka siis kui ma veel väike olin ning selle platsi peal kilkasin.

Farm oli ise enesest korras kuid siit-seal vajas korrastamist nagu ka siis kui see oli vana Coberbotni käes, kuid see tegigi selle vana farmi eriliseks, et seda hooldati kuid jäeti alati vana mulje.

Loomadele mõeldud tall asus farmin lõuna küljel kuigi sellel pisi hoonel oli maha kooruv punakas toon paistgis vägagi selgelt ära, et see oli ka endiselt üks parimaid kohti terves farmie külas. Hoone katus tundus olevat endiselt vihma läbi lastev kuid see eest olid uue katuse pigaldamiseks vajalikud asjad talli ette asetatud ning ootasid vaja õiget aega, millal seda teha.

Talli kõrval asetses aed, mis oli mõeldud hobustega sõtmise harjutamiseks kuid soovi korral võis ka vabal maalapil seda teha kui juba seda tegevust oskas – kuigi ma ei osanud seda ei unistanud ma ka hobusega ratsutamisest kunagi kuigi vanaisa oli seda vahel mulle õpetanud – kuid tihti kasutati ikkagi seda aeda, mis oli ehitatud kandiliseks ümaraks ümber juba aastaid tagasi.

Kõik tundus olevat selline nagu siis kui vana elas veel kuid mina, kes olin veetnud seal algklassides käies kõik suved märkasin koheselt naise kätt kuna maja äärtesse olid tekkinud lillepeenrat ning elumaja aknaid kaunistas õrn pistkardin.

Paar minutit hiljem seisin ma juba isa kõrval, kes kaistva käe mulle viimast korda ümber õlgade pani ning uhkusega, mind taaskord enda vennale tutvustas.

„Sa oled kasvanud, Selina!“ märkis Count naertades rõõmsalt mulle kuigi ma nägin seal viha selle eest, et ma ta tütrele olin haiget teinud.

Sireen tegi mulle sama palju haiget kui keelas mul tulla farmi peale seda kui selgus, et ma elan linnas ja mitte talus kuigi ma olin alles linna kolinud.

„Vaata aga vaata, kes on saanud meil uueks farmi omanikuks kuid endiselt ei saa tallil katust vahetatud,“ märkisin sama moodi kuid mu hääles oli kuulda rohkem sarkasmi, „mul on hea meel sind üle mitme aasta näha!“

„Adam tuleb varsti koju ning ma loodan, et ta oskab sulle siinseid tegevusi paremini õpetada,“ lausus mu onu, mis peale ma kivistusin otse isa käe all.

Adam tuleb koju? Oli ainus küsimus, mis mu peas pööras enne kui ma enda silmud maha lõin nign määrdunud tossu ninasid silmitsema hakkasin, just nagu need oleksin olnud hoopis huvitavamad.

Paradiis: 2. peatükk

Suur kohver asetses mu paremas käes samal jala kui pooltühi spordikott oli leidnud enda tee minu õlale. Astusin vaikselt kohrvit enda järel vedades treppidest alla, et mitte kohvril veel all olevaid rattaid ära lõhkuda.

„Selina,“ kõlas mu ema hüüe köögist kuid ma ei saanud vastata ka siis kui oleksin seda tahtnud kuna mu suu oli siiski asjadest tühi aga ma lihtsalt ei soovinud enda onu farmi minemist kellegi kaela lükkata.

 Mulle meeldis küll seal farmis varem, siis kui see kuulus ma vanaisale aga nüüd ma ei osanud isegi ette kujutada kui korras see vana hoone võis nüüd olla kuigi paari kuuga võib maja korda teha, väljast aga seest hakkab see ikkagi väljapoole kõdunema.

Ma ei tohtinud mõelda sellest farmsit nii kuna mul oli aega veel kaks kuud seal näha neid 'kõduinevaid' seinu ning 'läbi vajuvaid' pärandaid.

Tegelikuses ma ei tohtingi nii mõelda kuna mees, kes seda enne enda eluajal juhtis pani tervesse sellesse hoonesse enda hinge ning armastuse. Nelja-viiene nagu ma sel hetkel olin üritasin ma aidata vanaisa kuigi lõpuks ta ikkagi tänas mind enda seltskonna eest kuna sel ajal oli mul raskusi vaikimisega.

Lõpuks olid mul kodu treppid ületatud ning ma sain ise esimest korda päeva jooksul enda asjad autosse viia.

„On sul veel asju?“ küsis mees, kes mu viimaseid asju hakkas vastu võtma.

„Kas sa tahad, et ma terve elamise kaasa võtaksin?“ küsisin naerdes, kui isast eemaldusin ning enda seljal mehe arusaamatut pilku tajusin; just nagu alati kui ta millegist aru ei saa aga ma ei hoolinud sellest eriti – sel hetkel.

Naerdes sisenesin majja ja lükkasin jalge otsas olevad tossud seina äärde ootama seda hetke, mil ma pean nad taas jalga ajama ning nendega enda kodust minema jalutama.

Alati olin ma olnud paranoiline iga asjaga ning ma isegi uskusin müstilistesse asjadesse kuigi teised olid teinud mulle selgeks, et neid ei saa olemas olla ma siiski uskusin kuna igaüks peab uskuma millegisse. Kas või jumalasse.

Libistasin enda sokides olevad jalad mööda puupinda vaikselt edasi kuni jõudsin köögini, kus ema vaikselt toimetas ja mulle mingit sööki valmistas kuna seda oli aru saada, sest ma ei tahtnud veel hommikust süüa.

„Mis sa teed?“ küsisin tuima häälega kui end õlaga vastu ukse ava toetasin ja prille enda ninale paremini asetasin.

Selena ei pööranud just nagu tähelepanu mu küsimusele kui hakkasid kurki millegi jaoks.

Ma ei hakanud ka küsimust kordama kuna liiga peale tükkiv vaid ühe tühise küsimuse pärast pole ma kunagi olnud, sest minu uudishimu võib-olla küll suur kudi tihti peale enda sõprade käest polnud ma saanud vastuseid.

Naise seljal jooksid lille mustrid ning valged põllepaelad olid ümber mu ema piha ning kaela kerinud. Mõlemad paelad olid seoutud kiiresse kuid vatsupidavasse lipsu kuna muidu poleks see põll pidand vastu pea kahte tundi seljas olemist.

„Ma ei teadnud kas sa tahad teepeal süüa seega ma teen sulle paar võileiba kaasa,“ lausus naine kui üle enda õla kiire naeratuse mulle saatis.

„Paar?“ kergitasin uskumatult kulmu kui end ukse avast lahti lükkasin ning köögi lauale lähenema hakkasin.

Tõesti asetses laual paar võileiba kuid kohe kinldasti ei tähendanud ema paar kahte või ärmisel juhul nelja võileiba vaid ikka paar tähenab paari arvu.

Õrn naeru pahvakas pääses üle mu huulte kui ma laual asetsevaid erinevat sorti võileibu silmitsesin.

„See on tõesti paar,“ lausus enda lõuga naise õlale pannes ning jälgides seda kuidas ta kiirelt kurki viilutab.

„Ma ju ütlesin sulle, kallike, et paar,“ lausus naine enda õlga ebamugavalt liigutades, millele ma enda õla olin peale pannud ja ei kavatsenudki ära võtta.

Ma teen seda nende nimel, laususin endale mõttes kui üritasin mõelda mitte kahele kuule, kus ma pean viibima koos teiste sulastega ning tööd rügama.

Loomulikult sain ma natukene raha selle eest kuna Havai saartel ei kavatsevat mu ema kordagi arvuti taha istuda ning nautida vaid päikese kiirte kõrvetamist enda nahal; tema ei olnud süüdi selles, et harvad puhkused isal on vaid see firma kus ta töötab.

Muigasin tujutult kui enda lõua ema õlalt võtsin ning tühjalt mööda maja ringi uitasin ning vätsin endale, et ostin midagi tähtsat sellele reisile, kuigi ma ei otsinud tegelikuses mitte kui midagi. Kõik mis vaja läks olid mul juba autosse tassitud.

Lasin silmadega mööda elutoa kollaseid seinu ning kirsipuust ehitatud mööblit. Kõik asetses veel nii nagu siia kolimisel oli kuid just sellisena nägi see maja hubasem välja.

