Severus: 11. peatükk

"Mida sa ütlesid?" kergitas Jake kulmu.
Ma teadsin koheselt, et see muudab mu venna tuju, kuid siiski ma pidin saama kõigele järele mõelda ja ainus võimalus oligi paluda end koju viia.
Kuna sõnal "kodu" on minu mõistes kaks tähendus pidin ma ka poisile seletama kuhu koju ma tahan nign selleks osutus mu, minu ja mu venna maja kuhu me kolisime ja kus me vaid ühe öö veetsime. Mõned asjad olid veel lahti pakkamata -või vähemalt nii ma mäletasin meie kodu, kuhu ma olin sunni viisiliselt elama läinud.
Tegelikuses ju mõlemad majad olid sunni viisiliselt mu koduks saanud kuid siiski linna omma tundus kutsuvam, sest seal ei oleks olnud metsa ümber ega ka Troyd, kes endiselt üritab mulle ustavad sõpra mängida.
"Ma pean kõigele rahulikult ja üksinda olles järele mõtlema, Jake," laususin üritades enda närvilisust tagasi hoida.
Poisi ilme muutus esimest korda mitme nädala jooksul kurvaks ning silmad hakkasid läikima, mis tähenas, et ta võib pisaraid valada. Ma ei teanud, kas ta on mu õige vend Jake või siis see Carmo, kes on Jakeks kehastunud.
Pilgutasin silmi, et poisile nõrgalt naeratada ja silmadesse tikkuvaid pisaraid eemale hoida, kuid asjata. Ma ei talunud seda kui pidin nägema Jakei -üks kõik kas vale Jake või mitte- kurvana, sest see lõi ka mulle sama kurva meeleolu või isegi kurvema.
"Palun, Jakey!" laususin paluval toonil poisile ning meelega kasutasin hüüdnime, mida ma olen kasutanud vaid siis, kui tõesti midagi soovinud olen.
Ajasin end voodis istukile, et saaksin poisile korralikutl silma vaadata, kuigi ma olin enam kui kindel, et vestlus sel teemal hakkab Jake poolt lõppema kuigi see polnud jõudnud õieti alatagi ja seda vaid ühel kergel põhjusel.
Ta kartis mind sama palju kaotada, kui mina teda.
Poiss raputas eitavalt pead ning närvis näriliselt huulde. Ma ei pruukinud teada ta mõtteid otseselt kuid siiski ta närvilisus viitas otsustamatusele.
"Palun, palun, palun..."
Mu hääl oli muutunud liiga anuvaks kuigi ma vaatasin endiselt poisile sügavalt silma. Ma võisin vanduda, et nägin seal kurbust, kartust ning hirmu. Seal ei olnud seda lustakat tulukest mida ma harjunud olin nägema -õige- Jake silmis.
Poiss seisis tikk siregelt ning vaatas minust mööda, valget seina, mis mu taga oli ning millel asetses ka ainus välja pääs -kui avatud aken välja jätta- ruumist. '
Poiss raputas taas kord pead, kuid see kord oli see kõhklev raputus. Jakei silmadesse oli kirjutatud lisaks hirmule, valule ning kurbusele veel kõhklus.
Kõhklus millegi pärast, millest ma aru ei saanud kuid siiski ma pidin leppima enda suure venna otsusega, mis iganes see ka poleks olnud ning mille iganes asja pärast ta poleks haknud kõhklema -kuid kindlasti ei olnud asi minu linna koju lubamises-
Uks avanes vaikselt ning ukse avast pistis enda pea sisse Destin. Ta näol oli kummaline ilme, just nagu oleks ta meie vestlust salaja pealt kuulanud kuna seal oli hirm.
"Hei Luna. Jake."
Poisi tervitus oli küll lühike kuid see oli hetkeks vaid ainuke vestlus mis ruumis toimus ning meie õhkkõnda liigutas.
Jake oli endiselt kivikuju või vähemalt seni kuni Destin ta kõrvale jõudis ning poisile uuriva pilgu saatis. Nägin vaid seda kuidas poisi huuled Jake kõrva juures liikusid ning see järel poiss naeratuse saatel minu poole põõrdus.
"Saad täna koju, linnuke?" naeratas poiss hoolivalt kui mu kõrval istet võttis.
"Jah. Ma olen tüdinenud siin passimisest, hetkel ma vist teeksin kooli kehalise tunnis ka isegi kaasa," rääkis nõrgalt naeratades poisile.
"Usun, usun..." oli kõik mis poiss kostis vaid ning see järel raskelt sisse-välja hingas.
Taas võttis maad vaikus, mis meid üha enam enda sisse tõmbas ja tõmbas, just nagu poleks vaikusest enam kunagi välja pääsu paista.
"Sa ei lähe sinna, Luna." lausus Jake kindlalt ning vidutas silmi minu poole, just nagu oleks ta andnud märku enda tõsidusest veel rohkem edasi.
"Sa ei saa, mind ka metsas sunni viisiliselt hoida," nähvasin poisile vihasetl vatsu ning tõukasin end voodilt püsti.
"Saab!"
Destini hääl pani mind võpatama kui ta liiga kindlal toonil lausus vaid ühe sõna, mida ma tegelikuses ootasin Jake suust, kuid tundus, et mu vend ei kavatsenud rohkem midagi õelda, sest ta surus huuled üheks valgeks kriipsuks kokku.
Raputasin vaid vihaselt pead ning surusin ka ise huuled üheks sireks kriipsuks kokku ja ristasin hambad, et midagi -mida ma pärast haketseks- üle mu huulte ei lipsaks. Põrnitsesin venda ja Destinit vaheldumisi.
Nad ei saanud keelata mulle vabadust, mille üle mul riigis, vaba iskikuna õigus oli. Nad ei saanud seda teha seaduse silmis kuid ebaseaduslikult oli see ju täiesti võimalik.
"Ei saa!" oli vaid pisike 'ähvardav' lause mida ma ei suutnud hammaste taga hoida.
Mõlemad poisid kergitasid kulmu kui minu poole vaatasid.
"Ei saa?"
Küsimus, mis nad esitasid olid mu enda sõnad vaid küsivas toonis. Nii tavaline. Ma kujutasin ette, et nad hakkavad midagi rohkemat välja mõtlema ning muigasin vaid nende reaktsiooni üle nõrgalt kuigi hoidusin silmade pööritamisest.
"Siduge mind enne kinni, kui ma hakkan sinna metsa tulema! Te mõlemad või vähemalt sina Jake tead, mis võib juhtuda kui mind kinni seotakse!" sisistasin kiiruga ning meenutasin enda liiga valusat kohta vaid selle jaoks, et saada kuidagi metsast 'pärit' inimestest eemale.
Üllatatuse asemel -mida ma Jakelt ootasin- kerkis poisi näole ehmatus.Ta ükskõikselt vihane mask oli langenud vaid see tõttu, et ma mainisin korda kui meie eelmisest koolist üks minu 'mängult' röövis. Peale seda olin ma liigse verekaotuse tõttu haiglas paar kuud ja seda vaid enda lõikumise pärast.
Armid ilutsesd endiselt mu randmetel, kuid need oli pea nii märkamatud, et hea nägemise ja tahtmise juures oleksid need jäänud vaid heledaks laiguks mu niigi heledal nahal.
"Sa ei teeks seda!" lausus Jake kindlalt ning silmitses mind paluvalt.
"Teeksin, kui sa mind nii kaugele viiksid," oli kõik mis mu suust veel kostus enne seda, kui am taas huuled üheks kriipsuks tõmbasin.
Poiss vaid ohkas alistunult ning vaatas siis Destini poole, kes oleks just nagu Jake mõtetest aru saanud, mida too plaanis ning keelas seda nüüd Jakel teha.
"Aga ma ei viiks sind nii kaugele ja sa tead seda Luna kuid sa ei taha seda endale tunnistada," kuulsin Jake suust alistunud tooni.
"Sa lubad tal linna minna?" kerge paanika Destini suust ei jäänud märkamata kuid Jake näitas vaid seda, et ta vait oleks.
Noogutus, mis sellele käitumisele järgnes jäi mulle hetkeks aru saamatuks.
Ta lubab mul minna! karjusid mu mõtted ning koheselt -võin ma saja protsendilise kindlusega väita, et- lõid mu silmad särama. Tänulik naeratus valgus üle mu huulte kui ma poisile kaela vajusin nign teda tänama hakkasin.
"Sa kahetsed seda, Jake. Ta ei tule tagasi... enam..." oli kuulda Destini häält, mis oli pigem mures kui vihane.
Kas ta muretseb minu võin siis Jake pärast? Kas ta kardab, et ma teen enda kallile suurele vennale sellega haiget, et ei saabu tagasi? Kas ma oleksin valmis käituma nõnda, et saada vabandust?
Viimaste vastuste küsimused olid kindlasti eid kuid esimese vastust ma ei teadnud ega kindlasti ei saagi teada, sest ma ei näe ju selle pea 'endasse' tõmbunud poisi mõtteid kuid ega ta neid ka just väga palju välja ütle.
"Ma tulen tagasi!" laususin kidnlalt kuid paistis, et see ei muutunud Destinit minu suhtes usaldavamaks ega ka mõistvamaks.
"Ma luban," lausin nii vaikselt, et ma hakkasin kõhkelma, kas keegi ruumis viibijatest seda üldse peale minu kuulis.
Endiselt olid mu käed ümber Jakei rindkere ja mu pea ta õlal seega pidi mu 'suur venna' seda kuulma.
Endalegi märkamata olin ma hakanud igale poole enda mõtetes tooma sisse venna, vend, suur venna. See oli vaid sel põhjusel, et ma teadsin tõde, mida ma nii kaua olen tahtnud teada -mingil määral olen tahtnud vaod teada-.

"Nii... Mu asjad on nüüd kõik koos," laususin kui olin kohvri koos sporikotiga auto juurde tarinud olin.
Panin asjad maha ning silmitsesin uurivalt venda, otsides märke, mis näitavad seda, et ta on ikka mu õige vend kuid ma ei saanud erinevusest aru. Ma teadsin vaid, et see on õige Jake sest poiss polnud kordagi mu kõrvalt lahkunud.
"Tore!"
Kurb toon poisi hääles ei jäänud mulle märkamata mis peale ma enda käed ta rindkerde ümber keerasin nign teda õrnalt õelikult embasin.
"Kuidas ma aru saan, et sa oled ikka mu õige vend?" küsisin põske poisi vastas hoides küsimuse.
"Carmo ei mängi enam mind. Ma olen nüüd ma ise!" lausus pois ning surus huuled veel viimast korda mu laubale.
Noogutasin vaid ning istusin autosse samal ajal oodates, millal Jake mu asjad pagaasnikkuse tõstab.
"Armastan sind!" olid mu viimased sõnad kui ma gaasi vajutasin ning koha pealt liikusin.
Mul on vaja vaid rahulikult vaja kõigele mõelda ning teha otsus, mis muudab meie kõigi elu. Eel kõige minu ja Jake vahelisi suhteid.

Severus: 10. peatükk

Kortsutasin arusaamatusest kulmu -hoolimata valust mis selle pisikese liigutusega kaasnes- ning üritasin meenutada enda viimast päeva ärkvel olles.
Ma ei olnud viimati ärkvel terve päev vaid vaevu tund -kui niigi kaua-.
"Nii kaua?" küsisin kahtlustava, kuiva kurguga ning kähedal häälel, mis ei meenutanud isegi minu enda õiget häält.
Kumbki ei liigutanud end selle küsimuse peale. Kapuutsis poiss silmitses mind enda 'ronga' pilgul, kui ma kätt veeklaasi poole sirutasin.
Endiselt oli vaikus -kui minu ebaühtlane, lämbuva karu hingamine välja jätta-.
Kui mu sõrme otsad puudutasid külma klaaspinda sirutasin need välja ja põimisin sõrmed ümber 'ümara' klaasi.
"Jah..."

