Severus: 3. peatükk

Vastik hais mis mus nina söörmetesse jõudis pani mul nina sügelema, südame iiveldama kuid see eest silmad avama. Kas see on imelik reaktsioon väga vastikule haisule? Ma kahtlen selles kuna ma olen kord imelik juba.
„Mida te siin haisutate?“ küsisin teadmata, kas ma olen üksi, koos vennaga või koos venna ja Destiniga.
Kostsin õrna naeru, naeru mis spobiks kokku Mia häälega. Avasin vaikselt selle naeru peale silmad, et näha kellele see kuulub. Ma olin selili vastu kivist asja, pea allapoole rippu kuna ma nägin taevast ning samas ka metsa.
„Oh! Lõpuks otsustasid ka siiski ärgata sista?“ küsis Jakei hääl lähedusest.
Tõstsin enda kaela, et näha, kus ta on ning koheselt tundsin, et keegi aitas mul hoopis tõusta, seega ta pidi mu selja taga olema kuna mitte kui keegi ei aitaks minu sugust käpardid kui ta ei teaks, et ma võin sellega tegelikuses endale viga teha.
„Kus ma olen?“ küsisin vaikselt ning silmitsesin kuuski, mis mind ümbritsesid ning hallikaks tõmbuvat taevast.
„Ära uuri praegu, küll sa saad teada kuid selleks on aeg koht ja teine inimene. Aga ära sa muretse.“ Lausus poiss nõrgalt.
Ta toetas midn tugevalt küünarnukist kui ma üritasin omal jalul seitsa. Lasin silmadega korduvalt üle metsa piiri ning hallika taeva. Mitte kui midagi ei olnud tuttavat, isegi mitte mu venna naägu ei tundud tuttav selles kohas.
„Mis toimub?“ küsisin kähedalt ning silmitsesin ümbrust.
Kostus taas üks, kaks paar naeru turtsatus, kuid nii pea kui nähi arvatavasti mu tõsiselt hirmunud nägu katkes naer sama äkki nagu see oli algand.
„Mis peaks toimuma? Me kaitseme sind, kõigest.“ Kõlas mulle tuttav hääl kuid sellest tutavusest hoolimata ei tabanud ma ära selle hääle omanikku.
Noogutasin vaiksel ning silmitsesin ümbrust. Hall taevast tegi terve metsa veel kõhedamas kui see oli ning nii mõnesgi kohas tundus olevat hunt kuid arvatavasti kujutasin ma seda pimeda tõttu endale ette.
„Te kaitsete mind? Kuid mille eest?“ küsisin kui olin jõudnud ära seedida selle õeldu, mis mu küsimusele vastati.
„Õeke, ära vaeva ennast. Tõe sõna me kaitseme sind asja eest, millesse me sind tegelikuses ise tõmbasime, kuid ära sa muretse ning rohkem selle kohta küsi,“ lausus Jake ning lasi mu küünarnukist lahti.
Hingasin sügavalt sisse ja välja ning vaatasin veelgi rohkem tumenendud metsa. See ei saanud olla mets, kuigi kuused oli, see pidi olema linna lähedal kuna auto müra kostus meieni.
Jalg, jala ette hakkasin ma sammuma suure kuuse poole. See koht oli ainue tuttav asi kogu selle asja juures. Ma kartsin, tõsiselt kartsin esimest korda peale enda vanemate surma. Ma oleksin tahtnud karta nagu kartsin siis, karjuda kuid ma polnud enam kümnene.
„Kuhu sa lähed enda aruga, Luna?“ kostus mulle küsimus ning siis põrkasin ma kellegile otsa ning astusin koperdades tagasi.
„Ei midagi... Lihtsalt see koht, see on tuttav,“ laususin vaikselt ise samal ajal koperdades ning lõpuks tagumikule maha kukkudes.
„Ei! Ära luba tal sinna minna!“ kõlas mu venna hääl, kuid see oli käskiv ning kindel.
Tema käsust hoolimata ajasin ma end uuetsi püsti ning tuigerdasin sinna.
„Kuhu sa lähed!? Luna!“ karjus vend vihaselt ning siis kostusin pehmed sammud mulle lähenemas.
„Ära lähen!“ laususin tugival toonil kuid arvatavasti liiga tungival kuna tundsin kellegi väga soojasid käed võtmas mu jää külamsid käsi enda kätte vahele ning hetkega olin ma kes inages see oli, etma süles.
„Sa ei lähe ära!“ lausus Jake kindlal toonil.
Seega olin ma tema süles. Aga miks? Kas selleks, et ma ei saaks minema minna? Ta käitub täna, see väikene hetk on ta käitunud täiesti teist moodi.
„Lase lahti!“ karjusin kuid asjata.
„Lase lahti!“ laususin vaiksemalt ning pisarad said must võitu ning voolasid mööda mu põskesid ojadena alla.
„Lase lahti!“ nuuksuin ma kuid pisaratest hoolimata ei lasknud poiss mind lahti vaid andis mu kellegi teise kätesse.
Pisarad kadusid ning ma üritasin end siis vabaks sipelda kuid asjata. Käed kes minust kinni hoidsid ei olnud naise omad, vaid hoopis lihaselisemad kui ma oleksin tahtnud. See mees või poiss, kes mind kinni hoidis ei lausunud midgai.
„Kurat küll Luna! Rahune! Mis ajast sa oleks hakanud käituma nagu viimane titt!?“ karjus Jake vihaselt ning midagi lendas katki.
