Kortsutasin arusaamatusest kulmu -hoolimata valust mis selle pisikese liigutusega kaasnes- ning üritasin meenutada enda viimast päeva ärkvel olles.
Ma ei olnud viimati ärkvel terve päev vaid vaevu tund -kui niigi kaua-.
"Nii kaua?" küsisin kahtlustava, kuiva kurguga ning kähedal häälel, mis ei meenutanud isegi minu enda õiget häält.
Kumbki ei liigutanud end selle küsimuse peale. Kapuutsis poiss silmitses mind enda 'ronga' pilgul, kui ma kätt veeklaasi poole sirutasin.
Endiselt oli vaikus -kui minu ebaühtlane, lämbuva karu hingamine välja jätta-.
Kui mu sõrme otsad puudutasid külma klaaspinda sirutasin need välja ja põimisin sõrmed ümber 'ümara' klaasi.
"Jah..."
Ma ei olnud viimati ärkvel terve päev vaid vaevu tund -kui niigi kaua-.
"Nii kaua?" küsisin kahtlustava, kuiva kurguga ning kähedal häälel, mis ei meenutanud isegi minu enda õiget häält.
Kumbki ei liigutanud end selle küsimuse peale. Kapuutsis poiss silmitses mind enda 'ronga' pilgul, kui ma kätt veeklaasi poole sirutasin.
Endiselt oli vaikus -kui minu ebaühtlane, lämbuva karu hingamine välja jätta-.
Kui mu sõrme otsad puudutasid külma klaaspinda sirutasin need välja ja põimisin sõrmed ümber 'ümara' klaasi.
"Jah..."
Kuulsin vastust enda eelevale küsimusele, kui hakkasin klaasi üles tõstma mingisuguselt kiviselt pinnalt.
Nii pea kui klaas oli lauast paari sendimeetri kõrgusel ei suutnud ma enam klaasi käed hoida ning see vajus kivi pinnasele. Vesi koos teravate, sisse lõikavate klaasi kildudega.
Ainus tegevus, mis mulle otseselt haiget ei teinud oli silmade pööritamine ning seda ma ka tegin, kui vaatasin veesees 'ulpivaid' klaasi kilde, mis just nagu oleksid andnud sellele veel enda poolse kinnituse, et seda 'tohib' juua kui sa surma saada soovid.
"Oh..." lipsas õrn ohe üle mu huulte ning ma olin sunnitud tagasi patjadele vajuma, kuna mina ei oleks suutnud -valu kannatades- koristada.
Keegi ruumist ei hakanud neid kilde ja vedeliku ära koristama vaid silmitsesid vaid neid just nagu oleksid need olnud neetud.
Võõras poiss kummardus lõpuks, et neid klaasi kilde kapipealt ära korjata ning sama aegselt libises tal ka medaljon välja, mis kaunistas ka minu kaela.
Väga erilisest hõbedasest tehtud tähekujuline medaljon, mida maailmas oli vaid paar tükki ning need paar tükki kaunistasid vaid 'eriliste' inimeste kaelu ja olemust.
"Kust sa selle medaljoni said?" kergitasin kulmu ning haarasin õrnalt poisi tähekesest kinni ning silmitsesin seda uurvalt.
"Isalt." kõlas õrn ning vaevu kuuldav vastus mu küsimusele.
Poisi hääl oli Jake häälega sarnane, kuid ma ei saanud õelda, et ta on Jake, sest poisil ei olnud seda kaelakeed kunagi olnud ega ka tema kaelal asetsenud.
Noogutasin mõtlikult ning poiss ajas end püsti hoides suuremaid klaasi killu tükke sõrmede vahel ning liikus siis prügi kasti juurde ning lasi kildudel prügikasti kukkuda.
Sama aegselt puhus ka tuul ning lükkas poisi kapuutsi maha.
Jäin suurte silmadega poissi õllitama, mitte tema ilu vaid sarnasuse pärast.
"Mida?" kergitas poiss kulmu kui oli end ümber põõranud ning silmitses mind ja Troyd uurivalt.
"Sinu kapuuts langes, kutt." kostus Troy suust lause ning ta hääl oli selline nagu oleks ta seda hetke oodanud kogu enda elu.
"Varem ei võinud õelda!" nähvas poiss Troyle.
Ma olin nagu eemal olev isik, kes seda kõike pealt nägi, sest selle võõra poisi ja Jake sarnasus oli silmaga nähagi. Võiks väita, et võõras ja Jake olid kaksikud või veel parem teisikud, sest poiss oli Jake koopia. Liiga täpne koopija, isegi parem koopija.
