Poisi silmad leegitaseis vihast, kui ta kiirelt varjudesse kadus ning kuju silmitses, kes endise lustakusega vihast poissi silmitses. Möödunud oli juba kolm tundi hetkest, mil Selina kadunud oli ja Adam ei suutnud kiiresti enda võimeteabiga tüdrukut kohta selgeks teha; see pidi olema mingi koht kus käis Tume kogu sageli, sest poiss ei näinud mitte kunagi ka seda kus asub TUme kogu kuid ta teadis juba ühte kohta, kus käib vaim tihti: puu.
"Me peame rääkima!" lausus poiss läbi hammaste ning surus enda pilgu maha, et mitte olendit tapma hakata, "kohe!"
"Mida sa soovid teda Adam-poiss?" lustakas toon oli taas saabunud kummituse hääle kuid selle maskeeringu taga oli olend enam kui hirmul, sest kui ta poisile ei vasta võib ta teda rohkem kui kunagi varem piinama hakata.
Hetkeks välksatas poisi silmadesse lootus kuid see kustus koheselt kui ta endast vaikselt eemalduvat kuju korralikult silmitsema hakkas. Lastes enda võimetel küünida vaid kinni pidamiseni toetas poiss end seljaga vastu puud ning lasin peal kuklasse langeda. Taevas paistis vaevu puu okste ja lehtede vahelt välja kuid siiski sinised laigud olid kindlalt olemas.
Poiss turtsatas vaimule vihaselt, kui enda silmad üllatunud Tumedale kujule viis: "Sa tead mida ma soovin ning sa tead ka mida ma teen vaid selle jaoks, et saada teada tema asukoht!"
"Ma tean, ma tean," lausus kuju end ümber pöörates ning poissi uurivalt silmitsedes.
Mitte ühtegi sõna ei lasunud kumpki kuid mõlema silmis oli vaid viha, mis pidi taanduma ajapikku kuid tundus, et see ei taandu isegi peale poole tunnist teismist Adamile, sest Tume ei teindu ühtegi sammu lähemale sellele, et nad saaksid rääkida rahulikult ja mitte teine-teist põrnitsedes.
"Räägi alustuseks, miks sa ta üldse enda kätesse tahtsid võtta," lausus poiss just nagu muuseas kuid ta ilme oli niisama jutu jaoks liiga karm ning meenutas rohkem tema vanust.
Tume kogu silmitses poissi nagu lolli, ette kui hakkas rääkima: "Siin pole midagi rääkida kuna... kuuhakk hakkab lähenema ning Kummituse maja kogud tahavad endale juba neid inimesi."
"Mis ajast sa nendega koos tööd teed, Mergeno?" lausus poiss üllatunult ning pomises lõppu just nagu meelituseks naise nime, kes tumeda kujuna ta ees seisis ja mitte midagi ei lausunud, "kas sa soovid midagi, mida nad sulle pakuvad rohkem kui mina suudan seda teha? Ma olen veel inimese välimusega ju ja sa tead, et see ei anna mulle piisavalt palju eeliseid Tumetate kujudega."
"Adam, mu poeg, neil on midagi, mis aitab taastada osaliselt mu inimese välimust," kärises hääl kui poiss end puuvastast eemale lükkas ja õlaga see kord vastu krobelist puutüve end toetas. "Sa tead kuidas minusugused kujud soovivad võtta inimese kuju kui selleks on vajadus."
"Ma saaksin samuti sulle pakkuda inim elu kui sa seda soovid ning see kord sureksid sa enda loomulikku surma," lausus poiss kujule lähemale astudes ning kätt ootavalt välja sirutades.
"Kuidas ma saan sind usaldada?"
"Kuidas sa saad usaldada Kummituse majas olevad kujusid, kes ksutavad kõiki enda hüve meeles pidades vaid ära?" küsis poiss sammu veel kummitusele lähemale astudes ning see järel anuvalt talle otsa vaadates: "Ma armastan teda ja kui ma ta kaotan maksan ma ju hullemalt kätte!"
Lõpu poiss valetas kuna ta ei armastanud seda tüdrukut vaid tundis end tema eest vastutava isikuna ning see tunne meeldis isegi poisile. Aeglaselt ning kartlikult tõsis tumedalt läbipaistev naine enda hapra käe ja hakkas seda värisevat asjandust poisi käe juurde sirutama kuid peatus ja hakkas seda ära tõmbama kuid Adam lasi veidike enda tahtejõul käe seisma jätte.
