Severus: 4. peatükk

Järgnes toimus kiiremini kui ma oleksin osanud oodata. Samal ajal kui ma samm-sammu haaval hakkasin taganema tundsin ma just nagu keegi oleks paaniliselt mu käsivareest kinni hoidnud tugevamalt kui ma harjunud olin tegelikuses. Kui ma pea taha poole kallutasin nägin ma samasugust musta riietatud kogu, kuid see hoidis minust kinni.
Üritasin rahunenda kuid asjata. Mu närvid olid liialt üles kruditud juba eelnevalt ning see ootamatu „rünnak“ andis veel viimase lõõgi mu närvilisusele.
Enesekaitse... Tuleta seda endale meelde! Käsutas end mõtetes kui mees mu teisest käsivarrest haras ning need mu käed selja taha väänas. Hoop jalaga mehele kümnesse ning too kokkus valust ägades maha. Kiire otsus, mõtlesin sama aegselt irvitades.
„Mis me edasi teeme?“ kuulsin kellegi küsimust, kudi vastust ei kuulnud.
„Mis edasi?“ küsisin kui kõik inimesed, kellega ma söögivahetunnil sama laua taga istusid ümber mu ringiks kogunensid.
„Ma ei te tõesti, mis me edas teeme, Luna!“ tuli vihasem vastus mu küsimusele kiiremini kui oletada oleksin osanud.
Ma ei tabanud ära hääle omaniku ega ka seda, kes mulle käe ümber pani ning mind püsti hoidis. Ma olin kõigest hetkega muutunud liiga nõrgaks, et ei suutnud end isegi ise püsti hoida, kuid sellest olenemata ei vajanud ma abi.
Või vähemalt seda ma endale üritasin mõtetes selgeks teha, kuid asjata. Peale paari minutilist nõnda seismist ma toetasin end poisi peale rohkem kui oleksin oletada osanud.
„Luna?“ kõlas mu kõrvu Zacki uuriv ja hoolitsev hääl.
Tõstin vaid enda pilgu maast ning silmitsesin enda ees seisvat kuju. Ehmatudes toetan ma rohkem end kujule, kes mind veel püsti hoidis. Tundsin kuidas mu hoijda keha naerust rappus ning mind sellega ka veidike rappuma pani.
„Mis?“ küsisin lastes silmadega uurivalt üle väljaku.
„Sa rääkisid üks päev, et oskad enesekaitsed või mis iganes asi see oli.“ rääkis poiss mu vastas, Jake.
„Vist.“ laususin pool suletud silmadega.
Väsimus hakkas taas minust võimust võtma, kuid siiski ma suutsin end hoida üleval nii, et toetasin pa terve enda keha raskuse poisile, kes mind püsti hoidis kuid mullle salapärasena tundus, kuna ma ei teadnud, kes too oli.
„Kasutaksid seda?“ kostus mu kõrvu paluv toon.
Ma tahtsin hakata vastama, kuid käsi mu pihal tõmbus krampi ning tõmbas mind poisile lähemale. Ma ei osanud sellest midagi oletada ning toetasin pea uimaselt poisi õlale, olles vastama küsimusele mille Jake esitas.
„Ei, Jake, ta on liialt segaduses.“ kõlas mu kõrvu võõras madalamat tüüpi hääl.
„Ma ei kasutaks seda ikkagi, kuna sa valetasid mulle.“ laususin silmi pärani ajades.
Mu uimane olek asendus raevuga. Raevuga, mida ma tundsin Jakei, kõikide teiste vastu, kes mulle valetasid, sellest, et ma olen Jake Smithiga õde-vend. Lükkasi poisi käe enda pihalt ära ning seisatasin enda exvennale otsa vaatama.
„Kas sa tõesti usud, et ma varjasin seda kõikke su eest meelega? Et ma saaksin sulle sellega haiget teha?“ kuulsin poisi suust alla antud tooni, milles oli hirmu, hirmu minu pärast ja minuga toimuma pärast.
Poiss hakkas mulle silma vaatama, mis viis mu mõtted rajalt välja. Ma olin liialt harjunud nende pruunide silmadega, mis mind hoolitsevalt vaatasid, kuid ma ei saanud vastata poisi küsimustele.
