Poiss, kes ukse avas mind naeratuse saatel ning pead raputades ootas tundus üllatavalt tuttav ja samas ka liiga võõras. Just nagu ma oleksin temaga kunagi kusagil kauges minevikus tegemist teinud kuid enam ei mäletanud ma sellest midagi.
Poiss silmitses mind vihast, ehmatusest ja hoolivusest segase pilguga kuid siiski hoidis ta ust lahti kui ma enda sirge sammuga ta poole sammusin.
Ma teadsin, et läksin joomisega veidi liiale, kuid ma tahtsin end täielikult välja lülitada maailamst, kus ma tegeliksuses piidin olema. Ma ei hoolinud sel hetkel Jake-st, sest ma tahtsin tunda end vabana ja muredeta, kuigi seda saavutada oli raske.
„Kus sa olid, Luna?“ küsimus, mis mu kõrvu jõudis veel enne seda kui ukseni jõudsin, sundis mind maast pilku tõstma ja ukse avas, T-särgi peal olevat poissi silmitsema.
Kallutasin vaid pead küljelt küljele ning liikusin edasi enda suunurgasd üles poole minemas. See hääl oli hooliv ning kartlik, kuigi samas ka eemal viibil -ehk see tõttu, et ma olin endiselt enda maailmas ning lendasin koos liblikate ja lindudega sinises taevas-.
„Kuskil. Lendasin lindude ja liblikatega.“ laususin kudi nii pea, kui lause minu halvasti kuulvatesse kõrvadesse jõudis meenutas see pigem väikese lapse elevust täis häält.
Ime, et ma veel ei hüpanud ühe kohapeal, käed samal jala üles tõstetud ja püüdmas midagi õhust, mida olemas polnud.
„Sa oled joonud!“ seda lausus poiss huuli üheks valgeks sirgeks kriipsuks tõmmates.
Selge oli see, et ma olin kuidagi suutnud seda poissi solvata või teda veel suuremasse muresse lükata, kui ta juba enne oli.
Jõudsin ukseni ning sisenesin hoonesse riivates poissi või õigemini koheselt kui poisi kõrvale jõudsin hakkasin end tema najal edasi liigutama.
Kuulsin vaid seda, kuidas uks meie taga sulgus ning meie -tähenab minu- sammud diivani poole liikusid. Vaevu jõudsin näha, et diivan on meile lähemal kui oleksin soovinud ja juba ma potsatasin sellele istuma.
„Sa jõid, Luna. Sa tead kuidas see sulle mõjub!“ viha, mis poisi häälest kostus oli rohkem hirmu kui tavalise viha pärast.
„Vaid nati-nati-natikene, poisu,“ suutsin läbi naeruks kõverdunud huulte poisile õelda ning ise samal ajal näidates kahesõrmega enda 'natukest'.
See 'natuke' oli umbes viie sendimeetri pikkune vahe mu põidla ja nimetissõrme vahel.
Poiss silmitses mind vihast, ehmatusest ja hoolivusest segase pilguga kuid siiski hoidis ta ust lahti kui ma enda sirge sammuga ta poole sammusin.
Ma teadsin, et läksin joomisega veidi liiale, kuid ma tahtsin end täielikult välja lülitada maailamst, kus ma tegeliksuses piidin olema. Ma ei hoolinud sel hetkel Jake-st, sest ma tahtsin tunda end vabana ja muredeta, kuigi seda saavutada oli raske.
„Kus sa olid, Luna?“ küsimus, mis mu kõrvu jõudis veel enne seda kui ukseni jõudsin, sundis mind maast pilku tõstma ja ukse avas, T-särgi peal olevat poissi silmitsema.
Kallutasin vaid pead küljelt küljele ning liikusin edasi enda suunurgasd üles poole minemas. See hääl oli hooliv ning kartlik, kuigi samas ka eemal viibil -ehk see tõttu, et ma olin endiselt enda maailmas ning lendasin koos liblikate ja lindudega sinises taevas-.
„Kuskil. Lendasin lindude ja liblikatega.“ laususin kudi nii pea, kui lause minu halvasti kuulvatesse kõrvadesse jõudis meenutas see pigem väikese lapse elevust täis häält.
Ime, et ma veel ei hüpanud ühe kohapeal, käed samal jala üles tõstetud ja püüdmas midagi õhust, mida olemas polnud.
