Peale sööklas lahkumist kolasin ma kooli peal paar kümen minutit ringi ning alles siis otsustaisn minna klassi kui nägin Lilyaanat ja Marjannet enda poole sammumas.
Ma tean seda kui ebaviisakas on tegelikuses teise ees põgeneda kuid nad lihtsalt räägivad end surnuks.
Sammusin kiirete sammudega mööda koolimaja ringi ning otsisisin paaniliselt ajaloo klassi. Ma jätsin ju koolikoti koheselt klassi ning koolikotis oligi mu kooliplaan ning nüüd olin ma täielikult eksinud.
Teadmata kuhu minna, mida teha ninghoida nii kaugele kui võimalik kahest tiibist, kes mind otsisid ning kelle eest ma põgenesin.
Ei see ei olnud lihtsalt võimalik, et ma põgenesin kellegi eest kuna nad lihtsalt otsisid mind ning tahtsid minuga vestelda. Hingasin sügavalt sisse ja välje enne kui end ümber pöörasin ning Lilyaanale ja Marjannele naeratasin.
"Oh... Ma ei märganudki, et te mu taga olite!" vabandasin end kiiresti naeratades välja.
"Ma ei leia ajaloo klassi, ehk aitate minusugusel tohmanil sinna klassi minna?" küsisin endiselt naeratades ja vaatasin andeks paluvalt tüdrukutele otsa.
Üllatus moment oli nende silmadesse ja näkku selgelt kirjutatud. Nad üritasid seda varjata kuid asjata. Seda oli näha, et nad olid üllatunud ja mida kõike veel.
"Kas aitate?" küsisin veel korra üle ja ootasin endiselt nende reatsiooni kuid asjata.
"Loomulikult!" lausus kiiresti end uuestio kogunud Lily.
"Miks te sellsised välja näete nagu oleksite tonti näinud? Kas te ei taha enam muga suhelda?" esitasin kiiresti küsimusi ja tegin ennatlike järeldusi.
"Oh, ei... Loomulikult mitte Luna! Me lihtsalt nagu noh olime üllatunud sinu näo ilmes, sinu liikumises, kuna sa jätsid mulje nagu sa oleksid meie ees tahtnud põgeneda kuid õnneks sa ei tahtnud. Me oleme lihtsalt lollid ja tead küll meid. Teeme ennatlikud järeldused enne kui üldse midagi tema,"
"Jah, ma nagu lihtsalt ei uskund, et keegi võiks nii siiras välja näha ja veel siiramalt rääkida. Aga noh, õnneks on see nüüd lahendatud ning me saame jälle koos suhelda ja niisama rääkida. Anna tõesti andeks!" rääkis Marjanne Lilyaanale vahele.
Ma usun nad oleksid latrama jäänudki kui kahju neil on ja nii kuid siiski oli ju neil õigus. Ma põgenesin nende eest ja maanasin nõle siira ilme mida ma üritasin ka hääles väljendada ning see läkski õnneks.
"Ma saan aru, et teil on kahju, et te tegite ennatlikud järeldused kui ma tahaksin tundi ka minna!" naeratasin neile leebelt.
"Oih!" kostus vaid tüdrukute suust kui nad korraga seina kella vaatasid.
"Meil on aega umbes viis minutit." lausus Ann ning naeratas leebelt.
Hingasin sügavalt sisse ja välja ning vaatasin samuti kella.
"Hakkame minema!" laususin ning pistsin end kahe tüdruku vahele.
"Seda klassi on tegelikuses kerge leida kui sa oled siin koolis ikka oma jagu käinud kuid sina oled alles uus siis seeda on meil väga suur rõõm olla sinu, kui uus tulnuka sõbrannad kuna siis me saame sind õpetada kuidas käituda ja nii edasi. Kuid asi ei olegi tegelikuses selles asi on lihtsalt selles, et..." kädistas Ann ette kuid vakatas ning vaatas Lily poole.
"Asi on selles, et me nagu saame haru harva uus tulnukatega läbi kuna nad on uued ja kogenematud kuid sinust õhkub midagi mis sundis meid sinuga suhtlema ja läbi saama ning sind aitama. Me oleme loomulikult ka varem aidanud kuid nüüd on siiski esimene kord kui me oleme ka sõrannad uus tulnukaga ning me oleme väga õnnelikud, et just me oleme..." vadistas Lily edasi ning ka tema vakatas korra pealt.