Pöörasin ilma mingi hoiatusega enda pilgu poisilt ära ning silmitsesin poissi, kes mul enne aitas püsti püsida.
„Ei, ma ei tea, mida sa mõtlesid, Jake!“ oli kõik, mis ma ütlesin veel enne seda, kui end ümber pöörasin ja metsa poole jooksma hakkasin.
Vaevu olin jõudnud Jakeist ja teistest poole kilomeetri kaugusele joosta, kui juba mu silmadesse pisarad tikkusid. Mida ma teen? Kuidas ma hakkama saan? Olid küsimused, mis mu mõtetes esile kerkisid ning millele ei osanud ma vastata.
Kui olin jõudnud teistest piisavalt kaugele, et ma ei kuulnud enam nende juttu, naeru ja mida kõike veel, kuigi ma ei olndu kuulnud neid hääli orineteeruvalt juba pool tundi otsustasin ma siiski alles siis istuda.
Kui mu tagumik puudutas pehmet sammalt, millele olid oksad peale kukkunud ning selg krobelist puu tüve lasin ma pisarate kraanid alles täielikult valla.
Ma oleksin tahtnud karjud, üks kõik kelle või mille peale kuid ma ei saanud teha muud kui vaadata tumetaks tõmbuvat vaevu nähtavat taevats enda pea kohal kõrgumas.

Kuulsin läbi suletud silmade või läbi une endale lähenevaid samme, nimelt tajusin ja kuulsin ma seda pidevalt kui mulle läheneva isiku jalge all oksad paksudes katki läksid ning lehed sahina saatel talla all kokku vajusid või siis lihtsalt eemale läksid. Samas oli kuulda ka naeru, mis meenutas pigem poisi lustakat kui mingit vihast pulpitsevat naeru.
Kuid sellest hoolimata ma katsin. Mind võis lausa piagutada argpüksisuses esimese kolme inimese sekka. Ma ei suutnud lihtsalt rahustada end siis kui seda kõige enam vaja oli, või ei suutnud ma lihtsalt end rahulikuna hoida, kuuldes endale kummalisi ning hirmutavaid hääli, kuigi enamus aega mõtlesin ma asja nagu alati hullemaks kui see tegelikuses oli.
„Mida teeb selline habras, õrn ning kaunis neiu ihu üksinda keset ööd sügaval metsas?“ kuulsin kedagi lausumas ning see toon tundus olevatat, mitte kust kõige kainema inimese oma.
Järgmisel hetkel kostus potsatus mu kõrval, millest andis märku ka lehteda sahin ning mehe või, kes iganes see oli selle raske ohke moodi väljenus. Esimest korda liigutasin ma pead peale selle, kui olin jooksun ära teiste juurest, kes tegelikuses üritasid mind kaitsta millegi eest, mida ma isegi ei teadnud. Mu kõrval istus tume kogu.
Liiga tume ning mu silmad ei olnud veel lisaks selle tumeda süngusega enda ümber harjunud. Kui ka oleksin olnud pimedusega harjunud, ei oleks ma seda isikut täpselt näinud.
„Seda mida sa ei tee!“ sisistasin vaid vihaselt poisile, kuig tegelikuses ei hoolinud ma nii võrd sellest, mida mõtlesin või tegin.
Ma tahtsin lihtsalt end vabana tunda, mitte kui kellegist sõltuvana, kuid ma teadsin, et see on pea võimatu, kui ma hakkan taas endale uusi suhteid sigitama.
„Sa oled Jake Smithi õde, jah?“ tuli mulle korraga üllatav küsimus.
Mitte kui keegi ei teadnud, mu venda ja seda, et ma ta õde olen väljas pool kooli. Või teadis ta seda läbi kooli? Vahet sel igastahes polnud, sest ma suutsin silmitseda vaid suurte ja korraga hirmu täis silmadega poissi.
„Ei! Ma olin nii... umbes... paar tundi tagas või päev tagasi.“ mõmisesin ja üritades meenutada seda, kaua ma magada võisin olla juba.
„Okei aga sul ei ole siin igas tahes turvaline!“ lausus poiss korraga kindlalt ning ajas end kiire liigutusega püsti.
