Cicy linn on mu välja mõeldud!
_______________________________________________________________
Toas istudes oli kuulda vaid mu kiireid südame lööke ja katkendlikke hinge tõmbeid. Ma teadsin, et end kuskil toas pole mõtet peita, kuid ma tegin seda juba üksnes enda upsakusest -kui nii saab seda õelda-. Tegelikuses ma kartsin olla üksinda võõras kohas.
Mingil määral, kuid siiski ma ei saanud anda Troyle alla ja Jakele andeks, seda mida ta mulle oli õelnud.
Tegelikuses ma ei mõistnud endiselt poisi lausutud lause tähendust -täielikult- ega ka selle lause mõtet. Jake oleks võinud hoida, seda enda teada, mitte mulle kuulutada ja mind veel rohkem segadusse ajada.
Kuid see oli juba kord tema otsus.
„Luna, Luna, Luna...“ kuulsin Troyd lausumas mu nime, kuid samme ei kostunud.
Just nagu oleks ta näinud nii palju vaeva, et enda samme nii vaikseid hoida. Tegelikuses märkasin ma juba ammu, et minu sammud olid kõige rohkem kuuldavad majas elavata inimeste omadest. Kuid see ei heitudanud mind -otseselt, vähemalt mitte-.
„Nõnda ei mängita ausaid mänge.“ kuulsin poissi häält ukse tagant.
Ukse, mis oleks ta toonud ruumi, kus ma viibisin, kui ta selle oleks avanud.
Sisimas lootasin ma tegelikuses seda, et ta liigub koridoris pikki edasi kuni peatub ukse juures, kus ma magasin ehk siis klaliste toa juures, kuid tegelikuses Troyd teades oli see üks väiksemaid varjante mida üldse ta sai teha.
Kes, ikka lähek enda tuppa peitu?
Tegelikuses paljud kuid asi ei olnud selles vaid hoopis selles, et ma kujutasin ette Troyd mööda pikka koridori edasi liikumas ning mind minu toast otsimas.
Ukse link vajus valjult ning raskelt alla.
Mu hinge tõmbed olit ühtlustunud, kuid siiski ei saanud väita, et ma ei oleks hingeldanud. Hirm ja adrenaliin -kui saab õelda adrenaliin selle kohta, miks mu veri lausa kees- voolasid mu soontes korraga ning moodustasin imeliku koosluse.
„Luna...“ kuulsin vaid korra poissi enda nime lausumas, kui ta ukse enda järel lukku keeras.
Paanika hakkas minu üle võimust võtma.
Lükkasin siidias riide enda vaate väljast natuke koomale ning silmitsesin poissi, kes minu poole tuli.
Poiss ei vaatanud kuhugi mujale vaid suunas, kus ma olin. Mu hinge tõmbed kiirenesid üha, sest see oli just nagu peituse mäng. Kui mind leitakse esimesena pean ma lugema, aga kui teisena siis ma õnneks ei pea lugema. Tegelikuses oli asi selles, et kui poiss lähenes mulle nii kindlal sammul, just nagu oleks ta juba aimanud, kus ma ennas peidan.'
Kuid siis tegi ta kanna pöörde ning jalutas voodi poole ja võttis seal istet.
Lasin silmadega korra veel üle ruumi sisustuse, mis meenutas Troy tuba. See oligi Troy tuba, sest voodi asetses paremas seinas, selle kõrval olid suured riide kapid ning seinas kus ma olin oli vaid üks uks ning see viis kuhugile, kuhu ma pole veel pääsend ning üle jäänud oli kaetud siidjas riidega.
Seina ja siidi riide vahel oli umbes pool meetrit ning maas kükitades oli kõik see pool meetrid just nagu vaid kümme sendimeetrit, kuhu ma pidin end täielikult ära mahutama.
„Luna tule selle siidi tagant välja ka üks kord,“ lausus poiss muigega ning lasin end voodile selili vajuda.
Ajasin end riiet puutumata sirgeks ning liikusin ukse poole, mis minu poolses seinas oli. Jõudsin vaevu jala välja tõsta kui juba Troy minu poole sammuma hakkas.
„Mina võidan alati!“ kuulsin poissi vaikselt sosistamas, kui ta mu käest haaras ning mind voodi poole tiris. Esimene reaktsioon oli, mul see, et ta üritab mind vägistada kuid tegelt ta lihtsalt pani mind sinna istuma ja läks siis selle sala pärase ukse poole tagasi.
Sulgesin silmad hetkeks ning lasin end seljaga voodile langeda. Ma teadsin, et mul ei ole enam pääsu sellest mängust, mis põhimõtteliselt pidi algselt olema mäng, kuid enam see seda pole. Või vähemalt viimane nädal see pole seda olnud.
Peale seda kui ma esimest korda poisi eest põgenesin on muutunud reeglid imeks panevalt kiiresti.
Mind on hakatud jälgima kolme kordselt rohkem ja ma võin tegelikuses majast välja minna kuid vajd metsa piirini, milleni on kõigest paar kümmend meetrit.
Taas ärkasin ma enda mõtetest siis, kui tundsin kellegi käsi ümber enda piha.
Kiljatuse saatel kragasin püsti ning üritasin käsi enda ümbert asjatult lahti saada. Troy hoidis kindlalt mind enda haardes.