Silmad peatusid, mil ühel pildil kus ma olin koos Sireeniga naervalt peal ning meie selja taga seisis tumeda päine poiss, kes naeratas sama moodi nagu Sireen seda ise tegi; tema vend, kes varsti peaks saabuma taas enda kodumaale puhkama koolist.

Ma olin endale miski pärast teinud selgeks, et ma ei tohi igatseda enda sugulasi kuigi Sireeniga veedetud lõkke õhtud olid mul endiselt meeles nagu ka Adami lollid ideed; üle lõkke hüpata.

Kuna kõige vanem pidi meie seltskonnast alati asju ette näitama siis ta tegigi seda kuigi oleks ise äärepealt elevalt leegitsevasse lõkkesse kukkunud.

„On aeg,“ lausus ema, kui ma end naeratades ümber pöörasin ning naise käes olevat taldrikut silmitesin, millele mitmeid kordi oli toidukile peale tõmmatud.

Noogutasin vaid naisele kui teda kallistama läksin ning eemale tõmbudes taldriku ta käest ära võtsin: „Suve lõpuni siis!“

„Me hakkame sind igatsema!“ lausus naine nõrgalt naerates kuigi tema õrnalt naeratused tähenasid peagi pisaraid, mis voolama hakkavad.

„Ei!“ laususin kindlalt naisele ning kissitasin silmi, „te ei igatse mind vaid naudite vabadust, mille segajaks ei ole mina!“

Kindla naeratuse saatel noogutas mu ema enne kui mind hakkas uksest välja poole vedama.

Ma oleksin naerdes talle midaginähvanud kuid ma teadsin, et üks mu lause veel, mis on seotud ära minemisega ja juba hakkab mu ema kahetsema otsust minna Havai saartele ilma minuta.

Naeratasin hüvasti jätvalt naisele, kes käsi enda valgesse põlle pühkis ning mulle sama moodi vastu naeratas.

„Ma vihkan hüvasti jätte!“ laususin kindlalt pöörates end isa poole ning rondises auto eesistmele istuma.

Isa ei lausunud mitte midagi ja ma teadsin ka miks: ka temale ei meeldi hüvasti jätud ja selle asja olingi ma just isalt pärinud.

Väikesed küla majad jäid meist ühe rohkem maha ning igatsevalt järgi vaatama kuigi me olime ammu juba mu kodulinnast väljunud ma siiski igatsesin neid üksikuid ja privaatsust pakkuvaid maju.

Nõrk naeratus oli kerkinud mu näole kui ma silmitsesin meile vastu tulevaid maja ning majade ees mängivad lapsi, kes ei teadndu üldse suurlinna ohtudest midagi kuid mis ohutd saaksid ühes väike külas varitseda.

Poe vargused, mis on kohalikke enda korraldatud vaid lõbu pärast?

Laps kaob ära kuid järgmise päeva õhtuks tuleb rõõmsa naeratuse saatel koju ja teatab, et käis metsas marju korjamas?

Mingin kretiin murrab majja sisse ning võtab kaasa vaid võib-olla olemas olevad hõbe asjad kudi teleka jätab ikkagi majja?

Keegi röövib veidike majast kaugemale läinud lapse ära kuid annab tagasi kuna hunt enda kodu lähedal ei murra?

Ohtusi selles pisikeses võid pidada väikeseks mitte sellisteks nagu olid suur linnades, kus pea igal poeröövlil oli juba relv olemas ning sai sellega ähvarada poes töötavad naist, kes hirmunult hakkab koheselt röövlile asju andma.

See pisike linn võis peita endas saladusi kuid kohekindlasti ei omanud see pisike linn selliseid mõrvare ning pandiite nagu seda linnad tegid.

„Kaua me peame veel sõitma?“ küsisin kui hakkasin enda süles olevaid saju usinasti sööma.

„Orienteeruvalt on veel viis tundi sõitu kuid ma usun, et kui ma veidike kiiremini sõidan jõuame kiiremini,“ lausus mees ning kiikas küsivalt minu poole.

„Mul ükskõik aga vaata, et üle saja miili tunnis ei hakka sõitma kuna ma ei taha surra,“ laususin ning tõsin teise käega ühe võileiva veel üles ja ulatasin mehele, „sa pole hommikust söönud nagu minagi seega võta!“

„Sa oled just nagu Selena,“ märkis mees võtts mu käest enda hommiku sööki.

„Ja selle pärast on mul temaga ka sarnane nimi, või mis issi?“märksin tähtsalt kudi tegin sellest siiski küsimuse kuna ma ei saanud selles eriti kindel olla.

Silmanurhgast ma võisin märgata seda kuidas ta nõustuvalt noogutas ja taas rohkem enda sõitmisele keskendus kuid mu vihast pilku nähes ka vaikides sööma hakkas.

Laulsin vaikselt kaasa enda ühele lemmik laulule, msi raadiost üllataval kombel jooksis kuna ma polnud seda laulu mitte kunagi kuulnud kuskilt mujalt kui vaid arvutist või sis telefonist.

Mu suu oli tõmbunud sirgeks kriipsuks ning kulmud kortsu vajunud kui ma nägin meile lähenevat uue osariigi märki.

Aeg oli mul harjuda tegelikuses farmi eluga kuna kindlasti ei saanud see olla esimene suvi, kus ma pean minema onu farmi – enda tahel küll – selleks, et vanemad saaksid veidikegi rohkem teine-teisele keskenduda.

Ma ei saanud väita, et olen selline suur segav faktor nende vahel kui kohe kidnlasti ei käituks nad minu ees nii nagu nad seda tegelikuse tahakasid teha.

„Sul on poiss?“ küsis isa korraga, mis mul pani hingamis teed kokku tõmbuma kuigi seda küsimust olin ma oodanud kaua, miski pärast.

„Oli, kuid jätsin maha,“ laususin ükskõiksel toonil kuna ei soovinud rohkem sellele teemale keskenduda.

„Kuuslin jah enda bossult, et minu tütre ja tema poisi vahel susises vahepeal midagi kuid see kustus ära. Miks?“

„Kas me hakkame rääkima nüüd poistest või sinu ja sinu bossu läbi saamisest?“ nähvasin ma vast liiga kiiresti kuid mulle ei sobinud teema: mina, minu eks poiss, minu isa ning kõigele lisaks minu isa boss. „Pealegi su bossu poeg, Math on ennast täis siga!“

„Me ei hakka poistest rääkima kuna sa peaksid seda teemat arutama, vist emaga,“ lausus mees rooli enda käes rohkem pigistades ning mulle pilku heites.

Noogutasin kiiruga enne kui prille enda ninal järjekordselt hakkasin kohendama kuigi ma poleks pidanud seda tegema kuid ma olin harjumuiseks võtnud iga kahe tunni tagant prille ninale paremini asetada.

Ma ei oleks pidanud prille koguaeg kandma kuid siiski ma meeldisin endale rohkem kui prillid on ees kuid seda juba harjumusest.

„Aga miks see Math siis selline ennast täis siga sinu arvates on?“ ei andnud isa järgi kui taas pea minu poole pööras ning mu näoilmet endale kindlasti üritas selgeks teha.

„Ta arvas, et ma ei saa teada sellest kui ta minu sõbrannaga üritab semmima hakata, kuid Marilyn rääkis mulle sellest alles peale seda kui...“ ma ei saanud rääkida isale sellest, millisesse rühma ma olen tõmmatud kudi valetada ma ka ei saanud, „peale seda kui ta sai Mathilt nii õelda meie pundis ameti kõrgendust.“

„Teie punt on jagunenud ametitesse?“ kergitas mees kulmu, kui taas enda silmad auklikule peateele viis.

„Jah, ma olen suhteliselt kõrgel... Isegi Marilynist kõrgemal, et siis põhimõteliselt Mathi parem käsi kuid ta ei saa mind madalamale ka kupatada, kuna ma olen seal vaid see pärast, et reegel on selline: oled kõrgeima kolme seas siis pundist väljumine on keelatud,“ laususin õrnalt naeratades ning meile lähenevaid silte silmitsedes.