"Kes sa oled?" küsisin kui olin saanud enda hääle tagasi ning sain poisile silma vaadata.
"Jake Smith."
Kogu vastus mu küsimusele oli mu 'venna' nimi.
Ei saa olla võimalik, et sarnastel inimestel on samad nimed ja sama hääle toon.
"Ma tahan teada nüüd kogu tõde!" laususin kindlalt ning toetasin end vaevaliselt seina vastu ning silmitsesin 'karmilt' enda vastas olevaid poisse.
"Palun," see sõna libises üle mu huulte just nagu ise enesest.
Troy kasutas võimalust, mil ma liiga nõrk olin ning jooksis palati uksest välja ning jättis mind Jakele sarnase poisiga samasse ruumi, teine-teist põrnitsema.
"Olgu, Luna, sa saad teada tõe, kuid luba, et sa ei jookse minema ega hakka mind vältima." lausus poiss anuval ning piinleval toonil.
Silmitsesin kõhklevalt poissi. Ma ei teadnud ju, kas tasub teda usaldada või mitte.
"Kes ei proovi see ei soovi," meenusid mulle häguselt sõnad, mida kunagi oli Jake lausunud, kui ma tahtsin aga ei julgenud kõrgelt platvormilt vette hüpata.
Ma ei uskunud siis ju, et ma peaksin kunagi neid sõnu veel kasutama või meeldetuletama Jake või temale sarnase poisiga rääkides.
"Luban," laususin peale hetkelist mõtte pausi kiiresti.
Hirm ning kartus püsis endiselt poisi silmades kui ta raskelt sisse ning välja hingas ja mind hoolivalt silmitses. Ta võis hoolivalt silmitseda kudi hirm, et ma põgenen püsis paar minutit veel poisi silmades enne seda, kui ta alustas.
"Alguseks, olen ma su õige vend."
Sõnad, mis poisis suust kostusid panid mu kulmud kerkima. Ma ei uskunud ju kunagi -või uskusin?-, et üle öö saab venna ära võtta ja sama kiiresti ka tagasi osta.
"Mul pole venda!" laususin kindlalt kuid poisi silmadesse vilksatas hetkeks viha, kuid see kadus ka sama kiiresti kui ilmus.
"Palun ära seda jutule vahele!" naeratas poiss.
Noogutasin vaid poisile ning taas tegi ta paar rasket hinge tõmmet enne kui suu avas ja selle uuesti sulges. Nõnda see kestis mõnd aega kuni ta mulle silma vaatas ning taas suu avas.
"Kogu asi algas sellest, et mul on enda klann just nagu Troyl see klann ning klanni maja, kus sa hetkel viibid. Ma ei oleks saanud olla koos sinu ja enda klanniga -kui väga ma ka tahtnud poleks-. Ma otsisin aastaid võimalusi, kuidas saada sind enda klanni või siis enda klann sinuga suhtlema, et sa vabatahtlikult tuleksid 'metsa' elama.
Kord, kui sa olid valmis üks kõik kuhu minema ja seda vaid sellepärast, et sa ei tahtnud kooli minna oleksin ma saanud enda soovi täita kuid ei teinud seda, sest ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid Luna.
Seega ma pidin mõtlema välja uue plaani kuid ma teadsin, et sa saad haiget kui see, kes minu kuju kandma hakkab sinu peale vihastas. Ja nii juhtusgi, et Carmo vihastas su peale kui te seal metsas olite. Ma põhjust ei tea, kuid ta tuli ja rääkis enda käitumisest mulle kuid ta väljendas seda just nagu oleks see olnud põhjusega.
Tegelikuses võttis poiss selle töö algul rõõmsat vatsu kuna Carmo on olnud sinusse sellest ajast saati armunud kui sa hakkasid 'arenema' ja sirguma selliseks nagu sa praegu oled. Ta on armunud sinu olemusse ja välimusse, sest tema oli hiljem 'tükike' sinust kuid seda läbi minu välimuse.
Tänu sellele rääkisin 'mina' ühel päeval üht ja teisel päeval teist juttu, kuna ma ei tea ju täpselt, mida ta sulle kokku jahvatanud on. See, kui ta ütles, et ma ja sa pole õde-vend ajas midn sõna otseses mõttes marru ja ma olin valmis teda tapma kuid ei teinud seda... Sinu pärast, Luna..." rääkis poiss üha vaiksemaks muutudes.