"Ma vajan midagi tõestuseks!" pomises kuju kindlalt ning silmitses ehet, mis kaunistas poisi kaela, "su ema kaelakee on sulle kalleim asi peale tüdruku siin maailmas seega, kallis asi kalli vastu... sa saad selle tagasi kui oled minust teinud sureliku inimese, ma luban!"
Lootusetult noogutas poiss naisele ja lasi keel enda kaelast kaduda. Just nagu oleks ta kaotanud tüki enda südamest silmitses poiss kummitust, kelle käes oli juba hõbedane kaelaehe.
"Ta on heinades, põhjapool sellest farmist..." lausus kuju imetledes ehet enda käest enne kui sellelt pilgu tõstis, "ma ei saa sulle täpselt juhiseid anda kuna mul on - tead küll, mis peale pantud."
Poiss noogutas enne kui kujust eemaldus ja enda tühja kaela puudutas. Tükike temast oli - mingil moel - kõige vähem usaldus väärse Tumeda kuju käes kuid ta pidi päästma Selina, sest pisarad polnud kunagi poisile meeldinud kui maailma kaunistavad asjad vaid kui just kui kõige rohkem musterdavad asjad.
"Ma tean aga see ei tähenda seda, et ma hoolin!" pomises poiss Tumeda kuju juurest kordagi tagasi vaatamata minema kõndides.
Poisi mõtted rändasid vaid ühes sunnas ja see oli lootus, et Selina on ikka terve või siis tervem kui enne haiglas olles ta oli, kuid ta ei saanud olla mitte, kui millegis kindel, sest nad ei olnud koos.
Lisaks ei armastanud Adam kedagi peale ema.
"Päästa Selina kiiremini kui sa seda tegelikuses tahaksid teha kuna tema võib su elu muuta, Adam, sama moodi nagu sina hakkad minu elu muutma," kuulis poiss vaid enda kõrvu Tumeda koju lootuslike sõnu kui ta astus puuvarjudest välja.
Selina keha oli just nagu mattununud heinade alla ning ta pea oli vaid nende alt väljas. Nooruki põsed olid hakanud võtma inimesele kohast tooni just nagu ka juuksed olid saanud tugevamaks kuid siiski ta hingetõmbed olid pea olematud aga siiski ta hingas nagu ta pidi seda tegema. Ta oli enda muutmisele olnud nii lähedal kui lähedal sai üldse kunagi olla sellele lähedal.
Oleks olnud vaja kõigets minutit veel Kummituse majas ja ta oleks saanud Kummituse Lausujaks. Sinakad silmalaod olid endiselt suletud ja huuled paotusid vaid nii palju, et õhk nende vahelt saaks sisse minna ja seegi oli kõik.
"Selina!" hüüatas tüdruku poole jooksev poiss, kui nooruki pruune kiharaid keset heinakuhja nägi.
Poiss lisas endale kiirust veel juurde, kudi teleporteerudes oli ta juba tüdruku juures ning üritas teda meelemärkusele tuua, kuid raskustega. Hingetõmbed hakkasid tugevnema veidike kui Adam enda võimetega ta veendidesse lasi toitained, kuid need said seal püsida vaid tunnike ja see järel oleks tüdruk vajunud taaskord kokku.
"Ärka palun," anus poiss kui tüdruku põski õrnalt patsutas ja üritas kõigest jõust tüdrukut mitte enda sugusekd vaid päästmise pärast teha, "ärka, ärka, palun, ärka!"
Poisi käes värisesid kui ta tüdruku pea ettevaatlikult enda sülle asetas ja üritas veidike enda jõudu tüdrukusse suunata kuid see tegevus ebaõnnestus. Poiss teadis vaid seda, et peab saama tüdruku sellest kohast võimalikult kaugele kuid ilme mõjuva põhjuseta ta ei saanud seda teha.
Just nagu ka ta ei saanud panna tüdrukule pale katset, mis oleks kaitsen teda Tumetate kujude puudutuste eest; aeg oli teha otsust millest hoolib poiss rohekm ja päästa endale tähtsam asi kiiremini ning paremini kui ta seda oleks tahtnud teha tegelikuses.
See otsus sai olla vaid üks kuid milline selles ei olnud Adam tüdruku näkku vaadates enam kindel.
