Tuul tõusis üllatava kiirusega kõigutades puudelatvi ohtlikult madalale; lehed lendasid neilt rebenedes maha kuigi alles oli alanud suvi. Oksad murdusid puutüvede küljest tugevaid rakstausi tehes ning prantsastasid maha lennelnud lehtede keskele.
Noore tüdruku paljad jalad puudutasid vihmaga segunenud muru ja libisesid mööda neid vaikselt edasi kuigi tüdruku enda pilk oli tühi, või äärmisel juhul ootav midagi, mida aga ei tahtnud kuidagi tulla. Nooruki tumedad juuksed keerlesid tal ümber kaela samal ajal kui hullumajast põgenenud riideese ta jalgade ümber keerutas ja nooruki samme raskendasid.
Ta silmad olid kinnitunud vaid ühele asjale terve platsi peal; valge maja kuhu poole ta enda sammud ka seadis. Nägu õrna naeratusse kerkinud ning vihmapilved, mis ähvardasid koheselt endast kogu vee välja lasta ja seda otse tüdruku kohal. See ei kustutanud tüdruku naeratust, kui ta teadis, et koheselt hakkab teavast vihma kallama ning tema jääb selle kõige alla kaitsetult edasi liikuma.
Kiik, mis asetses endiselt nõrkade paelaega puu jäemda okasa küljes liikus aeglasemalt kui tuul seda tegelikuses lükkata püüdis. Üks tumedatest kogudest oli seadnud end kiigele istuma ja silmitses võidurõõmsa naeratuse saatel teist ohvrit, keda neil õnnestub tappa sama piinarikalt kui teisi.
Tüdruk ei mõelnud enda vananevale isale, kes üritab kõigets väest peatada Kummituse Lausujaid, enda emale, kes haiglas oli ning valmistus koheselt ilmale tooma uut pisi poega, kelle eest hoolitseda.
Ainsad mõtted, mis tüdruku pead keerlesid olid seotud võidurõõmu ja joovastusega, kui ta enda sammud murupealt kriipivale kruusale seadis. Valu nõrgalt grimassidesse väändumas särasid siiski nooruki silmad, kui ta juba jõudis majanurga juurde. Tahtmata teha suuremat kaart ta tegi seda ikkagi ning libistas sõrmedega üle krobeda puupinna, mis vaheldus vahel värviks.
Just nagu ka Selina oli sammunud aeglaselt ning kõike nautides sammus ka tumeda juukseline tüdruk ukse poole, kus ta peatus ning silmitses katkipekstud ust.
Just pekstud, mitte läinud kuid Selina ei teadnud seda tol hetkel; noor tüdruk, kes oli endiselt voodil ja põdes enda haigust ei teadnud, et selles kõiges oli süüdi see kuradite poolt omandatud maja.
""Ta tulipunased huuled olid nii kutsuvad juba üksnes minu jaoks. Ta helenaha alt oli nähe veendides voolavat verd just; silmitsesin tüdrukut, kes ruumi teises otsas enda sõbrannadega rääkis ja minule varksi pilke hetis ise pidevalt samal ajal kaunisatud õrna punaga.
"Kes too tüdruk nende juures on?" küsisin põlgiliku tooniga enda kõrval seisvalt poisilt, kes just nagu ei pööranud minu olemasolule tähelepanu vaid silmitses armunult toda tüdrukut.
Poiss avas suu peale seda, kui ma teda küünarnukiga ribidesse olin löönud: "Ta on Barbi, või vähemalt teda kutsutakse nõnda kuna ta ei ole ragul enda õige nimega."
"Huvitav nimi!" mainisin ma kuigi endale olin ma peas teinud juba selgeks selle, et ma pean selle Barbiga suhtlema hakkama ka siis kui see lööb mõra minu ja Danieli suhetesse.
Too tüdruk oli väärt kõike seda, mida ma tahtsin talle pakkuda - sama palju ka oli ta väärt minu ja minu eluaegse parima sõbra suhete purunemist. Endiselt olid mu silmad tüdruku kutsuvatel punastel huutel, mida ma oleksin tahtnud suudelda ja samas ma tajusin ka iga tema südamelöögiga järgnevaid soojusvõnkeid, mis mingi imeläbi minuni kandusid.
Ma pidin tedada saama, kes ta selline on kuna ma ise olin ju siiski vampiir..."