See lause lõi mind hetkega pahviks. Pole turvaline? Suutsin ma vaid mõelda ning kulmu kortsu tõmmata. Ma oleksin sisistanud poisile midagi mida ma oleksin pidanud jääma kahetsema, kudi õnneks sain viimasel hetkel keele hammaste taha.
„Kus mul siis turvaline on?“ suutsin ma nipsakalt küsida enda vihaste sisistamiste asmel poisilt, lausa õelamal toonil, kui oleksin osanud oletada.
Poiss ei lausunud midagi ning tõmbas mind põhimõtteliselt maaast üles ja hakkas mind kuhugile poole tarima. Ma ei punninu ka nii metsikult vstu, et ta oleks saanud mind sunni viisiliselt kuhugile viia. Tegelikuses oli mul sellest täiestri ükskõik, mis nüüd edasi saab. Ma hoolisin vaid sellest, et saaksin kuhugi kaduda. Ükskõik kuhu ja üks kõik mille jaoks, kuid ma tahtsin saada lahti enda mõtetest, mis mind lausa halvaks panevalt hetkel hakkasid ründama. See ei tundunud ebanormaalne, et ma lähen võõraga kaasa.
Vähemalt minu jaoks ja sel hetkel.
Ma pidin lihtsalt saama tunda seda tunnet, mis on alluda kellegi korrale ning lasta end tarida ja vedada üks-kõik kuhu. Ma oleksin sellele poisile kasvõi pimesi järgnenud, kui ma oleksin vaid teadnud, seda, kes ta on ning mida ta minust tahtsi ja miks, kuidas ta teadis Zackist ning sellest, kes ma väidetavalt olema pidin talle.
Kui ma silmad taas avasin sillerdas ere päike mulle otse silma ja see oli varstik, kuid samas ka tapvalt mõnus tunne, kui ma end välja sirutasin.
Mulle tundus algavat uus ajastu, uus elu, kuigi olin see sama Serefiima Gira Smith, kes eelmisel õhtul koos tundmatuga mööda metsa kolas kuni silmad sulges ja ärgates enda metsaga ümbritetud aasalt leitsin.
See aas oli imeline tegelikuses, kui seda ikka aasaks sai nimetada, kuna ma tundsin kriipivat niidetud heian kõrsi enda jalgu õrnad kriipimas ja nägin heina palle. Samas ma olin ka maganud heina sees kuigi õnneks ei hakanud see mu kinnistesse juustesse väga palju. Paari käe tõmbe, silmisega oli mu mustad juuksed koolastest kõrtest vabad.
„Hei, linnuke, me peame liikuma edas, kui tahame täna kohale jõuda!“ kõlas hüüe mu tagant, mis tundus nii lähedal ja samas ka kaugel.
„Okei! Kuid mis su nimi on, võõras?“ küsisin ma samal ajal enda punupatsi lahti tehes.
Tõmbasin sõrmedega läbi kokku punutud juuste ning tegin need lahti. Tõmbasin sõrmedega paar korda läbi tihedate juuste ning sidusin need siis hobusesabasse. Vähemalt ei olnud mul enam kindlalt heina juppe juustes.
„See ei oma mingit tähtsust, linnuke!“ oli sünge vastus koheselt mu nii kergele ja tavalisele küsimusele.
Üle aasa, või heina maa kõndides ei vahetanud me sõnakestki. Mõlemad ma oline liialt süvenendu enda mõtetesse, et rikkuda seda vaikuse hetke lobisemisega. See tundus lausa suure pärane, et ma ta nime ei teanud, kudi pika peale hakkas vaikus juba muutuma nõudlikukd ja vatsikuks, kuid samas ei tahtnud ma seda ka rikkuda.
„Võõras, millal me kohale jõuame?“ küsisin küsimuse, kui olin andnud alla ning mu põlevad hakkasid vaikselt juba valu väljendama.
„Mike!“ kõlas vastus mu ennist esitatud küsimusele, kuid praegusele ei tulnud pisematki piuksu.
Peale paari tunnist matkamist Mike vaikivas seltsis jõudsime ühe nirust puu maja juurde. Liiga niru, sest silmadega möötes arvutasin ma välja ka selle, kui tugevasti peaks jalaga vastu seina lõõma ja see hoone kenasti kolina saatel kokku vajuks, kuid siiski ma ei hakkanud seda tegema, kas Mike hoiaku või enda ebajulguse pärast. Hetkel
 „Kobi sisse!“ kõlas mürgine hääl, mu selja tagant samal ajal poiss mind ka maja ukse poole lükkas.
