Dušši alt maasikalõhnaga välja astudes keerasin koheselt valge saunalina endale ümber ning teise ja väiksemaga asusin enda tumedaid juukseid kuivatama.
Jälgisin enda tegevust ka peeglist, kuid sealt vaadates tundus mu tegevus tavaline ei saanud ma siiski lahti endiselt mõttest, et keegi võis end Troy armastuse pärast ära tappa ja see keegi oli just Destini õde.
Neil oli mingi seos mida kumpki poiss mulle ei suvatsenud rääkida, kuid ma pidin selles teada saama -kui võrd pidin vaid tahtsin saada teada seda seost kahe nii erineva ja samas ka väga sarnase poisi vahel-.
Ajasin riided selga, tõmbasin kammiga paar korda läbi juuste ning väljusin ruumist lükates samal ajal õrnalt niiskeid juuksed üle vasaku õla.
Palja jalu jalutasin üle puust pinna elutuppa (vahepeale uks, mis viis pikka koridori kus asetsesid magamis toad, vannituba ja wc võeti maha peale seda, kui ma 'ära eksisin') ning seee järel elutoaga ühenduses olevasse kööki.
Maja oli üllatavalgt vaikne ning Troyd ei olnud elutoas, kus ta tavaliselt enda igavusest passis või siis elu toas, kuhu tal ei olnud harilikult küll palju asja, kuid siiski võis vahel teda ka sealt leida.
Libistades sõrmedega üle sileda marmorias pinna tabasid mu sõrmed pinna muutusega ala ära.
Pöörasin pilgu enda sõrmede poole ja silmitsesin valget tekstiga paberit. Kulmu kergitades -ei kellewgile- võtsin paberi kätte ning lugesin välja üksikud sõnad, mis moodustasid lause:
Ära meie pärast muretse, et meid kohal pole.
Käekiri kuulus Jakele seega nad pidid tõesti lahkunud olema, sest poisil ei oleks nii palju 'õelat' südant, et mulle sellist nalja teha. Kuigi tunnike tagas ma veel nägin Troyd, kuid siis kadus ka tema teadmata ära. Troyst ma 'eriti' ei hoolinud kudi siiski tahtsin teada, kus on need -orienteeruvalt- kümme inimest, kellega seda maja jagama pidin.
Kõhu korin segas mind sellele kauem mõtlemast seega astusin ma paar sammu edasi ning võtsin kõige kõrgemst kapist endale maisi helbed ja kõikidest kappidest eemal seisvast külmkapist endale piima. Vahe peal haarasin ka nõude kuivatus restist endale kausi, kuhu valasin piima ja helbed.
Sorisin mõnd aega sahtlis, kust võtsin välja endale lusika ning asusingi enda hommikusööki sööma, istudes maad puudutava kapi peale nign jalad toetasin toolile, mis söögilaua taga oli. Kuhu aga mina ei viitsinud istuda.
„Luna!“ hüüe, mis minuni kostus väljas pani mind võpatama kuid õnneks ma siiski suutsine enda tasa kaalu säilitada ja kaussi käest mitte maha pillata, kuigi veidike helbeid lendas siiski puit põrandale koos väikese loigu piimaga.
„Siin!“ hüüdsin Troyle vastu end kapi pealt maha aiades ning põrandale kukkunud helbeid koristades.
Kui taas end kapile istuma ajasin ning helbekausi kätte võtsin astus Troy alles sisse ning silmitses mind hindavalt ja uurival pilgul.
„Mis?“
Pistsin lusika täie heleid suhu ja silmitseisn taas kord kahtlustavalt Troy käitumist kui ta paari sammuga üle elutoa kööki oli astunud.
Naeratus poisi suul oli närviline kuid siiski armas, kuid ma ei saanud lasta end pimestada kõigets ühel naeratusel, mille taga võis peituda tapmis soov, 'isu'.
„Me peame lahkuma...“ lausus poiss närvilisel toonil ning jätkas enda lauset, „kui sul söödud on.“
Pööritasin vaid poisi närviluse peale silmi kuid siiski kugistasin üle jäänud helbed kiiruga alla ning hüppasin kapilt maha. Jõudmata kaussi ja luskiat ära pesta ja laual olevaid asju kappi panna tiris poiss mind juba välis ukse poole.
