Severus: 1. peatükk

"Olgu, olgu, ma tulen ise kooli!" tõstsin käed alistunult üles ja tõstsin parema jala autost välja.
Poiss astus autost eemale ja lasi käed rippu samal ajal kui ma võimalikult aeglaselt autost väljusin. Varsti olid mul juba mõlemad jalad autost välja ning siis ajasin ma end püsti.
Koheselt selle tagajärjena paiskus tugev tuul mulle näkku ning keerutas mu mustas juuksed mu silme ette ning kaela ümber.
Tõstsin parema käe ning lükkasin silma ees olevad juuksed kõrva taha ning kummardusin uuesti autosse ja haarasin sealt enda pruunikas-rohelise koolikoti, ajasin end uuesti sirgu. Põrnitsesin vihaselt enda venda kes mind lustlikul ilmel silmitses.
"Aga..." ei kavatsenudki ma lauset lõpetada kuna Jakei ilme oli juba selline, et üks lause veel mu suust ja ta tapab mu isiklikult ära.
"Me peame kantsleis ära käima ja siis peaksime enda koolikapid üles otsima enne kui me tundidesse läheme." rääkis poiss kui ma ta kõrval rahutult lonkisin.
Vastust ta mult ei kuulnud seega võis oletada juba, et ta võttis seda nõus olekuna ning hakkas mind viima kiiremini koolivälis ukse juurde.
"Easy, easy vennas!" laususin halvaks panevalt kui me kiirustasime garderoobi.
"Easy? Me peame käima äöra katsleis kuid meil on aega vaid kümme minutid," oli vend silm nähtavalt mu peale vihane.
Ma ei imestanud kuna ma olin ju see kelle pärast meil nii vähe aega veel järgi oli, kuid siiski olen ma see, kes õpib paremini kuid vihkab kooli ja vihastab kiiremini kui Jake.
"Olgu vaheta kiiresti riided ära ning siis lähme kiiremini kantsleisse." porises vend kui ta jope endal seljast võttis.
Noogutasin vaid ja lükkasin ka jope seljast ja riputasin nagisse. Olin vaevu jõudnud enda tegevuse lõpetanud kui vennas mind juba ruumist välja tiris ning varsti ka teise ruumi sisse lükkas.
"Tere!" lausus vanem prillitatud naine leti tagant.
Silmitsesin naist kõhklevalt ja samas ka uurivalt. Naine leti tagant oli nii viiekümnentate alguses kui ka ülekaalus veidikene. Tema hallid uurivad silmad oli prillitatud ning tema pruunid juuksed olid värvumas halliks.
"Tere," laususin kõhklevald kuid siiski naeratas naine laialt.
"Tere!" kostus mu kõrval seisvalt vennalt.
"Kas Smithid?" lausus nine endiselt laialad naeratades ja prille ninal kohendades.
Noogutasin nõrgalt ning silmitsesin abi otsivalt enda venda.
"Olgu, kullakesed! Palun täitke need sedelid ära," juhendas naine ning lükkas mulle ja vennale ühe sedeli ette "ning siis siin on asjad mida teil koolis vaja läheb. Mõlemale üks kooli plaan, võti mõlemale enda kooli kapi avamiseks ja puhas paber kuhu te küsite õpetajatelt allkirju, kus teil täna tunnid on. Oh... Unustasin peaaegult unustanud ära! Tunniplaan ka."
Noogutasin vaid pika peale kui olin jõudnud naise pika teksti jooksul ära täita pool nõud sedelist. Kui mul oli vaid pool tehtud lükkas juba Jake enda sedeli naise poole ja võtis enda asjade hunniku kätte.
"Näeme peale tunde," lausus poiss sosinalt ning väljus ruumist.
Vastata ma ei jõudnud ning lükkasin ka enda sedeli vana naisele, mis peale ta naeratas vaid ja lükkas seda asjade hunnikut minu poole. Noogutasin ning haarasin selle hunniku ning väljusin kantsleist. Nüüd kus mu asjad käes olid hakkasin ma otsima enda koolikapi.