"Et just me oleme need kes sulle õpetavad meie kooli reegleid ja asju. Ma tavaliselt oleme hakanud koheselt uus tulnukaid vihkama kuid see kord me seda ei teinud vaid hakkasime sinuga sõbrustama. Ning me hakkagi seda kahetsema." lõpetas lõpuks rääkimise tüdruk kes alustas.
Me ei olnud jõudnud kuigi kaugele kuid ma olin ikka jõudnud nende kädistamist selle aja jooksul ikka kuulata.
"Olgu... Mis me vaid räägime. Räägi sa sellest kus sa oled ning kes sa oled ja kust sa pärit oled!" käsutas Lily korraga ning vaatas mind halvakas panevalt rõõmsal pilgul.
Silmitsesin ust mis meile lähenes. "AJALUGU klass nr. 65" oli meile lähenevale uksele peale kirjutatud
"Hiljem räägin! Ma lähen praegu parem klassi!" vabandasin end kiiruga ning embasin teeseldus sõbralikusega tüdukuid kiiresti ning ruttasin klassi.
Jõudsin paar sekundid enne tunni sisse helisemist klassi.
"Tere!" laususin õpetajale ise samal ajal talle juba kuue alkirjaga paberit ulatades.
"Tere!" naeratas kiitsaka välimusega nais õpetaja soojalt naeratades.
"Loverda Luna Smith, jah?" esitas ta lahkelt naeratades küsimuse.
"Jah, õpetaja..." vakatasin ma korraga ning lugeisn kiiresti ta sildilt ta perekonna nime "Grey!"
Naine naeratas endiselt soojalt.
"Tore! Teie istute keskmisse ritta viiendasse pinki." lausus õpetaja ning esimest korda oli kuula selgelt tema vene aksenti ta hääles.
Noogutasin ning ootasin enda paberit ta laua juures seni kuni ta allkirja sellele pani ning naeratades mulle ulatas.
"Tänan!" laususin vaikselt.
Liikusin mööda aknapoolset rida enda koha poole ning võtsin seal istet. Tõstsin kooli asjad lauale ning jäin ootama seda, et õpetaja tundi alustaks.
"Tere üheteistkümnes klass!" lausus õpetaja valjult nõnda, et terve klass ikka kuuleks.
"Täna on teistsugune tund kuna täna on tunnis ka kaheteistkümnenda klassi mees soost õpilased!" rääkis naine endiselt valjult.
Nii pea kui sa mainitud kaheteistkümnes klass astusid need poisid sisse seal hulgaks ka minu vend. Naeratasin Jakeile ning jäin ootama seda, et õpetaja lõpuks ka tundi alustaks, kuigi rohkem luges mulle see, et Jake oli kohal.
"Nii, nüüd ma panen kahetestkümenda klassi poisi istuma iga ühe teie kõrvale!" lausus õpetaja.
"Nii... Härra Smith istuksid sa enda õe kõrvale?" küsis õpetaja kuid käi koheselt poissi silmitsema.
"Sa oled ju ikka preli Smithi vend?" küsis õpetaja vargsi, mille peale Jake noogutas ja mu kõrvale prantsatas.
"Hei sista!" lausus mu kõrvale prantsatanud vend.
Vaatasin talle pead kallutades otsa ning naeratasin.
"Ma olen su sista? Wow! Sina oled siis mu venutska!" rääkisin sosinal ning vaatas poisile otsa.
"Davai, sa oled... Ma kunagi hiljem ütlen kui meelde tuleb." Sosistas poiss ning võttis tunni asjad lauale lahti.
Käis seitsmes tund, õpetaja rääkis asjadest mida ma juba teatsin. Asetasin käed laule risti ning pea selle peale ja sulgesin silmad
"Jookse! Sul on võimlaus joosta ja mitte kunagi sellega silmitsi seitsa!" karjus keegi paaniliselt.
Üritasin hääle omaniku ära tunda ning tema poole söösta kuid asjata. Mu kitsas sellik ei lasknud mul liikuda. Ei see ei olnud sellik vaid riie mis oli just nagu boamadu mu jalgade külge end sidunud.
"Kes sa oled!? Mida sa tahad!?“ karjusin hüsteerijas ning esimesed pisarad voolasid üle mu niigi tulitavate põskede.
"Jookse! Jookse! Sul on veel võimalus! " karjus see hääl ikka ja jälle.