Kui poiss mu poole vaatas võis ta selgelt lugeda välja segadust kuid naeratust poisi näol selle peale polnud vaid siiras kahetsus.
„Meil on kiire.“ lausus poiss kiiruga ning vihjas sellele, et jalanõud jalga paneksin.
Silmi pööritades kummardusin, et endale ketsid jalga panna. Jalatsid jalas ajasin end sirgu ja koheselt tiris poiss mind majast välja otse maja poole.
„Tapab mu nüüd ise ära mitte ei oota kuniks ma...“
Ma ei jõudnud enda lauset lõpetada kuna poiss surus mind enda lihaselise rinna vastu nõnda, et ma vaevu hingata sain. Sammud lähenesid meile kuid ei kaugenenud kordagi.
„Ma tahan hingata ka!“ laususin virisevalt toonil, kudi poiss surus sõrme juba mu huultele.
„Tss! Ta on siin!“ sosistas poiss nii vaikselt, et ma vaid seda kuulda sain.
Kes 'tema', tahtsin küsida kuid poiss oli endiselt liiga pingul ja närvis, et hakkas mulle seletama midagi sellist nagu, kes on 'tema'.
Tõstsin küsiva pilgu poisi poolev kuid too ei vaadanud kordagi minu poole vaid silmitses metsa siia-sinna närviliselt vaadates.
'Tema' oli seega veel läheduses.
Pead poisi rinnal hoides üritasin ma mitte mõeld Troyle vaid Destini jutule.
Jutule, mis minus ikka ja jälle need samad küsimused esile kergitas.
Kuidas on seotud Destin ja Troy? Mis ühendab neid kahte poissi peale Lily -mingil määral ta ju ühendas-? Kas nende minevikku tasub uurima üldse hakata?
Küsimused, küsimused ja veel kord küsimused kerkisid vaid esile iga mõttega, millele ma suutsin mõelda. Kui ikka suutsin.
Peale mõningat minutit poisi lihased lõdvestusid ning ta lasi mul endast paari meetri kaugusele koperdada. Toetasin end seljaga vastu puud nind silmitsesin poissi uuriva ja vihase pilguga.
„Kes see 'tema' oli?“ küsisin kulmu kergitades ning poisi poole vaadates.
„Unusta ära!“
Peale poisi õeldut ma vaid raputasin eitavalt pead ja tõstin poisi poole pilgu.
„Kes see 'tema' oli?“ korrata enda ennist esitatud küsimust mulle ei meeldinud ning see tõttu ilmus ka mu hääle tüdimus juba.
„Sa ei vasta? Jake“ või Deistin laususin kiiruga mõttes enne kui jätkasin, „ütleb kindlasti!“
Poisi ilmesse ilmus segadus millegi pärast kuid siiski olmus ta näole see kaval naeratus kui ta meid tagasi maja poole viis.
Ma pean Jake või Destiniga rääkima, laususin mõttes kui Troyga maja poole kaasa liikusin. Ma lootsin, tõsiselt lootsin, et keegi on veel tagasi, et ma ei pea vaid Troyga koos selles tühjas majas passima.
Majja jõudes tabas mind üllatus.
Kõik olid tagasi -kaasa arvatud Destin ja Jake ning mina ja Troy-.
Kuid mind tabas veel teine üllatus, Mia viha. Ma ei teadnud millest see oli kuid hiljem ta karjumisest aru saades oli Troy enda tüdrukule rääkinud, et ma üritan talle külge ajada, kuigi tegelikuses oli asi hoopis vastu pidine.
Kolm poisis kaitsesid mind -Jake, Destin ja Gert, kellest ma ei osanud seda arvata-, et asi oli vastu pidi, kuid siiski ei suutnud me neljakesi seda tüdrukule selgeks teha.
„Sa ei hooli isegi enda 'õest', Jake!“ oli kuulda tüdrukut karjumas ning sõna „õest“ juures tegi ta veel jutu märke ka kaasa.
„Sa ei tea midagi, Mia!“ oli kõik mida Jake vaid tüdrukule ütles ning sellega alges veel suurem riid.