Kuulsin vastust enda eelevale küsimusele, kui hakkasin klaasi üles tõstma mingisuguselt kiviselt pinnalt.
Nii pea kui klaas oli lauast paari sendimeetri kõrgusel ei suutnud ma enam klaasi käed hoida ning see vajus kivi pinnasele. Vesi koos teravate, sisse lõikavate klaasi kildudega.
Ainus tegevus, mis mulle otseselt haiget ei teinud oli silmade pööritamine ning seda ma ka tegin, kui vaatasin veesees 'ulpivaid' klaasi kilde, mis just nagu oleksid andnud sellele veel enda poolse kinnituse, et seda 'tohib' juua kui sa surma saada soovid.
"Oh..." lipsas õrn ohe üle mu huulte ning ma olin sunnitud tagasi patjadele vajuma, kuna mina ei oleks suutnud -valu kannatades- koristada.
Keegi ruumist ei hakanud neid kilde ja vedeliku ära koristama vaid silmitsesid vaid neid just nagu oleksid need olnud neetud.
Võõras poiss kummardus lõpuks, et neid klaasi kilde kapipealt ära korjata ning sama aegselt libises tal ka medaljon välja, mis kaunistas ka minu kaela.
Väga erilisest hõbedasest tehtud tähekujuline medaljon, mida maailmas oli vaid paar tükki ning need paar tükki kaunistasid vaid 'eriliste' inimeste kaelu ja olemust.
"Kust sa selle medaljoni said?" kergitasin kulmu ning haarasin õrnalt poisi tähekesest kinni ning silmitsesin seda uurvalt.
"Isalt." kõlas õrn ning vaevu kuuldav vastus mu küsimusele.
Poisi hääl oli Jake häälega sarnane, kuid ma ei saanud õelda, et ta on Jake, sest poisil ei olnud seda kaelakeed kunagi olnud ega ka tema kaelal asetsenud.
Noogutasin mõtlikult ning poiss ajas end püsti hoides suuremaid klaasi killu tükke sõrmede vahel ning liikus siis prügi kasti juurde ning lasi kildudel prügikasti kukkuda.
Sama aegselt puhus ka tuul ning lükkas poisi kapuutsi maha.
Jäin suurte silmadega poissi õllitama, mitte tema ilu vaid sarnasuse pärast.
"Mida?" kergitas poiss kulmu kui oli end ümber põõranud ning silmitses mind ja Troyd uurivalt.
"Sinu kapuuts langes, kutt." kostus Troy suust lause ning ta hääl oli selline nagu oleks ta seda hetke oodanud kogu enda elu.
"Varem ei võinud õelda!" nähvas poiss Troyle.
Ma olin nagu eemal olev isik, kes seda kõike pealt nägi, sest selle võõra poisi ja Jake sarnasus oli silmaga nähagi. Võiks väita, et võõras ja Jake olid kaksikud või veel parem teisikud, sest poiss oli Jake koopia. Liiga täpne koopija, isegi parem koopija.
"Kes sa oled?" küsisin kui olin saanud enda hääle tagasi ning sain poisile silma vaadata.
"Jake Smith."
Kogu vastus mu küsimusele oli mu 'venna' nimi.
Ei saa olla võimalik, et sarnastel inimestel on samad nimed ja sama hääle toon.
"Ma tahan teada nüüd kogu tõde!" laususin kindlalt ning toetasin end vaevaliselt seina vastu ning silmitsesin 'karmilt' enda vastas olevaid poisse.
"Palun," see sõna libises üle mu huulte just nagu ise enesest.
Troy kasutas võimalust, mil ma liiga nõrk olin ning jooksis palati uksest välja ning jättis mind Jakele sarnase poisiga samasse ruumi, teine-teist põrnitsema.
"Olgu, Luna, sa saad teada tõe, kuid luba, et sa ei jookse minema ega hakka mind vältima." lausus poiss anuval ning piinleval toonil.
Silmitsesin kõhklevalt poissi. Ma ei teadnud ju, kas tasub teda usaldada või mitte.
"Kes ei proovi see ei soovi," meenusid mulle häguselt sõnad, mida kunagi oli Jake lausunud, kui ma tahtsin aga ei julgenud kõrgelt platvormilt vette hüpata.
Ma ei uskunud siis ju, et ma peaksin kunagi neid sõnu veel kasutama või meeldetuletama Jake või temale sarnase poisiga rääkides.
"Luban," laususin peale hetkelist mõtte pausi kiiresti.
Hirm ning kartus püsis endiselt poisi silmades kui ta raskelt sisse ning välja hingas ja mind hoolivalt silmitses. Ta võis hoolivalt silmitseda kudi hirm, et ma põgenen püsis paar minutit veel poisi silmades enne seda, kui ta alustas.
"Alguseks, olen ma su õige vend."
Sõnad, mis poisis suust kostusid panid mu kulmud kerkima. Ma ei uskunud ju kunagi -või uskusin?-, et üle öö saab venna ära võtta ja sama kiiresti ka tagasi osta.
"Mul pole venda!" laususin kindlalt kuid poisi silmadesse vilksatas hetkeks viha, kuid see kadus ka sama kiiresti kui ilmus.
"Palun ära seda jutule vahele!" naeratas poiss.
Noogutasin vaid poisile ning taas tegi ta paar rasket hinge tõmmet enne kui suu avas ja selle uuesti sulges. Nõnda see kestis mõnd aega kuni ta mulle silma vaatas ning taas suu avas.
"Kogu asi algas sellest, et mul on enda klann just nagu Troyl see klann ning klanni maja, kus sa hetkel viibid. Ma ei oleks saanud olla koos sinu ja enda klanniga -kui väga ma ka tahtnud poleks-. Ma otsisin aastaid võimalusi, kuidas saada sind enda klanni või siis enda klann sinuga suhtlema, et sa vabatahtlikult tuleksid 'metsa' elama.
Kord, kui sa olid valmis üks kõik kuhu minema ja seda vaid sellepärast, et sa ei tahtnud kooli minna oleksin ma saanud enda soovi täita kuid ei teinud seda, sest ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid Luna.
Seega ma pidin mõtlema välja uue plaani kuid ma teadsin, et sa saad haiget kui see, kes minu kuju kandma hakkab sinu peale vihastas. Ja nii juhtusgi, et Carmo vihastas su peale kui te seal metsas olite. Ma põhjust ei tea, kuid ta tuli ja rääkis enda käitumisest mulle kuid ta väljendas seda just nagu oleks see olnud põhjusega.
Tegelikuses võttis poiss selle töö algul rõõmsat vatsu kuna Carmo on olnud sinusse sellest ajast saati armunud kui sa hakkasid 'arenema' ja sirguma selliseks nagu sa praegu oled. Ta on armunud sinu olemusse ja välimusse, sest tema oli hiljem 'tükike' sinust kuid seda läbi minu välimuse.
Tänu sellele rääkisin 'mina' ühel päeval üht ja teisel päeval teist juttu, kuna ma ei tea ju täpselt, mida ta sulle kokku jahvatanud on. See, kui ta ütles, et ma ja sa pole õde-vend ajas midn sõna otseses mõttes marru ja ma olin valmis teda tapma kuid ei teinud seda... Sinu pärast, Luna..." rääkis poiss üha vaiksemaks muutudes.
Ma ju ei teadnud, kui palju pani poiss mängu, et mul oleks vaid hea elu kuigi ise ta pidevalt maadles enda kohapärast Carmoga.
"Sa oled siis praegu..." ma katkestasin, sest olin hakanud juba harjuma ju, et mul pole venda kuid ühe hetkega on ta mul tagasi.
"Su vend?" lõpetas poiss küsimuse õhk õrna naeratuse saatel, kuid selle varjus oli närvilisus ja hirm millegi või kellegi -või minu- kaotamise pärast.
Noogutasin ning silmitsesin poissi uurivalt just nagu näekasin ma teda enda elus viimast korda. Ma jätsin endale meelde tema hoiaku, õrna naeratuse -jättes välja närvilususe selle taga- ning silmad, mis mind hoolivalt vaatasid.
"Jah!" kõlas lühike kuid kindel vastus mu küsimusele.
Ilma mingi hoiatuseta haaran ma poisi enda kohmakasse embusesse, sest endiselt pean ma end toetama ühe käega vastu seina.
Soe naeratus venib üle poisi näo kui ta mind vastu kallistab ja seinast eemale voodi poole juhib. Saamata aru, kas poiss hoiab mind ise -samal ajal kallistades- üleval või sain ma endale mingi energia varu kokku aetud.
"Sa pead puhkama, Luna!" lausus poiss kui oli mind voodi juurde toimetanud.
Raputasin vaid pead kudi järgmisel hetkel istusin juba voodi äärel ning silmitsesin poissi anuvalt. Raputus, mida poiss tegi oli täis lustakust, kuid siiski ka kohusetundlikust.
"Luna..." lausus poiss anuvalt kui mind seljaga vastu voodit tõukas.
Üritasin end uuetsi püsti ajada, kuid ei suutnud seega oli poiss midn ikkagi ise püsti hoidnud ning ka istukil mind hoidnud.
Raputasin pead nii märkamatult, et hakkaisn kõhklema ka selles, kas poiss seda märkas või mitte.
"Kas sa lubad, et oled siin kui ma ärkan?" küsisin küsimuse selle asemel, et hakata poisile vastu vaidlema.
Noogutus poisi poolt oli võidurõõmus, sest tavaliselt olen ma enda 'jonni' jätkanud ikka seni kuni Jake tüdineb mind alla annab, kuid mus polnud piisavalt jõudu ja tahtmist, et end võidu nimel üleval hoida.
Jake vakatas mind õigesse asendisse voodis ning tõmbas teki kurgu auguni, kuid tema tavaliselt rõõmus nägu oli taas tõsine.
"Mis?" kegitasin kulmu ja üritasin vältida valu, mida ma tundsin.
"Palun, Luna, ära arva, et sa kogu aeg Carmo-'minuga' koos olid. Ma veetsin sinuga nii palju aega kui sain ja tohitsin, sest siiski pidin ma pidama kinni ka ajavarust, mida kohustas mulle 'alfaks' olemine."
Jake hääl murdus liiga tihti ning liiga tihti ta hakkas rääkima ka liiga valjusti, et ma pidin kõrvu teritama kui midagi kuulda tahtsin.
"Nii oli sulle parem." lausus poiss vaid paar sõna.
Sõna, mis mind segadusse ajas, rohkem segadusse kui ma ennem olin kuid siiski Jake pika jutu ära kuulasin.
"Mulle parem? Kuidas saab olla parem see, et ma elasin enda elu teades, et mu kõrval on minu vend. Paar kuud tagasi sain vastu pidise väite kätte, ju. Ma arvasin ju koguaeg, et ma olen elanud koos vennaga kes armastab ja hoolitseb minu eest.
See ei olnud otseselt vale, eks, kuid põhi mõtteliselt rääkisin ma enda saladused kellegile kolmandale isikule, keda ma ei ole enda silmaga näinud. Olen näinud vaid teda sinuna kuid mitte teda temana.
Kas tõesti oli vale olla kiindunud enda venda? Elada koos sinuga nagu perekond, kellel pole teine-teise eest saladusi?" rääkisin pikalt ning esitasin lõppu paar küsimust, millele ma teadsin, et vastuseid ei tule.
"Luna..." kuulsin taas Jake suust mu nime kuid see kord oli see imelik, just nagu oleksin ma tabanud punkti, millest ta tahtis hoiduda.
"Sa tead, et sa võid kiinduda minusse rohkem kui tahad, kuid sa võid samas ka saada haiget ning see perevärk... teine-teisele kõikide saladuste usaldamine... kui ma räägin sulle kõigest siis sa oled suures ohus." kuulsin kui poiss mu vastustele küsimusi andis.
Ma hakkasin 'tuima' käega poisi kätt otsima, kuid õnneks poiss märkas, et ma teda kätt kobasi otsisin ning tuli mulle vastu ja võttis ise mu käest kinni.
Ma pigistasin poisi kätt nii tugevasti kui sain ning vaatasin talle silma.
"Ma hoolin sinust tohutult palju, suur venna." naeratasin nõrgalt poisile ning mu jõu varud said otsa ning ma suikusin unne.
Tundsin veel seda, kuidas Jake mu pead silitas ning sosistas mu lauba vastas: "Ja mina sinust, väikseke."

Severus: 9. peatükk

Dušši alt maasikalõhnaga välja astudes keerasin koheselt valge saunalina endale ümber ning teise ja väiksemaga asusin enda tumedaid juukseid kuivatama.
Jälgisin enda tegevust ka peeglist, kuid sealt vaadates tundus mu tegevus tavaline ei saanud ma siiski lahti endiselt mõttest, et keegi võis end Troy armastuse pärast ära tappa ja see keegi oli just Destini õde.
Neil oli mingi seos mida kumpki poiss mulle ei suvatsenud rääkida, kuid ma pidin selles teada saama -kui võrd pidin vaid tahtsin saada teada seda seost kahe nii erineva ja samas ka väga sarnase poisi vahel-.
Ajasin riided selga, tõmbasin kammiga paar korda läbi juuste ning väljusin ruumist lükates samal ajal õrnalt niiskeid juuksed üle vasaku õla.
Palja jalu jalutasin üle puust pinna elutuppa (vahepeale uks, mis viis pikka koridori kus asetsesid magamis toad, vannituba ja wc võeti maha peale seda, kui ma 'ära eksisin') ning seee järel elutoaga ühenduses olevasse kööki.
Maja oli üllatavalgt vaikne ning Troyd ei olnud elutoas, kus ta tavaliselt enda igavusest passis või siis elu toas, kuhu tal ei olnud harilikult küll palju asja, kuid siiski võis vahel teda ka sealt leida.
Libistades sõrmedega üle sileda marmorias pinna tabasid mu sõrmed pinna muutusega ala ära.
Pöörasin pilgu enda sõrmede poole ja silmitsesin valget tekstiga paberit. Kulmu kergitades -ei kellewgile- võtsin paberi kätte ning lugesin välja üksikud sõnad, mis moodustasid lause:
Ära meie pärast muretse, et meid kohal pole.
Käekiri kuulus Jakele seega nad pidid tõesti lahkunud olema, sest poisil ei oleks nii palju 'õelat' südant, et mulle sellist nalja teha. Kuigi tunnike tagas ma veel nägin Troyd, kuid siis kadus ka tema teadmata ära. Troyst ma 'eriti' ei hoolinud kudi siiski tahtsin teada, kus on need -orienteeruvalt- kümme inimest, kellega seda maja jagama pidin.
Kõhu korin segas mind sellele kauem mõtlemast seega astusin ma paar sammu edasi ning võtsin kõige kõrgemst kapist endale maisi helbed ja kõikidest kappidest eemal seisvast külmkapist endale piima. Vahe peal haarasin ka nõude kuivatus restist endale kausi, kuhu valasin piima ja helbed.
Sorisin mõnd aega sahtlis, kust võtsin välja endale lusika ning asusingi enda hommikusööki sööma, istudes maad puudutava kapi peale nign jalad toetasin toolile, mis söögilaua taga oli. Kuhu aga mina ei viitsinud istuda.
„Luna!“ hüüe, mis minuni kostus väljas pani mind võpatama kuid õnneks ma siiski suutsine enda tasa kaalu säilitada ja kaussi käest mitte maha pillata, kuigi veidike helbeid lendas siiski puit põrandale koos väikese loigu piimaga.
„Siin!“ hüüdsin Troyle vastu end kapi pealt maha aiades ning põrandale kukkunud helbeid koristades.
Kui taas end kapile istuma ajasin ning helbekausi kätte võtsin astus Troy alles sisse ning silmitses mind hindavalt ja uurival pilgul.
„Mis?“
Pistsin lusika täie heleid suhu ja silmitseisn taas kord kahtlustavalt Troy käitumist kui ta paari sammuga üle elutoa kööki oli astunud.
Naeratus poisi suul oli närviline kuid siiski armas, kuid ma ei saanud lasta end pimestada kõigets ühel naeratusel, mille taga võis peituda tapmis soov, 'isu'.
„Me peame lahkuma...“ lausus poiss närvilisel toonil ning jätkas enda lauset, „kui sul söödud on.“
Pööritasin vaid poisi närviluse peale silmi kuid siiski kugistasin üle jäänud helbed kiiruga alla ning hüppasin kapilt maha. Jõudmata kaussi ja luskiat ära pesta ja laual olevaid asju kappi panna tiris poiss mind juba välis ukse poole.
Kui poiss mu poole vaatas võis ta selgelt lugeda välja segadust kuid naeratust poisi näol selle peale polnud vaid siiras kahetsus.
„Meil on kiire.“ lausus poiss kiiruga ning vihjas sellele, et jalanõud jalga paneksin.
Silmi pööritades kummardusin, et endale ketsid jalga panna. Jalatsid jalas ajasin end sirgu ja koheselt tiris poiss mind majast välja otse maja poole.
„Tapab mu nüüd ise ära mitte ei oota kuniks ma...“
Ma ei jõudnud enda lauset lõpetada kuna poiss surus mind enda lihaselise rinna vastu nõnda, et ma vaevu hingata sain. Sammud lähenesid meile kuid ei kaugenenud kordagi.
„Ma tahan hingata ka!“ laususin virisevalt toonil, kudi poiss surus sõrme juba mu huultele.
„Tss! Ta on siin!“ sosistas poiss nii vaikselt, et ma vaid seda kuulda sain.
Kes 'tema', tahtsin küsida kuid poiss oli endiselt liiga pingul ja närvis, et hakkas mulle seletama midagi sellist nagu, kes on 'tema'.
Tõstsin küsiva pilgu poisi poolev kuid too ei vaadanud kordagi minu poole vaid silmitses metsa siia-sinna närviliselt vaadates.
'Tema' oli seega veel läheduses.
Pead poisi rinnal hoides üritasin ma mitte mõeld Troyle vaid Destini jutule.
Jutule, mis minus ikka ja jälle need samad küsimused esile kergitas.
Kuidas on seotud Destin ja Troy? Mis ühendab neid kahte poissi peale Lily -mingil määral ta ju ühendas-? Kas nende minevikku tasub uurima üldse hakata?
Küsimused, küsimused ja veel kord küsimused kerkisid vaid esile iga mõttega, millele ma suutsin mõelda. Kui ikka suutsin.
Peale mõningat minutit poisi lihased lõdvestusid ning ta lasi mul endast paari meetri kaugusele koperdada. Toetasin end seljaga vastu puud nind silmitsesin poissi uuriva ja vihase pilguga.
„Kes see 'tema' oli?“ küsisin kulmu kergitades ning poisi poole vaadates.
„Unusta ära!“
Peale poisi õeldut ma vaid raputasin eitavalt pead ja tõstin poisi poole pilgu.
„Kes see 'tema' oli?“ korrata enda ennist esitatud küsimust mulle ei meeldinud ning see tõttu ilmus ka mu hääle tüdimus juba.
„Sa ei vasta? Jake“ või Deistin laususin kiiruga mõttes enne kui jätkasin, „ütleb kindlasti!“
Poisi ilmesse ilmus segadus millegi pärast kuid siiski olmus ta näole see kaval naeratus kui ta meid tagasi maja poole viis.
Ma pean Jake või Destiniga rääkima, laususin mõttes kui Troyga maja poole kaasa liikusin. Ma lootsin, tõsiselt lootsin, et keegi on veel tagasi, et ma ei pea vaid Troyga koos selles tühjas majas passima.
Majja jõudes tabas mind üllatus.
Kõik olid tagasi -kaasa arvatud Destin ja Jake ning mina ja Troy-.
Kuid mind tabas veel teine üllatus, Mia viha. Ma ei teadnud millest see oli kuid hiljem ta karjumisest aru saades oli Troy enda tüdrukule rääkinud, et ma üritan talle külge ajada, kuigi tegelikuses oli asi hoopis vastu pidine.
Kolm poisis kaitsesid mind -Jake, Destin ja Gert, kellest ma ei osanud seda arvata-, et asi oli vastu pidi, kuid siiski ei suutnud me neljakesi seda tüdrukule selgeks teha.
„Sa ei hooli isegi enda 'õest', Jake!“ oli kuulda tüdrukut karjumas ning sõna „õest“ juures tegi ta veel jutu märke ka kaasa.
„Sa ei tea midagi, Mia!“ oli kõik mida Jake vaid tüdrukule ütles ning sellega alges veel suurem riid.
Troy vaatas seda kõrvalt nagu mingit teatrit kuni Mia noaga minu poole hakkas tormama sekkus ajsasse poiss alles siis.
Liiga hilja.
Nuga läbis mu kõhtu.