Just nagu tahaks mind kaitsta millegi ees, mida ma ei tea.
"Ma ei saa! " karjusin ning pisaraid voolasid juba ojadena mu silmist välja.
"Püüa! Sa suudaksid kui tahaksid! Asi on vaid sinu tahtmises! " karjus hääl endiselt, kudi asjata.
Ma olin selleks ajaks juba alla andnud ning nuuksusin maas ei milleig pärast nutta. Mul ei olnud ju valus ega midagi. Oli vaid see mida ma tahtsin. Ma tahtsin pääseda asja käest mida ma ei teadnud.
"Luna! Ärka!" lausus keegi ning raputas ming õrnalt kuid vahet pidamata.
"Mida sa tahad!?" pomiseisn kuid end sirgu ajasin ning ümbrust vaatasin.
Ümbrus oli just nagu tuttav ja samas ka vööras. Mis kohas ma küll võiksin olla? Mõtlesin ise ümbrust vaadates ja uurides.
"Kus ma olen?" küsisin vaikselt ning vaatasineenda kõrval olevat kuju.
Jake, seega ma peaksin olema kohas kus me kees käime. Ei, see ei aidanud mid vaid lõi hoopis rohkem segadusse.
„Õe raas, me oleme koolis!“ lausus poiss naeratades ning võttis mu kooli koti maast ja pani sinna sisse mingisugused õpikud.
„Mis tund?“ küsisin vaikselt justnagu peaks tund käima.
„Tund helises välja. Käis ajalugu, sa magasid! Ära mängi lolli!“ lausus poiss ning ajas end toolilt püsti.
„Oh... Ma jäin magama w? Appi kui loll ma olen!“ rääkisn ning vaatasin kuidas klassist veel kaks viimast peale meie väljusid.
„Olgu, seda sa oled! Aga tuleb sul veel tunde?“ rääkis vend ning esitas lõppu veel ühe küsimuse.
Raputasin pead ning ajasin ka ennast toolilt püsti. Vinnasin koolikoti õlale ning lahkusin ka peale Jakei klassist. Tatsasime garderoobi poole, vist, kuna ma ei suutnud endiselt kooli plaani meelde jätta.
See oli ka ainus põhjus miks ma veel pidin nendega, Lilyaana ja Marjannega suhtlema, kuna neil oli kooli plaan rohkem peas kui minul, kindlasti see pärast, et nad olid siin koolis käinud ka hoopis rohkem.
„Õeke ära unista! Aga Destin tuleb meile.“ Rääkis vend nign toetas end üks kõikselt mingil hetkel vast seina.
„Destin? Destin Swan? Minu klassist?“ Küsisin vaid küsimusi nise nõrgalt muiates enda lolliduse üle.
Poiss vaid noogutas selle peale. Naeratasin ning seisenesin garderoobi Jake minu kannul. Lükkasin endale jope selga ja olingi valmis. Vaatasin küsivalt venna poole, kes ei olnud endiselt jopet selga ajanud.
„Miks jopet selga ei pane?“ küsisin küsimuse ning vaatasin samasse suunda kuhu Jake.
Destin sammus meie poole endal kaval muie näol.
„Hei!“ lausus poiss ning sisenes ruumi.
Vastasin vaid noogutusega kuid Jake nii nagu tavaliselt. Muigasin selle peale kui vaatasin klui sarnased Jake ja Destin olid. Mõlemad päevitunud nahaga, silmad ja juuksed sama tooni, ühel vaid pikemad kui teised.
Vend noogutas korraga ja ajas jope selga. Esimest korda märkasin, et nad rääkisid sosinal midagi, midagi millest ma ei tohtinud teada saada. Heitsein mõlemale veel ühe pilgu ja väljusin garderoobist.
Sammusin mööda koridore välis ukse poole ning avasi selle ja olin hetkega sajuse ilma käes. Õnneks ei sadanud padu vihma kuid siiski tibutas kui ma läbi parkla sumasin meie hõbedase auto poole.
Kohal olles tegin auto uksed lahti ning istusin enda kohale ja panin muusika mängima ja laulsin sellele enda kohutaval häälel kaasa. Ma teadsin sõnu täpselt, rütmi ja kõike kuid mu hääl ei sobinud selle laulu laulmiseks.