"Kakssada kolmteist, kus sa oled." rääkisin enda ette kui sammusin mööda koridori mille parem külg oli hallide kappidega täielikult kaetud.
Varsti ma seisin soovitud kapist vaid kolmeteistkümne kapi kugsel. Kiirendasin koheselt sammu ning seisingi järgmisel hetkel enda kapi ees ning keerasin seda lukust lahti.
Kapp avatud lükkasin sinna kõik tunni asjad välja arvatud need mis mul täna toimusid. Panin kapi võtme taskusse nin lükaksin siis kapiukse kinni ja sõrkisin mööda koridori tagasi.
"Kus on klass number 22?" küsisin endalt küsimuse kui oli sõrkimist aeglustanud veelgi ning kõndisin mööda esimese korruse koridori.
Esimest korda peale kooli saabumist olin ma sunnitud lugema klasside numbreid, kuid seda tegin ma ka täiesti tuima pilgu saatel.
"Üheksateist, kakskümmend, kakskümmend üks ja lõpuks ometi, kakskümmend kaks," hingasi tujutult kui olin jõudnud soovitud ukse juurde.
Lükkasin klassiukse lahti ning keerasin end õpetajale otsa vaatama.
"Tere! Kas preili Smith?" tevitas kiilaneva peaga õpetaja mind ning lisas koheselt otsa ka küsimuse.
"Tere! Jah, härra!" laususin tüdinult ning ulatasin talle tühjapaberi.
"Akna poolsest reast viimane pink!" lasus ta peale seda kui oli allkirja paberile andnud ning selle mulle tagastanud.
Noogutasin ning kõmpisin sinna, kõikide pilkude saatel. Uue õpilase mõnud, mõtlesin sarkastiliselt. Olin eelviimase laua juures ning tegin kiirema ja suurema sammu ning olingi enda uue laua juures ning võtsin seal istet.
Klass täitus aega misi kõik suguste õpilastega, kuni varsti see oli täiesti täis ning minu kõrval oli ainsana vaba koht. Korraga astus klassi minust pikem, pronksjas pruunide juustega poiss, kes sammus minu poole heitmata klasis olevatele õpilastele aindsatki pilku. Ta nahk oli tumedama jumega kui kellegil teisel siin klassis kuid siiskin see sobis tema välimusega kokku.
"Tere!" naeratas poiss kui võtis mu kõrval istet.
Noogutasin vaid tervituseks ning võtsin koolikotist välja matmaatika asjad.
"Sa oled see Smith, Loverda Luna Smith?"
"Luna! Ma olen Luna Smith!" parandasin poissi kui olin asjad lauel tõstnud ning esimest korda tema pruunidesse silmadesse vaatasin.
"Ma olen Destin, Destin Swan." lausus poiss ise samal ajal asju lauale tõstes.
Esimest kroda üle tüki aja mõtlesin ma kellale. Vend pabistas elle pärast, et me hilineme kuid kindlasti on ammu juba möödas kümme minutit, kuid see aeg mind ei huvitanudgi, ma tahtsin vaid kiiresti tagasi koju saada.
Just nagu tellitud helisas ka samal hetkel kell. See ei olnud helin vaid lärm kuid siiski oli aru saada, et see andis tunni algusest teada.
Naeratades hakkasin ma tunni asjadega tegema. Õpetaja küsis mind korduvalt, kudi alati teadsin ma jõiget vastust, kuid Destin, teda ei küsitud kordasi.
"Destin," laususin vaikselt ning vaatasin poisi poole.
"Jah?"
"Miks õps sind kordagi ei küsi?" küsisin vaikselt ning silmitsesin õpetajat kes tahvli ees kätega vehkis ning asju seletas.
"Ma ei tea," lausus poiss ning sellega ka meie vestlus lõppes.
Varsti helises ka tund välja ja mingil ime kombel ma vaatasin poisi kiirst kui ta klassist välja tormas, kas minu pärast? See küsimus keerles mu peas terve järgmise vahe tunni.