„Miks me siia v e e l tulime?“ suutsin küsida ning liigne viha, ja sarkasm pääses mu hääles kergesti välja.
Lasin silmadega üle majavälis pinna veel enne kui sellesse sisenesin ning pruuni ukse lahti lükkasin. Koheselt paiskus mulle näkku puu, veidike mustuse – ja mingi lille- lõhn nina sõõrmetesse. Koheselt tundsin ma end koduselt, kuid siiski ma ei saanud seda maja veel tunnistada castu pidavaks hooneks, kus ma peaksin veetma paar enda elu päeva.
Maja või mis iganes onnike see oli, oli see igas tahes hästi sisustatud. Erinevates stiilides toolid väikese laua taga kuskil köögi nurgakeses, kaks suurt diivanit, üks pruun ja teine helepruun. Kollane kardin akende ees varjas ära sisse särava kollase päikse ning pruuni, õrnade lilledega tapeet tõi esile selle onni isikupära.
Kõik see oli oma pärane kuid siiski ilus. Pealegi nägin ma vaid ees osa, kuna eesmisest toast, vist elutoast, viis veel üks valge uks keset pruuni tapeeti ka kuskile, kuid ma ei hakkanud nii palju ka uudishimutsema.
Seda kõike olin ma näinud ukse avas. Astusin üle ukse läve rohekas-kollasele vaibale. Lükkasin enne enda mustaks läinud taldadega tossud jalast ning sammusin mööda pehmet vaipa diivanini ning istusin selle äärele.
„Me tulime siia, kuna sul on siin turvalisem.“ kõlas kuiv hääl mu selja tagant, mis pani mind võpatama kuna poiss oli märkamatult mu selja taha kuidagi hiilida saanud.
„Mulle turvalisem? See vajub ju kokku kui seda lüüa!“ suutsin vaid sisistada poisile veel enne seda, kui ta hoonest paari sammuga väljus.
„Lõõ siis, linnuke!“ kuulsin koos naeru turtsatusega Mike häält teisepoolt seina.
Nii ma siis tegingi. Ajasin end diivanilt püsti ja sammusin paari kiire sammuga seina juurde. Liigutasin jala kõverdades taha ning siis kiire lõgiga lõin vastu puust maja seina. Ei midagi muud peale valu, mis mu jalga läbis. Isegi maja seina ei värisenud mu lõõgi tagajärjena ning püsis kindlalt enda kohal.
„Ai-ia! Autsh!“ karjusin ma valust väändudes tagumikule kukkudes.
Valu oli vallutanud mu jala, ning kõik mu närvi süsteemid ning ma ei saanud teha muudkui valust oiiates maas olla ning enda valutavad jalga hüppe liigese kohast maseerides, kuigi see valu, mis sellest tekkis oli veel hullem kui ma oleksin osanud oletada.
„Kas maja kukub juba kokku?“ kuulsin väljast irvitava ja uuriva tooni segu.
Ma teadsin, et Mike üritas mind lihtsalt vihaseks ajada enda tähtsusetute kommentaaridega, kuid ma ei saanud midagi parata, et ma vihast koheselt näost punaseks tõmbusin ning viha ja valu pisarad korraga mu silmadest valla pääsesid.
„Jah tead, Mike!“ sisistasin läbi hammaste ise lootes, et poiss ei kuulnud seda valutavat nooti mu hääles.
Nii pea kui need sõndad üle mu huulte voolasid lendas onnikese ukst lahti ning seal seisid Isabella, Mia, Eric, Destin... Kõik kes minuga söögi vahetunnil sama laua taga istusid, kui välja jätta Mike, kes lausa irvitas mulle näkku vaadates. Ma teadsin milline ma välja nägin. Nägu punane kui tomat, silmadest pisarad voolas, maas istumas ning enda jalga kinni hoidmas, just nagu oleks ma murdnud kondi. Murdnud kondi? Appi, see ju võiski juhtuda, suutsin ma vaid mõelda, kui reaalsusesse saabusin tagasi.