Varsti avanes juhi uks ning sulgus. Kiikasin vargsi kõrval istuja poole ja jäin suu ammuli vahtima. Mu kõrval ei istunud Jake nagu tavaliselt vaid Destin.
„Juhatasid kus te elate?“ küsis poiss ning keeras süüdet.
Noogutasin vaid kuigi olin endislt hämmingus.
„Sa imestad kindlasti miks ma siin olen. Noh, su vend tahtsis autosid vahetada ning ma nõustusin selllega.“ Rääkis poiss kiiresti kuid selgelt.
Noogutasin ning hakkasin vaikselt poissi juhendama ja varsti seisimegi mu valge maja ees, otse musta tooni auto taga. Lükkasin auto ukse lahti ja väljusin sellest ning see järel sulgesin ukse.
Tahtsasin majja sisse ning lükkasin jalatsid jalast ja jope seljast ning see järel lausa jooksin enda tupp „peitu“. Itsuin voodile ning vaatasin enda valegt tuba ja unistasin võimatust. Vahe peal olin ka jalad rinna jurude toonud ning käed põlvede ümber põimind.
„Luna, kas ma võin sisse tulla, kullake?“ kostus uske tagant Jakei hääl.
Poisi lause sõnastus oli imelik kuid siiski lubasin ma tal sisse tulle ning vaatasin teda vägagi uurival pilgul. Silmitsesin tema kõndimis stiili, kiirust ja üle üldse käitumist kui ta minu poole sammus.
„Miks sa siia siis tulid?“ küsisin kõhklevalt kui poisi ilme muutus selle küsimuse peale.
Ning hetkega ei seisnud mu ees enam mu vend vaid õlgadeni pikkade mustade juuste ja silmadega mees, kes oli lubi valge just nagu vampiir.
„Ma tahan sind tibuke!“ lausus ta vaid ning htekega olin ma tema haardes ning ta tassis mind elu tuppa.
Elutoas olles lükkas ta mu järsult maha nõnda, et ma riivasin juba ometus olukorras olevat Destinit. Mu silmadest voolasid pisarad, valust ja ebaõnnest, kõigest.
„Mis sa tahad?“ küsisin süüdlaslikult vihaselt toonil ning pisarad, mis mu silmadest voolasid ei muutnud mu hääle tooni ei vähem ega rohkem .
"Ma tahan teid kolme, kuid enne kõike sind ja sinu süütust.“ Irvitas mees.
Ma ei pidanud nägema seda, et mees irvitas kuna seda oli kuulda juba tema hääles.
„Sa tahad mu süütust?“ küsisin nõrgalt naerdes ning pisarad lõpetasin vaikselt voolamise.
„Sa tahad mu süütust? Sa jäid sellega hiljaks! Ma mõtlen nagu... tõsiselt hiljaks,“ valetasin nõnda, et suu suitses.
„Ma kaotasin süütuse paar aastat tagasi.“ Jätkasin valetamisega ning ajasin end uuetsi püsti ning vaatasin diivanil lebavale Jakeile otsa.
„Tegelikult ka? Siis ma saan seda mida ma tegelikult tahan kuid üle kõige tahan ma seda Destin Swan’i.“ Rääkis mees laialt irvitades.
„Võta!“ laususin kulme kergitades ning seisin raid kujuna venna ees, just nagu üritaksin teda kaitsa mehe ees, keda ma ei tea.
„See! Ei! Oleks! See!“ rääkis mees jõuliselt ning vihselt mis peale diivanil lebavad kujud ärkasid ning Jake minu ette selg küürus hüppas.
„Nick, ma ei oodanud sind nii kiiresti.“ Rääkis mu vend teisel toonil ning vaatas seda meest põletaval pilgul.
„Ma tean,“ irvitas mees ja vaatas mind ja Destinit vaheldumisi.
"Nick, mu sõber, see plika ei puutu asja, ta ei tea midagi. Parem hoia temast eemale! Sa ei taha ju talle viga teha?“ rääkis vend mesi maugusalt ning hoidis enda selga endiselt küürus, kaitse valmis olekus.
Järsu liigutusega olin ma venna süles ja jooksime majast välja, otse meie auto poole. Seal olles toppis vend mind taha istuma.
„Destin!“ karjus poiss kui ta oli auto uks eslugend ning majja tagais läks.
Nimetatud poiss ronis samuti auto taha istmele minu kõrvale ning pani endale käe peale mingi rätiku ning surus selle siis mulle näkku. Ning varsti ma ei tajunud enam midagi.