„Sa oled joonud!“ seda lausus poiss huuli üheks valgeks sirgeks kriipsuks tõmmates.
Selge oli see, et ma olin kuidagi suutnud seda poissi solvata või teda veel suuremasse muresse lükata, kui ta juba enne oli.
Jõudsin ukseni ning sisenesin hoonesse riivates poissi või õigemini koheselt kui poisi kõrvale jõudsin hakkasin end tema najal edasi liigutama.
Kuulsin vaid seda, kuidas uks meie taga sulgus ning meie -tähenab minu- sammud diivani poole liikusid. Vaevu jõudsin näha, et diivan on meile lähemal kui oleksin soovinud ja juba ma potsatasin sellele istuma.
„Sa jõid, Luna. Sa tead kuidas see sulle mõjub!“ viha, mis poisi häälest kostus oli rohkem hirmu kui tavalise viha pärast.
„Vaid nati-nati-natikene, poisu,“ suutsin läbi naeruks kõverdunud huulte poisile õelda ning ise samal ajal näidates kahesõrmega enda 'natukest'.
See 'natuke' oli umbes viie sendimeetri pikkune vahe mu põidla ja nimetissõrme vahel.
Naeratasin poisile ning lükkasin lahtised mustad juuksed üle vasaku õle ning lasin peal langeda diinai seljatoele ja hakkasin vaatama puust tehtud lage. Just nagu mustrid jooksid praod puude vahelt siregete 'kriipsudena'.
„Kas sa jõid koos kellegagi?“ kuulsin küsimust peale enda raskete hingetõmmete poisi rahulikku kuid närvilisemaks muutuvad häält enda kõrvalt.
„Peaaegu üksi.“ laususin naeratuse saatel ning meenutasin seda kuidas Troy hakkas lolli juttu puhuma ning mulle juua pakkus.
See oli imelik, et me jalutama läksime kuid siiski me jõudsime kauni vaatega järve juurde ning hakkasime siis rääkima maast ja ilmast, kuni poiss läks hetkeks järve juurde ja kahe õllepudeliga tagasi tuli.
Loomulikult ma võtsin joogi vastu ning nii, ma siis hakkasingi 'täituma' alkoga...
„Peaaegu?“ kuulsin enda kõrvalt taas poisi häält.
Noogutasin vaid ning pöörasin pea poisi poole, kes mu kõrval istus ning mind hoolitsevalt silmitses. Poisi silmades oli kurbus ja kartus.
Jake.
Mu kõrval olev poiss oli Jake, sest vaid tema silmadest võib välja lugeda kartust rohkem kui kunagi varem ja seda vaid minu pärast.
Mu suule venis julgustav naeratus kui ma poisi kätt diivanilt kobasin. Lõpuks sooja tunnet enda käe vastas tundes liikusin käega mööda diivani patija ettepoole kuni surusin sõrmed Jake sõrmede vahele ning naeratasin.
„Kellega?“ kuulsin taas Jake suust küsimust, milles oli hirmu rohkem kui ta eelnevates küsimustes.
„Või...“ lausus poiss kuid vakatas, just nagu oleks talle midagi kurku kinni jäänud, kuigi see oli pea võimatu.
„Kas sa vaid jõid ikka?“ kergitas poiss kulmu ning pigistas mu kätt lootes saada ausat vastust.
Ma teadsin, et üks kõik kas ma valetan või mitte kurvastab poiss enam, isegi siis kui ta mu realvend ei ole on ta siiski mind näinud kasvamas, me oleme ju siiski kasvanud koos just nagu õde ja vend. Kõigest väike lause rikkus selle ära.
„Jah, koos Troyga.“ vastasin poisi viimastele küsimustele enda teadmata ausalt.
Poisis ilmad muutusid hetkeks suurteks ning siis oli ta silmades vaid kurbus ja just ka kartus. Kartus selle pärast, mis või seal toimuda, kuigi ma tegelikuses hoidsin Troys istudes isegi piisavalt kaugele ning ta ei saanud mind puudutada.
Isegi enda joobes oleku tõttu mõtlesin ma selgemalt.
Või vähemalt nii selgelt, et ei hakanud Troyga amelema, vaid hakkasin suhteliselt 'kaine peaga kodu poole tulema. Kui seda maja kus ma elan ikka koduks saab nimetada.