Ma ju ei teadnud, kui palju pani poiss mängu, et mul oleks vaid hea elu kuigi ise ta pidevalt maadles enda kohapärast Carmoga.
"Sa oled siis praegu..." ma katkestasin, sest olin hakanud juba harjuma ju, et mul pole venda kuid ühe hetkega on ta mul tagasi.
"Su vend?" lõpetas poiss küsimuse õhk õrna naeratuse saatel, kuid selle varjus oli närvilisus ja hirm millegi või kellegi -või minu- kaotamise pärast.
Noogutasin ning silmitsesin poissi uurivalt just nagu näekasin ma teda enda elus viimast korda. Ma jätsin endale meelde tema hoiaku, õrna naeratuse -jättes välja närvilususe selle taga- ning silmad, mis mind hoolivalt vaatasid.
"Jah!" kõlas lühike kuid kindel vastus mu küsimusele.
Ilma mingi hoiatuseta haaran ma poisi enda kohmakasse embusesse, sest endiselt pean ma end toetama ühe käega vastu seina.
Soe naeratus venib üle poisi näo kui ta mind vastu kallistab ja seinast eemale voodi poole juhib. Saamata aru, kas poiss hoiab mind ise -samal ajal kallistades- üleval või sain ma endale mingi energia varu kokku aetud.
"Sa pead puhkama, Luna!" lausus poiss kui oli mind voodi juurde toimetanud.
Raputasin vaid pead kudi järgmisel hetkel istusin juba voodi äärel ning silmitsesin poissi anuvalt. Raputus, mida poiss tegi oli täis lustakust, kuid siiski ka kohusetundlikust.
"Luna..." lausus poiss anuvalt kui mind seljaga vastu voodit tõukas.
Üritasin end uuetsi püsti ajada, kuid ei suutnud seega oli poiss midn ikkagi ise püsti hoidnud ning ka istukil mind hoidnud.
Raputasin pead nii märkamatult, et hakkaisn kõhklema ka selles, kas poiss seda märkas või mitte.
"Kas sa lubad, et oled siin kui ma ärkan?" küsisin küsimuse selle asemel, et hakata poisile vastu vaidlema.
Noogutus poisi poolt oli võidurõõmus, sest tavaliselt olen ma enda 'jonni' jätkanud ikka seni kuni Jake tüdineb mind alla annab, kuid mus polnud piisavalt jõudu ja tahtmist, et end võidu nimel üleval hoida.
Jake vakatas mind õigesse asendisse voodis ning tõmbas teki kurgu auguni, kuid tema tavaliselt rõõmus nägu oli taas tõsine.
"Mis?" kegitasin kulmu ja üritasin vältida valu, mida ma tundsin.
"Palun, Luna, ära arva, et sa kogu aeg Carmo-'minuga' koos olid. Ma veetsin sinuga nii palju aega kui sain ja tohitsin, sest siiski pidin ma pidama kinni ka ajavarust, mida kohustas mulle 'alfaks' olemine."
Jake hääl murdus liiga tihti ning liiga tihti ta hakkas rääkima ka liiga valjusti, et ma pidin kõrvu teritama kui midagi kuulda tahtsin.
"Nii oli sulle parem." lausus poiss vaid paar sõna.
Sõna, mis mind segadusse ajas, rohkem segadusse kui ma ennem olin kuid siiski Jake pika jutu ära kuulasin.
"Mulle parem? Kuidas saab olla parem see, et ma elasin enda elu teades, et mu kõrval on minu vend. Paar kuud tagasi sain vastu pidise väite kätte, ju. Ma arvasin ju koguaeg, et ma olen elanud koos vennaga kes armastab ja hoolitseb minu eest.
See ei olnud otseselt vale, eks, kuid põhi mõtteliselt rääkisin ma enda saladused kellegile kolmandale isikule, keda ma ei ole enda silmaga näinud. Olen näinud vaid teda sinuna kuid mitte teda temana.
Kas tõesti oli vale olla kiindunud enda venda? Elada koos sinuga nagu perekond, kellel pole teine-teise eest saladusi?" rääkisin pikalt ning esitasin lõppu paar küsimust, millele ma teadsin, et vastuseid ei tule.
"Luna..." kuulsin taas Jake suust mu nime kuid see kord oli see imelik, just nagu oleksin ma tabanud punkti, millest ta tahtis hoiduda.