Ma tean seda kui ebaviisakas on tegelikuses teise ees põgeneda kuid nad lihtsalt räägivad end surnuks.
Sammusin kiirete sammudega mööda koolimaja ringi ning otsisisin paaniliselt ajaloo klassi. Ma jätsin ju koolikoti koheselt klassi ning koolikotis oligi mu kooliplaan ning nüüd olin ma täielikult eksinud.
Teadmata kuhu minna, mida teha ninghoida nii kaugele kui võimalik kahest tiibist, kes mind otsisid ning kelle eest ma põgenesin.
Ei see ei olnud lihtsalt võimalik, et ma põgenesin kellegi eest kuna nad lihtsalt otsisid mind ning tahtsid minuga vestelda. Hingasin sügavalt sisse ja välje enne kui end ümber pöörasin ning Lilyaanale ja Marjannele naeratasin.
"Oh... Ma ei märganudki, et te mu taga olite!" vabandasin end kiiresti naeratades välja.
"Ma ei leia ajaloo klassi, ehk aitate minusugusel tohmanil sinna klassi minna?" küsisin endiselt naeratades ja vaatasin andeks paluvalt tüdrukutele otsa.
Üllatus moment oli nende silmadesse ja näkku selgelt kirjutatud. Nad üritasid seda varjata kuid asjata. Seda oli näha, et nad olid üllatunud ja mida kõike veel.
"Kas aitate?" küsisin veel korra üle ja ootasin endiselt nende reatsiooni kuid asjata.
"Loomulikult!" lausus kiiresti end uuestio kogunud Lily.
"Miks te sellsised välja näete nagu oleksite tonti näinud? Kas te ei taha enam muga suhelda?" esitasin kiiresti küsimusi ja tegin ennatlike järeldusi.
"Oh, ei... Loomulikult mitte Luna! Me lihtsalt nagu noh olime üllatunud sinu näo ilmes, sinu liikumises, kuna sa jätsid mulje nagu sa oleksid meie ees tahtnud põgeneda kuid õnneks sa ei tahtnud. Me oleme lihtsalt lollid ja tead küll meid. Teeme ennatlikud järeldused enne kui üldse midagi tema,"
"Jah, ma nagu lihtsalt ei uskund, et keegi võiks nii siiras välja näha ja veel siiramalt rääkida. Aga noh, õnneks on see nüüd lahendatud ning me saame jälle koos suhelda ja niisama rääkida. Anna tõesti andeks!" rääkis Marjanne Lilyaanale vahele.
Ma usun nad oleksid latrama jäänudki kui kahju neil on ja nii kuid siiski oli ju neil õigus. Ma põgenesin nende eest ja maanasin nõle siira ilme mida ma üritasin ka hääles väljendada ning see läkski õnneks.
"Ma saan aru, et teil on kahju, et te tegite ennatlikud järeldused kui ma tahaksin tundi ka minna!" naeratasin neile leebelt.
"Oih!" kostus vaid tüdrukute suust kui nad korraga seina kella vaatasid.
"Meil on aega umbes viis minutit." lausus Ann ning naeratas leebelt.
Hingasin sügavalt sisse ja välja ning vaatasin samuti kella.
"Hakkame minema!" laususin ning pistsin end kahe tüdruku vahele.
"Seda klassi on tegelikuses kerge leida kui sa oled siin koolis ikka oma jagu käinud kuid sina oled alles uus siis seeda on meil väga suur rõõm olla sinu, kui uus tulnuka sõbrannad kuna siis me saame sind õpetada kuidas käituda ja nii edasi. Kuid asi ei olegi tegelikuses selles asi on lihtsalt selles, et..." kädistas Ann ette kuid vakatas ning vaatas Lily poole.
"Asi on selles, et me nagu saame haru harva uus tulnukatega läbi kuna nad on uued ja kogenematud kuid sinust õhkub midagi mis sundis meid sinuga suhtlema ja läbi saama ning sind aitama. Me oleme loomulikult ka varem aidanud kuid nüüd on siiski esimene kord kui me oleme ka sõrannad uus tulnukaga ning me oleme väga õnnelikud, et just me oleme..." vadistas Lily edasi ning ka tema vakatas korra pealt.