„Troyga? Kas te...“
„Ma ei suudlend temaga, mitte sinna poolegi.“ katkestasin ma 'venda' enda lausega, kuna sain aru, millele ta vihjas.
Koheselt oli kuulda kergemat hinge tõmmet mu kõrvalt.
See tähendas seda, et ta usaldab mind ikka veel nii palju, kui ma tõtt räägin siis ta ei hakka kohe seda valeks ümber pöörama.
Naeratasin nõrgalt vennale ning sulgesin silmad.
Nautisin seda tunnet, mis mind valdas. Pea kõik mu mured olid hetkega kadunud ning mu silme ette ilmusid imelised hteked, mil ma koos enda vennaga koos olin.
„Luna on täis!?“ kuulsin pigem karjatust kui üllatus hüüet.
Mia oli hakanud karjuma sellise pisikese asja pärast nagu täis olemine ning äratas mind mu unistuste maailmas üles. Siiski üritasin ma magama jääda kuid asjata, sest Mia jutuvada hakkas segama ja hägustama minu unenägu.
„Võta vaiksemalt. Luna magab!“ kuulsin Jake häält seda seda laused õeldes muutumas.
See muutus just nagu hoolivamaks ning järgmisel hetkel tundsin õrnda puudutust vastu enda põske ning silitamas juuksed.
Üritasin taas end unenägude maailma saada.
Peale paari minutilist üritamist vajusin ma just nagu musta auku ning vajusin unne.
„Luna...“ kuulsin kedagi enda selja tagant ütlemas imetlusega mu nime.
Ma olin just nagu mingi tipp modell, kes liikus niisama linna peal ringi.
Kuulsin taas kedagi enda nime ütlemas, kuis seekord tundsin ka kedagi enda käest haaramas ja mind enda poole tõmbamas.
Ma ei näinud tõmbaja nägu kuid teadsin, et see oli keegi poiss, sest haare mu käeümber oli tugev nign nõudlik.
Tõstsin enda pea üles ning koheselt tabas mind suudlus huultele.
Ma tahtsin näha enda suudleja nägu kuid samas see ei lugenud, sest vahet pidamata ta sosistas, et armastab mind nüüd ja igavesti.
„Luna!“ kuulsin Jake häält endale ütlemas ning mind tabas siis ka õrn raputus käsivarrest ning see järel õlast.
„Mh?“ suutsin mühatada ning ütitades kätt endast eemale lükata üritades.
„Ärka, unimüts,“ lausus Jake ning raputas -arvatavasti tema oli see raputaja, sest rohkem hääli ma ei kuulnud- mind õrnalt.
„Mmm-hhmmm.“ laususin.
„Ma sinu asemel Troysse ei armuks.“ kuulsin Destinit enda kõrval lausumas, kui ma olin jäänud Troyd -vist- liiga pingsalt jälgima.
„Ma ei armugi, Destin.“ oli kõik mis ma vaid ütlesin ning naljatlevalt poissi õlga lõin.
Vaevu jõudsin käe ära tõmmata, kui poiss sellest kinni haaras ning nukral ilmel mind silmitses. Just nagu oleks talle raske vaadata seda, kuidas ma 'piinlen' vaadates Miat ja Troyd suudlemas.
„Sa oled kõrvuni sees,“ oli kuulda nõrka naeru turtsatust poisi suust.
„E-Ei! Ma ei ole...“ kuid ma vakatasin, sest rääkitav oli just pööranud pilgu jalgpallilt minu poole ning naeratas armsalt.
„Ma teadsin, et oled sees.“ kostus poisi suust lootusetu turtsatus.
„Mh?“ küsisin kulmu kergitades ning poisi poole pöördudes.
„Sa oled talle mänguasi. Tühi paljas nukuke, kelle ta hiljem ära viskab.“
Need laused tulid poisi suust väga teadlikult ja raskelt. Tal pidi olema midagi seost sellejutuga, mida ma kunagi kuulsin ühel hommikul -või siis kui ma olin ärganud vaid-. Pidi, sest ta silmad olid kurvad ja lootusetud ning hääl murdus imeliku koha peal enne.
„Sa...“ ma vakatasin kuna ei osanud enam midagi edasi õelda.