„Mida t e siin teete?“ küsisin neile otsa vaadates endal silmad vihast sädemeid pildumas.
Põõrasin pea kõrvale ning valu ohe, või pigem oie pääses üle mu huulte kuna ma olin liigutanud enda niigi valusat jalga veel rohkem mui oleksin tahtnud seda teha, kuid ma ei hoolinud sellest. Kui suren siis korralikult!
„Sa ei saa meid igavesti vihata, Luna!“ lausus mu poole astuv Evan kõheldes.
„Mis su jalaga juhtus?“ kostus poisi suust juba küsimus.
Hetkeks tundus poisi imestus tõeline, just nagu ta oleks seda alles nüüd märganud, kuid ma ei lasknud end nii palju ikka petta. Ma teadsin, et nad olid seda kõike ette planeerinud, või vähemalt osa juhunust.
„Noh...“ laususin ma pead küljelt küljele kallutades, kuid siiski irvitas Mike liiga laialt ja hetkega ma teadsin ta kavatsust.
„Asi on sellest, et Luna väitis, et maja võid korrag lüüa ja see kukub kokku kuid selle asemel ta enda jalg sai vist veidike viga.“ lausus poiss irvakil ilmega.
„Pidid ikka rääkima, Smiche!?“ irvitasin vaevu poisile ülbelt vastu.
„Yes, Boss.“ lausus poiss veel enne seda kui ta taas ukse vaikselt avas ning selle vahest välja puges. See tundus olevat talle juba harjumuseks saavat.
Järgmisel hetkel askeldasi mu jala kallal juba Mia ning Isabella, kes pomises middagi sellist, et ega see mul siis esimene kord ei ole. See lause kõitis, mind kuid ma ei saanud midagi küsida, sest mu jala kallal askeldades tekitasid nad mus põrgu, valu mille kätte ma vabalt oleksin võinud ära surre. Näitlikult. Varsti toimus juba hääletus, kes mind haiglasse viib ming minu õnnetuseks või õnneks võitis Destin selle hääletuse ära, kuigi minu käest ei küsinud, keegi mida mina tahan nagu aliselt.
„Ma ei pea haiglasse minema! Tegelt ka!“ üritasin ma võimalikult kindlalt lausuda, kuid valu, mis jalga liigutades tekkis reetis mu kiiresti.
Puudutasin vihaselt enda jalga katvat kipsi ning negi valu ning viha grimassi korraga. Ma teadsin, et ma pean järjepidevalt hakkama Mikele närvidele käima siis ehk lubatakse see mul -arsti sõnadest hoolimata- ära võtta kuid see oli pea võimatu.
„Ma ei talu seda asjandust enda jalal!“ laususin viriseval toonil juba mitme kümnendat korda Mikele.
„Mul ei ole ju nii tugev luu murd ka olnud!“ karjusin ma põhimõtteliselt poisile näkku, kuidi ma teadsin liiga hästi, et poiss ei pööra mulle vähimatki tähelepanu kuna ta tegeles muude asjadega ning lülitas mu hääle enda mõtetes välja.
Ma ei pidanud olema just kuigi hiilgava ajuga, et aru saada, millal Mike mind kuulas ja millal mitte ning seda ta hetkel ei teinud. Tegelikuses ajas see mind veel rohkem närvi, kuid ma pidin säilitama veidikenegi rahu kuigi oleksin võinud vabalt rõõkima pista hullemini.
„Kaua mul peab kips veel peal olema?“ küsisin rahunenud häälel ning varjamatta vähimatki piiska enda uudishimust.
„Nädal ehk veab välja, võib-olla tuleb lausa terve su elu!“ irvitas poiss kui hakkas taas enda mobiiliga tegelema.
Silmitsesin uurivalt poissi, kes pidevalt enda telefoni puute ekraani sõrmedega tagus -arvatavasti kirjutas ta midagi sinna- ning silmitses irvitavalt ekraani. Ma ei saanud aga muud teha kui diivanil lõsutada ja igavleval pilgul enda vastas olevast aknast välja vaadata.
Kuulsin varsti kuidas hoone uks kerge mütsuga kinni langes. Koheselt oli mul plaan selge ning ma hakkasin ka sinna poole tüürima aega võttis, kuid ma lootsin siiski valmis sellega saada.