Sammusin koos enda uute sõbrannade Lilyaana, tüdrukuga kes on pikk, heleda naha ja blondide juustega kuid see eest imeliste helesiniste silmadega ja Marjanne, rohkem päevitunud naha ja pruunide juustega tüdrukuga sööklasse. Mõlemad piigad olid kaunid, lausa lummavad kuid siiski oli neli üks viga: nad rääkisid liigselt, kuid vähemalt ma ei pidanud midagi neile ütlema.
"Vaata, seda poissi seal. Troy.Ta on väga kenade hallide silmade ja päevitunud nahaga kuid arvatavasti ei meeldi mina ega Ann talle," kädistas Lily mu kõrval kui me sammusime söögileti poole.
"Näed seda seal! Ta on Thomas. Üle kobe ja armas poiss, ma tean seda, sest ma käisin temaga paar kuud tagasi." rääkis Marjanne ning näitas ühe ronk mustade juustega poisi poole, kes mind uurivalt silmitses.
Noogutasin vaid ning võtsin enda lõunasöögi ja hakkasin sammuma venna laua poole, kuid tibid olid koheselt mu külgedel, mõlemal üks punane õun käes.
"Kuhu sa lähed enda aruga?" esitas Lily kulmu kergitades.
"Venna lauda istuma." vastasin nõrgalt ning sammusin edasi.
"Sa ei istugi meie lauas?" tegi Marjanne endale solvunud näo pähe.
"Ei, ma lubasin vennale," valetasin kiiruga ning kiirendasin sammu ning tibikesed jäid minust enda kõrgete kingade tõttu maha.
"Võib liituda?" küsisin kui olin jõudnud Jakei ja tema uute sõprade laua juurde, kuid mind tabas üllatus.
Mu vennaga samas lauas istus mu klassists see Destin Swan. Sain kiiresti enda üllatusest üle nign silmitsesin venda, ta noogutas. Tõstsin enda asjad Jakei paremale küljele ja võtsin seal istet.
"Miks sa siis nende kahe lauda istuma ei läinud?" uuris Jake ise samal ajal kartult suhu pistes.
"Ah... ma ei teagi. Räägivad liiga palju." vastasin ise tehes totakat grimassi näole.
"Meie kooli latadarad," lausus üks tüdruk lauast, kellel olid pruunid juuksed ning sinna sisse tehtud veel oma korda mustad ja kollased salgud, päevitunud naha ja pruunide silmadega.
"Oih! Ma olen Mia!" lausus tüdruk andeks paluvalt naeratades.
Noogutasin vaid ning hakkasin ka enda lõunat sööma.
"Ma tudvustan siis juba kik ära." lausus tüdruk ning vaatas üle mu õla söökla teise otsa. Tüdruk noogutas mille peale ning neelatas.
"Nii... See tüdruk," osutas ta mustade lainetavate juustega tüdruku poole, "Ta on Isabella!"
Isabella oli mustade lainetavat juustega mis kindlasti ulatuksid poole selga kui need ei oleks hobusesabasse seotud ning ta silmad olid hallid. Mõlema tüdruku figuur aj välimus oli kadestama panevad.
"Jakeist kolmas poiss on, Carl." ta osutas lühikeste pruunide juuste ja pruunidesilmadega poisi poole.
Esimest korda siin lauas istudes panin tähele, et ma olin nii kahvatu nende kõrvalt, isegi enda venna kõrvalt.
"Ma loodan, et ma ei pea Destinit ning Jakei sulle tutvustam." naeratas tüdruk.
Noogutasin vaid selle peale.
"Nii... Carlist järgmine on Nahtan ning siis tuleb Eric." rääkis tüdruk kiiruga ja naeratas kellegile miski pärast.
Nahtan oli poistest kõige kiitsakama välimusega kuid siiski oli tema silmad pruunid sama tooni nagu olid Destini silmad, ta juuksed olid beezikat tooni. Eric see eest oli hoopis välja paistvama välimusega, iga normaaalse naisterahva unistus, pronksjast heledamad juuksed ning hõbe hallid silmad, millesse võib lausa uppuda.
"Ja sa oled?" esitas vist Nahtan küsimuse.
"Luna," naeratasin neile nõrgalt.