„Kust ma seda tean?“ kergitas poiss kulmu ning esitas küsimuse, mis mul vaid korra oli poolenisti mõtetest läbi käinud.
Noogutasin ning vaatasin pruunidesse silmadesse, mis kõigest mõni minut tagasi särasid kuid nüüd see sära oli tuhmunud. See väike säragi, mis ta silmades oli oli võlts.
„Noh... Sa teadsid, et mul oli õde?“ alustas poiss enda juttu küsimusega, mille peale ma eitavalt raputasin.
„Mu õde tegi paar aastat tagasi enesetapu, kuna Troy jättis ta maha. Troy ei hooli ei sinust ega hoolinud mu õest. Seni kuni sa pole temaga maganud ta ajab sulle külje alla, kuid peale seda ta hakkab sind vältima. Või esimene nädal ta veel on sinuga siis on ta juba tagasi enda Mia küljes. Nad on lahutamatud.“ rääkis poiss vaadates kaugustesse.
„Ma ei soovita sul Troyga magada. Kui ta sulle meeldib siis hoia teda enda 'pükstest' eemal kui sa tahad teda veidike kauem endale hoida. Ta flirdib algul. Siis teeb mingi 'mängu'. JA järgmine samm on täis jootmine ja siis voodisse minna.“ endiselt oli poisi pilk eemal viibiv kuid siiski ta jutus oli tõe tera sees.
„Ta jootis mind eile täis.“ meenus mulle äkitselt.
Koheselt oli kohkumus poisi silmades, kuid ma vaid naeratasin lõbusalt, sest ma hakkasin ennem enda sisetunnet kuulama ning läksin Troyst eemale.
„Sa magasid temaga?“ seda küsimust küsides hakkas poiss katkendlikult hingama ning paaniliselt ringi vaatama.
„Ei.“ raputasin naeratades pead.
Koheselt Destini ilme selgines ning tema näole ilmus kergendatud naeratus. Ta silmadesse ilmus see sama lustakas naeratus kui ta taas hakkas jalgpalli jälgima, kuigi tegelikuses ta ei viibinud seal, kus ta keha oli.
Ta vajus koheselt mõttesse, kui me vestlus lõppes sellega, kus ma tunnistasin üles, et ma pole Troyga veel maganud.
Tegelikuses olin ma ka ise selle üle õnnelik, et Troyga veel maganud pole -Destini juttu arvestade solin ma teinud enda elu parima otuse, et Troy üksinda järve juurde jätsin-.
„Luna?“ kõlas taas Destini hääl enda kõrvalat kuid see kord oli see pigem uuriv.
„Jeh?“ naeratasin poisi poole põõrdudes.
„Miks sa Troyga siis ei maganud kui sa täis olid?“ küsimus poisi suust kostus üllatuse ja kergenduse seguna.
„Ma... Hm... Ma kuulasin enda sisetunnet ja tulin sealt ära.“ laususin peale hetkelist mõtte paususi poisi poole pöördudes.
Destin vaid noogutas ning pöördus siis taas mängu vaatama.
Silmi kissitades märkasin kuidas Troy Miale silma pidevalt tegi ning tüdruk selle peale kihistas.
Võib-olla oli tõesti Destini jutus tõe varju Troy kohta, kuid samas mu süda ei tahtnud uskuda seda mida Destin mulle õelnud oli.
See oli just nagu tõe ja vale vahetegemine. Üks südamega, teine mõistusega. Mõlemad tundusid õiged, kuid üks pidi olema väär.
„Milline su õde oli?“ Kergitasin kulmu poisi poole pöördudes.
„Ta oli tavaline. Pruunid juuksed, sinised silmad ja hele nahk. Ta oli hooliv ning armastav, kuni Troy ta maha jättis. Ma ei tea kas nad käisid või mitte kudi vähemalt nii see tundus...“ poiss vakatas järgmisel hetkel ning pilgutas silmi üritades saada lahti sellest märjast kilest ta silmadel.
„Vähem kui kuu aega hiljem, peale Troy ja Lily lahkumienkut toimusid mu õe matused. Kõik keda ta teadis olid seal. Peaaegu. Troyl ei jätkunud isegi nii palju südame tunnistust, et Lily matustele tulle.“ lausus Destin ning süstsin enda viimasesse lausesse nii palju viha, kui üldse oleks saanud olla võimalik.