"Sa tead, et sa võid kiinduda minusse rohkem kui tahad, kuid sa võid samas ka saada haiget ning see perevärk... teine-teisele kõikide saladuste usaldamine... kui ma räägin sulle kõigest siis sa oled suures ohus." kuulsin kui poiss mu vastustele küsimusi andis.
Ma hakkasin 'tuima' käega poisi kätt otsima, kuid õnneks poiss märkas, et ma teda kätt kobasi otsisin ning tuli mulle vastu ja võttis ise mu käest kinni.
Ma pigistasin poisi kätt nii tugevasti kui sain ning vaatasin talle silma.
"Ma hoolin sinust tohutult palju, suur venna." naeratasin nõrgalt poisile ning mu jõu varud said otsa ning ma suikusin unne.
Tundsin veel seda, kuidas Jake mu pead silitas ning sosistas mu lauba vastas: "Ja mina sinust, väikseke."
Nii pea kui klaas oli lauast paari sendimeetri kõrgusel ei suutnud ma enam klaasi käed hoida ning see vajus kivi pinnasele. Vesi koos teravate, sisse lõikavate klaasi kildudega.
Ainus tegevus, mis mulle otseselt haiget ei teinud oli silmade pööritamine ning seda ma ka tegin, kui vaatasin veesees 'ulpivaid' klaasi kilde, mis just nagu oleksid andnud sellele veel enda poolse kinnituse, et seda 'tohib' juua kui sa surma saada soovid.
"Oh..." lipsas õrn ohe üle mu huulte ning ma olin sunnitud tagasi patjadele vajuma, kuna mina ei oleks suutnud -valu kannatades- koristada.
Keegi ruumist ei hakanud neid kilde ja vedeliku ära koristama vaid silmitsesid vaid neid just nagu oleksid need olnud neetud.
Võõras poiss kummardus lõpuks, et neid klaasi kilde kapipealt ära korjata ning sama aegselt libises tal ka medaljon välja, mis kaunistas ka minu kaela.
Väga erilisest hõbedasest tehtud tähekujuline medaljon, mida maailmas oli vaid paar tükki ning need paar tükki kaunistasid vaid 'eriliste' inimeste kaelu ja olemust.
"Kust sa selle medaljoni said?" kergitasin kulmu ning haarasin õrnalt poisi tähekesest kinni ning silmitsesin seda uurvalt.
"Isalt." kõlas õrn ning vaevu kuuldav vastus mu küsimusele.
Poisi hääl oli Jake häälega sarnane, kuid ma ei saanud õelda, et ta on Jake, sest poisil ei olnud seda kaelakeed kunagi olnud ega ka tema kaelal asetsenud.
Noogutasin mõtlikult ning poiss ajas end püsti hoides suuremaid klaasi killu tükke sõrmede vahel ning liikus siis prügi kasti juurde ning lasi kildudel prügikasti kukkuda.
Sama aegselt puhus ka tuul ning lükkas poisi kapuutsi maha.
Jäin suurte silmadega poissi õllitama, mitte tema ilu vaid sarnasuse pärast.
"Mida?" kergitas poiss kulmu kui oli end ümber põõranud ning silmitses mind ja Troyd uurivalt.
"Sinu kapuuts langes, kutt." kostus Troy suust lause ning ta hääl oli selline nagu oleks ta seda hetke oodanud kogu enda elu.
"Varem ei võinud õelda!" nähvas poiss Troyle.
Ma olin nagu eemal olev isik, kes seda kõike pealt nägi, sest selle võõra poisi ja Jake sarnasus oli silmaga nähagi. Võiks väita, et võõras ja Jake olid kaksikud või veel parem teisikud, sest poiss oli Jake koopia. Liiga täpne koopija, isegi parem koopija.
"Kes sa oled?" küsisin kui olin saanud enda hääle tagasi ning sain poisile silma vaadata.
"Jake Smith."
Kogu vastus mu küsimusele oli mu 'venna' nimi.
Ei saa olla võimalik, et sarnastel inimestel on samad nimed ja sama hääle toon.
"Ma tahan teada nüüd kogu tõde!" laususin kindlalt ning toetasin end vaevaliselt seina vastu ning silmitsesin 'karmilt' enda vastas olevaid poisse.
"Palun," see sõna libises üle mu huulte just nagu ise enesest.
Troy kasutas võimalust, mil ma liiga nõrk olin ning jooksis palati uksest välja ning jättis mind Jakele sarnase poisiga samasse ruumi, teine-teist põrnitsema.