Avasin vaikselt ning kartlikult enda silmad ning koheselt paiskus mulle ere valgus silma, mis sundis mul neid taas sulgema. Taas silmi avades oli valgust andvat lampi liigutatud või hoopis kustu pantud kuna tuba tundus hetkega liiba pime.
„Luna!“ kergenatud hüüe, mis kostus üle minu kõrval istuva kuju pani mind õrnalt võpatama kuna koheselt meenusid mu viimased hetkel, mil mja veel voodis ei lamanud.
„Juua...“ suutsin vaevaliselt välja õelda enda kähisevalt häälel.
Kuju just nagu noogutas ning hakkas klaasi poole haarama. Ise ma samal ajal üritasin end istukile ajada, kuid sain end vaid veidike liigutada kui juba taas torkiv valu kõhus välja lõi.
Kuulsin õrna kuid muretsevat naeru kajamas üle väikese ruumi ning hääle omaniku käsi sirutus veega täidetud klaasiga minu poole. Üritasin seda enda kätte võtta kuid ime kombel oli see minu jaoks liiga raske seega pidi Destin selle ise mu huultele panema ning seda õrnalt mulle suhu kallama.
Ma tundsin end kui viimase lapsena, kes alles õppib asju tegema.
Miski pärast ma ei suutnud Miat vihata tema teo pärast, kuigi ma lebasin haiglas just tema ja selle noa 'triki' pärast. Ma oleksin ka reageerinud enam-vähem sama moodi nagu tüdruk tegi kui sai teada, et 'mina ajan tema poisile ligi'.
„Kuidas tunne on?“ Destini hoolutsev hääl kõlas üle kogu ruumi nagu laul, mis mu kõrvu silitas.
Kuigi ma tahtsin endiselt vastuseid enda küsimustele, mis oli seotud tema ja Troyga ei hakkanud ma neid esitama.
„Hästi,“ valetasin hädiselt kui ma tabasin poisi pilku endal muutis see mu vale veel hullemaks valeks.
„Aga tegelikult?“ õrn naer, mis küsimusega kaasa tuli oli taas kord närviline ja just nagu sunni viisiline.
„Halvasti. Mu kõht valutab ning mu hääl on just nagu ära.“ laususin valu grimassi tehs, kuna ma tahtsin end taas selili lama ajada.
Kui Destin sellest aru sai aitas ta koheselt kaasa ning tümbas isegi teki mulle kurgu auguni, kuigi kanüüliga käsi ja teine käsi millel olid veel omad juhtmed olid väljas.
Me rääkisime veidike veel kuid see koormas mind ehk liialt, sest ühel hetkel leidsin ma end taas mustast unenäguteta unest.
„Mis nüüd siis edasi? Ta ei saa jääda igaveseks siia Mia eest varju!“ süüdistav toon, mis kõlas Jake hääles pani mind õrnalt võpatama kuid keegi just nagu ei pannud seda tähele.
„Ma ei tea Jake. Ma tõesti ei tea!“ Troy hääl pani mind imelikult tundma kuid siiski ma üritasin võimalikutl vaikselt juttu edasi kuulata.
„See oli sinu süü, et Luna sellises seisus on! Sina vastutasid selle eest!“ taas kord Jake süüdistav toon ajas mulle juba hirmu naha alla.
„Ma tean, ma tean... Aga sa pead enda klanni juurde minema. Sa ei saa jääda siia.“ Troy rääkis hetkega rahulikult just nagu iga päevasest asjast.
Iga päevasest asjast.
Mia üritus mind tappa on ju iga päevane asi?
Tundsin, kuidas keegi mu voodile jalge otsas istus. Ma teadsin, et see on Jake, sest tema hääl kostus lähemalt kui Troy oma.
„Sina aga pead siit kaduma! Tema pärast on Luna sellises ollu korras. Sinu armastatu pärast!“ süüdistused lendasid Jake suust välja nagu tuld sülgava traakoni suust tuli.
Ma teadsin, et ta hoolib minust selleks liigalt, et jätta mind koos ennast täis 'sega' üksinda palatisse. Ta hoolis minust sama palju, kui mina temast.

Severus: 8. peatükk

Sammud, mis mulle järgnes olid vaevu kuuldavad, kuid okste praksumine reetis mulle järgneva isiku ära. Mida kiiremini ma end iigutasin seda kiiremini ka oksad mu taga hakkasid praksuma.
Samas oktel kõndiv isik jõudsid mulle ühe lähemale, sest varsti kõlasid sammud pea koheselt mu selja taga.

Samas see olu kord meenutas peaaegult juba läbitud etappi. Päeva, mil meid -tähendab Troy klanni- rünnati.
Kui need mustad kogud tulid mind ja teisi tapma ning mul tundus, et ma nägin kaugemal mineid kujusid, mis meenutasid looma omasid kuid see viimane -suurte loomade nägemine- oli vaid mu unise oleku tõttu.
„Luna,“ kõlas võpatama panev hääl mu selja tagant.
Ma tegelikuses ei osanud ette aimata, et Troy mulle mets järgneb. Kuigi ma ei mõelnud sellele tahtsin ma alati uskuda, et Jake tuli mulle metsa järgi, et ma 'ära ei eksiks'.
„Kas sa mõtlesid seda õeldud tõsiselt?“ küsis poiss ilma mingisuguse sissejuhatuseta.
Ma teadsin liiga hästi millele poiss vihjas kuid ei pööranud end endiselt talle otsa vaatama. Ma teadsin juba mis ilme poisil on kui ta räägib täie tõsidusega.
Kulmud kortsus ning huuled üheks kriipsuks tõmmatud.
Ma ei pruukinud Troyd kuigi hästi tunda, kuigi ta hääle toonid olid hakanud juba reetma ta ilmet, kui ta räägib.
„Ma poleks ju õelnud, kui ma poleks mõelnud.“ laususin silmi pööritades ning üridades naeratus tagasi hoida.
See, mis ma poisile olin õelnud oli pannud ta paanikas ringi vaatama ning Mialt abi otsima, kuid ta tegi seda valel hetkel. Mia oli nimelt Bellaga läinud Cicysse jälle enda shoping tuurile ja jättis Troy koos teistega meie 'koju'.
See -,et Mia üksi läheb- oli algselt olnud probeelm poisile, kuid siiski oli ta nõus jääma ja siis olin ma juba tema silma piiril.
Mu naeratus venis veel suuremaks kui mõtlesin sellele mida ma poisile olin õelnud, kui too mu käsi varrest haaras ning mu lõuga kergitas.
''Ma ei ole sinu järgmine ohver, Troy. Ma tean, mida sa põhjustasid Lilyle, kuid seda sa minule ei põhjusta!'' need laused olin ma õelnud poisile otse näkku ise samal jala ta kätt eemale tõugates.
Ma teadsin, et see oli vaid hetke tuju, sest ma olin siiski kõigest tunnike tagasi Destiniga rääkinud ta õe surmast ning sellest mida Troy talle tegi. Tegelikuses ma seda ei mõlnud mida ütlesin.
Ma tahtsin vaid enda pettumust -kui see oli ikka pettumus, siis oli see Troyle mõeldud- välja valada kellegi peale ja õnneks või kahjuks osutus see, kelle tõttu ma arvatavasti pettunud olin seda taluma.
„Sa ei oleks nii õel.“ oli kuulda vaid poisi suust lühikest kuid palju ütlevat lauset.
Ta ei teadnud mind piisavalt hästi. Ta ei teadnud, et minuga tülitsedes või erimeelsuste mitte lahendamisel võib ta ilma jääda enda kallistmast.
Tüdruku vastu ei olnud mul midagi -eriti-, ma vaid ei suutnud uskuda, et ta laseb sel kõigel juhtuda, mis toimub. Laseb juhtuda sellel, et Troy võrgutab kellegi ning see järel teeb tüdruk endale enesetapu kuna ta ei suuda ilma Troy 'armastuseta' elada.
„Aga... Kust tead? Sa ei tunnegi mind nii hästi.“ laususin sisistades ning end veidike pöörates, et saaksin poisile otsa vaadata.
Endiselt kaardusid mu suunurgad üles poole, kuid siiski ma teadsin, et mu silmades on pettumus.
Pettumus, kuna Troy ei õelnud, et mu väide -õeldu- oli vale. Ta ei hakanud vastu, kui ma teda sõimasin petiseks, mõrvariks -mitte, et ta tapaks kedagi enda kätega vaid ta saadab minu vanuseid tüdrukuid surma, seda vaid enda 'lõbu pärast'- ja siis veel paljude teiste sõnadega, mis mulle pähe tulid.
„Ma tean, et sa ei ole nii südametu,“ lausus poiss mulle sammu lähemale astudes.
„Nii südametu? Kui südametu? Nii südametu nagu sa olid kui hakkasid messima tüdrukutega, kelle sa hiljem 'maha jätsid' ning surma saatasid?“ küsisin vaid küsimusi ning taganesin rohkem kui kolm sammu poisist.
„Ma võin olla veel südametum! Tea seda!“ laususin peale mõne hetkelist pausi.
Ma teadsin, et olin tabanud punkti, millest Troy tahtis eemale hoida.
Ma ei oska mõtteid lugeda, kuid poisi ilme muutus eemale olevaks kuid siiski ta silmitses mind mõnd aega vihaselt ja siis lootusetult.
Ma olin juba ammu ju selgeks teinud, et mu mõtteid ei saa muuta mitte kui keegi.
„Ütle Luna, kust sa tead... sellest?“ esitas poiss kadkendlikult küsimuse.
Naeratus mu suult kustus.
Ma lubasin Destinile, et ei maini teda selles vestluses ning ma olen pea alti enda lubadusi pidanud ja ma ei kavatsenud ka seda lubaduste täitmist nüüd katkestada.
„Lily oli minuga sama vana, võib olla mõni kuu vanem või noorem,“ laususin alguseks ning mõtlesin järgnevad sõnad hästi läbi.
Ma olin õnneks kogunud Destinilt ta õe kohta nii mõndagi, et saan minna enda valega edasi. Valega, mis võib tulla nii pea kui ma midagi valesti ütlen.
„Ta rääkis mulle ühest Troys, kellesse ta oli kõrvuni armunud...“ ma katkestasin ennast, et jätta muljet, et ma ei tea mida enam kosta.
„Ta tegi enesetapu. Sa ei ilmunud matustele kuigi ma seda soovisin, et oleksin saanud sind täis sõimata..“ vaatasin kaugustesse sama aegselt kui Troyga rääkisin.
„Sa ei saa kindel olla, et see ma olin.“
Poisi kindlus pani mind üllatuma, kui ta selle lause ütles.
„Ei saa... Tõesti?“ küsisin kulmu kergitades.
Ma olin väsinud juba sellest vestlusest tegelikuses kuna ma teadasin, et Troy valetab, sest Destin rääkis mulle täpselt kõik ära. Näitas veel pilte ja puha.
Destinil oli tõendeid, mida Troyl ei olnud.
„Üks ja üks on raske kokku panna.“ pööritasin silmi ning hakkasin poisist mööduma.
Kuid hetkel, mil ma poisi kõrvale astusin haaras ta mu käsivarrest ning hoidis sellest tugevasti kinni. Liiga tugevasti kuid ma ei teinud piuksugi vaid heitsin pilgu Troyle.
„Ma ei tahtnu teda surmani viia. Ma ei teadnud, et tal minu vastu nii suured tunded olid ja ma ei tahtnud matustele tulla, et neid ära rikkuda.“
Peale õeldut lasi poiss mu käsivarrest lahti ning heitis pilgu korraks minu poole.
Ta silmad läikisid kui ta seda ütles kuid siiski ma ei saanud teda lohutada kuigi oleksin tahtnud õelda, et ma ei mõelnud seda tõsiselt ning, et unustame selle vestluse.
Kui väga ma ka ei oleks tahtnud seda teha ja õelda ei saanud ma seda teha.
Troy võis seda tõesti kahetseda kuid tehtut ei saa tagasi võtta ega heastada, kui oled võtnud ühelt ära ta ainsa pere, tema õe ja seda vaid enda lõbustamise pärast.
Poiss liikus metsa poole ning ma vajustin põlvili okstele, samblale ja murule.
Pisarad olid mul kurgus, samas ma tundsin ka valu, kõrvetavat valu selle pärast mida ma olin Troyle õelnud.
Üksikud pisarad hakkasid üle mu põskede võidu jooksma.
„Tule Luna,“ kuulin endale liiga tuttavat häält.
Ajasin end püsti, pühkisin pisarad põskedelt ja jooksin Jake juurde.
Kuigi ta mu vend ei ole ma hoolisin temast siiski nagu vennast. See oli juba minu iga päevane mõte, kui Jake minu eest hoolitses ja seda sain ma mõelda mitmeid-mitmeid kordi.
„Rahu, rahu!“ korrutas poiss muudkui kui ma ta mind embas.
„Kõik on korras!“ ütlesin õrnalt veel vappudes.
Ma teadsin, et vennale ei saanud ma selle asjaga valetada kuid siiski oli see mingil määral ka tõde, sest tegelikuses ma nutsin pooleldi vihast ja pooleldi kurbusest. Pool mind oli kadunud ja seda vaid see tõttu, et andsin juba südame kellegile nagu seda oli Troy.
Jake raputas vaid pead kuid ei õelnud midagi, sest poiss oli juba minust välja juurinud põhjuse, miks ma Troyd vaatasin kui ta midagi rääkis, miks alati pidi tulema Troy just minuga kaasa -kui saab õelda seda, et pidevalt on ka Mia minuga kaasas olnud-.
Tegelikuses alles nüüd, kus ma olin saanud aru põhjusest, miks Troy oli pidevalt kaasas olnud pani see mind kõssitama.
Ma arvasin, et ta on alati minu pärast kaasa tulnud, kuid Mia on minuga kaasas olnud ja Miaga Troy.