„Sa hoolisid enda õest väga?“ laususin kuid see kostus pigem kui küsimus.
„Jah! Ta oli mu ainus perekond, kes mulle veel siis jäänud oli. Nüüd on ka temast saanud vaid mälestus ja minu viha Troy vastu kasvand.“ lausus poiss ning pilgutas silmi.
Üks pisar kukus poisi silmist välja kui ta rääkis sellest, et Lily oli tema ainsu perekond.
Teadmata mida teha ma embasin poissi. Hetkeks tardus poiss paigale kuid siiski ta toetas pea minu peale. Ta oleks vist toetand õlale, kui ma temast pea jagu lühem poleks olnud.
„Kas sa jõid koos kellegagi?“ kuulsin küsimust peale enda raskete hingetõmmete poisi rahulikku kuid närvilisemaks muutuvad häält enda kõrvalt.
„Peaaegu üksi.“ laususin naeratuse saatel ning meenutasin seda kuidas Troy hakkas lolli juttu puhuma ning mulle juua pakkus.
See oli imelik, et me jalutama läksime kuid siiski me jõudsime kauni vaatega järve juurde ning hakkasime siis rääkima maast ja ilmast, kuni poiss läks hetkeks järve juurde ja kahe õllepudeliga tagasi tuli.
Loomulikult ma võtsin joogi vastu ning nii, ma siis hakkasingi 'täituma' alkoga...
„Peaaegu?“ kuulsin enda kõrvalt taas poisi häält.
Noogutasin vaid ning pöörasin pea poisi poole, kes mu kõrval istus ning mind hoolitsevalt silmitses. Poisi silmades oli kurbus ja kartus.
Jake.
Mu kõrval olev poiss oli Jake, sest vaid tema silmadest võib välja lugeda kartust rohkem kui kunagi varem ja seda vaid minu pärast.
Mu suule venis julgustav naeratus kui ma poisi kätt diivanilt kobasin. Lõpuks sooja tunnet enda käe vastas tundes liikusin käega mööda diivani patija ettepoole kuni surusin sõrmed Jake sõrmede vahele ning naeratasin.
„Kellega?“ kuulsin taas Jake suust küsimust, milles oli hirmu rohkem kui ta eelnevates küsimustes.
„Või...“ lausus poiss kuid vakatas, just nagu oleks talle midagi kurku kinni jäänud, kuigi see oli pea võimatu.
„Kas sa vaid jõid ikka?“ kergitas poiss kulmu ning pigistas mu kätt lootes saada ausat vastust.
Ma teadsin, et üks kõik kas ma valetan või mitte kurvastab poiss enam, isegi siis kui ta mu realvend ei ole on ta siiski mind näinud kasvamas, me oleme ju siiski kasvanud koos just nagu õde ja vend. Kõigest väike lause rikkus selle ära.
„Jah, koos Troyga.“ vastasin poisi viimastele küsimustele enda teadmata ausalt.
Poisis ilmad muutusid hetkeks suurteks ning siis oli ta silmades vaid kurbus ja just ka kartus. Kartus selle pärast, mis või seal toimuda, kuigi ma tegelikuses hoidsin Troys istudes isegi piisavalt kaugele ning ta ei saanud mind puudutada.
Isegi enda joobes oleku tõttu mõtlesin ma selgemalt.
Või vähemalt nii selgelt, et ei hakanud Troyga amelema, vaid hakkasin suhteliselt 'kaine peaga kodu poole tulema. Kui seda maja kus ma elan ikka koduks saab nimetada.
„Troyga? Kas te...“
„Ma ei suudlend temaga, mitte sinna poolegi.“ katkestasin ma 'venda' enda lausega, kuna sain aru, millele ta vihjas.
Koheselt oli kuulda kergemat hinge tõmmet mu kõrvalt.
See tähendas seda, et ta usaldab mind ikka veel nii palju, kui ma tõtt räägin siis ta ei hakka kohe seda valeks ümber pöörama.
Naeratasin nõrgalt vennale ning sulgesin silmad.
Nautisin seda tunnet, mis mind valdas. Pea kõik mu mured olid hetkega kadunud ning mu silme ette ilmusid imelised hteked, mil ma koos enda vennaga koos olin.