"Et just me oleme need kes sulle õpetavad meie kooli reegleid ja asju. Ma tavaliselt oleme hakanud koheselt uus tulnukaid vihkama kuid see kord me seda ei teinud vaid hakkasime sinuga sõbrustama. Ning me hakkagi seda kahetsema." lõpetas lõpuks rääkimise tüdruk kes alustas.
Me ei olnud jõudnud kuigi kaugele kuid ma olin ikka jõudnud nende kädistamist selle aja jooksul ikka kuulata.
"Olgu... Mis me vaid räägime. Räägi sa sellest kus sa oled ning kes sa oled ja kust sa pärit oled!" käsutas Lily korraga ning vaatas mind halvakas panevalt rõõmsal pilgul.
Silmitsesin ust mis meile lähenes. "AJALUGU klass nr. 65" oli meile lähenevale uksele peale kirjutatud
"Hiljem räägin! Ma lähen praegu parem klassi!" vabandasin end kiiruga ning embasin teeseldus sõbralikusega tüdukuid kiiresti ning ruttasin klassi.
Jõudsin paar sekundid enne tunni sisse helisemist klassi.
"Tere!" laususin õpetajale ise samal ajal talle juba kuue alkirjaga paberit ulatades.
"Tere!" naeratas kiitsaka välimusega nais õpetaja soojalt naeratades.
"Loverda Luna Smith, jah?" esitas ta lahkelt naeratades küsimuse.
"Jah, õpetaja..." vakatasin ma korraga ning lugeisn kiiresti ta sildilt ta perekonna nime "Grey!"
Naine naeratas endiselt soojalt.
"Tore! Teie istute keskmisse ritta viiendasse pinki." lausus õpetaja ning esimest korda oli kuula selgelt tema vene aksenti ta hääles.
Noogutasin ning ootasin enda paberit ta laua juures seni kuni ta allkirja sellele pani ning naeratades mulle ulatas.
"Tänan!" laususin vaikselt.
Liikusin mööda aknapoolset rida enda koha poole ning võtsin seal istet. Tõstsin kooli asjad lauale ning jäin ootama seda, et õpetaja tundi alustaks.
"Tere üheteistkümnes klass!" lausus õpetaja valjult nõnda, et terve klass ikka kuuleks.
"Täna on teistsugune tund kuna täna on tunnis ka kaheteistkümnenda klassi mees soost õpilased!" rääkis naine endiselt valjult.
Nii pea kui sa mainitud kaheteistkümnes klass astusid need poisid sisse seal hulgaks ka minu vend. Naeratasin Jakeile ning jäin ootama seda, et õpetaja lõpuks ka tundi alustaks, kuigi rohkem luges mulle see, et Jake oli kohal.
"Nii, nüüd ma panen kahetestkümenda klassi poisi istuma iga ühe teie kõrvale!" lausus õpetaja.
"Nii... Härra Smith istuksid sa enda õe kõrvale?" küsis õpetaja kuid käi koheselt poissi silmitsema.
"Sa oled ju ikka preli Smithi vend?" küsis õpetaja vargsi, mille peale Jake noogutas ja mu kõrvale prantsatas.
"Hei sista!" lausus mu kõrvale prantsatanud vend.
Vaatasin talle pead kallutades otsa ning naeratasin.
"Ma olen su sista? Wow! Sina oled siis mu venutska!" rääkisin sosinal ning vaatas poisile otsa.
"Davai, sa oled... Ma kunagi hiljem ütlen kui meelde tuleb." Sosistas poiss ning võttis tunni asjad lauale lahti.
Käis seitsmes tund, õpetaja rääkis asjadest mida ma juba teatsin. Asetasin käed laule risti ning pea selle peale ja sulgesin silmad
"Jookse! Sul on võimlaus joosta ja mitte kunagi sellega silmitsi seitsa!" karjus keegi paaniliselt.
Üritasin hääle omaniku ära tunda ning tema poole söösta kuid asjata. Mu kitsas sellik ei lasknud mul liikuda. Ei see ei olnud sellik vaid riie mis oli just nagu boamadu mu jalgade külge end sidunud.
"Kes sa oled!? Mida sa tahad!?“ karjusin hüsteerijas ning esimesed pisarad voolasid üle mu niigi tulitavate põskede.
"Jookse! Jookse! Sul on veel võimalus! " karjus see hääl ikka ja jälle.
Just nagu tahaks mind kaitsta millegi ees, mida ma ei tea.