Silmi avades ei leidnud ma end enam metsast, kus ma mäletasin, et viimati olin.
Raputasin segadusest pead ning ajasin end voodil istukile.
Istukil olles lasin silmadega üle ruumi ning enda üllatuseks avasin end enda toast, voodist. Ma ei mäletanud millal ma voodisse jõudsin, kuid seda pidi tegema keegi teine, sest see samm on mul ära ununud või on lihtsalt mälu auk.
„Oh... Luna, sa juba ärkvel!“ kuulsin Troy häält kui ta uke avasse äkitselt ilmus.
Kergitasin kulmu ning silmitsesin poissi uurivalt. Ta oli pea kohetselt ju ukse avas kui ma ärkasin. Tegelikuses ma ei imestanud selle üle eriti vaid selle üle, et just Troy mu ukse avasse ilmus.
Ta oleks pidanud mu üle solvunud olema või siis mind kas või mõnitama kuid ta ilmus mu ukse avasse nii nagu poleks mitte midagin juhtunud.
„Juba?“ pääses -peale paari minutilist mõtisklemist ja poisi jõllitamist- üle mu huulte.
Troy suu nurgad tuksatasid üles poole ning kaval säde hakkas hetk hiljem ka poisi silmis põlema. Enam mul pääsu, mis iganes ka poiss ei plaaninud ei olnud see kindlasti kingitus.'
„Jah. Teised pole veel tagasigi jõudnud.“
Muie, mis poisi näole ilmus seda õeldes ei tõotanud head.
Pööritaisn vaid silmi ning lasin end voodile selili ja silmitsesin valget lage ning selle keskel ilutsevat laelampi, mis pidanuks valgustama terve toe, kuigi tegelikuses jättis vaid õrna valguse kuma tuppa, kuid mulle see sobis.
Kergitasin koheselt kulmu kui Troy õeldu mulle kohale jõudis.
Teised pole seega kohal ning me oleme majas kahekesi. Ainus asi, mida ma vältima pidin oligi Troyga üksi jäämine ja see pärast oligi Jake minu ja Troy vestluse juures, kui ma mõni tund, ennem magama jäämist poisiga vestlesin.
„Kus teised siis on?“ kergitasin taas kord kulmu.
Samal ajal kui küsimust esitasin üritasin vaadata võimalikult palju poisist mööda kuigi see tundus raske sain ma sellega peaaegult hakkama, sest tahest tahtmatta libises mu pilk siiski poisile ning sellele kuidas ta ukse vastu end seljaga toetas.
„Nad läksid...“ kuid poiss vakatas hetkega just nagu mõtleks mida oleks soovitav mulle õelda ja mida mitte.
Ma ei pruukinud teada, et nad minu eest midgai varjavad kuid seda oli tunda juba nende käitumisets ja kõigest sellest, et see koht ei olnud 'päris' saladustest prii.
„... asju ajama,“ kuulsin peale paari minutilist pausi poisi lause lõppu alles.
Noogutasin aru saadavalt ning ajasin end voodist püsti. Kuidagi olin ma end märkamatult algul seljalt istukile ajanud või ma magasin lihtsalt selle koha maha, kus ma selle pisikese liigutuse korda saatsin.
Naeratasin nõrgalt poisile kui ukse juurde sammusin ning ust liigutama hakkasin.
Algselt asjata kuid siiski liigutas Troy end nii palju, et väljus mu tõest õrna muige saatel. Pööritasin taas kord silmi kuid siiski liikusin riide kapi juurde.
Võtsin välja tavalised riided, mille ma endale muretsenud olin kuid siiski riided mida Mia mulle Cicys ostnud oli olid endiselt kendasti kokku lapitud ja kapi tagumises nurgas, kus need nii väga silma ei torganud.
„Appi!“
Lõin käega otsa ette õrnalt kui mulle meenus, et igas toas ei ole ju vannituba ja wc-d.
Huuli torutades suundusin vannituppa ning lukustasin solgitorustselle koheselt kui sisse olin jõudnud astuda.
Mustad riided viskasin mustade riiete korvi.
Järgnevad pool tundi ma lasin kuumal veejoal end soojendada ning kõik enda mõtted veega alla joosta. Kuid seegi oli vaid mõte, mis veega mul alla ei tahtnud joosta.

Severus: 7. peatükk

Poiss, kes ukse avas mind naeratuse saatel ning pead raputades ootas tundus üllatavalt tuttav ja samas ka liiga võõras. Just nagu ma oleksin temaga kunagi kusagil kauges minevikus tegemist teinud kuid enam ei mäletanud ma sellest midagi.
Poiss silmitses mind vihast, ehmatusest ja hoolivusest segase pilguga kuid siiski hoidis ta ust lahti kui ma enda sirge sammuga ta poole sammusin.
Ma teadsin, et läksin joomisega veidi liiale, kuid ma tahtsin end täielikult välja lülitada maailamst, kus ma tegeliksuses piidin olema. Ma ei hoolinud sel hetkel Jake-st, sest ma tahtsin tunda end vabana ja muredeta, kuigi seda saavutada oli raske.
„Kus sa olid, Luna?“ küsimus, mis mu kõrvu jõudis veel enne seda kui ukseni jõudsin, sundis mind maast pilku tõstma ja ukse avas, T-särgi peal olevat poissi silmitsema.
Kallutasin vaid pead küljelt küljele ning liikusin edasi enda suunurgasd üles poole minemas. See hääl oli hooliv ning kartlik, kuigi samas ka eemal viibil -ehk see tõttu, et ma olin endiselt enda maailmas ning lendasin koos liblikate ja lindudega sinises taevas-.
„Kuskil. Lendasin lindude ja liblikatega.“ laususin kudi nii pea, kui lause minu halvasti kuulvatesse kõrvadesse jõudis meenutas see pigem väikese lapse elevust täis häält.
Ime, et ma veel ei hüpanud ühe kohapeal, käed samal jala üles tõstetud ja püüdmas midagi õhust, mida olemas polnud.
„Sa oled joonud!“ seda lausus poiss huuli üheks valgeks sirgeks kriipsuks tõmmates.
Selge oli see, et ma olin kuidagi suutnud seda poissi solvata või teda veel suuremasse muresse lükata, kui ta juba enne oli.
Jõudsin ukseni ning sisenesin hoonesse riivates poissi või õigemini koheselt kui poisi kõrvale jõudsin hakkasin end tema najal edasi liigutama.
Kuulsin vaid seda, kuidas uks meie taga sulgus ning meie -tähenab minu- sammud diivani poole liikusid. Vaevu jõudsin näha, et diivan on meile lähemal kui oleksin soovinud ja juba ma potsatasin sellele istuma.
„Sa jõid, Luna. Sa tead kuidas see sulle mõjub!“ viha, mis poisi häälest kostus oli rohkem hirmu kui tavalise viha pärast.
„Vaid nati-nati-natikene, poisu,“ suutsin läbi naeruks kõverdunud huulte poisile õelda ning ise samal ajal näidates kahesõrmega enda 'natukest'.
See 'natuke' oli umbes viie sendimeetri pikkune vahe mu põidla ja nimetissõrme vahel.

 Naeratasin poisile ning lükkasin lahtised mustad juuksed üle vasaku õle ning lasin peal langeda diinai seljatoele ja hakkasin vaatama puust tehtud lage. Just nagu mustrid jooksid praod puude vahelt siregete 'kriipsudena'.
„Kas sa jõid koos kellegagi?“ kuulsin küsimust peale enda raskete hingetõmmete poisi rahulikku kuid närvilisemaks muutuvad häält enda kõrvalt.
„Peaaegu üksi.“ laususin naeratuse saatel ning meenutasin seda kuidas Troy hakkas lolli juttu puhuma ning mulle juua pakkus.
See oli imelik, et me jalutama läksime kuid siiski me jõudsime kauni vaatega järve juurde ning hakkasime siis rääkima maast ja ilmast, kuni poiss läks hetkeks järve juurde ja kahe õllepudeliga tagasi tuli.
Loomulikult ma võtsin joogi vastu ning nii, ma siis hakkasingi 'täituma' alkoga...
„Peaaegu?“ kuulsin enda kõrvalt taas poisi häält.
Noogutasin vaid ning pöörasin pea poisi poole, kes mu kõrval istus ning mind hoolitsevalt silmitses. Poisi silmades oli kurbus ja kartus.
Jake.
Mu kõrval olev poiss oli Jake, sest vaid tema silmadest võib välja lugeda kartust rohkem kui kunagi varem ja seda vaid minu pärast.
Mu suule venis julgustav naeratus kui ma poisi kätt diivanilt kobasin. Lõpuks sooja tunnet enda käe vastas tundes liikusin käega mööda diivani patija ettepoole kuni surusin sõrmed Jake sõrmede vahele ning naeratasin.
„Kellega?“ kuulsin taas Jake suust küsimust, milles oli hirmu rohkem kui ta eelnevates küsimustes.
„Või...“ lausus poiss kuid vakatas, just nagu oleks talle midagi kurku kinni jäänud, kuigi see oli pea võimatu.
„Kas sa vaid jõid ikka?“ kergitas poiss kulmu ning pigistas mu kätt lootes saada ausat vastust.
Ma teadsin, et üks kõik kas ma valetan või mitte kurvastab poiss enam, isegi siis kui ta mu realvend ei ole on ta siiski mind näinud kasvamas, me oleme ju siiski kasvanud koos just nagu õde ja vend. Kõigest väike lause rikkus selle ära.
„Jah, koos Troyga.“ vastasin poisi viimastele küsimustele enda teadmata ausalt.
Poisis ilmad muutusid hetkeks suurteks ning siis oli ta silmades vaid kurbus ja just ka kartus. Kartus selle pärast, mis või seal toimuda, kuigi ma tegelikuses hoidsin Troys istudes isegi piisavalt kaugele ning ta ei saanud mind puudutada.
Isegi enda joobes oleku tõttu mõtlesin ma selgemalt.
Või vähemalt nii selgelt, et ei hakanud Troyga amelema, vaid hakkasin suhteliselt 'kaine peaga kodu poole tulema. Kui seda maja kus ma elan ikka koduks saab nimetada.
„Troyga? Kas te...“
„Ma ei suudlend temaga, mitte sinna poolegi.“ katkestasin ma 'venda' enda lausega, kuna sain aru, millele ta vihjas.
Koheselt oli kuulda kergemat hinge tõmmet mu kõrvalt.
See tähendas seda, et ta usaldab mind ikka veel nii palju, kui ma tõtt räägin siis ta ei hakka kohe seda valeks ümber pöörama.
Naeratasin nõrgalt vennale ning sulgesin silmad.
Nautisin seda tunnet, mis mind valdas. Pea kõik mu mured olid hetkega kadunud ning mu silme ette ilmusid imelised hteked, mil ma koos enda vennaga koos olin.
„Luna on täis!?“ kuulsin pigem karjatust kui üllatus hüüet.
Mia oli hakanud karjuma sellise pisikese asja pärast nagu täis olemine ning äratas mind mu unistuste maailmas üles. Siiski üritasin ma magama jääda kuid asjata, sest Mia jutuvada hakkas segama ja hägustama minu unenägu.
„Võta vaiksemalt. Luna magab!“ kuulsin Jake häält seda seda laused õeldes muutumas.
See muutus just nagu hoolivamaks ning järgmisel hetkel tundsin õrnda puudutust vastu enda põske ning silitamas juuksed.
Üritasin taas end unenägude maailma saada.
Peale paari minutilist üritamist vajusin ma just nagu musta auku ning vajusin unne.
„Luna...“ kuulsin kedagi enda selja tagant ütlemas imetlusega mu nime.
Ma olin just nagu mingi tipp modell, kes liikus niisama linna peal ringi.
Kuulsin taas kedagi enda nime ütlemas, kuis seekord tundsin ka kedagi enda käest haaramas ja mind enda poole tõmbamas.
Ma ei näinud tõmbaja nägu kuid teadsin, et see oli keegi poiss, sest haare mu käeümber oli tugev nign nõudlik.
Tõstsin enda pea üles ning koheselt tabas mind suudlus huultele.
Ma tahtsin näha enda suudleja nägu kuid samas see ei lugenud, sest vahet pidamata ta sosistas, et armastab mind nüüd ja igavesti.
„Luna!“ kuulsin Jake häält endale ütlemas ning mind tabas siis ka õrn raputus käsivarrest ning see järel õlast.
„Mh?“ suutsin mühatada ning ütitades kätt endast eemale lükata üritades.
„Ärka, unimüts,“ lausus Jake ning raputas -arvatavasti tema oli see raputaja, sest rohkem hääli ma ei kuulnud- mind õrnalt.
„Mmm-hhmmm.“ laususin.

„Ma sinu asemel Troysse ei armuks.“ kuulsin Destinit enda kõrval lausumas, kui ma olin jäänud Troyd -vist- liiga pingsalt jälgima.
„Ma ei armugi, Destin.“ oli kõik mis ma vaid ütlesin ning naljatlevalt poissi õlga lõin.
Vaevu jõudsin käe ära tõmmata, kui poiss sellest kinni haaras ning nukral ilmel mind silmitses. Just nagu oleks talle raske vaadata seda, kuidas ma 'piinlen' vaadates Miat ja Troyd suudlemas.
„Sa oled kõrvuni sees,“ oli kuulda nõrka naeru turtsatust poisi suust.
„E-Ei! Ma ei ole...“ kuid ma vakatasin, sest rääkitav oli just pööranud pilgu jalgpallilt minu poole ning naeratas armsalt.
„Ma teadsin, et oled sees.“ kostus poisi suust lootusetu turtsatus.
„Mh?“ küsisin kulmu kergitades ning poisi poole pöördudes.
„Sa oled talle mänguasi. Tühi paljas nukuke, kelle ta hiljem ära viskab.“
Need laused tulid poisi suust väga teadlikult ja raskelt. Tal pidi olema midagi seost sellejutuga, mida ma kunagi kuulsin ühel hommikul -või siis kui ma olin ärganud vaid-. Pidi, sest ta silmad olid kurvad ja lootusetud ning hääl murdus imeliku koha peal enne.
„Sa...“ ma vakatasin kuna ei osanud enam midagi edasi õelda.
„Kust ma seda tean?“ kergitas poiss kulmu ning esitas küsimuse, mis mul vaid korra oli poolenisti mõtetest läbi käinud.
Noogutasin ning vaatasin pruunidesse silmadesse, mis kõigest mõni minut tagasi särasid kuid nüüd see sära oli tuhmunud. See väike säragi, mis ta silmades oli oli võlts.
„Noh... Sa teadsid, et mul oli õde?“ alustas poiss enda juttu küsimusega, mille peale ma eitavalt raputasin.
„Mu õde tegi paar aastat tagasi enesetapu, kuna Troy jättis ta maha. Troy ei hooli ei sinust ega hoolinud mu õest. Seni kuni sa pole temaga maganud ta ajab sulle külje alla, kuid peale seda ta hakkab sind vältima. Või esimene nädal ta veel on sinuga siis on ta juba tagasi enda Mia küljes. Nad on lahutamatud.“ rääkis poiss vaadates kaugustesse.
„Ma ei soovita sul Troyga magada. Kui ta sulle meeldib siis hoia teda enda 'pükstest' eemal kui sa tahad teda veidike kauem endale hoida. Ta flirdib algul. Siis teeb mingi 'mängu'. JA järgmine samm on täis jootmine ja siis voodisse minna.“ endiselt oli poisi pilk eemal viibiv kuid siiski ta jutus oli tõe tera sees.
„Ta jootis mind eile täis.“ meenus mulle äkitselt.
Koheselt oli kohkumus poisi silmades, kuid ma vaid naeratasin lõbusalt, sest ma hakkasin ennem enda sisetunnet kuulama ning läksin Troyst eemale.
„Sa magasid temaga?“ seda küsimust küsides hakkas poiss katkendlikult hingama ning paaniliselt ringi vaatama.
„Ei.“ raputasin naeratades pead.
Koheselt Destini ilme selgines ning tema näole ilmus kergendatud naeratus. Ta silmadesse ilmus see sama lustakas naeratus kui ta taas hakkas jalgpalli jälgima, kuigi tegelikuses ta ei viibinud seal, kus ta keha oli.
Ta vajus koheselt mõttesse, kui me vestlus lõppes sellega, kus ma tunnistasin üles, et ma pole Troyga veel maganud.
Tegelikuses olin ma ka ise selle üle õnnelik, et Troyga veel maganud pole -Destini juttu arvestade solin ma teinud enda elu parima otuse, et Troy üksinda järve juurde jätsin-.
„Luna?“ kõlas taas Destini hääl enda kõrvalat kuid see kord oli see pigem uuriv.
„Jeh?“ naeratasin poisi poole põõrdudes.
„Miks sa Troyga siis ei maganud kui sa täis olid?“ küsimus poisi suust kostus üllatuse ja kergenduse seguna.
„Ma... Hm... Ma kuulasin enda sisetunnet ja tulin sealt ära.“ laususin peale hetkelist mõtte paususi poisi poole pöördudes.
Destin vaid noogutas ning pöördus siis taas mängu vaatama.
Silmi kissitades märkasin kuidas Troy Miale silma pidevalt tegi ning tüdruk selle peale kihistas.
Võib-olla oli tõesti Destini jutus tõe varju Troy kohta, kuid samas mu süda ei tahtnud uskuda seda mida Destin mulle õelnud oli.
See oli just nagu tõe ja vale vahetegemine. Üks südamega, teine mõistusega. Mõlemad tundusid õiged, kuid üks pidi olema väär.
„Milline su õde oli?“ Kergitasin kulmu poisi poole pöördudes.
„Ta oli tavaline. Pruunid juuksed, sinised silmad ja hele nahk. Ta oli hooliv ning armastav, kuni Troy ta maha jättis. Ma ei tea kas nad käisid või mitte kudi vähemalt nii see tundus...“ poiss vakatas järgmisel hetkel ning pilgutas silmi üritades saada lahti sellest märjast kilest ta silmadel.
„Vähem kui kuu aega hiljem, peale Troy ja Lily lahkumienkut toimusid mu õe matused. Kõik keda ta teadis olid seal. Peaaegu. Troyl ei jätkunud isegi nii palju südame tunnistust, et Lily matustele tulle.“ lausus Destin ning süstsin enda viimasesse lausesse nii palju viha, kui üldse oleks saanud olla võimalik.
„Sa hoolisid enda õest väga?“ laususin kuid see kostus pigem kui küsimus.
„Jah! Ta oli mu ainus perekond, kes mulle veel siis jäänud oli. Nüüd on ka temast saanud vaid mälestus ja minu viha Troy vastu kasvand.“ lausus poiss ning pilgutas silmi.
Üks pisar kukus poisi silmist välja kui ta rääkis sellest, et Lily oli tema ainsu perekond.
Teadmata mida teha ma embasin poissi. Hetkeks tardus poiss paigale kuid siiski ta toetas pea minu peale. Ta oleks vist toetand õlale, kui ma temast pea jagu lühem poleks olnud.