Troy vaatas seda kõrvalt nagu mingit teatrit kuni Mia noaga minu poole hakkas tormama sekkus ajsasse poiss alles siis.
Liiga hilja.
Nuga läbis mu kõhtu.
Avasin vaikselt ning kartlikult enda silmad ning koheselt paiskus mulle ere valgus silma, mis sundis mul neid taas sulgema. Taas silmi avades oli valgust andvat lampi liigutatud või hoopis kustu pantud kuna tuba tundus hetkega liiba pime.
„Luna!“ kergenatud hüüe, mis kostus üle minu kõrval istuva kuju pani mind õrnalt võpatama kuna koheselt meenusid mu viimased hetkel, mil mja veel voodis ei lamanud.
„Juua...“ suutsin vaevaliselt välja õelda enda kähisevalt häälel.
Kuju just nagu noogutas ning hakkas klaasi poole haarama. Ise ma samal ajal üritasin end istukile ajada, kuid sain end vaid veidike liigutada kui juba taas torkiv valu kõhus välja lõi.
Kuulsin õrna kuid muretsevat naeru kajamas üle väikese ruumi ning hääle omaniku käsi sirutus veega täidetud klaasiga minu poole. Üritasin seda enda kätte võtta kuid ime kombel oli see minu jaoks liiga raske seega pidi Destin selle ise mu huultele panema ning seda õrnalt mulle suhu kallama.
Ma tundsin end kui viimase lapsena, kes alles õppib asju tegema.
Miski pärast ma ei suutnud Miat vihata tema teo pärast, kuigi ma lebasin haiglas just tema ja selle noa 'triki' pärast. Ma oleksin ka reageerinud enam-vähem sama moodi nagu tüdruk tegi kui sai teada, et 'mina ajan tema poisile ligi'.
„Kuidas tunne on?“ Destini hoolutsev hääl kõlas üle kogu ruumi nagu laul, mis mu kõrvu silitas.
Kuigi ma tahtsin endiselt vastuseid enda küsimustele, mis oli seotud tema ja Troyga ei hakkanud ma neid esitama.
„Hästi,“ valetasin hädiselt kui ma tabasin poisi pilku endal muutis see mu vale veel hullemaks valeks.
„Aga tegelikult?“ õrn naer, mis küsimusega kaasa tuli oli taas kord närviline ja just nagu sunni viisiline.
„Halvasti. Mu kõht valutab ning mu hääl on just nagu ära.“ laususin valu grimassi tehs, kuna ma tahtsin end taas selili lama ajada.
Kui Destin sellest aru sai aitas ta koheselt kaasa ning tümbas isegi teki mulle kurgu auguni, kuigi kanüüliga käsi ja teine käsi millel olid veel omad juhtmed olid väljas.
Me rääkisime veidike veel kuid see koormas mind ehk liialt, sest ühel hetkel leidsin ma end taas mustast unenäguteta unest.
„Mis nüüd siis edasi? Ta ei saa jääda igaveseks siia Mia eest varju!“ süüdistav toon, mis kõlas Jake hääles pani mind õrnalt võpatama kuid keegi just nagu ei pannud seda tähele.
„Ma ei tea Jake. Ma tõesti ei tea!“ Troy hääl pani mind imelikult tundma kuid siiski ma üritasin võimalikutl vaikselt juttu edasi kuulata.
„See oli sinu süü, et Luna sellises seisus on! Sina vastutasid selle eest!“ taas kord Jake süüdistav toon ajas mulle juba hirmu naha alla.
„Ma tean, ma tean... Aga sa pead enda klanni juurde minema. Sa ei saa jääda siia.“ Troy rääkis hetkega rahulikult just nagu iga päevasest asjast.
Iga päevasest asjast.
Mia üritus mind tappa on ju iga päevane asi?
Tundsin, kuidas keegi mu voodile jalge otsas istus. Ma teadsin, et see on Jake, sest tema hääl kostus lähemalt kui Troy oma.
„Sina aga pead siit kaduma! Tema pärast on Luna sellises ollu korras. Sinu armastatu pärast!“ süüdistused lendasid Jake suust välja nagu tuld sülgava traakoni suust tuli.
Ma teadsin, et ta hoolib minust selleks liigalt, et jätta mind koos ennast täis 'sega' üksinda palatisse. Ta hoolis minust sama palju, kui mina temast.