Luges Selina raamatus silmadega teksti enne, kui end üritas voodile paremini istuma seda ja seda ei mingil põhjusel. Uks avanes vaikse kriuksatuse saatel, mis tõttu tüdruku silmad lahkusid raamatu ridadelt.
"Hei!" kostis Adami suust tervitus kui ta enda järel ruumi ukse sulges ja tüdruku voodile kartlikult lähenes.
Selgelt oli märgata Selina paranemise märke, kuna ta näkku oli kerkinud talle omane roosakas toon ja juuksed olid hakanud ka tugevust juurde võtma. Poiss naeratas kui tüdrukule lähemale läks ning enda käes oleva raamatu ta kõrvale asetas. Adami silmadesse tekkis kõhklus kui ta end tüdruku jalgade kõrvale istuma seadis.
"Hei!" naeratas tüdruk rõõmsalt kui oli enda üllatusest üle saanud, "mis sind siia tõi?"
"Mul on paus - Count ei anna mulle enam mingit puhkust ja see on lause tappev kuna kui ta annab on see kõigest kümme minutit - ning ma mõtlesin tulla sinu tervenemist taas vaatama," naeratas poiss tüdrukule kui enda käe tüdruku põlevale pani just nagu kontrolliks ta luude tugevust. "Sinu raamat pidi juba läbi olema, kuid sa oled sellega alles alguses, ju."
Tüdruk punastas enne, kui raamatu endale sülle tagurpidi avatuna asetas: "Mul hakkas igav ja ma otsustasin raamatu kolmandat korda ka läbi lugeda... Mis raamatu sa tõid? Vampiiridega seotud?"
"Ei," lausus poiss kõhklevalt enne kui tüdruku kõrval olevale raamatule kiire pilgu heitis, "see on kummitustes kuna sulle peaksid meeldima ju sellise paranormaalsed asjad, kuid kui ei meeldi siis ma võin ka uue tuua..."
Tüdruku silma kerkis sära, kui ta raamatu enda kõrvalt võttis ja selle pealkirja silmitses kuid see järel koheselt kulmu kortsutas. Raamatu nimi oli võõras, kuid ta pidigi enda raamatu maailma teadmisi hakkama uuendama, kuid kui ta kaanetõstis oli ta tõeliselt üllatunud.
"'Kummituse Maja´ aastast 1987?" kortsutas tüdruk aru saamatusest kulmu.
"Ee... jah..." kogeles poiss enda kukalt sügades ning tüdrukule sügavalt silma vaadates, "ma arvasin, et kui sa loed midagi selle aja top juttudest siis sa saad alles aru, mis raamatud on kummitustest kirjutatud."
Poisi kiire tujumuutumine üllatas tüdrukut, kuid ta ei lasknud end selles häirida ja avas esimese lehekülje, mille ta kiirelt üle lasi. Lühikokkuvõte tervest raamatust tundus huvitav kuid alati võidakse tuua parimad kohad lühikokkuvõttes välja ja üldiselt võib olla raamat igav.
"Sa võid homme mulle appi tulla kui sa seda loomulikult soovid, kuna Count..." rääkis poiss kuid enda 'bossu' nime juures ta lasin sinna minna liiga palju viha ja tüdrukul ei tohtinud olla aimu nende tülist, mis oli toimunud enne seda kui Adam oli sammud seadnud tüdruku tuppa, "lubab sul veidike rohkem liikuda kui sa just ei taha, et su liigesed kinni kiiluksid!"
"Ma tulen!" naeratas tüdruk lõbusalt kui poiss end voodist püsti ajas ja nooruki süles olnud raamatut riiulisse hakkas seadma. "Aga seda raamatut tahan ma korra veel lugeda, Ad!"
"Jälle?" pöördus poiss ümber, kulm kõrgemal kui harlikult, "see sulle pähe juba ei kulu?"
Tüdruk raputas pead ning naeratas kavalalt poisile, kuid ei lausunud mõnd aega midagi kudi andis peagi alla ning kehitas õlgu: "Ma ei ole selline hiingelaju nagu mõni siin ruumis on!"
Poiss turtsatas vaid ükskõikselt enne kui end taas tüdruku juurde vedas kuid tüdruku soovitud raamatu siiski riiulisse ilutsema jättis. Noored vaiksid tükk aega kuni kostus Counti vihane hüüe, mis pani Selina ehmatuses õlgu väristama ja poisile küsivalt otsa vaatama.
"Arusaamatused," pomises poiss ukse juurde minnes ja see järel selleks ka koheselt väljudes naeratades tüdrukule vabandavalt.