Severus: 6. peatükk

Cicy linn on mu välja mõeldud!
_______________________________________________________________
Toas istudes oli kuulda vaid mu kiireid südame lööke ja katkendlikke hinge tõmbeid. Ma teadsin, et end kuskil toas pole mõtet peita, kuid ma tegin seda juba üksnes enda upsakusest -kui nii saab seda õelda-. Tegelikuses ma kartsin olla üksinda võõras kohas.
Mingil määral, kuid siiski ma ei saanud anda Troyle alla ja Jakele andeks, seda mida ta mulle oli õelnud.
Tegelikuses ma ei mõistnud endiselt poisi lausutud lause tähendust -täielikult- ega ka selle lause mõtet. Jake oleks võinud hoida, seda enda teada, mitte mulle kuulutada ja mind veel rohkem segadusse ajada.
Kuid see oli juba kord tema otsus.
„Luna, Luna, Luna...“ kuulsin Troyd lausumas mu nime, kuid samme ei kostunud.
Just nagu oleks ta näinud nii palju vaeva, et enda samme nii vaikseid hoida. Tegelikuses märkasin ma juba ammu, et minu sammud olid kõige rohkem kuuldavad majas elavata inimeste omadest. Kuid see ei heitudanud mind -otseselt, vähemalt mitte-.
„Nõnda ei mängita ausaid mänge.“ kuulsin poissi häält ukse tagant.
Ukse, mis oleks ta toonud ruumi, kus ma viibisin, kui ta selle oleks avanud.
Sisimas lootasin ma tegelikuses seda, et ta liigub koridoris pikki edasi kuni peatub ukse juures, kus ma magasin ehk siis klaliste toa juures, kuid tegelikuses Troyd teades oli see üks väiksemaid varjante mida üldse ta sai teha.
Kes, ikka lähek enda tuppa peitu?
Tegelikuses paljud kuid asi ei olnud selles vaid hoopis selles, et ma kujutasin ette Troyd mööda pikka koridori edasi liikumas ning mind minu toast otsimas.
Ukse link vajus valjult ning raskelt alla.
Mu hinge tõmbed olit ühtlustunud, kuid siiski ei saanud väita, et ma ei oleks hingeldanud. Hirm ja adrenaliin -kui saab õelda adrenaliin selle kohta, miks mu veri lausa kees- voolasid mu soontes korraga ning moodustasin imeliku koosluse.
„Luna...“ kuulsin vaid korra poissi enda nime lausumas, kui ta ukse enda järel lukku keeras.
Paanika hakkas minu üle võimust võtma.
Lükkasin siidias riide enda vaate väljast natuke koomale ning silmitsesin poissi, kes minu poole tuli.
Poiss ei vaatanud kuhugi mujale vaid suunas, kus ma olin. Mu hinge tõmbed kiirenesid üha, sest see oli just nagu peituse mäng. Kui mind leitakse esimesena pean ma lugema, aga kui teisena siis ma õnneks ei pea lugema. Tegelikuses oli asi selles, et kui poiss lähenes mulle nii kindlal sammul, just nagu oleks ta juba aimanud, kus ma ennas peidan.'
Kuid siis tegi ta kanna pöörde ning jalutas voodi poole ja võttis seal istet.
Lasin silmadega korra veel üle ruumi sisustuse, mis meenutas Troy tuba. See oligi Troy tuba, sest voodi asetses paremas seinas, selle kõrval olid suured riide kapid ning seinas kus ma olin oli vaid üks uks ning see viis kuhugile, kuhu ma pole veel pääsend ning üle jäänud oli kaetud siidjas riidega.
Seina ja siidi riide vahel oli umbes pool meetrit ning maas kükitades oli kõik see pool meetrid just nagu vaid kümme sendimeetrit, kuhu ma pidin end täielikult ära mahutama.
„Luna tule selle siidi tagant välja ka üks kord,“ lausus poiss muigega ning lasin end voodile selili vajuda.
Ajasin end riiet puutumata sirgeks ning liikusin ukse poole, mis minu poolses seinas oli. Jõudsin vaevu jala välja tõsta kui juba Troy minu poole sammuma hakkas.
„Mina võidan alati!“ kuulsin poissi vaikselt sosistamas, kui ta mu käest haaras ning mind voodi poole tiris. Esimene reaktsioon oli, mul see, et ta üritab mind vägistada kuid tegelt ta lihtsalt pani mind sinna istuma ja läks siis selle sala pärase ukse poole tagasi.
Sulgesin silmad hetkeks ning lasin end seljaga voodile langeda. Ma teadsin, et mul ei ole enam pääsu sellest mängust, mis põhimõtteliselt pidi algselt olema mäng, kuid enam see seda pole. Või vähemalt viimane nädal see pole seda olnud.
Peale seda kui ma esimest korda poisi eest põgenesin on muutunud reeglid imeks panevalt kiiresti.
Mind on hakatud jälgima kolme kordselt rohkem ja ma võin tegelikuses majast välja minna kuid vajd metsa piirini, milleni on kõigest paar kümmend meetrit.
Taas ärkasin ma enda mõtetest siis, kui tundsin kellegi käsi ümber enda piha.
Kiljatuse saatel kragasin püsti ning üritasin käsi enda ümbert asjatult lahti saada. Troy hoidis kindlalt mind enda haardes.
„Sa tegid alati võtte, kui mu tuppa jooksid.“ kuulsin poisi mahedat häält endale kõrva sosistamas.
„Ma ei...“ hakkasin ütlema kui peatusin.
Ma teadsin, mida iganes ma ka ei ütleks, ei suudaks ma varjata seda, mida ma hetkega poisi vastu hakkasin tundma. Ma ei oleks suutnud varjata seda, et tema puudututus meeldis mulle nign see, kui ta hingeõhk mu kaela riivas pani naha kihelema.
Ma olin kuidagi, hetkega poissi kõvuni armunud, kuid siiski ma üritasin seda tunnet eemale lükata kuid asjata.
Kõigest sekund ning kõik mu südame uksed olid avatud vaid Troyle. Vaid poisile, kes hetkega vaid mu südame röövis.
See meenutas labaselt seda, kuidas saadakse kiiruga endale hinge side.

„Palun Luna! Ma anun sind, et sa minua Cicy'sse tuleksid.“ kuulsin Isabella häält mind anumas ja palumas, tüdruk ise mind samal ajal kutsika silmadega vaadates.
Raputasin vaid pead ning hakkasin pesema kraanikausis olevad nõusid.
Tüdruk toetas end vastu kappi, mis otse kraanikausi kõrval oli ning sundis enda pilku viha, kuigi tegelikuses olid ta silmad endiselt anuvad.
„Palun, Luna! Ma luban, et sa ei kahetse kui minuga kaasa tuled! Palun, palun!“ lausus tüdruk veel rohkem enda hääle siirust ning palumist pannes.
„Ta ei tule.“ kuulsin eemale Jake naerust häält minu eest vastamas.
Ma ei saa küll poisi vele nii hästi läbi kui sain siis, kuid siiski ma olen üritanud leppida, et ta ei ole küll mu vend kuid siiski ta hoolib minust endiselt sama palju.
„Miks?“ kuulsin üllatust tüdruku suust, kui lõputasin taldrikut jooksva vee all.
„Ta ei saa tulla ka pealegi.“ kuulsin Troy enda selja tagant Isabellale lausumas.
Poiss põimis käed ümber tüdruku piha ning vaatas teda nõudlikul ilmel.
„Kutsu Mia!“ kõlas peale paari minutilist vaatamist poisi suust.
Tegelikuses oli ta mind pidevalt silma nurgast vaadanud. Seda salamisi, kuid siiski ma panin seda suhteliselt tihiti tähele, et poisi silmad pöördusid minu poole.
„Mia on Nathaniga terve õhtu kohtingul ju,“ kuulsin tüdruku suust endiselt virisevat tooni kui ta enda pea poisi rinnale asetas.
Mu suule ilmus tahest tahtmata naeratus Mia ja Nathani pärast.
Kupmki noor ei teadnud, et teine armastab teda. Loomulikult käidi sellest uuele inimesele nende seltskonnas rääkimas ehk siis mulle kurtmas kuni ma viisin sõna otseses mõttes kaks tükki kokku.
Mõelmale oli üllatus moment otsa ette kirjutatud.
„Selin on ju ka veel kellega sa võiksid minna Cicy-sse enda shoping tuurile.“ kuulsin Gerdi suust lauset.
Hetkega nagu kõik üritasid mind takista linna minemast. Tegelikuses kõik kolm poissi on saanud mulle hetkega kalliks ning nad olidi kolmekesi peale minu ja Isabella veel majas.
„Miks te kõik alati Lunat kaitsete?“ esitas tüdruk kulmu kergitades küsimuse.
„Sest, et...“ lausuin ning pistsin uue taldriku jooksva vee alla, et seda seal pesema hakata.
„Sa tuled ja see on viimane sõna!“ lausus tüdruk huuli üheks sirgeks kriipsuks tõmmatud.
Pööritasin vaid silmi ning hakkasin siis taldrikut usinamalt küürima. Mu ainus kohustus selles majas oli pesta nõusid. Ainus tegevus mida ma üldse ei sallinud kuid siiski tegin seda, sest siis sain ma alati veidikene rohkem vabadust.
„Ja te ei kaitse teda!“ lausus tüdruku vihase tooniga kuid laia naeratuse saatel ning Troyd eemale tõugates.
„Ja punkt!“ kuulsin tüdrukut veel lausumas enne seda kui ta minust eemale jalutas, võidurõõmsa naeratuse saatel.
Kuigi ma ei olnud olnud õelnud veel „jah“-sõnda oli tüdruk juba kindel enda võidus, nagu alati. Keegi peale meie nelja ei ole veel hakanud talle vastu.
Küll ma midagi välja mõtle, suutsin mõelda õhtuse Cicy-sse sõitmisel. Mulle ei meeldinud see linn. See oli kõhe enda pimedate tänavate ning joobes teismeliste ja psühopaatide pärast.
Ma ei ole kordagi sattundu kellegile otsa, kuid mind on seal jällitatud kui ma selles linnas veel mõnd aega tagasi elasin. Majades võivad põleda tuld, kuid need ei valgusta pimedaid tänavaid ja tihti on löödud ka tänavalaternate pirnid kividega katki.
Ühe sõnaga üks jõle linn.
Kuigi linnas oli tegelikuses rohkesti pooide ning üks suurimaid linnasid Ameerikas, kuid siiski ei tõmmanud see linn mind enda poole mitte kunagi.
„Sa lähed siis Cicy-sse Bella tahmise pärast?“ kuulsin lõbustatud tooni enda kõrvalt.
„Eips. Küll ma mõtlen midgai välja, miks ma ei peaks linna minema. Kas või panen midagi selles majas põlema.“ laususin naeratuse saatel kui meenutasin esimest päeva selles majas.

Astusime esimesse poodi, mis Cicy-s meile ette jäi ja selleks osutus New York City riiete pood.
Kuidagi oli Isabella mind linna meelitanud kuid turvalisuse mõttes olin ma siiski Troy ja Desini kaasa kutsunud. Mõlemad algul naersid muidugi mu üle, kuid kui ma rääkisin neile loo, mida ma selle linna kohta olin kuulnud vakatasid mõlemad.
„Kuidas see kleit mulle sobib?“ keerutas Isabella mu ette juba viis minutit peale seda kui olime poodi siisenendud.
Kuna ma ei tahtnud tegelikuses midagi osta olingi ma koos kahe poisiga Bella riiete valikute kommenteerija. Tegelikuses põhilisi komplimente tegi siiski Troy enda tüdrukule, kuid tihti pöördus piiga ka Destini ja minu poole, et ausat vastust saada.
„Proovi sa seda!“ surus tüdruk mulle peale enda riiete proovimist kätte liibuva avara kaeluse ja palja seljaga erkkollase särgi -mis meenutas pigem tuunikat- ning mustad lühikesed püksid.
Vastu meelselt suundusin karderoobi ning vahetasin enda seljas olevad riided Isabella valitud riiete vastu. Vastu melselt astusin kabiinist välja, kuid ei heitnud ühtegi pilku peegile, mis mu vastas oli.
„Wow!“ oli tüdruku esimene rektsioon, kuid siis lõi ta võida rõõmsalt enda käsi kokku.
„Ma teadsin, et see sobib sulle!“ naeratas piiiga veel enne seda, kui mind poiste ette tiris.
Kumbki poiss ei lausunud algul midagi ning lasid silmadega uurivalt üle mu riiete.
Mu püksid olid liiga lühikesed ning tuunika liiga paljastav, mu arust, kui peale seda, kui ma par minutit poistelt vastust ei saanud kergitasin ma küsivalt kulmu.
„Nii hull siis?“
„Eip! See sobib sulle.“ kuulsin vaid vastust.
Pööritasin silmi ning jalutasin tagasi kabiini. Jõudasin vavu riided ära vahetada kui juba tüdruk mulle uued riided kätte toppis.
Ajasin endale selga liiga liibuva sinaka suve kleidi ning jalga kõrged sinised kingad.
Pööritaisn vaid tüdruku riiete valiku peale silmi ning vastusin kabiinist välja, huuli üheks valgeks sirgeks kriipsuks tõmmates,
See kord ei liikunid ma kaugemale kui kapiini ukse ette ning silmitseisn tüdrukut.
„Noh?“ kergitasin kulmu ootamata tüdruku kommentaari.
Tüdruk vaid muigas ning noogutas rahul olevalt.
Koheselt suunusin tagasi kabiini nign vahetasin riided ära ja tulin koos kahe komplekti riietega välja.
Kui ma asju tahtsin ära hakata panema kellas piiga seda mul teha ning ostis need asjad ise välja, kuigi ma ei soovinud seda.
Terve üle jäänud õhtu me seisime vaid kabiinide juures ja kommenteerisime Bella riietust. Tüdruk tõmbas ka mind karberoobi proovima enda valiku järgi riideid.