„Rahune ka sina Jake!“ lausus Isabella hääl rahulikult kuid kuskilt kauguselt ning vaikselt, et see ei rahustanud ei mind ega ka Jakei.
„Lase lahti tõbras! Ma ei... Mind ei huvita see mida te teete!“ karjusin vihaselt ning siplsesin ühe enda käe lahti ning lajatasin kellele iganes siis kõva kõrva kiilu mis peale ta misust lahti lasi.
„Täi...“
„Vait Marc! Sa ei ütle tema kohta midagi!“ karjus vend vihaselt sellele Marcile.
„Jake!“ karjusin kuigi ei teadnud kui poiss oli kuna kõik, need mehed kes seal olid olid täpselt sama keha ehitusega, lihaselised.
„Luna, rahune või ma ei vastuta enam enda tegude eest.“ Lausus mees kusgilt mu sleja tagant ning hetkega pöörasin ma end ümber ning silmitsesin kuju enda selja tagan.
„Mida sa teed? Mis mõttes nagu?“ esitasin küsimuse saamata aru millele poiss vihjas.
Aga ma ei saa sinna midagi parata, et olen ajudeta olend ning ei saa tihi peale mitte kui millegist aru.
„Mul on vähemalt kolm põhjust, miks ma võiksin sulle viga teha, kudi need ei meeldi sulle apsuluutselt.“ Kostus venna hääles narrimis tooni.
„Ja...?“ tegin ülbet tooni ning vaatasin poisile peaegult üle õla.
„Esimene põhjus ehk number üks, sa pole mu õde. Teine põhjus ehk number kaks, sa oled täesti loll...“ ning siis ta vakatas ja kolmandat põhjust ei tulnudgi.
Peale seda algas piinlik vakus meie vahel ning ei tema ega mina ei kavatsenudgi seda vaikust rikkude rääkimisega vaid teine teise vihaselt põrnistemisega. Mis siis kuudkui ma pean leppima sellega, et mul pole venda? Mõtlesin sisemiselt nuttes.
Astusin poisist sammu tagasi ja hakkasin edasi- tagasi vihaselt kõmpima ning vahet pidamata vanudes ja sõimates Jakei.
„Mis su viga on, Luna?!“ kõlas Nahtani hääl minust paari meetri kauguselt.
Ma oleksin tahtnud talle virutada ikka korraliku hoobi, kas see pärast, et ta oli tetsest kiitsakam või seepärast, et ma olin liiga vihane, et olekson võinud üks kõik kellele virutada.
„Mis sul viga on, mis sul viga on? Mul on viga see mis sul, ega kellegil teisel ei ole. Aga.... Tead see ei huvita mind!“ karjusin ilma mingi suguse põhjuseta kõik viha välja, millest ma veelgi enam süttisin.
Korraga tabasin kellegi kätt enda õlaga pigistamas.
„Ülbitse korra veel kellegagi ning sa saab tapa. Mul savi, kes sa mulle olid kuid paregu ma kasvaõi tapaksin sind kui saaksin kas või viis sekundid rahus olla.“ Sisistas Jake mulle kõrva.
„Aga mida sa üldse ülbitsed? Sa ei ole enda elu jooksul kordagi nii-ii-ii-ii ülbe olnud!“ lausus poiss valjemini kuig põlastunud häälel.
„Sa ei tea minust seega mitte sittagi, kulla kallis vale vend! Pealegi, kui sa oleksidki mu vend oleksid sa mind paremini mõistnud!“ sisistasin vihaselt põisile nign lükkasin ta käe enda õlalt maha.
Peale seda õeldud läksid kõik ühte punti ning hakkasid midagi arutama, kuid piisavalt vaikselt, et ma ei kuulnud ning pealegi rääkisid nad ka liiga kiriesti, et ma oleks midagi aru saanud. Sel hetkel olin ma kõrvale heidetud just nagu rämps.
Rämps, mida enam ei vajata ning mis on nüüd vaid räpane mälestus milles üritataks elahti saada, kuid siiski e i saada kuna ta ilmutab end une nägudes.
„Kui peaksite mind juhuslikult kuangi enda vestlusesse soovima siis teadke, ma olen kuskil metsas kas elanud või surnud, vahet ju teile pole.“ Rääkisin kiiruga ning hakkasin metsa poole sammuma.
Vaevu olin jõudnud astuta paar sammu kui juba tardunult seisma jäin, kuna kuulsin kellegi prõksuvaid samme endale lähenemas. Väljas oli ka piisvaalt pime, et ma ei näinud kas tuli keegi või ma kujutasin seda ette.
Astusin sammu tagasi kuid lähenevad sammud kiirenesid üha ja üha kuni need tundusid olevat juba jooksu sammud. Taganesin veelgi enam ning varsti olingi selle krupi juures tagasi.
„Mis toimub?“ küsisin endal hääl hirmust värisemas.
„Mitte kui midagi!“ karjusid teised kooris mulle vastuseks.
See keegi lähenes mulle üha enam ja nenam. Mida lähemal ta mulle oli seda rohkem hakkas mu süda taguma. Tolle kuju järgi võis arvate, et tegu on mehe või poisiga. Ta lähenes kiiremini kui arvata võis aga ma seisin endiselt soolasambana paigal.
Lõpuks oli meie vahe vaid käe suurune. Ta lähenes natuke ning pani käed mu kaelale ja hakkas kägistama. Kiljatasin mille peale kõik vaatasid minu pool.
„Luna...“ hakati ütlema kuid nähes meest nad kõik vakatasid ja tormasid mehele kallale.