„Luna on täis!?“ kuulsin pigem karjatust kui üllatus hüüet.
Mia oli hakanud karjuma sellise pisikese asja pärast nagu täis olemine ning äratas mind mu unistuste maailmas üles. Siiski üritasin ma magama jääda kuid asjata, sest Mia jutuvada hakkas segama ja hägustama minu unenägu.
„Võta vaiksemalt. Luna magab!“ kuulsin Jake häält seda seda laused õeldes muutumas.
See muutus just nagu hoolivamaks ning järgmisel hetkel tundsin õrnda puudutust vastu enda põske ning silitamas juuksed.
Üritasin taas end unenägude maailma saada.
Peale paari minutilist üritamist vajusin ma just nagu musta auku ning vajusin unne.
„Luna...“ kuulsin kedagi enda selja tagant ütlemas imetlusega mu nime.
Ma olin just nagu mingi tipp modell, kes liikus niisama linna peal ringi.
Kuulsin taas kedagi enda nime ütlemas, kuis seekord tundsin ka kedagi enda käest haaramas ja mind enda poole tõmbamas.
Ma ei näinud tõmbaja nägu kuid teadsin, et see oli keegi poiss, sest haare mu käeümber oli tugev nign nõudlik.
Tõstsin enda pea üles ning koheselt tabas mind suudlus huultele.
Ma tahtsin näha enda suudleja nägu kuid samas see ei lugenud, sest vahet pidamata ta sosistas, et armastab mind nüüd ja igavesti.
„Luna!“ kuulsin Jake häält endale ütlemas ning mind tabas siis ka õrn raputus käsivarrest ning see järel õlast.
„Mh?“ suutsin mühatada ning ütitades kätt endast eemale lükata üritades.
„Ärka, unimüts,“ lausus Jake ning raputas -arvatavasti tema oli see raputaja, sest rohkem hääli ma ei kuulnud- mind õrnalt.
„Mmm-hhmmm.“ laususin.
„Ma sinu asemel Troysse ei armuks.“ kuulsin Destinit enda kõrval lausumas, kui ma olin jäänud Troyd -vist- liiga pingsalt jälgima.
„Ma ei armugi, Destin.“ oli kõik mis ma vaid ütlesin ning naljatlevalt poissi õlga lõin.
Vaevu jõudsin käe ära tõmmata, kui poiss sellest kinni haaras ning nukral ilmel mind silmitses. Just nagu oleks talle raske vaadata seda, kuidas ma 'piinlen' vaadates Miat ja Troyd suudlemas.
„Sa oled kõrvuni sees,“ oli kuulda nõrka naeru turtsatust poisi suust.
„E-Ei! Ma ei ole...“ kuid ma vakatasin, sest rääkitav oli just pööranud pilgu jalgpallilt minu poole ning naeratas armsalt.
„Ma teadsin, et oled sees.“ kostus poisi suust lootusetu turtsatus.
„Mh?“ küsisin kulmu kergitades ning poisi poole pöördudes.
„Sa oled talle mänguasi. Tühi paljas nukuke, kelle ta hiljem ära viskab.“
Need laused tulid poisi suust väga teadlikult ja raskelt. Tal pidi olema midagi seost sellejutuga, mida ma kunagi kuulsin ühel hommikul -või siis kui ma olin ärganud vaid-. Pidi, sest ta silmad olid kurvad ja lootusetud ning hääl murdus imeliku koha peal enne.
„Sa...“ ma vakatasin kuna ei osanud enam midagi edasi õelda.
„Kust ma seda tean?“ kergitas poiss kulmu ning esitas küsimuse, mis mul vaid korra oli poolenisti mõtetest läbi käinud.
Noogutasin ning vaatasin pruunidesse silmadesse, mis kõigest mõni minut tagasi särasid kuid nüüd see sära oli tuhmunud. See väike säragi, mis ta silmades oli oli võlts.
„Noh... Sa teadsid, et mul oli õde?“ alustas poiss enda juttu küsimusega, mille peale ma eitavalt raputasin.