„Aga enam sa seal ei ole, ju?“ lausus mees kõhklevalt, mis peale ma vaid pead raputasin.

„Ma tulen sealt välja enne kooli,“ laususin kindlal toonil, mis pidi andma selgesti märku, et sellel teemal vestlemine on lõpetatud.

Ma pidin selle lõpetama enne kui räägin välja tegelikuses selle, millisesse narko punti ma olen sattunud kuigi ise midagi ei tõmba.

Lollipeaga oli astunud sinna vaid Mathi pärast ning enam ei saa ma isegi välja astuda, kuid enne suve on teised vangistuses aga mina mitte; ma ei müünud, ärinud ega tõmmanud midagi kuigi teadsin, mis pundis toimub.

Sel hetkel tulevad mulle appi politei aitamise värgid!

Paradiis: 1. peatükk

  Selina Coberbotn
 Soojad päikese kiired paistsid õrnalt läbi puu roheliste lehtede kardina ning suured, valged pilve tupsud lendlesid mööda sinist taevast ringi just nagu laevukesed, kes ei leia endale soivat masruuti.
 Naeratus ilmus mu näole, kui ma end võrk kiiges paremini istuma seadsin ning jalad üle võgu ääre vedasin. Ma teadsin, et on käes on esimese suvekuu kesk paik kuid ma ei hoolinud sellest, sest mul oli aega koos sõpradega olla veel kaks ja pool kuud kuigi ma ei soovinud nendega enam enne kooli kohtuda.
 Liiga paljud head ning samas ka halvimad mälestused olid seotud just mul enda sõpradega koos olles ja see ei olnud parim tunne, kui sa tead, et su sõprade seas on inimesi, kellel on kriminaal menetluste kaust paksem kui piibel.
 Alati oli olnud mu lemmik aastaaeg suvi ning vahepeal oli see vaid see pärast lemmik, et ma sain olla koos enda sõpradega kuid enam ma ei hoolinud sellest sugugi kuna – lõpuks ometi – olin aru saanud, et sõprus ei püsi minu vanusel inimesel mitte kunagi kauem kui vaid kooliajal, sest edasine oli juba inimestel erinev, sest mul ei olnud enda sõpruspundiga ühiseid huvisid.
 Ma olin nendega liialt erinev kuid just enda erinevuse pärast olin ma sattunud sellesse rühma, kust mind kuidagi enam minema ei tahetud lasta, kuid ega ma ka nii väga ei soovinud seal minema minna.
 Ohkasin raskelt enne kui prille enda ninal kohendasin ning suletud silmadega lasin peal üle võrkkiige ääre langeda. Ma oleksin võinud kanda läätsesid kuid läätsed pidavat rikkuma rohkem silmanägemist kui miski muu.
 „Selina!“ kõlas mu kõrvu mu ema rõõmus kädistamine, kui ma enda silmad avasin ning maailma tagur pidi nägin.
 Ema näol oli suur naeratu, kui ta minu poole 'tagurpidi' kõndides lähenes. Ta põskedele oli kerkinud naerulohud, mis alati mu emda tegid paar aastat nooremaks tegelikuses; kui ma oleksin olnud võõras ja näinud enda ema naeratamas oleksin ma pakkunud, et ta hakkab väljuma kahekümnendatest ning ei hakka lähenema hoopis aasta-aastalt neljakümnele kuid ma ei hoolinud tema vanusest,
 Ta oli igas olukorras minu ema ja mind mõistnud paremini kui teised. Paremini kui mu sõbrannad, kes pidasid end ületamatuteks kuid kõik võõrad on alati ületatavad, tihti ka sugulased on ületatavad.
 „Mul on sulle kaks uudist: üks hea ja üks...“ lausus naine mu kõrvale jõudes ning eemale vaadates, „nign teist ei oska ma kuidagi liigitada kuna sa pead seda hakkama ise ligitama aga ikka paremuse poole liigitama!“
 Viimase lause juures tõmbusid mu ema silmad hoiatavalt kissi kuid siiski ta näol säras endiselt särav naeratus ja ma teadsin ka miks: isa oli saanud üle tüki aja puhkust töölt ning nemad lähevad kuhugile reisile. Ma oleksin saanud kaas minna kuid las 'vanad' veedavad aega omavahel kuna neil on niigi pea kakskümmend aastat abielu selja taga millest nad on mind juba üksnes kuusteist aastat kasvatanud..
„Räägi ennem hea,“ laususin võrkkiigele ruumi tehes, mis peale mu ema endiselt naeratades mu kõrvale istus.
„Me lähme isaga reisile nagu sa tead ning meil tekkis võimalus minna Havai saartele kuigi kui sa soovid võid sa loomulikutl kaasa tulla, sest siis tuleks sellest meie pere esimene reis kaugemale kui kõrval osariiki,“ rääkis naine rõõmsalt ning silus enda lillelist kleiti kuigi ma võisin tajuda lausa endal tema 'mõrvarliku' pilku.
Hingasin sügavalt sisse ning välja ja sulgesin silmad, just nagu mulle kombeks oli kui ma ei osanud midagi kosta. Mu elu unistus oli reisida Havai saartele ja seda koos perega kuid samas ei saanud ma võtta enda vanematelt võimalust esimest korda veeta aega kahekesi kuskil päikeserannal.
Nad väärisid veidikegi puhkust minu kasvatamisest, kuna ma olin kuulunud kuidas ema – naljaga küll kuid siiski – oli lausunud, et minu kui teismelise tüdruku kasvatamine on sama raske kui tema jaoks näha enda abikaasat töödrügamas vaid meie ülal pidamise pärast.
„Ma ütlesin sulle juba korra, et ei taha tulle kuhugi kuhu tee lähete,“ laususin vaikelt ning kohendasin järjekordselt prille enda ninal kuid seekord vaid see pärast, et käituda normaalsena, „ning ma ei kavatse enda sõnu ka käänama hakata kuigi Havai saartel oleks tore terve perega koos olla.“
Ma võisin tajuda isegi endiselt suletud silmadega, kuidas ema kulmukortsutas ning käes sülle asetas kuid ma ei kahetsenud enda lauseid, mis ma õelnud olin kuna ma just seda mõtlesingi: nad peavad nautima teine-teise lähedust ilma minuta.
Just nagu neil oleks peale kahtekümmend aastat uued mesinädalad, millest nad peavad võtma kõik, mis võimalik.
 „Olgu,“ hingas naine kiiruga kui ma enda silmad avasin ning enda ema taas naeratusest säravasse näkku vaatasin.
 „Ja see teine uudis, mida sa kuhugi ei osanud paigutada on... Mis?“ kergitasin naise poole avaralt naeratades kulmu, mis peale järjekordne sära ilmus juba niigi säravasse näkku ning enda ema rõõmsat olekut nähes oleksin ma ka tahtnud enda naeratust veelgi suuremaks ajada, kuid ma ei suutnud.
 Selena, mu ema näris naerva ilmega närviliselt kulmu, kui taas enda kleidi seeliku osa äärt hakkas närviliselt näppima. Ma ei osanud enda ema sellisest käitumisest midagi oletada kuid ma pidin käituma väga kannatlikult.
 „Teine uudis,“ lausus ema kui ta näost hakkas kaduma talle omane naeratus, „on see, et sa pead minema seniks enda vanaisa farmi, mida paregu juhib su onu kuna... vanakene sai kahjuks ju paar aastat tagasi surma.“
 Noogutasin ükskõikselt kuigi ma teadsin, mida see tähendas: näha taas kord enda sugulast ning endist parimat sõbrannat Sireeni. Ma ei vihanud todr tüdrukut kuid siiski me olime alati olnud liialt erinevad aga just meie mõlema ühe tugiisiku surm viis meid teine-teise usaldamiseni.
 Endiselt ei suutnud ma eriti mõleda sellele kuidas mu vanaema kellegi lolli inimese poevargus katseajal sai kuuli endale selga.
 Lootus, et see ei puudutanud midagi elutähtsat kadus koheselt kui nägin enda telefonil hädaabi numbrit vilkumas. Mu südame alt käsi läbi külm jutt sel hetkel, kui ma sellele kõnele vastasin ning sain teada enda selle aja tähtsama inimese surmast.
 Ka nüüd käis just nagu midagi mu südame alt külma läbi kui ma neile õusatele hetkedele mõtlesin ning silmi pilgutasin. Õnneks olid mu prilliklaasid päiksekiirte tõttu säravad ning üks pisar, mis mu silma nurka oli tekkinud ei saanud vaid välja paista.
 „Kui kaua te enda teisi mesinädalat peete?“ laususin naerdes enda emale samal ajal kui paljastasin ühe hammaste rea.
 Ehmunud ilme kerkis Selena näkku kui ta mulle otsa vaatas ja sära tema silmadest kustuma hakkas. Ma ei teadnud seda kauaks mu ia puhkust sai kuid ma ei pidanud seda kunagi vajalikuks ka teada, kuna tema puhkused olid just nagu tornaadod meie elukohas, mis võib-olla üle paari aasta korra külastasid.
 Kuigi mu isa sai ikka segadamini enda puhkuseid tundus tihti, et just nii harva ta saabki nautida vaid perekonda, kes temast hoolivad.
 Ma teadsin, miks mu isa nii väga üritab seda tööd teha ja see oli lausa piin, et just mina olen selle põhjuseks. Mul pidi olema parem tulevik kui mu vanematel – või vähemalt nad lootsid seda kuid just nagu tavaliselt ei saanud ma selles kindel olla.
 „Kullake,“ lausus ema närviselt naeradades ning kätt mu põele asetades, „sellest ma tegelikuses tahtsingi sinuga rääkida.“
 „Sa tead, et või minule alati rääkida seda mida sa soovid,“ lausin enda kätt ema käele asetades ning rohkem ema käesoojust tunnetades.
 Naise suust kostus õrn naeru turtsatus, kuid tundus, et temajaoks ei olnu tegelikuses mu lause nii naljakas kui oleks pidanud. Ma ei olnud siiski talle tema sõbranna, kellega ta iga nädala keskel korra enda naiste õhtud korraldas.
 Silmitsesin endiselt naist, kelle näol oli ärev kuid samas kartlik ilme kuid ma ei imestanud enam üldse enda ema käitumiste üle vaid pigem olin nendega harjunud just nagu need oleksid mu elu tavalisemad asjad, kuid seda need ei olnud kohe kindlasti.
 Pidevalt sain ma üllatuda ema emotsooni ja lause vahel – just see oli ka põhjus, miks ma rõõmuga enda ema igale poole kaasa tirisin – ning pidevalt oli ta lausunud mulle, et ma räägiksin talle kõigets kuna parim sõbranna on tüdrukule just ema.
 „Isa sai puhkust kolmeks kuuks seega ma tuleme tagasi suvelõpul kui sa sellele loomulikult vastu pole,“ lausus naine enda lause lõppu liiga kiiresti kuid ma ei hoolinud selelst vaid ajasin end võrkkiigelt püsti ja vaatasin naist suure üllatusega.
 „Kas sa arvad, et ma ei saa see aeg hakkama?“ naeratasin rõõmsalt naisele, kui prille taas enda ninal kohendasin ning lustakalt naisele otsa vaatasin, „olen ma tõesti nii ära hellitatud sinu poolt, et ei saa farmis kaks ning lisaks veel pool kuud hakkama?“
 Naine raputas vaid pead, kui end naerdes püsti ajas ning mu ette seisma jäi: „Sa ei ole hellitatud vaid iseseisev noor naine, kes teab mida ta soovib. Ära seda kunagi unusta!“
 „Hei,“ laususin ma ema emmates, kui nägin naise silmades pidaraid, mis tekkisid alati kui ta pidi minust minema kugemale kuid seda vaid enda ning ka mu isa huvides, „me ei hakka siin tõinama kuna kindlasti me näeme veel teine-teist ja kui sa kavatsed ära suura siis ma vannun, et kui ma juhuslikult peaksin kunagi seda sama tegema siis ma maksan teile mu hülgamise eest kätte!“
 Naine raputas nõustuvalt pead kui minust eemaldas ning kiirelt pisarad enda silmade alt kustutas. Ma ei käitunud mitte kunagi enda vanusele vastavalt ja ma teadasin seda ning ma ei kahetsenud enda käitumist kohe sugugi.
 Juba kolmeteist ealisena olin ma leidnud end lugemas täiskasvanutele mõeldud jutte.
 „Sul on õigus,“ lausus naine kui oli enda viimased pisrad hävitanud ning silmitses mind juba silm nähtava uhkusega, „ma ei saa jätta ma sellist kaunist noort naist, kes mu ees praegu liigagi kindlalt seisab!“
 „Huvitav, kust ma kindluse pärisin?“ kergitasin uurivalt kulmu kui veel korra ema embasin.