Jälgisin enda tegevust ka peeglist, kuid sealt vaadates tundus mu tegevus tavaline ei saanud ma siiski lahti endiselt mõttest, et keegi võis end Troy armastuse pärast ära tappa ja see keegi oli just Destini õde.
Neil oli mingi seos mida kumpki poiss mulle ei suvatsenud rääkida, kuid ma pidin selles teada saama -kui võrd pidin vaid tahtsin saada teada seda seost kahe nii erineva ja samas ka väga sarnase poisi vahel-.
Ajasin riided selga, tõmbasin kammiga paar korda läbi juuste ning väljusin ruumist lükates samal ajal õrnalt niiskeid juuksed üle vasaku õla.
Palja jalu jalutasin üle puust pinna elutuppa (vahepeale uks, mis viis pikka koridori kus asetsesid magamis toad, vannituba ja wc võeti maha peale seda, kui ma 'ära eksisin') ning seee järel elutoaga ühenduses olevasse kööki.
Maja oli üllatavalgt vaikne ning Troyd ei olnud elutoas, kus ta tavaliselt enda igavusest passis või siis elu toas, kuhu tal ei olnud harilikult küll palju asja, kuid siiski võis vahel teda ka sealt leida.
Libistades sõrmedega üle sileda marmorias pinna tabasid mu sõrmed pinna muutusega ala ära.
Pöörasin pilgu enda sõrmede poole ja silmitsesin valget tekstiga paberit. Kulmu kergitades -ei kellewgile- võtsin paberi kätte ning lugesin välja üksikud sõnad, mis moodustasid lause:
Ära meie pärast muretse, et meid kohal pole.
Käekiri kuulus Jakele seega nad pidid tõesti lahkunud olema, sest poisil ei oleks nii palju 'õelat' südant, et mulle sellist nalja teha. Kuigi tunnike tagas ma veel nägin Troyd, kuid siis kadus ka tema teadmata ära. Troyst ma 'eriti' ei hoolinud kudi siiski tahtsin teada, kus on need -orienteeruvalt- kümme inimest, kellega seda maja jagama pidin.
Kõhu korin segas mind sellele kauem mõtlemast seega astusin ma paar sammu edasi ning võtsin kõige kõrgemst kapist endale maisi helbed ja kõikidest kappidest eemal seisvast külmkapist endale piima. Vahe peal haarasin ka nõude kuivatus restist endale kausi, kuhu valasin piima ja helbed.
Sorisin mõnd aega sahtlis, kust võtsin välja endale lusika ning asusingi enda hommikusööki sööma, istudes maad puudutava kapi peale nign jalad toetasin toolile, mis söögilaua taga oli. Kuhu aga mina ei viitsinud istuda.
„Luna!“ hüüe, mis minuni kostus väljas pani mind võpatama kuid õnneks ma siiski suutsine enda tasa kaalu säilitada ja kaussi käest mitte maha pillata, kuigi veidike helbeid lendas siiski puit põrandale koos väikese loigu piimaga.
„Siin!“ hüüdsin Troyle vastu end kapi pealt maha aiades ning põrandale kukkunud helbeid koristades.
Kui taas end kapile istuma ajasin ning helbekausi kätte võtsin astus Troy alles sisse ning silmitses mind hindavalt ja uurival pilgul.
„Mis?“
Pistsin lusika täie heleid suhu ja silmitseisn taas kord kahtlustavalt Troy käitumist kui ta paari sammuga üle elutoa kööki oli astunud.
Naeratus poisi suul oli närviline kuid siiski armas, kuid ma ei saanud lasta end pimestada kõigets ühel naeratusel, mille taga võis peituda tapmis soov, 'isu'.
„Me peame lahkuma...“ lausus poiss närvilisel toonil ning jätkas enda lauset, „kui sul söödud on.“
Pööritasin vaid poisi närviluse peale silmi kuid siiski kugistasin üle jäänud helbed kiiruga alla ning hüppasin kapilt maha. Jõudmata kaussi ja luskiat ära pesta ja laual olevaid asju kappi panna tiris poiss mind juba välis ukse poole.