„Mu õde tegi paar aastat tagasi enesetapu, kuna Troy jättis ta maha. Troy ei hooli ei sinust ega hoolinud mu õest. Seni kuni sa pole temaga maganud ta ajab sulle külje alla, kuid peale seda ta hakkab sind vältima. Või esimene nädal ta veel on sinuga siis on ta juba tagasi enda Mia küljes. Nad on lahutamatud.“ rääkis poiss vaadates kaugustesse.
„Ma ei soovita sul Troyga magada. Kui ta sulle meeldib siis hoia teda enda 'pükstest' eemal kui sa tahad teda veidike kauem endale hoida. Ta flirdib algul. Siis teeb mingi 'mängu'. JA järgmine samm on täis jootmine ja siis voodisse minna.“ endiselt oli poisi pilk eemal viibiv kuid siiski ta jutus oli tõe tera sees.
„Ta jootis mind eile täis.“ meenus mulle äkitselt.
Koheselt oli kohkumus poisi silmades, kuid ma vaid naeratasin lõbusalt, sest ma hakkasin ennem enda sisetunnet kuulama ning läksin Troyst eemale.
„Sa magasid temaga?“ seda küsimust küsides hakkas poiss katkendlikult hingama ning paaniliselt ringi vaatama.
„Ei.“ raputasin naeratades pead.
Koheselt Destini ilme selgines ning tema näole ilmus kergendatud naeratus. Ta silmadesse ilmus see sama lustakas naeratus kui ta taas hakkas jalgpalli jälgima, kuigi tegelikuses ta ei viibinud seal, kus ta keha oli.
Ta vajus koheselt mõttesse, kui me vestlus lõppes sellega, kus ma tunnistasin üles, et ma pole Troyga veel maganud.
Tegelikuses olin ma ka ise selle üle õnnelik, et Troyga veel maganud pole -Destini juttu arvestade solin ma teinud enda elu parima otuse, et Troy üksinda järve juurde jätsin-.
„Luna?“ kõlas taas Destini hääl enda kõrvalat kuid see kord oli see pigem uuriv.
„Jeh?“ naeratasin poisi poole põõrdudes.
„Miks sa Troyga siis ei maganud kui sa täis olid?“ küsimus poisi suust kostus üllatuse ja kergenduse seguna.
„Ma... Hm... Ma kuulasin enda sisetunnet ja tulin sealt ära.“ laususin peale hetkelist mõtte paususi poisi poole pöördudes.
Destin vaid noogutas ning pöördus siis taas mängu vaatama.
Silmi kissitades märkasin kuidas Troy Miale silma pidevalt tegi ning tüdruk selle peale kihistas.
Võib-olla oli tõesti Destini jutus tõe varju Troy kohta, kuid samas mu süda ei tahtnud uskuda seda mida Destin mulle õelnud oli.
See oli just nagu tõe ja vale vahetegemine. Üks südamega, teine mõistusega. Mõlemad tundusid õiged, kuid üks pidi olema väär.
„Milline su õde oli?“ Kergitasin kulmu poisi poole pöördudes.
„Ta oli tavaline. Pruunid juuksed, sinised silmad ja hele nahk. Ta oli hooliv ning armastav, kuni Troy ta maha jättis. Ma ei tea kas nad käisid või mitte kudi vähemalt nii see tundus...“ poiss vakatas järgmisel hetkel ning pilgutas silmi üritades saada lahti sellest märjast kilest ta silmadel.
„Vähem kui kuu aega hiljem, peale Troy ja Lily lahkumienkut toimusid mu õe matused. Kõik keda ta teadis olid seal. Peaaegu. Troyl ei jätkunud isegi nii palju südame tunnistust, et Lily matustele tulle.“ lausus Destin ning süstsin enda viimasesse lausesse nii palju viha, kui üldse oleks saanud olla võimalik.
„Sa hoolisid enda õest väga?“ laususin kuid see kostus pigem kui küsimus.
„Jah! Ta oli mu ainus perekond, kes mulle veel siis jäänud oli. Nüüd on ka temast saanud vaid mälestus ja minu viha Troy vastu kasvand.“ lausus poiss ning pilgutas silmi.
Üks pisar kukus poisi silmist välja kui ta rääkis sellest, et Lily oli tema ainsu perekond.
Teadmata mida teha ma embasin poissi. Hetkeks tardus poiss paigale kuid siiski ta toetas pea minu peale. Ta oleks vist toetand õlale, kui ma temast pea jagu lühem poleks olnud.