Kummituse lausuja: 14. peatükk

               Pisarad, mis silmad välja voolasid ei olnud õnnest ega ka vihast kuigi kurvastuseks olid need liiga hoolivad. Nooruki silmad liikusid mööda väikest ruumi ringi ja otsisid asju, mida saak vastu seina visata, kuid see pisi tegevus oleks lõhkunud ära oletatavasti klaasist vaasi või siis pildi, mis ilutses öökapi nurgal koos kahe naerva armunudga - Taylor ja Adam.

               Märjaks muutunud särgi varuga kivatas tüdruk taaskordsed voolama pääsenud pisarad enda silmist, kui ta silmitses pilti, mis oli tehtud nende õnnelikemail aegadeöl, kuigi neid ei aksepteerinud enam otseselt; pole aksepteerinud viimased kaks päeva.

               Taylori pisarad ei tahtnud lõppeda vaid otsida üha uusi radasid, kuidas pääseda nooruki silmadest välja ning särada nagu nad seda nooruki näos ka tegid. Punased triibud olid kerkinud pidevatest radadest piiga näole ja tüdruku silmad olid muutunud igast pühkimisest üha tumedamaks tumedaks, mis oli lausa vastik kuid nooruk pidi elama enda üksinust üksinda nagu ta harjunud oli.

               Vaikselt silmi sulgedes üritas tüdruk meenutada toda õhtut, mil nende elud läksid kahte eriteed pidi (kuigi Taylor oletas, et Adami tee läks hoopis Selina juurde):

               Tüdruk oli välja minemiseks pannud selga nii valed riided, kui valed riided sai üldse kunagi selga panna, kuid ta siiski lootis, et poiss teeb talle selle kaua oodatud abielu ette paneku kuid see saigi jääda vaid temale unistuseks, sest poisi nägu oli karmim kui harilikult noorukiga rääkidas - kulmud olid tõmbunud kortsu ning koondunud nina juurde, suu oli surutud üheks sirgeks valgeks kriipsuks ning silmades võis näha vaid kalkus sellest kõigest hoolimata.

               "Me peame rääkima teemal, mis sulle ei sobi eriti, Taylor," lausus poiss enda karmima tooniga millega ta mitte kunagi polnud õrnahingelise tüdrukuga rääkinud, kuid Adami silmades oli liigagi kindel pilk sellest kõigest hoolimata, "me peame rääkima, mis saab meist edasi..."

               "Mida sa sellega mõtled?" kostus tüdruku suust kõhklev toon kui ta silmitses poissi, kes hoidis nende vahel ebatavaliselt pikka vahemaad. Just nagu kartes, et saab enda tüdrukult mingi haiguse.

               Poiss pööritas vaid silmi ning astus tüdrukust veelgi kaugemale ja silmitses noorukit, kes oli hirmunud nendest sõnadest. 'Neid' polnud eriti Adam enda juttudes maininud ja kui ta rääkiski neist kui ühisest siis pidi olema poisil alati midagi liiagi tähtsat rääkida ning see ei sobinud tüdrukule kuidagi.

               "Oled sa mõelnud mis meist, peaks edasi saama?" küsis poiss just nagu teades juba tüdruku mõtteid ja on nendest lausa ära tüdinud.

               Poisi silmades polnud endiselt talle omast läiget ning huultelt muiet, mis pidi andma märku sellest, kui lolliks poiss enda tüdruk-sõpra peab.

               "Ma mõtlen nagu tulevikus, siis kui me - vist - koos elame ja nõnda."