"Olgu, Luna, sa saad teada tõe, kuid luba, et sa ei jookse minema ega hakka mind vältima." lausus poiss anuval ning piinleval toonil.
Silmitsesin kõhklevalt poissi. Ma ei teadnud ju, kas tasub teda usaldada või mitte.
"Kes ei proovi see ei soovi," meenusid mulle häguselt sõnad, mida kunagi oli Jake lausunud, kui ma tahtsin aga ei julgenud kõrgelt platvormilt vette hüpata.
Ma ei uskunud siis ju, et ma peaksin kunagi neid sõnu veel kasutama või meeldetuletama Jake või temale sarnase poisiga rääkides.
"Luban," laususin peale hetkelist mõtte pausi kiiresti.
Hirm ning kartus püsis endiselt poisi silmades kui ta raskelt sisse ning välja hingas ja mind hoolivalt silmitses. Ta võis hoolivalt silmitseda kudi hirm, et ma põgenen püsis paar minutit veel poisi silmades enne seda, kui ta alustas.
"Alguseks, olen ma su õige vend."
Sõnad, mis poisis suust kostusid panid mu kulmud kerkima. Ma ei uskunud ju kunagi -või uskusin?-, et üle öö saab venna ära võtta ja sama kiiresti ka tagasi osta.
"Mul pole venda!" laususin kindlalt kuid poisi silmadesse vilksatas hetkeks viha, kuid see kadus ka sama kiiresti kui ilmus.
"Palun ära seda jutule vahele!" naeratas poiss.
Noogutasin vaid poisile ning taas tegi ta paar rasket hinge tõmmet enne kui suu avas ja selle uuesti sulges. Nõnda see kestis mõnd aega kuni ta mulle silma vaatas ning taas suu avas.
"Kogu asi algas sellest, et mul on enda klann just nagu Troyl see klann ning klanni maja, kus sa hetkel viibid. Ma ei oleks saanud olla koos sinu ja enda klanniga -kui väga ma ka tahtnud poleks-. Ma otsisin aastaid võimalusi, kuidas saada sind enda klanni või siis enda klann sinuga suhtlema, et sa vabatahtlikult tuleksid 'metsa' elama.
Kord, kui sa olid valmis üks kõik kuhu minema ja seda vaid sellepärast, et sa ei tahtnud kooli minna oleksin ma saanud enda soovi täita kuid ei teinud seda, sest ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid Luna.
Seega ma pidin mõtlema välja uue plaani kuid ma teadsin, et sa saad haiget kui see, kes minu kuju kandma hakkab sinu peale vihastas. Ja nii juhtusgi, et Carmo vihastas su peale kui te seal metsas olite. Ma põhjust ei tea, kuid ta tuli ja rääkis enda käitumisest mulle kuid ta väljendas seda just nagu oleks see olnud põhjusega.
Tegelikuses võttis poiss selle töö algul rõõmsat vatsu kuna Carmo on olnud sinusse sellest ajast saati armunud kui sa hakkasid 'arenema' ja sirguma selliseks nagu sa praegu oled. Ta on armunud sinu olemusse ja välimusse, sest tema oli hiljem 'tükike' sinust kuid seda läbi minu välimuse.
Tänu sellele rääkisin 'mina' ühel päeval üht ja teisel päeval teist juttu, kuna ma ei tea ju täpselt, mida ta sulle kokku jahvatanud on. See, kui ta ütles, et ma ja sa pole õde-vend ajas midn sõna otseses mõttes marru ja ma olin valmis teda tapma kuid ei teinud seda... Sinu pärast, Luna..." rääkis poiss üha vaiksemaks muutudes.
Ma ju ei teadnud, kui palju pani poiss mängu, et mul oleks vaid hea elu kuigi ise ta pidevalt maadles enda kohapärast Carmoga.
"Sa oled siis praegu..." ma katkestasin, sest olin hakanud juba harjuma ju, et mul pole venda kuid ühe hetkega on ta mul tagasi.
"Su vend?" lõpetas poiss küsimuse õhk õrna naeratuse saatel, kuid selle varjus oli närvilisus ja hirm millegi või kellegi -või minu- kaotamise pärast.
Noogutasin ning silmitsesin poissi uurivalt just nagu näekasin ma teda enda elus viimast korda. Ma jätsin endale meelde tema hoiaku, õrna naeratuse -jättes välja närvilususe selle taga- ning silmad, mis mind hoolivalt vaatasid.