Kui poiss mu poole vaatas võis ta selgelt lugeda välja segadust kuid naeratust poisi näol selle peale polnud vaid siiras kahetsus.
„Meil on kiire.“ lausus poiss kiiruga ning vihjas sellele, et jalanõud jalga paneksin.
Silmi pööritades kummardusin, et endale ketsid jalga panna. Jalatsid jalas ajasin end sirgu ja koheselt tiris poiss mind majast välja otse maja poole.
„Tapab mu nüüd ise ära mitte ei oota kuniks ma...“
Ma ei jõudnud enda lauset lõpetada kuna poiss surus mind enda lihaselise rinna vastu nõnda, et ma vaevu hingata sain. Sammud lähenesid meile kuid ei kaugenenud kordagi.
„Ma tahan hingata ka!“ laususin virisevalt toonil, kudi poiss surus sõrme juba mu huultele.
„Tss! Ta on siin!“ sosistas poiss nii vaikselt, et ma vaid seda kuulda sain.
Kes 'tema', tahtsin küsida kuid poiss oli endiselt liiga pingul ja närvis, et hakkas mulle seletama midagi sellist nagu, kes on 'tema'.
Tõstsin küsiva pilgu poisi poolev kuid too ei vaadanud kordagi minu poole vaid silmitses metsa siia-sinna närviliselt vaadates.
'Tema' oli seega veel läheduses.
Pead poisi rinnal hoides üritasin ma mitte mõeld Troyle vaid Destini jutule.
Jutule, mis minus ikka ja jälle need samad küsimused esile kergitas.
Kuidas on seotud Destin ja Troy? Mis ühendab neid kahte poissi peale Lily -mingil määral ta ju ühendas-? Kas nende minevikku tasub uurima üldse hakata?
Küsimused, küsimused ja veel kord küsimused kerkisid vaid esile iga mõttega, millele ma suutsin mõelda. Kui ikka suutsin.
Peale mõningat minutit poisi lihased lõdvestusid ning ta lasi mul endast paari meetri kaugusele koperdada. Toetasin end seljaga vastu puud nind silmitsesin poissi uuriva ja vihase pilguga.
„Kes see 'tema' oli?“ küsisin kulmu kergitades ning poisi poole vaadates.
„Unusta ära!“
Peale poisi õeldut ma vaid raputasin eitavalt pead ja tõstin poisi poole pilgu.
„Kes see 'tema' oli?“ korrata enda ennist esitatud küsimust mulle ei meeldinud ning see tõttu ilmus ka mu hääle tüdimus juba.
„Sa ei vasta? Jake“ või Deistin laususin kiiruga mõttes enne kui jätkasin, „ütleb kindlasti!“
Poisi ilmesse ilmus segadus millegi pärast kuid siiski olmus ta näole see kaval naeratus kui ta meid tagasi maja poole viis.
Ma pean Jake või Destiniga rääkima, laususin mõttes kui Troyga maja poole kaasa liikusin. Ma lootsin, tõsiselt lootsin, et keegi on veel tagasi, et ma ei pea vaid Troyga koos selles tühjas majas passima.
Majja jõudes tabas mind üllatus.
Kõik olid tagasi -kaasa arvatud Destin ja Jake ning mina ja Troy-.
Kuid mind tabas veel teine üllatus, Mia viha. Ma ei teadnud millest see oli kuid hiljem ta karjumisest aru saades oli Troy enda tüdrukule rääkinud, et ma üritan talle külge ajada, kuigi tegelikuses oli asi hoopis vastu pidine.
Kolm poisis kaitsesid mind -Jake, Destin ja Gert, kellest ma ei osanud seda arvata-, et asi oli vastu pidi, kuid siiski ei suutnud me neljakesi seda tüdrukule selgeks teha.
„Sa ei hooli isegi enda 'õest', Jake!“ oli kuulda tüdrukut karjumas ning sõna „õest“ juures tegi ta veel jutu märke ka kaasa.
„Sa ei tea midagi, Mia!“ oli kõik mida Jake vaid tüdrukule ütles ning sellega alges veel suurem riid.
Troy vaatas seda kõrvalt nagu mingit teatrit kuni Mia noaga minu poole hakkas tormama sekkus ajsasse poiss alles siis.