               "Loomulikult ma olen!" teatas tüdruk just nagu solvunult kuna ta oli alati nende mõtete ja lootustega uinunud ja ärganud samuti, "me võiksime abielluda kunagi, saada palju lapsi ja kolida siia lähedal asuvasse külla kuna farmi pidamine oleks, meile kui abikaasadele tulevikus raskem kui praegu mu ema ja isa abistamine."

               Poiss turtsatas ükskõikselt ning tõstis enda pilgu tossu ninadelt tüdrukule: "Aga sellele, et meid ehk ei ole enam olemas, oled sa ka mõelnud?"

               Tüdruku suhu tekkis kolmp, mida ta üritas asjatult alla neelata, kuid ta ei saanud sellega kuidagi hakkama ning silmitses nõusolevalt poissi. Just nagu oleks Adam saanud sellest endale jõudu juurde ajas ta endale selja sirgu ja astus enda hirmutavama olekuga tüdrukule lähemale.

               "Mis siis, kui sellest hetkest pole enam meid olemas ja on olemas vaid Taylor ja tema elu ning mina, mu elu?" jätkas poiss enda saladuslikke vihjetega küsimuste esitamist tüdrukule, kelle silmadesse hakkasi tekkima pisarad veel enne kui poiss oli jõudnud teda maha jätta kuid vihjata ta oli jõudnud korduvalt juba.

               Tüdruk neelatas kiiruga kurgust klombi alla ning silmitses poissi arusaamatult: "Mis mõttes meid enam pole - äkki - sellest hetkest peale?"

               "Sest sa hoiad nüüd minust eemale!" lausus poiss tõsinedes ning pööras end kannapealt ringi ja sammus noorukist - kes endiselt oli üllatunud poisi sõnadest - eemale ega vaadanud kordagi tagasi.

               Poisi silmad olid just nagu kivistunud tüdrukule.

               Adami rõõmus pilk saatis tüdruku iga pisikest nihelemist kui ka paberit keervaid käsi ning tahtest tahtamata oleks poiss tahtnud puudutada tüdruku kätt ning soovida talle suurepärase paranemise pärast õnne.

               Kuid ta ei saanud!

               "Nagu ma aru sain ei ole sa köögi toimingute suhtes..." lausus poiss kuid katkestas end hetkeks vaid, "kõige parem, võib lausa võtta, et sa oled katastroof kuna muidu sa poleks enda toitu pea tund aega söönud."

               Tüdruku suunurgad tuksatasid rõõmust üles poole kui ta enda silmad poisi hallidele silmadele viis ning oleks peaaegu rõõmust õhku hüpanud kuna nägi neis silmades tõeliselt rõõmu tema ellu jäämise pärast.

               Tavaliselt oli alati olnud poiss suletud raamat kuid nüüd oli ta sama avatud raamat, kui Selinal pooleli olev "Kummituse maja". Rõõmsalt silmitses tüdruk poissi kuid kissitas just nagu vihastades silmi.

                  "Mis siis?" küsis tüdruk enda hääles olevat rõõmu üritades suruda alla ning luua hoopis viha enda häälde.

                     "Ei midagi... Ma mõtlesin, et aitan sul sinu kokandus taset veidike tõsta kuna ma ei oska ka eriti kokata," kehitas poiss õlgu, kui tüdruku sülest raamatu haaras ning seda silmadega luges.

               "Mind ja kokkama panna?"

               Poiss turtsatas just nagu solvunult tüdrukule: "See pole vist parim idee aga netis sa seda selgeks ei õpi!"

               Tüdruk surus solvunult käed endale rinnale risti ning silmitses poissi, kes raamatu kaaned kokku surus ja selleks ettenähtud riiuli juurde jalutas. Selina silmad saatsid Adami iga liigutust kuid ta üritas seda iga hinna eest varjata.

               "Ma oskan süüa teha," märkis tüdruk uhkelt kui end voodist üritas välja ajada.

               "Ära üritagi voodist välja tulla kuna ma tuleksin ja veaksin sind ise sinna tagasi ja lukustaksin ka ära kuni homseni," rääkis poiss otsides õiget kohta kuhu raamat vahele lükata, "mida sa siis teha oskad?"

               Tüdruk silmas hetkeks poisi naeratavat nägu enne kui enda juttu kogelema hakkas: "Noh... jäätist oskan teha - tegelikuses jäätis suurepäraseks maitseks valmistada aga valmistada ma ei oska."

               "Nii?" kergitas poiss ootavalt kulmu kui Selina enda 'salaretsepti' ei tahtnud koheselt avaldada. Poisi käed liikusid rinnale risti kui ta silmitses tüdrukut, kes endiselt istus voodiserval ja ilme kahevahel.

               "Vanilli jäätis panna kaussi ja see järel hästi palju karamelli kreemiga seda üle ujutada... See järel tuleb need kokku segada kuid nõnda, et on näha veel vanilli valget ja karamelli üksinda," säras tüdruk rõõmust kui enda saladuse poisile avaldas kuid poiss vaid ohkas raskelt ega lausunud rohkem midagi.'

               Tüdruku ilmesse tekkis pettumus kui Adam midagi talle ei vastanud kuid siiski oli näha endiselt rõõmu ka poisi silmades. Adami silmad liikusid pildile, mis oli ainus kaunistus terve ruumi peale ning ta näole ilmus koheselt ka grimass.

               Taylor ja Selina sõpradena ühel pildil.

Kummituse lausuja: 13. peatükk

                   "Ma ei ole selles süüdi, ma vannun seda enda elu nimel!" lausus Adam Countile ähvardavalt lähemale astudes ning talle liigagi pingeliselt otsa vaadates. Järjekordne tüli, mis oli seotud Selina äkilise kadumisega ning see järel koheselt pea surmavalt haigeks jäämine oli imelikud mehe jaoks. "Ma läksin kõigest metsa kuna nägin teda sinna poole - vist - kõndimas ja see oligi kõik kuna ma tulin sinu juurde nii pea kui sa mind tol päeval hüüdsid!"

                  "Aga sa valetasid mulle ikkagi," märkis Count noorukist selg ees eemale sammudes ning enda selga sirgeks ajades, kuna see tegi teda juba tema pikas kasvus veelgi pikemaks, "kui sa mäeletada Adam siis sa ütlesid mulle enam vähem seda, et sa ei tea kuhu Selina läks!"

                  Poisi silmadesse välksatas viha, kui ta enda vastas meest vihasemalt kui kunagi silmitses. Tülitsemised ei olnud tema teema kuigi tema kui Kummituse Lausuja jaoks pidanuks need olema parimad sündmused - kuigi enam jaolt olid need ka temale - kuid Selina teema ei istunud poisile tülitsemise asjus kohe üldse. 

                  Ta oli põhjus, miks tüdruk ära tahtis joosta. Tema oli see, kes leidis tüdruku pea elutuks imetuna tooli külge aheldatuna, tema oli siiski see, kes päästis tüdruku järjekordsete kujude kätte sattumast pannes ise suurema panuse ning riskides kahe süütuinimese eluga.

                  Mõlemad olid küll kohale saadetud kuid tüdruk keda nood sealt soovisid oli liiga rõõmsa meelne ja heasüdamlik. Lihtsalt ühe tüdruku pärast riskida teisiste eludage; sellist asja polnud poiss veel enda elu jooksul kordagi teinud, kuid pidigi olema esimene, kord mil ta seda teeb. Süda puudus siiski poisil kuid mõitsus oli liiagi taiplik ja oskas alati midagi 'soovitada'.

                  "Count, kas sa arvad, et ma valetasin sulle selle pärast, et saaksin hakata tapma Selinat metsas?" kergitas poiss ootavalt mehe poole, kulmu kui enda käed rinnale ristas ja keharaskuse paremale jalale toetas. 

                  Mees silmitses poisi east väljuvat poissi üllatusega, kuna sellises asendis nägi Adam enda vanusest paar aastat vane ning targem välja. Count neelatas kuid ei lausunud midagi vaid silmitses segaduses ilmega endale alluvat poissi, kes teadis pea kõike sellest perekonnast - üllatus külaliseks olemise jaoks liiga palju. Mees ei lausunud ka siis midagi kui poiss veelgi rohekm ootavalt kulmu kergitas.