Severus: 5. peatükk

„Me peame enda kaitset tugevdama selle ala suhtes ning see järel võime alles neid rünnata.“ Kuulsin võõrast häält ukse tagant lausumas.
„Aga, kui me Luna asjasse tõmbame ei pruugi ta...“ kuid Jake vakatas.
Tema hääle tunnen ma igakell ära enda lähedusest.
„Või sa eluga välja tulla, Jake! Sa ei saa ju olla sajas kohas korraga.“ Jätkas mingi tüdruku hääl.
Samal ajal kui teised ukse taga enda geniaalsete rünnaku plaanidege tegelesid süütasin ma jala otsast tõmmatud kipsi tikkudega, milleni ma üritasin võimalikult aeglaselt algul läheneda. Potsatasin puust põrandale, tõmbasin tiku vastu tikukarpi põlema ning süütasin siis kipsi põlema. See lahvatas põlema just nagu ka mina oleksin tahtnud lahvatada.
Suitsu kerkis ja kerkis kuni see hakkas avatud väikesest aknast välja minema. Ma ei pidanud isegi teadma mida teised tegid kuna hetkega kui suits aknast välja lendles, paiskus hoone ukse lahti ning mind silmitses poiss, kooli sööglast.
See kellest mulle Lilyaana ja Marjann mulle sööklasse sisenedes koheselt rääkisid. Kätte saamatu, imeliste hallide silmade ja päevitunud nahaga poiss, keda mõlemad tüdrud endale olid tahtnud ja ihanud, kudi asjata, sest poiss ei vaadanud neid.
„Sa tahad meid maha mõletada?“ küsis poiss enda mahedal häälel, mis oli karm ning mind ebakindlalt ja ebamugavusest nihelema pani.
„Noh... Ma... Mis ma ikka hakkan siis valetama!“ irvitasin poisile htekeks näkku ning pöörasin siis pilgu uuesti leekidele enda ees.
„Noh?“ küsis poiss vihaselt käsi rinnale ristates ning kulmu kergitades.
„Ma pean siis väikest jaanipäeva koos lõkkega. Ei midagi erilist, kui sa seda arvad.“ Laususin huuli torutades ning muiates.
Endiselt oli poisi näol vihane kuid küsiv ilme ning seal ei liikunud ühtegi emotsiooni. Või vähemalt enne seda kui ta mulle otse silma vaatas. Hetkeks ilmus ta näole kerge naeratuse vari, kui siis kadus seegi ära. Poiss läks võttis tule kustuti kuskilt nurgast ning kustutas siis mu kipsi-jaanitule ära.
„Tore tibi küll! Algselt lööd jala luu katki ning nüüd tahad meid põlema ka panna.“ Lausus poiss samal ajal tulekustutit tagasi enda kohale viies.
„Mida me sulle küll teinud oleme?“ küsis poiss samal ajal põlenud kipsi enda kätte võttes.
Peale küsimuse esitamist, viskas ta põlenud kipsi aknast välja ning silmitses mind tungival pilgul. Liiga tungival. Ma ei saanud, kuigi oleksin tahtnud enda pilku poisi silmadelt ära tõmmata.
Ma hakkasin ääre pealt poisile midagi karjuma, kuid too lükkas nagu vana rahu ise ukse lahti ning väljus tõmmates ust enda järel kinni.
Põrnitsesin mõnd aega poisile järgi kuni enda hinge tõmbed rahulikuks sain ja diivanile istuma end venitasin. Pisarad hakkasid mu silmadesse tekkima. Kas lõpuks jõudis kohale minu rektsioon kogu juhtunust? Suustin endal vaiud mõttest küsida samal ajal pisara kraane kõvemini kinni keerata üritades.
Tõmban jalad vastu enda rinda ning kerin käed ümber põlvede ja asetan pea, või õigemini lõua samuti põlvedele. Üksikud pisarad voolavad mu silmadest ikkagi välja, kuid seegi on kõik ning pea olematud pisarad pühin ma silmade alt ära.
Sulgein vaikselt silmad ning hingan rahulikult sisse ja välja kuni lõpuks hakkan ma unele suikuma. Miks ma tahan magada? Küsisin endalt veel enne seda kui unenägutetta unne suikusin.
Uks avaneb ja sulgub taas. Kuule jala samme mis mulle lähenevad ning avan alles siis silmad. Silmitsen mitut inimest korraga läbi enda uduse pilgu. Kõik mu lõuna lauast on kohal Jake, Troy ning siis veel paar tõmmu nahaga poissi.
„Sa tahad meid tappa!?“ sisistab korraga poiss, keda ma polnud enda elu sees isegi mitte kaugelt näinud, kuid tundus, et ta teab minust nii mõnagi.
Seda oli ta ilmest juba näha, et tea teadis mind paremini kui ma oletada oleksin osanud.
„Mis siis kui tahangi?“ küsisin silmi õõrudes ning end hetkega diivanilt püsti ajades.
Kõik ruumis viibijatest olid minust pikemad ning hetkega tundsin ma end kääbusena, või lapsena nende kõrval. Liiga lapselik käitumine, muigasin mõttes enda käitumise üle, mida ma plaanisin edasi teha.
„Aga sina ei küsi minult küsimusi ei siin ega ka kusagil mujal olles, selge!?“ sisistasin poisile vihaselt ning silmitsesin tema hele halle silmi.
Ta silmad erinesid teistest rohkem kui ma oleksin osanud arvata.
Kõikidel teistel olid tumedad värvid, pruun, tume hall või siis musta tooni meenutavad silmad, kuid tall olid hele, hele hallid.
„Sa oled julge tüdruk Luna. Kuid kas sa ei ole ikka aru saanud, et sa ei tõsta siin, linnuke, teiste peale häält? Kui sa nii julge oled tule siis minule kallale.“ Küsis poiss kes enne ruumi oli sisenenud. Kris või Kirs oli poisi nimi kuid vahet polnud.
„Luna ära tee seda. Sa võid ju mõnest tugevam olla, kuid siiski ei saa sa Troyst jagu.“ Sosistas Jake mulle kiirelt kõrva.
Tead-ma-tean-isegi-et-temast-jagu-ei-saa-aga-ta-ise-tahtis-näha-kui-julge-olen heitsin enda vennale pilgu. Astusin sammu Krisile lähemale endal käed värisema. Ma ei ole ikka ju piisavalt julge ja pealegi ei ole ma p o i s s vaid olen tüdruk.
Laiatasin Troyle korraliku tugevusega kõrva kiilu, kuid kätt tagasi tõmbama hakates ei saanud ma sellega hakkama. Poiss oli haatanud täpselt sel hetkel mu käe enda kätte kui ma oli löögi vastu ta kõrvalöönud. Osav, pidin tunnistama endale vihaga.
„Teised välja!“ lausus poiss monotoonsel häälel teisele, mis peale nad lausa jooksid hoones välja.
„Sa arvasid tõesti, et ma sain haiget linnuke? Tobu. Sa oled julge kuid siiski ullike.“ Lausus naerust turtsudes kui viimane kui üks tegelane peale meie oli ruumist lahkunud.
„Sa, ega ka keegi teine ei esita mulle küsimusi! Aga kas ma lubasin naerda?“ küsisin sisistades ning enda kätt lahti üriades saada.
Troy lükkas mind ühe lükkaega õrnalt vastu seina ning vabastas mu parema käe, kuid pani siiski enda käed mõlemale poole mu pead.
„Linnuke, palun ära hakka mind käsutama, sest ma võin teha su elu siin viibimse ajal põrguks või jätan selle endiseks. See on minu klanni maja kus sa viibid, ma olen nende pealik, nagu te seda ütlete alfa ning nad täidavad mu käsklu sekundi peal ja sa ei taha, et ma su elu põrguks muudaksin. Sa tead seda isegi.“ Lausus poiss vastu pandamatu naeratuse saatel ning rääkimisega mulle enda sooja hingeõhku näkku paistades.
„Tead alfa-isane, see võib olla sinu klanni maja, sa võid olla alfa, su käsku võivad teised sekundi pealt täita, kuid keegi, isegi sina ei ole mind veel lõõnud, et mu elu põrguks teha. Pealegi löök südamesse või löök füüsiliselt on erinevad asjad. Ma olen tundnud juba mõlemat, kuid mitte siin olles.“ Laususin poisile nõnd,a et hoitsin pilgu tema hallidest silmadest eemale.
„On sul veel midagi vaja?“ küsisin ülbelt ning pead paremale poole kallutades.
„Sa võid olla metsik, ülbe, rahulik ja metsalan? Ma tean, su vend on rääkind. Aga kas sa suudaksid mulle vastu hakata linnuke?“ küsisis poiss ning lõuast mu pead otseks keerates.
Vastust ei tulnud ega kostnud mu suust, mis peale poiss lähenes mulle enda peaga ja pani oma lauba minu lauba peale.
„Ma olen see, kes sa ei ole, alfa.“ Vastasin süngel toonil ning lükkasin poisist eemale.
Ma tean ma poleks sellega hakkama saanud, kui poiss poleks minust eemale astunud ning mind kõhklevalt ja võidu rõõmsalt silmitsedes. Kas ta võis aru saada, juba, sellest minu hetkesest nõrkusest, talle silma vaadata? Raputasin vaid pead ning läksin diivanile istuma.

„Kuidas jalaga on?“ kuulen tutavat häält küsimas.
Kuid siiski ma võpatan selle peale. Ma olin vajunud enda mõtetesse kuigi ma ei mõelnud millelegi. Vahtisn vaid tühja pilguga enda ette ning üritasin meenutada enda vanemaid, kuid ei õnnestunud. Mul onnestus maanda vaid enda mõtetesse paari tume halle silmi mind silmitsemas.
Troy silmad olid ainsad, mida ma suutsin ette kujutada, kuid miks, seda ma ei teadnud ka siis.
„Korras!“ vastasin kiiruga kui olin enda kiirest hirmust üle saanud.
Poiss küsis veel paari asja kohta kuni me hakkasime rääkiam tühjast tähjast, kuigi ma ise piilun pidevalt Troy poole kelle embuses lebad elurõõmus Isabella. 

Ma olin tabanud ka Troyd end mitmeid kordi silmitsemas, kuid oletasin, et seda vaid juhuslikult algul, kuid peale paari minutilist jutu ajamist Gerdiga, hakkasin ma ebameeldivalt nihelema Trot pilgu all. Ta vaatas mind liiga järgje pidevalt.
Naeratasin vabandavalt Gerdile ning läksin siis hoonest välja värkset õhku hingama.
„Ma lähen vaatan kuidas temaga on.“ Kuulsin Troy häält koheselt peale seda kui olin jõudnud majast paari meetri kaugusele astuda.
„Tahad mängida? Kui tahad siis mängime, kuid mina ei pea reeglitest kinni.“ Sosistasin nind pöörasin end poisile otsa vaatama.
„Mängime, kuid kes ütles, et ma ausalt mängin? Ma pole aus inimene.“ Lausus poiss naeratades, mis kuulutas juba tema võitu.
„Ma pole seda samuti!“ laususin naeratades ning üritades majja siseneda.
„Rõõm kuulda Luna!“ irvias poiss sõna otseses mõttes mulle näkku.

Kolm kuud majas, milles ma tunnen ennast just nagu vagina. Isegi kooli ei lasta, kuigi see oleks normaalne olnud. Ma olen passinud vaid majas nõnda, et ukse juurde minemine tundub hetkega juba eluohtlik asi.
Kõik rahvas, kes sellesse hoonesse –mis tegelikuses ikka nii väike pole nagu esma pilgul tundus- mahtusid silmitsesid mind hoolikalt ning indlasti kantsid kõik Troyle ette. Liiga ebaaus mäng tuleb sellest, sest tema on alfa kellele kõik peavad alluma, kuid mina olen kõigest tavaline inimene, keda kõik nagu poole arulist vaatavad.
„Sa ei lahku siit, linnuke!“ kuulen häält enda selja tagant, mis teeb kõikidele mu oletustele lõpu.
Troy mitte ei mängi ebaausalt vaid on ka ebaaus. Hetkega olen ma taas seljaga seina vastus ning piisi käed mõlemal pool mu pead vastu seina samuti toetumas.
„On midagi?“ sisitasin kiiresti poisile küsimuse ning tegin vale käigu ja vaatasin poisile liiga sügavale silma.
„Hmm... Võib-olla on isegi, võib-olla mitte.“ Lausus poiss meelega mulle lähenedes ning enda hinge õhku mulle näkku paisates, et see mu ihu kihelema pani.
„Võtke tuba!“ karjus Destinit samal ajal hoonest väljudes.
Kõik tegid seda peatselt kui Troy oli selleks neile käsu andnud. Meie kaks vaid samas toas, kus pole isegi tunnistajaid, et ma oleksin teinud midagi valesti. Kudi siiski polnud keegi mind veel lõõma tulnud, või nad lihtsalt karvavad teha, asju, mis Krisi marru võib ajada.
„Üks liigutus ja sa saad haiget.“ Lausus poiss enda imelist naeratust naeratades.
„Vaid üks? Hmm.... Siis sa saad samuti haiget.“ Laususin nii vaikselt, et ma imestasin, et poiss seda lauset üldse kuulis.
„Eks tee siis proovi.“ Lausus poiss kavalalt nign jälgis mind.
Hetkega ei saanud ma enda jalgu liigutada, et poisile kumbesse lüüa. Ei parema ega vasaku jalaga. Need isegi ei tõusnud mast. Raskus, mis mu jalgadele vaikselt tõetus oli pärit Troylt. Ta astus mulle jalgade peale tahtlikult.
Muigasin vaid ning kiire liigutsega sain ma kuidagi end lahti niing pistsin magamis tubade ruumi poole jooksu. Tõmbasin ukse lahti ning jooksin kuhugile kuni lõpuks ühte ruumi sisenesin.