"Ma ei saa! " karjusin ning pisaraid voolasid juba ojadena mu silmist välja.
"Püüa! Sa suudaksid kui tahaksid! Asi on vaid sinu tahtmises! " karjus hääl endiselt, kudi asjata.
Ma olin selleks ajaks juba alla andnud ning nuuksusin maas ei milleig pärast nutta. Mul ei olnud ju valus ega midagi. Oli vaid see mida ma tahtsin. Ma tahtsin pääseda asja käest mida ma ei teadnud.
"Luna! Ärka!" lausus keegi ning raputas ming õrnalt kuid vahet pidamata.
"Mida sa tahad!?" pomiseisn kuid end sirgu ajasin ning ümbrust vaatasin.
Ümbrus oli just nagu tuttav ja samas ka vööras. Mis kohas ma küll võiksin olla? Mõtlesin ise ümbrust vaadates ja uurides.
"Kus ma olen?" küsisin vaikselt ning vaatasineenda kõrval olevat kuju.
Jake, seega ma peaksin olema kohas kus me kees käime. Ei, see ei aidanud mid vaid lõi hoopis rohkem segadusse.
„Õe raas, me oleme koolis!“ lausus poiss naeratades ning võttis mu kooli koti maast ja pani sinna sisse mingisugused õpikud.
„Mis tund?“ küsisin vaikselt justnagu peaks tund käima.
„Tund helises välja. Käis ajalugu, sa magasid! Ära mängi lolli!“ lausus poiss ning ajas end toolilt püsti.
„Oh... Ma jäin magama w? Appi kui loll ma olen!“ rääkisn ning vaatasin kuidas klassist veel kaks viimast peale meie väljusid.
„Olgu, seda sa oled! Aga tuleb sul veel tunde?“ rääkis vend ning esitas lõppu veel ühe küsimuse.
Raputasin pead ning ajasin ka ennast toolilt püsti. Vinnasin koolikoti õlale ning lahkusin ka peale Jakei klassist. Tatsasime garderoobi poole, vist, kuna ma ei suutnud endiselt kooli plaani meelde jätta.
See oli ka ainus põhjus miks ma veel pidin nendega, Lilyaana ja Marjannega suhtlema, kuna neil oli kooli plaan rohkem peas kui minul, kindlasti see pärast, et nad olid siin koolis käinud ka hoopis rohkem.
„Õeke ära unista! Aga Destin tuleb meile.“ Rääkis vend nign toetas end üks kõikselt mingil hetkel vast seina.
„Destin? Destin Swan? Minu klassist?“ Küsisin vaid küsimusi nise nõrgalt muiates enda lolliduse üle.
Poiss vaid noogutas selle peale. Naeratasin ning seisenesin garderoobi Jake minu kannul. Lükkasin endale jope selga ja olingi valmis. Vaatasin küsivalt venna poole, kes ei olnud endiselt jopet selga ajanud.
„Miks jopet selga ei pane?“ küsisin küsimuse ning vaatasin samasse suunda kuhu Jake.
Destin sammus meie poole endal kaval muie näol.
„Hei!“ lausus poiss ning sisenes ruumi.
Vastasin vaid noogutusega kuid Jake nii nagu tavaliselt. Muigasin selle peale kui vaatasin klui sarnased Jake ja Destin olid. Mõlemad päevitunud nahaga, silmad ja juuksed sama tooni, ühel vaid pikemad kui teised.
Vend noogutas korraga ja ajas jope selga. Esimest korda märkasin, et nad rääkisid sosinal midagi, midagi millest ma ei tohtinud teada saada. Heitsein mõlemale veel ühe pilgu ja väljusin garderoobist.
Sammusin mööda koridore välis ukse poole ning avasi selle ja olin hetkega sajuse ilma käes. Õnneks ei sadanud padu vihma kuid siiski tibutas kui ma läbi parkla sumasin meie hõbedase auto poole.
Kohal olles tegin auto uksed lahti ning istusin enda kohale ja panin muusika mängima ja laulsin sellele enda kohutaval häälel kaasa. Ma teadsin sõnu täpselt, rütmi ja kõike kuid mu hääl ei sobinud selle laulu laulmiseks.
Varsti avanes juhi uks ning sulgus. Kiikasin vargsi kõrval istuja poole ja jäin suu ammuli vahtima. Mu kõrval ei istunud Jake nagu tavaliselt vaid Destin.