                  "Ma ei tahtnud teda tappa metsas vaid ta tahtis saada rahu ja - vist ka - harjuda selle mõttega, et terve suvi peab ta siin meie seltsis olema," lausus poiss kindlalt ning silmitses tummaks löödud meest, kelle näost oli näha kõiki emtotsioone kui ka soovi lasta Adam lahti, "sa ei saa mind enam lahti lasta kuna farmi tõeline omanik on nüüd kohal aga sa hoiad seda korras vaid seni kuni Selinal täitub 18. aasta."

                  "Mis sa arvad, et ma seda ise ei teadnud?" turtsatas mees, kui silmitses poissi, kes õlgu kehitades temast eemalduma hakkas. "Ma tean ka seda, et sinu kohus on teda õpetada siin asjadega tegelema."

                  Poiss ei kuulnud viimast lauset nii hästi kuigi ta võis viimast oletada juba mehe solvunud näost. See farm tähendas temale kõike; elukohta kus elada, töökohta kus töötada ja kindel oli ka iga kuine raha. Isegi halvematel aegadel suutis mees enda pere paremini ülal pidada kui seda paljud suudavad. 

                  Endiselt sõi meest seespoolt lootus, et Selina otsustab siiski tagasi enda linna elu juurde naasta ja jätta farm rahule, kuid see hakkas tunduma võimatu kuna nooruk oli hakanud tegema suurt muutust enda välimuse kui ka olemusega.

                  "Issi, emme tahab sind," kõlas mehe tütre hääl elumaja aknalt, mis teda ehmunult selja taha vaatama sundis. Perega oli ta tegelenud alati esimesena kuid ta pisitütar oli kasvamaks iseseisvaks.

                  Iseseisvus aga tähendas farmis lahkumist kuna farmis poleks ta suutnud enda isa valvsa pilgu all iseseisvaks saada. Tüdruku blondid kiharad vajusid noorukil seljalt maha ning raamisid naervat nägu just nagu raami.

                  Poiss seisis hobusetalli kõrval ning toetas end vastu seda kuigi ta teadis, et teda on märgatud seal seismas. Adami lootus, et Taylor hoiab temast eemale peale seda kui ta oli tunnistanud üles, et ei armasta seda kutsusid kui blondid kiharad ilmusid hoone nurgatagant nähtavale. 

                  Raske ohke saatel lükkas poiss end hobusetallist lahti ja hakkas sammuma farmist eemale, kuid ikkagi olid sammud temale järgnemas. Just nagu liim venisid minutit poisi jaoks kui ta ootas vihaselt endale järgnevat tüdrukut.

                  "Me peaksime rääkima," lausus tüdruk kui oli suutnud end poisi kõrvale vedada.

                  "Millest? Sellest, et sa minust hakkasid eemale hoidma ning tegelema enda isiklike probleemidega - nende hulka kuulub ka sinu vastik iseloom - ja hoiaksid end vähem igale poole toppima?" sülgas poiss vihaselt küsimused välja kui rätsepaistmes lasi endal istuda, kõrgemale murusisse, "ma ei soovi sinuga rääkida ka siis kui sinu arvates seda meil oleks vaja teha!"

                  Taylor turtsatas vihaselt koheselt peale poisi lauset: "Asi pole meis vaid minu 'kulla kallis ning poiste vargas' sugulases, Selinas."'

                  "Ma ei ole temaga koos," lausus poiss vihaslelt ning üritas kõigest väest enda käsi vaid süles hoida ja mitte nendega kippuda tüdruku paljastatud kaela kallale. 

                  Miski tegi poisile valu ta sees kui ta seda tunnistas kuid see ei saanud olla süda vaid eneseuhkus kuna ta ei olnud loodud armastama mitte kedagi - enam ei olnud ta seda loodud tegema kuid inimesena ta oli seda loodud tegemal, looduse reegel.

                  "Ta seisund vist paraneb ning mu isa sooviks, et sa oleksid puidevalt selle linna friigi kõrval!"

                  Adam oli hetkega jalul ning silmitses uskumatu pilguga tüdrukut, kes seda lauset õeldes tundus liiagi suurt uhkust. Poiss pööritas tüdruku poole silmi, kui noore tüdruku kõrvalt minema tormas.

                  "Ta seisund paraneb seega on... seega need kaks ohvrit ei olnud asjata!" lausus poiss sosinal kui sõkrides elumaja poole hakkas kiirustama.

                  Poisi selja tagant kostusid ta nime hüüded, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu, sest tänutunne ning uhkus voolasid poisi soontest. Adam ei saandu end lisada mõrvarite nimekirja ja see tegi tahest tahtmata talle heameelt - isegi liiga palju kui Kummituse Lausujale oleks olnud normaalne.

                  Maja poole kiirustades kiikas poiss siiski ka puualla kus nägi tumedat kuju seismas. 

Pöörates enda pilgu selja taha astus poiss juba sammudega puupoole, kus Tume kuju tühjapilguga enda ette vaatas. Aeg oli täita ka tema soov, mõtles poiss rõõmsalt kui end puu all seismas leidis. 

                  "Ma tulin enda lubadust täitma, kuid pea meeles, et kui Selina ellu ei jää oled sa tagasi see, kes sa oled," olid poisi suust kosta tuimad sõnad kui ta end rõõmust pakavata kuju pole pööras.

                  Kuju noogutas kiiruga veel enne kui enda silmad jõudis ekstaasis olles sulgeda. Kuju nägi nii rahulik välja, just nagu poleks toimunud mingisuguseid mõrvi, millele ei olnud mingit seletust.

                  Adam hingas sügavalt sisse ja välja enne kui end kuju poole seljaga pööras ning end võimete kätte andis. 

                  Sügavad ja rasked hinged kostusid Tumeda kuju juurest, kui ta tume läbipaisvus hakkas võtma roosakat tooni. Paar minutit hiljem oli ta keha juba läbipaistmatu ning juuksed hakkasid ta peast välja kasvama vaid sekundideka. Riided kerkisid nooruki muutuvale kehale samal ajal, kui Adam andis endast kõik, et Tumeda kuju võimed ära võtta ning endale panna. Sellist kaupa ei olnud, et ta võimed pidi talle alles jääma.

                  Kümme minutit hiljem seisis juba puuvarjus maasika blondide juustega tüdruk, kes tänulikult poisile naeratas. 

                  Adam avas väsinult enda silmad ning vaatas kuju ise samal jala karmilt lausudes: "Pea meeles, kui Selina ei saa terveks oled sa tagasi see, kes sa olema peaksid!"

Kummituse lausuja: 12. peatükk

                     Tuul tõusis üllatava kiirusega kõigutades puudelatvi ohtlikult madalale; lehed lendasid neilt rebenedes maha kuigi alles oli alanud suvi. Oksad murdusid puutüvede küljest tugevaid rakstausi tehes ning prantsastasid maha lennelnud lehtede keskele.

                       Noore tüdruku paljad jalad puudutasid vihmaga segunenud muru ja libisesid mööda neid vaikselt edasi kuigi tüdruku enda pilk oli tühi, või äärmisel juhul ootav midagi, mida aga ei tahtnud kuidagi tulla. Nooruki tumedad juuksed keerlesid tal ümber kaela samal ajal kui hullumajast põgenenud riideese ta jalgade ümber keerutas ja nooruki samme raskendasid.

                     Ta silmad olid kinnitunud vaid ühele asjale terve platsi peal; valge maja kuhu poole ta enda sammud ka seadis. Nägu õrna naeratusse kerkinud ning vihmapilved, mis ähvardasid koheselt endast kogu vee välja lasta ja seda otse tüdruku kohal. See ei kustutanud tüdruku naeratust, kui ta teadis, et koheselt hakkab teavast vihma kallama ning tema jääb selle kõige alla kaitsetult edasi liikuma.

                     Kiik, mis asetses endiselt nõrkade paelaega puu jäemda okasa küljes liikus aeglasemalt kui tuul seda tegelikuses lükkata püüdis. Üks tumedatest kogudest oli seadnud end kiigele istuma ja silmitses võidurõõmsa naeratuse saatel teist ohvrit, keda neil õnnestub tappa sama piinarikalt kui teisi.