"Jah!" kõlas lühike kuid kindel vastus mu küsimusele.
Ilma mingi hoiatuseta haaran ma poisi enda kohmakasse embusesse, sest endiselt pean ma end toetama ühe käega vastu seina.
Soe naeratus venib üle poisi näo kui ta mind vastu kallistab ja seinast eemale voodi poole juhib. Saamata aru, kas poiss hoiab mind ise -samal ajal kallistades- üleval või sain ma endale mingi energia varu kokku aetud.
"Sa pead puhkama, Luna!" lausus poiss kui oli mind voodi juurde toimetanud.
Raputasin vaid pead kudi järgmisel hetkel istusin juba voodi äärel ning silmitsesin poissi anuvalt. Raputus, mida poiss tegi oli täis lustakust, kuid siiski ka kohusetundlikust.
"Luna..." lausus poiss anuvalt kui mind seljaga vastu voodit tõukas.
Üritasin end uuetsi püsti ajada, kuid ei suutnud seega oli poiss midn ikkagi ise püsti hoidnud ning ka istukil mind hoidnud.
Raputasin pead nii märkamatult, et hakkaisn kõhklema ka selles, kas poiss seda märkas või mitte.
"Kas sa lubad, et oled siin kui ma ärkan?" küsisin küsimuse selle asemel, et hakata poisile vastu vaidlema.
Noogutus poisi poolt oli võidurõõmus, sest tavaliselt olen ma enda 'jonni' jätkanud ikka seni kuni Jake tüdineb mind alla annab, kuid mus polnud piisavalt jõudu ja tahtmist, et end võidu nimel üleval hoida.
Jake vakatas mind õigesse asendisse voodis ning tõmbas teki kurgu auguni, kuid tema tavaliselt rõõmus nägu oli taas tõsine.
"Mis?" kegitasin kulmu ja üritasin vältida valu, mida ma tundsin.
"Palun, Luna, ära arva, et sa kogu aeg Carmo-'minuga' koos olid. Ma veetsin sinuga nii palju aega kui sain ja tohitsin, sest siiski pidin ma pidama kinni ka ajavarust, mida kohustas mulle 'alfaks' olemine."
Jake hääl murdus liiga tihti ning liiga tihti ta hakkas rääkima ka liiga valjusti, et ma pidin kõrvu teritama kui midagi kuulda tahtsin.
"Nii oli sulle parem." lausus poiss vaid paar sõna.
Sõna, mis mind segadusse ajas, rohkem segadusse kui ma ennem olin kuid siiski Jake pika jutu ära kuulasin.
"Mulle parem? Kuidas saab olla parem see, et ma elasin enda elu teades, et mu kõrval on minu vend. Paar kuud tagasi sain vastu pidise väite kätte, ju. Ma arvasin ju koguaeg, et ma olen elanud koos vennaga kes armastab ja hoolitseb minu eest.
See ei olnud otseselt vale, eks, kuid põhi mõtteliselt rääkisin ma enda saladused kellegile kolmandale isikule, keda ma ei ole enda silmaga näinud. Olen näinud vaid teda sinuna kuid mitte teda temana.
Kas tõesti oli vale olla kiindunud enda venda? Elada koos sinuga nagu perekond, kellel pole teine-teise eest saladusi?" rääkisin pikalt ning esitasin lõppu paar küsimust, millele ma teadsin, et vastuseid ei tule.
"Luna..." kuulsin taas Jake suust mu nime kuid see kord oli see imelik, just nagu oleksin ma tabanud punkti, millest ta tahtis hoiduda.
"Sa tead, et sa võid kiinduda minusse rohkem kui tahad, kuid sa võid samas ka saada haiget ning see perevärk... teine-teisele kõikide saladuste usaldamine... kui ma räägin sulle kõigest siis sa oled suures ohus." kuulsin kui poiss mu vastustele küsimusi andis.
Ma hakkasin 'tuima' käega poisi kätt otsima, kuid õnneks poiss märkas, et ma teda kätt kobasi otsisin ning tuli mulle vastu ja võttis ise mu käest kinni.
Ma pigistasin poisi kätt nii tugevasti kui sain ning vaatasin talle silma.
"Ma hoolin sinust tohutult palju, suur venna." naeratasin nõrgalt poisile ning mu jõu varud said otsa ning ma suikusin unne.
Tundsin veel seda, kuidas Jake mu pead silitas ning sosistas mu lauba vastas: "Ja mina sinust, väikseke."