Severus: 4. peatükk

Järgnes toimus kiiremini kui ma oleksin osanud oodata. Samal ajal kui ma samm-sammu haaval hakkasin taganema tundsin ma just nagu keegi oleks paaniliselt mu käsivareest kinni hoidnud tugevamalt kui ma harjunud olin tegelikuses. Kui ma pea taha poole kallutasin nägin ma samasugust musta riietatud kogu, kuid see hoidis minust kinni.
Üritasin rahunenda kuid asjata. Mu närvid olid liialt üles kruditud juba eelnevalt ning see ootamatu „rünnak“ andis veel viimase lõõgi mu närvilisusele.
Enesekaitse... Tuleta seda endale meelde! Käsutas end mõtetes kui mees mu teisest käsivarrest haras ning need mu käed selja taha väänas. Hoop jalaga mehele kümnesse ning too kokkus valust ägades maha. Kiire otsus, mõtlesin sama aegselt irvitades.
„Mis me edasi teeme?“ kuulsin kellegi küsimust, kudi vastust ei kuulnud.
„Mis edasi?“ küsisin kui kõik inimesed, kellega ma söögivahetunnil sama laua taga istusid ümber mu ringiks kogunensid.
„Ma ei te tõesti, mis me edas teeme, Luna!“ tuli vihasem vastus mu küsimusele kiiremini kui oletada oleksin osanud.
Ma ei tabanud ära hääle omaniku ega ka seda, kes mulle käe ümber pani ning mind püsti hoidis. Ma olin kõigest hetkega muutunud liiga nõrgaks, et ei suutnud end isegi ise püsti hoida, kuid sellest olenemata ei vajanud ma abi.
Või vähemalt seda ma endale üritasin mõtetes selgeks teha, kuid asjata. Peale paari minutilist nõnda seismist ma toetasin end poisi peale rohkem kui oleksin oletada osanud.
„Luna?“ kõlas mu kõrvu Zacki uuriv ja hoolitsev hääl.
Tõstin vaid enda pilgu maast ning silmitsesin enda ees seisvat kuju. Ehmatudes toetan ma rohkem end kujule, kes mind veel püsti hoidis. Tundsin kuidas mu hoijda keha naerust rappus ning mind sellega ka veidike rappuma pani.
„Mis?“ küsisin lastes silmadega uurivalt üle väljaku.
„Sa rääkisid üks päev, et oskad enesekaitsed või mis iganes asi see oli.“ rääkis poiss mu vastas, Jake.
„Vist.“ laususin pool suletud silmadega.
Väsimus hakkas taas minust võimust võtma, kuid siiski ma suutsin end hoida üleval nii, et toetasin pa terve enda keha raskuse poisile, kes mind püsti hoidis kuid mullle salapärasena tundus, kuna ma ei teadnud, kes too oli.
„Kasutaksid seda?“ kostus mu kõrvu paluv toon.
Ma tahtsin hakata vastama, kuid käsi mu pihal tõmbus krampi ning tõmbas mind poisile lähemale. Ma ei osanud sellest midagi oletada ning toetasin pea uimaselt poisi õlale, olles vastama küsimusele mille Jake esitas.
„Ei, Jake, ta on liialt segaduses.“ kõlas mu kõrvu võõras madalamat tüüpi hääl.
„Ma ei kasutaks seda ikkagi, kuna sa valetasid mulle.“ laususin silmi pärani ajades.
Mu uimane olek asendus raevuga. Raevuga, mida ma tundsin Jakei, kõikide teiste vastu, kes mulle valetasid, sellest, et ma olen Jake Smithiga õde-vend. Lükkasi poisi käe enda pihalt ära ning seisatasin enda exvennale otsa vaatama.
„Kas sa tõesti usud, et ma varjasin seda kõikke su eest meelega? Et ma saaksin sulle sellega haiget teha?“ kuulsin poisi suust alla antud tooni, milles oli hirmu, hirmu minu pärast ja minuga toimuma pärast.
Poiss hakkas mulle silma vaatama, mis viis mu mõtted rajalt välja. Ma olin liialt harjunud nende pruunide silmadega, mis mind hoolitsevalt vaatasid, kuid ma ei saanud vastata poisi küsimustele.
Pöörasin ilma mingi hoiatusega enda pilgu poisilt ära ning silmitsesin poissi, kes mul enne aitas püsti püsida.
„Ei, ma ei tea, mida sa mõtlesid, Jake!“ oli kõik, mis ma ütlesin veel enne seda, kui end ümber pöörasin ja metsa poole jooksma hakkasin.
Vaevu olin jõudnud Jakeist ja teistest poole kilomeetri kaugusele joosta, kui juba mu silmadesse pisarad tikkusid. Mida ma teen? Kuidas ma hakkama saan? Olid küsimused, mis mu mõtetes esile kerkisid ning millele ei osanud ma vastata.
Kui olin jõudnud teistest piisavalt kaugele, et ma ei kuulnud enam nende juttu, naeru ja mida kõike veel, kuigi ma ei olndu kuulnud neid hääli orineteeruvalt juba pool tundi otsustasin ma siiski alles siis istuda.
Kui mu tagumik puudutas pehmet sammalt, millele olid oksad peale kukkunud ning selg krobelist puu tüve lasin ma pisarate kraanid alles täielikult valla.
Ma oleksin tahtnud karjud, üks kõik kelle või mille peale kuid ma ei saanud teha muud kui vaadata tumetaks tõmbuvat vaevu nähtavat taevats enda pea kohal kõrgumas.

Kuulsin läbi suletud silmade või läbi une endale lähenevaid samme, nimelt tajusin ja kuulsin ma seda pidevalt kui mulle läheneva isiku jalge all oksad paksudes katki läksid ning lehed sahina saatel talla all kokku vajusid või siis lihtsalt eemale läksid. Samas oli kuulda ka naeru, mis meenutas pigem poisi lustakat kui mingit vihast pulpitsevat naeru.
Kuid sellest hoolimata ma katsin. Mind võis lausa piagutada argpüksisuses esimese kolme inimese sekka. Ma ei suutnud lihtsalt rahustada end siis kui seda kõige enam vaja oli, või ei suutnud ma lihtsalt end rahulikuna hoida, kuuldes endale kummalisi ning hirmutavaid hääli, kuigi enamus aega mõtlesin ma asja nagu alati hullemaks kui see tegelikuses oli.
„Mida teeb selline habras, õrn ning kaunis neiu ihu üksinda keset ööd sügaval metsas?“ kuulsin kedagi lausumas ning see toon tundus olevatat, mitte kust kõige kainema inimese oma.
Järgmisel hetkel kostus potsatus mu kõrval, millest andis märku ka lehteda sahin ning mehe või, kes iganes see oli selle raske ohke moodi väljenus. Esimest korda liigutasin ma pead peale selle, kui olin jooksun ära teiste juurest, kes tegelikuses üritasid mind kaitsta millegi eest, mida ma isegi ei teadnud. Mu kõrval istus tume kogu.
Liiga tume ning mu silmad ei olnud veel lisaks selle tumeda süngusega enda ümber harjunud. Kui ka oleksin olnud pimedusega harjunud, ei oleks ma seda isikut täpselt näinud.
„Seda mida sa ei tee!“ sisistasin vaid vihaselt poisile, kuig tegelikuses ei hoolinud ma nii võrd sellest, mida mõtlesin või tegin.
Ma tahtsin lihtsalt end vabana tunda, mitte kui kellegist sõltuvana, kuid ma teadsin, et see on pea võimatu, kui ma hakkan taas endale uusi suhteid sigitama.
„Sa oled Jake Smithi õde, jah?“ tuli mulle korraga üllatav küsimus.
Mitte kui keegi ei teadnud, mu venda ja seda, et ma ta õde olen väljas pool kooli. Või teadis ta seda läbi kooli? Vahet sel igastahes polnud, sest ma suutsin silmitseda vaid suurte ja korraga hirmu täis silmadega poissi.
„Ei! Ma olin nii... umbes... paar tundi tagas või päev tagasi.“ mõmisesin ja üritades meenutada seda, kaua ma magada võisin olla juba.
„Okei aga sul ei ole siin igas tahes turvaline!“ lausus poiss korraga kindlalt ning ajas end kiire liigutusega püsti.
See lause lõi mind hetkega pahviks. Pole turvaline? Suutsin ma vaid mõelda ning kulmu kortsu tõmmata. Ma oleksin sisistanud poisile midagi mida ma oleksin pidanud jääma kahetsema, kudi õnneks sain viimasel hetkel keele hammaste taha.
„Kus mul siis turvaline on?“ suutsin ma nipsakalt küsida enda vihaste sisistamiste asmel poisilt, lausa õelamal toonil, kui oleksin osanud oletada.
Poiss ei lausunud midagi ning tõmbas mind põhimõtteliselt maaast üles ja hakkas mind kuhugile poole tarima. Ma ei punninu ka nii metsikult vstu, et ta oleks saanud mind sunni viisiliselt kuhugile viia. Tegelikuses oli mul sellest täiestri ükskõik, mis nüüd edasi saab. Ma hoolisin vaid sellest, et saaksin kuhugi kaduda. Ükskõik kuhu ja üks kõik mille jaoks, kuid ma tahtsin saada lahti enda mõtetest, mis mind lausa halvaks panevalt hetkel hakkasid ründama. See ei tundunud ebanormaalne, et ma lähen võõraga kaasa.
Vähemalt minu jaoks ja sel hetkel.
Ma pidin lihtsalt saama tunda seda tunnet, mis on alluda kellegi korrale ning lasta end tarida ja vedada üks-kõik kuhu. Ma oleksin sellele poisile kasvõi pimesi järgnenud, kui ma oleksin vaid teadnud, seda, kes ta on ning mida ta minust tahtsi ja miks, kuidas ta teadis Zackist ning sellest, kes ma väidetavalt olema pidin talle.
Kui ma silmad taas avasin sillerdas ere päike mulle otse silma ja see oli varstik, kuid samas ka tapvalt mõnus tunne, kui ma end välja sirutasin.
Mulle tundus algavat uus ajastu, uus elu, kuigi olin see sama Serefiima Gira Smith, kes eelmisel õhtul koos tundmatuga mööda metsa kolas kuni silmad sulges ja ärgates enda metsaga ümbritetud aasalt leitsin.
See aas oli imeline tegelikuses, kui seda ikka aasaks sai nimetada, kuna ma tundsin kriipivat niidetud heian kõrsi enda jalgu õrnad kriipimas ja nägin heina palle. Samas ma olin ka maganud heina sees kuigi õnneks ei hakanud see mu kinnistesse juustesse väga palju. Paari käe tõmbe, silmisega oli mu mustad juuksed koolastest kõrtest vabad.
„Hei, linnuke, me peame liikuma edas, kui tahame täna kohale jõuda!“ kõlas hüüe mu tagant, mis tundus nii lähedal ja samas ka kaugel.
„Okei! Kuid mis su nimi on, võõras?“ küsisin ma samal ajal enda punupatsi lahti tehes.
Tõmbasin sõrmedega läbi kokku punutud juuste ning tegin need lahti. Tõmbasin sõrmedega paar korda läbi tihedate juuste ning sidusin need siis hobusesabasse. Vähemalt ei olnud mul enam kindlalt heina juppe juustes.
„See ei oma mingit tähtsust, linnuke!“ oli sünge vastus koheselt mu nii kergele ja tavalisele küsimusele.
Üle aasa, või heina maa kõndides ei vahetanud me sõnakestki. Mõlemad ma oline liialt süvenendu enda mõtetesse, et rikkuda seda vaikuse hetke lobisemisega. See tundus lausa suure pärane, et ma ta nime ei teanud, kudi pika peale hakkas vaikus juba muutuma nõudlikukd ja vatsikuks, kuid samas ei tahtnud ma seda ka rikkuda.
„Võõras, millal me kohale jõuame?“ küsisin küsimuse, kui olin andnud alla ning mu põlevad hakkasid vaikselt juba valu väljendama.
„Mike!“ kõlas vastus mu ennist esitatud küsimusele, kuid praegusele ei tulnud pisematki piuksu.
Peale paari tunnist matkamist Mike vaikivas seltsis jõudsime ühe nirust puu maja juurde. Liiga niru, sest silmadega möötes arvutasin ma välja ka selle, kui tugevasti peaks jalaga vastu seina lõõma ja see hoone kenasti kolina saatel kokku vajuks, kuid siiski ma ei hakkanud seda tegema, kas Mike hoiaku või enda ebajulguse pärast. Hetkel