                     Tüdruk ei mõelnud enda vananevale isale, kes üritab kõigets väest peatada Kummituse Lausujaid, enda emale, kes haiglas oli ning valmistus koheselt ilmale tooma uut pisi poega, kelle eest hoolitseda.

                     Ainsad mõtted, mis tüdruku pead keerlesid olid seotud võidurõõmu ja joovastusega, kui ta enda sammud murupealt kriipivale kruusale seadis. Valu nõrgalt grimassidesse väändumas särasid siiski nooruki silmad, kui ta juba jõudis majanurga juurde. Tahtmata teha suuremat kaart ta tegi seda ikkagi ning libistas sõrmedega üle krobeda puupinna, mis vaheldus vahel värviks.

                     Just nagu ka Selina oli sammunud aeglaselt ning kõike nautides sammus ka tumeda juukseline tüdruk ukse poole, kus ta peatus ning silmitses katkipekstud ust.

                       Just pekstud, mitte läinud kuid Selina ei teadnud seda tol hetkel; noor tüdruk, kes oli endiselt voodil ja põdes enda haigust ei teadnud, et selles kõiges oli süüdi see kuradite poolt omandatud maja.

                           ""Ta tulipunased huuled olid nii kutsuvad juba üksnes minu jaoks. Ta helenaha alt oli nähe veendides voolavat verd just; silmitsesin tüdrukut, kes ruumi teises otsas enda sõbrannadega rääkis ja minule varksi pilke hetis ise pidevalt samal ajal kaunisatud õrna punaga.

                         "Kes too tüdruk nende juures on?" küsisin põlgiliku tooniga enda kõrval seisvalt poisilt, kes just nagu ei pööranud minu olemasolule  tähelepanu vaid silmitses armunult toda tüdrukut.

                         Poiss avas suu peale seda, kui ma teda küünarnukiga ribidesse olin löönud: "Ta on Barbi, või vähemalt teda kutsutakse nõnda kuna ta ei ole ragul enda õige nimega."

                         "Huvitav nimi!" mainisin ma kuigi endale olin ma peas teinud juba selgeks selle, et ma pean selle Barbiga suhtlema hakkama ka siis kui see lööb mõra minu ja Danieli suhetesse.

                         Too tüdruk oli väärt kõike seda, mida ma tahtsin talle pakkuda - sama palju ka oli ta väärt minu ja minu eluaegse parima sõbra suhete purunemist. Endiselt olid mu silmad tüdruku kutsuvatel punastel huutel, mida ma oleksin tahtnud suudelda ja samas ma tajusin ka iga tema südamelöögiga järgnevaid soojusvõnkeid, mis mingi imeläbi minuni kandusid.

                         Ma pidin tedada saama, kes ta selline on kuna ma ise olin ju siiski vampiir..."

                       Luges Selina raamatus silmadega teksti enne, kui end üritas voodile paremini istuma seda ja seda ei mingil põhjusel. Uks avanes vaikse kriuksatuse saatel, mis tõttu tüdruku silmad lahkusid raamatu ridadelt.

                     "Hei!" kostis Adami suust tervitus kui ta enda järel ruumi ukse sulges ja tüdruku voodile kartlikult lähenes.

                     Selgelt oli märgata Selina paranemise märke, kuna ta näkku oli kerkinud talle omane roosakas toon ja juuksed olid hakanud ka tugevust juurde võtma. Poiss naeratas kui tüdrukule lähemale läks ning enda käes oleva raamatu ta kõrvale asetas. Adami silmadesse tekkis kõhklus kui ta end tüdruku jalgade kõrvale istuma seadis.

                     "Hei!" naeratas tüdruk rõõmsalt kui oli enda üllatusest üle saanud, "mis sind siia tõi?"

                     "Mul on paus - Count ei anna mulle enam mingit puhkust ja see on lause tappev kuna kui ta annab on see kõigest kümme minutit - ning ma mõtlesin tulla sinu tervenemist taas vaatama," naeratas poiss tüdrukule kui enda käe tüdruku põlevale pani just nagu kontrolliks ta luude tugevust. "Sinu raamat pidi juba läbi olema, kuid sa oled sellega alles alguses, ju."

                     Tüdruk punastas enne, kui raamatu endale sülle tagurpidi avatuna asetas: "Mul hakkas igav ja ma otsustasin raamatu kolmandat korda ka läbi lugeda... Mis raamatu sa tõid? Vampiiridega seotud?"

                     "Ei," lausus poiss kõhklevalt enne kui tüdruku kõrval olevale raamatule kiire pilgu heitis, "see on kummitustes kuna sulle peaksid meeldima ju sellise paranormaalsed asjad, kuid kui ei meeldi siis ma võin ka uue tuua..."

                     Tüdruku silma kerkis sära, kui ta raamatu enda kõrvalt võttis ja selle pealkirja silmitses kuid see järel koheselt kulmu kortsutas. Raamatu nimi oli võõras, kuid ta pidigi enda raamatu maailma teadmisi hakkama uuendama, kuid kui ta kaanetõstis oli ta tõeliselt üllatunud.

                     "'Kummituse Maja´ aastast 1987?" kortsutas tüdruk aru saamatusest kulmu.

                     "Ee... jah..." kogeles poiss enda kukalt sügades ning tüdrukule sügavalt silma vaadates, "ma arvasin, et kui sa loed midagi selle aja top juttudest siis sa saad alles aru, mis raamatud on kummitustest kirjutatud."

                     Poisi kiire tujumuutumine üllatas tüdrukut, kuid ta ei lasknud end selles häirida ja avas esimese lehekülje, mille ta kiirelt üle lasi. Lühikokkuvõte tervest raamatust tundus huvitav kuid alati võidakse tuua parimad kohad lühikokkuvõttes välja ja üldiselt võib olla raamat igav.

                     "Sa võid homme mulle appi tulla kui sa seda loomulikult soovid, kuna Count..." rääkis poiss kuid enda 'bossu' nime juures ta lasin sinna minna liiga palju viha ja tüdrukul ei tohtinud olla aimu nende tülist, mis oli toimunud enne seda kui Adam oli sammud seadnud tüdruku tuppa, "lubab sul veidike rohkem liikuda kui sa just ei taha, et su liigesed kinni kiiluksid!"

                     "Ma tulen!" naeratas tüdruk lõbusalt kui poiss end voodist püsti ajas ja nooruki süles olnud raamatut riiulisse hakkas seadma. "Aga seda raamatut tahan ma korra veel lugeda, Ad!"

                     "Jälle?" pöördus poiss ümber, kulm kõrgemal kui harlikult, "see sulle pähe juba ei kulu?"

                     Tüdruk raputas pead ning naeratas kavalalt poisile, kuid ei lausunud mõnd aega midagi kudi andis peagi alla ning kehitas õlgu: "Ma ei ole selline hiingelaju nagu mõni siin ruumis on!"

                     Poiss turtsatas vaid ükskõikselt enne kui end taas tüdruku juurde vedas kuid tüdruku soovitud raamatu siiski riiulisse ilutsema jättis. Noored vaiksid tükk aega kuni kostus Counti vihane hüüe, mis pani Selina ehmatuses õlgu väristama ja poisile küsivalt otsa vaatama.

                     "Arusaamatused," pomises poiss ukse juurde minnes ja see järel selleks ka koheselt väljudes naeratades tüdrukule vabandavalt.

Kummituse lausuja: 11. peatükk

                 Ta silmitses tumedat kogu, kes võidurõõmsalt vastu puud toetas ning tema poole liikuvale poisile näkku irvitas kuigi see ei näinud nii välja nagu inimeste või siis olendute puhul kellel on keha kuid siiki oli kerge Adamil aru saada, milline on tema 'sõbra' tujude muutus ja sellega kaasnav kuju helendus. 

                Poisi silmad leegitaseis vihast, kui ta kiirelt varjudesse kadus ning kuju silmitses, kes endise lustakusega vihast poissi silmitses. Möödunud oli juba kolm tundi hetkest, mil Selina kadunud oli ja Adam ei suutnud kiiresti enda võimeteabiga tüdrukut kohta selgeks teha; see pidi olema mingi koht kus käis Tume kogu sageli, sest poiss ei näinud mitte kunagi ka seda kus asub TUme kogu kuid ta teadis juba ühte kohta, kus käib vaim tihti: puu.