Liiga hilja.
Nuga läbis mu kõhtu.
Avasin vaikselt ning kartlikult enda silmad ning koheselt paiskus mulle ere valgus silma, mis sundis mul neid taas sulgema. Taas silmi avades oli valgust andvat lampi liigutatud või hoopis kustu pantud kuna tuba tundus hetkega liiba pime.
„Luna!“ kergenatud hüüe, mis kostus üle minu kõrval istuva kuju pani mind õrnalt võpatama kuna koheselt meenusid mu viimased hetkel, mil mja veel voodis ei lamanud.
„Juua...“ suutsin vaevaliselt välja õelda enda kähisevalt häälel.
Kuju just nagu noogutas ning hakkas klaasi poole haarama. Ise ma samal ajal üritasin end istukile ajada, kuid sain end vaid veidike liigutada kui juba taas torkiv valu kõhus välja lõi.
Kuulsin õrna kuid muretsevat naeru kajamas üle väikese ruumi ning hääle omaniku käsi sirutus veega täidetud klaasiga minu poole. Üritasin seda enda kätte võtta kuid ime kombel oli see minu jaoks liiga raske seega pidi Destin selle ise mu huultele panema ning seda õrnalt mulle suhu kallama.
Ma tundsin end kui viimase lapsena, kes alles õppib asju tegema.
Miski pärast ma ei suutnud Miat vihata tema teo pärast, kuigi ma lebasin haiglas just tema ja selle noa 'triki' pärast. Ma oleksin ka reageerinud enam-vähem sama moodi nagu tüdruk tegi kui sai teada, et 'mina ajan tema poisile ligi'.
„Kuidas tunne on?“ Destini hoolutsev hääl kõlas üle kogu ruumi nagu laul, mis mu kõrvu silitas.
Kuigi ma tahtsin endiselt vastuseid enda küsimustele, mis oli seotud tema ja Troyga ei hakkanud ma neid esitama.
„Hästi,“ valetasin hädiselt kui ma tabasin poisi pilku endal muutis see mu vale veel hullemaks valeks.
„Aga tegelikult?“ õrn naer, mis küsimusega kaasa tuli oli taas kord närviline ja just nagu sunni viisiline.
„Halvasti. Mu kõht valutab ning mu hääl on just nagu ära.“ laususin valu grimassi tehs, kuna ma tahtsin end taas selili lama ajada.
Kui Destin sellest aru sai aitas ta koheselt kaasa ning tümbas isegi teki mulle kurgu auguni, kuigi kanüüliga käsi ja teine käsi millel olid veel omad juhtmed olid väljas.
Me rääkisime veidike veel kuid see koormas mind ehk liialt, sest ühel hetkel leidsin ma end taas mustast unenäguteta unest.
„Mis nüüd siis edasi? Ta ei saa jääda igaveseks siia Mia eest varju!“ süüdistav toon, mis kõlas Jake hääles pani mind õrnalt võpatama kuid keegi just nagu ei pannud seda tähele.
„Ma ei tea Jake. Ma tõesti ei tea!“ Troy hääl pani mind imelikult tundma kuid siiski ma üritasin võimalikutl vaikselt juttu edasi kuulata.
„See oli sinu süü, et Luna sellises seisus on! Sina vastutasid selle eest!“ taas kord Jake süüdistav toon ajas mulle juba hirmu naha alla.
„Ma tean, ma tean... Aga sa pead enda klanni juurde minema. Sa ei saa jääda siia.“ Troy rääkis hetkega rahulikult just nagu iga päevasest asjast.
Iga päevasest asjast.
Mia üritus mind tappa on ju iga päevane asi?
Tundsin, kuidas keegi mu voodile jalge otsas istus. Ma teadsin, et see on Jake, sest tema hääl kostus lähemalt kui Troy oma.
„Sina aga pead siit kaduma! Tema pärast on Luna sellises ollu korras. Sinu armastatu pärast!“ süüdistused lendasid Jake suust välja nagu tuld sülgava traakoni suust tuli.
Ma teadsin, et ta hoolib minust selleks liigalt, et jätta mind koos ennast täis 'sega' üksinda palatisse. Ta hoolis minust sama palju, kui mina temast.