 „Kobi sisse!“ kõlas mürgine hääl, mu selja tagant samal ajal poiss mind ka maja ukse poole lükkas.
„Miks me siia v e e l tulime?“ suutsin küsida ning liigne viha, ja sarkasm pääses mu hääles kergesti välja.
Lasin silmadega üle majavälis pinna veel enne kui sellesse sisenesin ning pruuni ukse lahti lükkasin. Koheselt paiskus mulle näkku puu, veidike mustuse – ja mingi lille- lõhn nina sõõrmetesse. Koheselt tundsin ma end koduselt, kuid siiski ma ei saanud seda maja veel tunnistada castu pidavaks hooneks, kus ma peaksin veetma paar enda elu päeva.
Maja või mis iganes onnike see oli, oli see igas tahes hästi sisustatud. Erinevates stiilides toolid väikese laua taga kuskil köögi nurgakeses, kaks suurt diivanit, üks pruun ja teine helepruun. Kollane kardin akende ees varjas ära sisse särava kollase päikse ning pruuni, õrnade lilledega tapeet tõi esile selle onni isikupära.
Kõik see oli oma pärane kuid siiski ilus. Pealegi nägin ma vaid ees osa, kuna eesmisest toast, vist elutoast, viis veel üks valge uks keset pruuni tapeeti ka kuskile, kuid ma ei hakkanud nii palju ka uudishimutsema.
Seda kõike olin ma näinud ukse avas. Astusin üle ukse läve rohekas-kollasele vaibale. Lükkasin enne enda mustaks läinud taldadega tossud jalast ning sammusin mööda pehmet vaipa diivanini ning istusin selle äärele.
„Me tulime siia, kuna sul on siin turvalisem.“ kõlas kuiv hääl mu selja tagant, mis pani mind võpatama kuna poiss oli märkamatult mu selja taha kuidagi hiilida saanud.
„Mulle turvalisem? See vajub ju kokku kui seda lüüa!“ suutsin vaid sisistada poisile veel enne seda, kui ta hoonest paari sammuga väljus.
„Lõõ siis, linnuke!“ kuulsin koos naeru turtsatusega Mike häält teisepoolt seina.
Nii ma siis tegingi. Ajasin end diivanilt püsti ja sammusin paari kiire sammuga seina juurde. Liigutasin jala kõverdades taha ning siis kiire lõgiga lõin vastu puust maja seina. Ei midagi muud peale valu, mis mu jalga läbis. Isegi maja seina ei värisenud mu lõõgi tagajärjena ning püsis kindlalt enda kohal.
„Ai-ia! Autsh!“ karjusin ma valust väändudes tagumikule kukkudes.
Valu oli vallutanud mu jala, ning kõik mu närvi süsteemid ning ma ei saanud teha muudkui valust oiiates maas olla ning enda valutavad jalga hüppe liigese kohast maseerides, kuigi see valu, mis sellest tekkis oli veel hullem kui ma oleksin osanud oletada.
„Kas maja kukub juba kokku?“ kuulsin väljast irvitava ja uuriva tooni segu.
Ma teadsin, et Mike üritas mind lihtsalt vihaseks ajada enda tähtsusetute kommentaaridega, kuid ma ei saanud midagi parata, et ma vihast koheselt näost punaseks tõmbusin ning viha ja valu pisarad korraga mu silmadest valla pääsesid.
„Jah tead, Mike!“ sisistasin läbi hammaste ise lootes, et poiss ei kuulnud seda valutavat nooti mu hääles.
Nii pea kui need sõndad üle mu huulte voolasid lendas onnikese ukst lahti ning seal seisid Isabella, Mia, Eric, Destin... Kõik kes minuga söögi vahetunnil sama laua taga istusid, kui välja jätta Mike, kes lausa irvitas mulle näkku vaadates. Ma teadsin milline ma välja nägin. Nägu punane kui tomat, silmadest pisarad voolas, maas istumas ning enda jalga kinni hoidmas, just nagu oleks ma murdnud kondi. Murdnud kondi? Appi, see ju võiski juhtuda, suutsin ma vaid mõelda, kui reaalsusesse saabusin tagasi.
„Mida t e siin teete?“ küsisin neile otsa vaadates endal silmad vihast sädemeid pildumas.
Põõrasin pea kõrvale ning valu ohe, või pigem oie pääses üle mu huulte kuna ma olin liigutanud enda niigi valusat jalga veel rohkem mui oleksin tahtnud seda teha, kuid ma ei hoolinud sellest. Kui suren siis korralikult!
„Sa ei saa meid igavesti vihata, Luna!“ lausus mu poole astuv Evan kõheldes.
„Mis su jalaga juhtus?“ kostus poisi suust juba küsimus.
Hetkeks tundus poisi imestus tõeline, just nagu ta oleks seda alles nüüd märganud, kuid ma ei lasknud end nii palju ikka petta. Ma teadsin, et nad olid seda kõike ette planeerinud, või vähemalt osa juhunust.
„Noh...“ laususin ma pead küljelt küljele kallutades, kuid siiski irvitas Mike liiga laialt ja hetkega ma teadsin ta kavatsust.
„Asi on sellest, et Luna väitis, et maja võid korrag lüüa ja see kukub kokku kuid selle asemel ta enda jalg sai vist veidike viga.“ lausus poiss irvakil ilmega.
„Pidid ikka rääkima, Smiche!?“ irvitasin vaevu poisile ülbelt vastu.
„Yes, Boss.“ lausus poiss veel enne seda kui ta taas ukse vaikselt avas ning selle vahest välja puges. See tundus olevat talle juba harjumuseks saavat.
Järgmisel hetkel askeldasi mu jala kallal juba Mia ning Isabella, kes pomises middagi sellist, et ega see mul siis esimene kord ei ole. See lause kõitis, mind kuid ma ei saanud midagi küsida, sest mu jala kallal askeldades tekitasid nad mus põrgu, valu mille kätte ma vabalt oleksin võinud ära surre. Näitlikult. Varsti toimus juba hääletus, kes mind haiglasse viib ming minu õnnetuseks või õnneks võitis Destin selle hääletuse ära, kuigi minu käest ei küsinud, keegi mida mina tahan nagu aliselt.
„Ma ei pea haiglasse minema! Tegelt ka!“ üritasin ma võimalikult kindlalt lausuda, kuid valu, mis jalga liigutades tekkis reetis mu kiiresti.
Puudutasin vihaselt enda jalga katvat kipsi ning negi valu ning viha grimassi korraga. Ma teadsin, et ma pean järjepidevalt hakkama Mikele närvidele käima siis ehk lubatakse see mul -arsti sõnadest hoolimata- ära võtta kuid see oli pea võimatu.
„Ma ei talu seda asjandust enda jalal!“ laususin viriseval toonil juba mitme kümnendat korda Mikele.
„Mul ei ole ju nii tugev luu murd ka olnud!“ karjusin ma põhimõtteliselt poisile näkku, kuidi ma teadsin liiga hästi, et poiss ei pööra mulle vähimatki tähelepanu kuna ta tegeles muude asjadega ning lülitas mu hääle enda mõtetes välja.
Ma ei pidanud olema just kuigi hiilgava ajuga, et aru saada, millal Mike mind kuulas ja millal mitte ning seda ta hetkel ei teinud. Tegelikuses ajas see mind veel rohkem närvi, kuid ma pidin säilitama veidikenegi rahu kuigi oleksin võinud vabalt rõõkima pista hullemini.
„Kaua mul peab kips veel peal olema?“ küsisin rahunenud häälel ning varjamatta vähimatki piiska enda uudishimust.
„Nädal ehk veab välja, võib-olla tuleb lausa terve su elu!“ irvitas poiss kui hakkas taas enda mobiiliga tegelema.
Silmitsesin uurivalt poissi, kes pidevalt enda telefoni puute ekraani sõrmedega tagus -arvatavasti kirjutas ta midagi sinna- ning silmitses irvitavalt ekraani. Ma ei saanud aga muud teha kui diivanil lõsutada ja igavleval pilgul enda vastas olevast aknast välja vaadata.
Kuulsin varsti kuidas hoone uks kerge mütsuga kinni langes. Koheselt oli mul plaan selge ning ma hakkasin ka sinna poole tüürima aega võttis, kuid ma lootsin siiski valmis sellega saada.

Severus: 3. peatükk

Vastik hais mis mus nina söörmetesse jõudis pani mul nina sügelema, südame iiveldama kuid see eest silmad avama. Kas see on imelik reaktsioon väga vastikule haisule? Ma kahtlen selles kuna ma olen kord imelik juba.
„Mida te siin haisutate?“ küsisin teadmata, kas ma olen üksi, koos vennaga või koos venna ja Destiniga.
Kostsin õrna naeru, naeru mis spobiks kokku Mia häälega. Avasin vaikselt selle naeru peale silmad, et näha kellele see kuulub. Ma olin selili vastu kivist asja, pea allapoole rippu kuna ma nägin taevast ning samas ka metsa.
„Oh! Lõpuks otsustasid ka siiski ärgata sista?“ küsis Jakei hääl lähedusest.
Tõstsin enda kaela, et näha, kus ta on ning koheselt tundsin, et keegi aitas mul hoopis tõusta, seega ta pidi mu selja taga olema kuna mitte kui keegi ei aitaks minu sugust käpardid kui ta ei teaks, et ma võin sellega tegelikuses endale viga teha.
„Kus ma olen?“ küsisin vaikselt ning silmitsesin kuuski, mis mind ümbritsesid ning hallikaks tõmbuvat taevast.
„Ära uuri praegu, küll sa saad teada kuid selleks on aeg koht ja teine inimene. Aga ära sa muretse.“ Lausus poiss nõrgalt.
Ta toetas midn tugevalt küünarnukist kui ma üritasin omal jalul seitsa. Lasin silmadega korduvalt üle metsa piiri ning hallika taeva. Mitte kui midagi ei olnud tuttavat, isegi mitte mu venna naägu ei tundud tuttav selles kohas.
„Mis toimub?“ küsisin kähedalt ning silmitsesin ümbrust.
Kostus taas üks, kaks paar naeru turtsatus, kuid nii pea kui nähi arvatavasti mu tõsiselt hirmunud nägu katkes naer sama äkki nagu see oli algand.
„Mis peaks toimuma? Me kaitseme sind, kõigest.“ Kõlas mulle tuttav hääl kuid sellest tutavusest hoolimata ei tabanud ma ära selle hääle omanikku.
Noogutasin vaiksel ning silmitsesin ümbrust. Hall taevast tegi terve metsa veel kõhedamas kui see oli ning nii mõnesgi kohas tundus olevat hunt kuid arvatavasti kujutasin ma seda pimeda tõttu endale ette.
„Te kaitsete mind? Kuid mille eest?“ küsisin kui olin jõudnud ära seedida selle õeldu, mis mu küsimusele vastati.
„Õeke, ära vaeva ennast. Tõe sõna me kaitseme sind asja eest, millesse me sind tegelikuses ise tõmbasime, kuid ära sa muretse ning rohkem selle kohta küsi,“ lausus Jake ning lasi mu küünarnukist lahti.
Hingasin sügavalt sisse ja välja ning vaatasin veelgi rohkem tumenendud metsa. See ei saanud olla mets, kuigi kuused oli, see pidi olema linna lähedal kuna auto müra kostus meieni.
Jalg, jala ette hakkasin ma sammuma suure kuuse poole. See koht oli ainue tuttav asi kogu selle asja juures. Ma kartsin, tõsiselt kartsin esimest korda peale enda vanemate surma. Ma oleksin tahtnud karta nagu kartsin siis, karjuda kuid ma polnud enam kümnene.
„Kuhu sa lähed enda aruga, Luna?“ kostus mulle küsimus ning siis põrkasin ma kellegile otsa ning astusin koperdades tagasi.
„Ei midagi... Lihtsalt see koht, see on tuttav,“ laususin vaikselt ise samal ajal koperdades ning lõpuks tagumikule maha kukkudes.
„Ei! Ära luba tal sinna minna!“ kõlas mu venna hääl, kuid see oli käskiv ning kindel.
Tema käsust hoolimata ajasin ma end uuetsi püsti ning tuigerdasin sinna.
„Kuhu sa lähed!? Luna!“ karjus vend vihaselt ning siis kostusin pehmed sammud mulle lähenemas.
„Ära lähen!“ laususin tugival toonil kuid arvatavasti liiga tungival kuna tundsin kellegi väga soojasid käed võtmas mu jää külamsid käsi enda kätte vahele ning hetkega olin ma kes inages see oli, etma süles.
„Sa ei lähe ära!“ lausus Jake kindlal toonil.
Seega olin ma tema süles. Aga miks? Kas selleks, et ma ei saaks minema minna? Ta käitub täna, see väikene hetk on ta käitunud täiesti teist moodi.
„Lase lahti!“ karjusin kuid asjata.
„Lase lahti!“ laususin vaiksemalt ning pisarad said must võitu ning voolasid mööda mu põskesid ojadena alla.
„Lase lahti!“ nuuksuin ma kuid pisaratest hoolimata ei lasknud poiss mind lahti vaid andis mu kellegi teise kätesse.
Pisarad kadusid ning ma üritasin end siis vabaks sipelda kuid asjata. Käed kes minust kinni hoidsid ei olnud naise omad, vaid hoopis lihaselisemad kui ma oleksin tahtnud. See mees või poiss, kes mind kinni hoidis ei lausunud midgai.
„Kurat küll Luna! Rahune! Mis ajast sa oleks hakanud käituma nagu viimane titt!?“ karjus Jake vihaselt ning midagi lendas katki.
„Rahune ka sina Jake!“ lausus Isabella hääl rahulikult kuid kuskilt kauguselt ning vaikselt, et see ei rahustanud ei mind ega ka Jakei.
„Lase lahti tõbras! Ma ei... Mind ei huvita see mida te teete!“ karjusin vihaselt ning siplsesin ühe enda käe lahti ning lajatasin kellele iganes siis kõva kõrva kiilu mis peale ta misust lahti lasi.
„Täi...“
„Vait Marc! Sa ei ütle tema kohta midagi!“ karjus vend vihaselt sellele Marcile.
„Jake!“ karjusin kuigi ei teadnud kui poiss oli kuna kõik, need mehed kes seal olid olid täpselt sama keha ehitusega, lihaselised.
„Luna, rahune või ma ei vastuta enam enda tegude eest.“ Lausus mees kusgilt mu sleja tagant ning hetkega pöörasin ma end ümber ning silmitsesin kuju enda selja tagan.
„Mida sa teed? Mis mõttes nagu?“ esitasin küsimuse saamata aru millele poiss vihjas.
Aga ma ei saa sinna midagi parata, et olen ajudeta olend ning ei saa tihi peale mitte kui millegist aru.
„Mul on vähemalt kolm põhjust, miks ma võiksin sulle viga teha, kudi need ei meeldi sulle apsuluutselt.“ Kostus venna hääles narrimis tooni.
„Ja...?“ tegin ülbet tooni ning vaatasin poisile peaegult üle õla.
„Esimene põhjus ehk number üks, sa pole mu õde. Teine põhjus ehk number kaks, sa oled täesti loll...“ ning siis ta vakatas ja kolmandat põhjust ei tulnudgi.
Peale seda algas piinlik vakus meie vahel ning ei tema ega mina ei kavatsenudgi seda vaikust rikkude rääkimisega vaid teine teise vihaselt põrnistemisega. Mis siis kuudkui ma pean leppima sellega, et mul pole venda? Mõtlesin sisemiselt nuttes.
Astusin poisist sammu tagasi ja hakkasin edasi- tagasi vihaselt kõmpima ning vahet pidamata vanudes ja sõimates Jakei.
„Mis su viga on, Luna?!“ kõlas Nahtani hääl minust paari meetri kauguselt.
Ma oleksin tahtnud talle virutada ikka korraliku hoobi, kas see pärast, et ta oli tetsest kiitsakam või seepärast, et ma olin liiga vihane, et olekson võinud üks kõik kellele virutada.
„Mis sul viga on, mis sul viga on? Mul on viga see mis sul, ega kellegil teisel ei ole. Aga.... Tead see ei huvita mind!“ karjusin ilma mingi suguse põhjuseta kõik viha välja, millest ma veelgi enam süttisin.
Korraga tabasin kellegi kätt enda õlaga pigistamas.
„Ülbitse korra veel kellegagi ning sa saab tapa. Mul savi, kes sa mulle olid kuid paregu ma kasvaõi tapaksin sind kui saaksin kas või viis sekundid rahus olla.“ Sisistas Jake mulle kõrva.
„Aga mida sa üldse ülbitsed? Sa ei ole enda elu jooksul kordagi nii-ii-ii-ii ülbe olnud!“ lausus poiss valjemini kuig põlastunud häälel.
„Sa ei tea minust seega mitte sittagi, kulla kallis vale vend! Pealegi, kui sa oleksidki mu vend oleksid sa mind paremini mõistnud!“ sisistasin vihaselt põisile nign lükkasin ta käe enda õlalt maha.
Peale seda õeldud läksid kõik ühte punti ning hakkasid midagi arutama, kuid piisavalt vaikselt, et ma ei kuulnud ning pealegi rääkisid nad ka liiga kiriesti, et ma oleks midagi aru saanud. Sel hetkel olin ma kõrvale heidetud just nagu rämps.
Rämps, mida enam ei vajata ning mis on nüüd vaid räpane mälestus milles üritataks elahti saada, kuid siiski e i saada kuna ta ilmutab end une nägudes.
„Kui peaksite mind juhuslikult kuangi enda vestlusesse soovima siis teadke, ma olen kuskil metsas kas elanud või surnud, vahet ju teile pole.“ Rääkisin kiiruga ning hakkasin metsa poole sammuma.
Vaevu olin jõudnud astuta paar sammu kui juba tardunult seisma jäin, kuna kuulsin kellegi prõksuvaid samme endale lähenemas. Väljas oli ka piisvaalt pime, et ma ei näinud kas tuli keegi või ma kujutasin seda ette.
Astusin sammu tagasi kuid lähenevad sammud kiirenesid üha ja üha kuni need tundusid olevat juba jooksu sammud. Taganesin veelgi enam ning varsti olingi selle krupi juures tagasi.
„Mis toimub?“ küsisin endal hääl hirmust värisemas.
„Mitte kui midagi!“ karjusid teised kooris mulle vastuseks.
See keegi lähenes mulle üha enam ja nenam. Mida lähemal ta mulle oli seda rohkem hakkas mu süda taguma. Tolle kuju järgi võis arvate, et tegu on mehe või poisiga. Ta lähenes kiiremini kui arvata võis aga ma seisin endiselt soolasambana paigal.
Lõpuks oli meie vahe vaid käe suurune. Ta lähenes natuke ning pani käed mu kaelale ja hakkas kägistama. Kiljatasin mille peale kõik vaatasid minu pool.
„Luna...“ hakati ütlema kuid nähes meest nad kõik vakatasid ja tormasid mehele kallale.