                "Me peame rääkima!" lausus poiss läbi hammaste ning surus enda pilgu maha, et mitte olendit tapma hakata, "kohe!"

                "Mida sa soovid teda Adam-poiss?" lustakas toon oli taas saabunud kummituse hääle kuid selle maskeeringu taga oli olend enam kui hirmul, sest kui ta poisile ei vasta võib ta teda rohkem kui kunagi varem piinama hakata.

                Hetkeks välksatas poisi silmadesse lootus kuid see kustus koheselt kui ta endast vaikselt eemalduvat kuju korralikult silmitsema hakkas. Lastes enda võimetel küünida vaid kinni pidamiseni toetas poiss end seljaga vastu puud ning lasin peal kuklasse langeda. Taevas paistis vaevu puu okste ja lehtede vahelt välja kuid siiski sinised laigud olid kindlalt olemas.

                Poiss turtsatas vaimule vihaselt, kui enda silmad üllatunud Tumedale kujule viis: "Sa tead mida ma soovin ning sa tead ka mida ma teen vaid selle jaoks, et saada teada tema asukoht!"

                "Ma tean, ma tean," lausus kuju end ümber pöörates ning poissi uurivalt silmitsedes. 

                Mitte ühtegi sõna ei lasunud kumpki kuid mõlema silmis oli vaid viha, mis pidi taanduma ajapikku kuid tundus, et see ei taandu isegi peale poole tunnist teismist Adamile, sest Tume ei teindu ühtegi sammu lähemale sellele, et nad saaksid rääkida rahulikult ja mitte teine-teist põrnitsedes.

                "Räägi alustuseks, miks sa ta üldse enda kätesse tahtsid võtta," lausus poiss just nagu muuseas kuid ta ilme oli niisama jutu jaoks liiga karm ning meenutas rohkem tema vanust.

                Tume kogu silmitses poissi nagu lolli, ette kui hakkas rääkima: "Siin pole midagi rääkida kuna... kuuhakk hakkab lähenema ning Kummituse maja kogud tahavad endale juba neid inimesi."

                "Mis ajast sa nendega koos tööd teed, Mergeno?" lausus poiss üllatunult ning pomises lõppu just nagu meelituseks naise nime, kes tumeda kujuna ta ees seisis ja mitte midagi ei lausunud, "kas sa soovid midagi, mida nad sulle pakuvad rohkem kui mina suudan seda teha? Ma olen veel inimese välimusega ju ja sa tead, et see ei anna mulle piisavalt palju eeliseid Tumetate kujudega."

                "Adam, mu poeg, neil on midagi, mis aitab taastada osaliselt mu inimese välimust," kärises hääl kui poiss end puuvastast eemale lükkas ja õlaga see kord vastu krobelist puutüve end toetas. "Sa tead kuidas minusugused kujud soovivad võtta inimese kuju kui selleks on vajadus."

                "Ma saaksin samuti sulle pakkuda inim elu kui sa seda soovid ning see kord sureksid sa enda loomulikku surma," lausus poiss kujule lähemale astudes ning kätt ootavalt välja sirutades.

                "Kuidas ma saan sind usaldada?" 

                "Kuidas sa saad usaldada Kummituse majas olevad kujusid, kes ksutavad kõiki enda hüve meeles pidades vaid ära?" küsis poiss sammu veel kummitusele lähemale astudes ning see järel anuvalt talle otsa vaadates: "Ma armastan teda ja kui ma ta kaotan maksan ma ju hullemalt kätte!"

                Lõpu poiss valetas kuna ta ei armastanud seda tüdrukut vaid tundis end tema eest vastutava isikuna ning see tunne meeldis isegi poisile. Aeglaselt ning kartlikult tõsis tumedalt läbipaistev naine enda hapra käe ja hakkas seda värisevat asjandust poisi käe juurde sirutama kuid peatus ja hakkas seda ära tõmbama kuid Adam lasi veidike enda tahtejõul käe seisma jätte.

                "Ma vajan midagi tõestuseks!" pomises kuju kindlalt ning silmitses ehet, mis kaunistas poisi kaela, "su ema kaelakee on sulle kalleim asi peale tüdruku siin maailmas seega, kallis asi kalli vastu... sa saad selle tagasi kui oled minust teinud sureliku inimese, ma luban!"

                Lootusetult noogutas poiss naisele ja lasi keel enda kaelast kaduda. Just nagu oleks ta kaotanud tüki enda südamest silmitses poiss kummitust, kelle käes oli juba hõbedane kaelaehe. 

                "Ta on heinades, põhjapool sellest farmist..." lausus kuju imetledes ehet enda käest enne kui sellelt pilgu tõstis, "ma ei saa sulle täpselt juhiseid anda kuna mul on - tead küll, mis peale pantud."

                Poiss noogutas enne kui kujust eemaldus ja enda tühja kaela puudutas. Tükike temast oli -  mingil moel - kõige vähem usaldus väärse Tumeda kuju käes kuid ta pidi päästma Selina, sest pisarad polnud kunagi poisile meeldinud kui maailma kaunistavad asjad vaid kui just kui kõige rohkem musterdavad asjad.

                "Ma tean aga see ei tähenda seda, et ma hoolin!" pomises poiss Tumeda kuju juurest kordagi tagasi vaatamata minema kõndides.

                Poisi mõtted rändasid vaid ühes sunnas ja see oli lootus, et Selina on ikka terve või siis tervem kui enne haiglas olles ta oli, kuid ta ei saanud olla mitte, kui millegis kindel, sest nad ei olnud koos.

                  Lisaks ei armastanud Adam kedagi peale ema.

                  "Päästa Selina kiiremini kui sa seda tegelikuses tahaksid teha kuna tema võib su elu muuta, Adam, sama moodi nagu sina hakkad minu elu muutma," kuulis poiss vaid enda kõrvu Tumeda koju lootuslike sõnu kui ta astus puuvarjudest välja.

                Selina keha oli just nagu mattununud heinade alla ning ta pea oli vaid nende alt väljas. Nooruki põsed olid hakanud võtma inimesele kohast tooni just nagu ka juuksed olid saanud tugevamaks kuid siiski ta hingetõmbed olid pea olematud aga siiski ta hingas nagu ta pidi seda tegema. Ta oli enda muutmisele olnud nii lähedal kui lähedal sai üldse kunagi olla sellele lähedal.

                Oleks olnud vaja kõigets minutit veel Kummituse majas ja ta oleks saanud Kummituse Lausujaks. Sinakad silmalaod olid endiselt suletud ja huuled paotusid vaid nii palju, et õhk nende vahelt saaks sisse minna ja seegi oli kõik. 

                "Selina!" hüüatas tüdruku poole jooksev poiss, kui nooruki pruune kiharaid keset heinakuhja nägi.

                Poiss lisas endale kiirust veel juurde, kudi teleporteerudes oli ta juba tüdruku juures ning üritas teda meelemärkusele tuua, kuid raskustega. Hingetõmbed hakkasid tugevnema veidike kui Adam enda võimetega ta veendidesse lasi toitained, kuid need said seal püsida vaid tunnike ja see järel oleks tüdruk vajunud taaskord kokku.

                "Ärka palun," anus poiss kui tüdruku põski õrnalt patsutas ja üritas kõigest jõust tüdrukut mitte enda sugusekd vaid päästmise pärast teha, "ärka, ärka, palun, ärka!"

                Poisi käes värisesid kui ta tüdruku pea ettevaatlikult enda sülle asetas ja üritas veidike enda jõudu tüdrukusse suunata kuid see tegevus ebaõnnestus. Poiss teadis vaid seda, et peab saama tüdruku sellest kohast võimalikult kaugele kuid ilme mõjuva põhjuseta ta ei saanud seda teha.

                  Just nagu ka ta ei saanud panna tüdrukule pale katset, mis oleks kaitsen teda Tumetate kujude puudutuste eest; aeg oli teha otsust millest hoolib poiss rohekm ja päästa endale tähtsam asi kiiremini ning paremini kui ta seda oleks tahtnud teha tegelikuses.

                  See otsus sai olla vaid üks kuid milline selles ei olnud Adam tüdruku näkku vaadates enam kindel.