„Juhatasid kus te elate?“ küsis poiss ning keeras süüdet.
Noogutasin vaid kuigi olin endislt hämmingus.
„Sa imestad kindlasti miks ma siin olen. Noh, su vend tahtsis autosid vahetada ning ma nõustusin selllega.“ Rääkis poiss kiiresti kuid selgelt.
Noogutasin ning hakkasin vaikselt poissi juhendama ja varsti seisimegi mu valge maja ees, otse musta tooni auto taga. Lükkasin auto ukse lahti ja väljusin sellest ning see järel sulgesin ukse.
Tahtsasin majja sisse ning lükkasin jalatsid jalast ja jope seljast ning see järel lausa jooksin enda tupp „peitu“. Itsuin voodile ning vaatasin enda valegt tuba ja unistasin võimatust. Vahe peal olin ka jalad rinna jurude toonud ning käed põlvede ümber põimind.
„Luna, kas ma võin sisse tulla, kullake?“ kostus uske tagant Jakei hääl.
Poisi lause sõnastus oli imelik kuid siiski lubasin ma tal sisse tulle ning vaatasin teda vägagi uurival pilgul. Silmitsesin tema kõndimis stiili, kiirust ja üle üldse käitumist kui ta minu poole sammus.
„Miks sa siia siis tulid?“ küsisin kõhklevalt kui poisi ilme muutus selle küsimuse peale.
Ning hetkega ei seisnud mu ees enam mu vend vaid õlgadeni pikkade mustade juuste ja silmadega mees, kes oli lubi valge just nagu vampiir.
„Ma tahan sind tibuke!“ lausus ta vaid ning htekega olin ma tema haardes ning ta tassis mind elu tuppa.
Elutoas olles lükkas ta mu järsult maha nõnda, et ma riivasin juba ometus olukorras olevat Destinit. Mu silmadest voolasid pisarad, valust ja ebaõnnest, kõigest.
„Mis sa tahad?“ küsisin süüdlaslikult vihaselt toonil ning pisarad, mis mu silmadest voolasid ei muutnud mu hääle tooni ei vähem ega rohkem .
"Ma tahan teid kolme, kuid enne kõike sind ja sinu süütust.“ Irvitas mees.
Ma ei pidanud nägema seda, et mees irvitas kuna seda oli kuulda juba tema hääles.
„Sa tahad mu süütust?“ küsisin nõrgalt naerdes ning pisarad lõpetasin vaikselt voolamise.
„Sa tahad mu süütust? Sa jäid sellega hiljaks! Ma mõtlen nagu... tõsiselt hiljaks,“ valetasin nõnda, et suu suitses.
„Ma kaotasin süütuse paar aastat tagasi.“ Jätkasin valetamisega ning ajasin end uuetsi püsti ning vaatasin diivanil lebavale Jakeile otsa.
„Tegelikult ka? Siis ma saan seda mida ma tegelikult tahan kuid üle kõige tahan ma seda Destin Swan’i.“ Rääkis mees laialt irvitades.
„Võta!“ laususin kulme kergitades ning seisin raid kujuna venna ees, just nagu üritaksin teda kaitsa mehe ees, keda ma ei tea.
„See! Ei! Oleks! See!“ rääkis mees jõuliselt ning vihselt mis peale diivanil lebavad kujud ärkasid ning Jake minu ette selg küürus hüppas.
„Nick, ma ei oodanud sind nii kiiresti.“ Rääkis mu vend teisel toonil ning vaatas seda meest põletaval pilgul.
„Ma tean,“ irvitas mees ja vaatas mind ja Destinit vaheldumisi.
"Nick, mu sõber, see plika ei puutu asja, ta ei tea midagi. Parem hoia temast eemale! Sa ei taha ju talle viga teha?“ rääkis vend mesi maugusalt ning hoidis enda selga endiselt küürus, kaitse valmis olekus.
Järsu liigutusega olin ma venna süles ja jooksime majast välja, otse meie auto poole. Seal olles toppis vend mind taha istuma.
„Destin!“ karjus poiss kui ta oli auto uks eslugend ning majja tagais läks.
Nimetatud poiss ronis samuti auto taha istmele minu kõrvale ning pani endale käe peale mingi rätiku ning surus selle siis mulle näkku. Ning varsti ma ei tajunud enam midagi.