„Sa tegid alati võtte, kui mu tuppa jooksid.“ kuulsin poisi mahedat häält endale kõrva sosistamas.
„Ma ei...“ hakkasin ütlema kui peatusin.
Ma teadsin, mida iganes ma ka ei ütleks, ei suudaks ma varjata seda, mida ma hetkega poisi vastu hakkasin tundma. Ma ei oleks suutnud varjata seda, et tema puudututus meeldis mulle nign see, kui ta hingeõhk mu kaela riivas pani naha kihelema.
Ma olin kuidagi, hetkega poissi kõvuni armunud, kuid siiski ma üritasin seda tunnet eemale lükata kuid asjata.
Kõigest sekund ning kõik mu südame uksed olid avatud vaid Troyle. Vaid poisile, kes hetkega vaid mu südame röövis.
See meenutas labaselt seda, kuidas saadakse kiiruga endale hinge side.
„Palun Luna! Ma anun sind, et sa minua Cicy'sse tuleksid.“ kuulsin Isabella häält mind anumas ja palumas, tüdruk ise mind samal ajal kutsika silmadega vaadates.
Raputasin vaid pead ning hakkasin pesema kraanikausis olevad nõusid.
Tüdruk toetas end vastu kappi, mis otse kraanikausi kõrval oli ning sundis enda pilku viha, kuigi tegelikuses olid ta silmad endiselt anuvad.
„Palun, Luna! Ma luban, et sa ei kahetse kui minuga kaasa tuled! Palun, palun!“ lausus tüdruk veel rohkem enda hääle siirust ning palumist pannes.
„Ta ei tule.“ kuulsin eemale Jake naerust häält minu eest vastamas.
Ma ei saa küll poisi vele nii hästi läbi kui sain siis, kuid siiski ma olen üritanud leppida, et ta ei ole küll mu vend kuid siiski ta hoolib minust endiselt sama palju.
„Miks?“ kuulsin üllatust tüdruku suust, kui lõputasin taldrikut jooksva vee all.
„Ta ei saa tulla ka pealegi.“ kuulsin Troy enda selja tagant Isabellale lausumas.
Poiss põimis käed ümber tüdruku piha ning vaatas teda nõudlikul ilmel.
„Kutsu Mia!“ kõlas peale paari minutilist vaatamist poisi suust.
Tegelikuses oli ta mind pidevalt silma nurgast vaadanud. Seda salamisi, kuid siiski ma panin seda suhteliselt tihiti tähele, et poisi silmad pöördusid minu poole.
„Mia on Nathaniga terve õhtu kohtingul ju,“ kuulsin tüdruku suust endiselt virisevat tooni kui ta enda pea poisi rinnale asetas.
Mu suule ilmus tahest tahtmata naeratus Mia ja Nathani pärast.
Kupmki noor ei teadnud, et teine armastab teda. Loomulikult käidi sellest uuele inimesele nende seltskonnas rääkimas ehk siis mulle kurtmas kuni ma viisin sõna otseses mõttes kaks tükki kokku.
Mõelmale oli üllatus moment otsa ette kirjutatud.
„Selin on ju ka veel kellega sa võiksid minna Cicy-sse enda shoping tuurile.“ kuulsin Gerdi suust lauset.
Hetkega nagu kõik üritasid mind takista linna minemast. Tegelikuses kõik kolm poissi on saanud mulle hetkega kalliks ning nad olidi kolmekesi peale minu ja Isabella veel majas.
„Miks te kõik alati Lunat kaitsete?“ esitas tüdruk kulmu kergitades küsimuse.
„Sest, et...“ lausuin ning pistsin uue taldriku jooksva vee alla, et seda seal pesema hakata.
„Sa tuled ja see on viimane sõna!“ lausus tüdruk huuli üheks sirgeks kriipsuks tõmmatud.
Pööritasin vaid silmi ning hakkasin siis taldrikut usinamalt küürima. Mu ainus kohustus selles majas oli pesta nõusid. Ainus tegevus mida ma üldse ei sallinud kuid siiski tegin seda, sest siis sain ma alati veidikene rohkem vabadust.
„Ja te ei kaitse teda!“ lausus tüdruku vihase tooniga kuid laia naeratuse saatel ning Troyd eemale tõugates.
„Ja punkt!“ kuulsin tüdrukut veel lausumas enne seda kui ta minust eemale jalutas, võidurõõmsa naeratuse saatel.
Kuigi ma ei olnud olnud õelnud veel „jah“-sõnda oli tüdruk juba kindel enda võidus, nagu alati. Keegi peale meie nelja ei ole veel hakanud talle vastu.
Küll ma midagi välja mõtle, suutsin mõelda õhtuse Cicy-sse sõitmisel. Mulle ei meeldinud see linn. See oli kõhe enda pimedate tänavate ning joobes teismeliste ja psühopaatide pärast.
Ma ei ole kordagi sattundu kellegile otsa, kuid mind on seal jällitatud kui ma selles linnas veel mõnd aega tagasi elasin. Majades võivad põleda tuld, kuid need ei valgusta pimedaid tänavaid ja tihti on löödud ka tänavalaternate pirnid kividega katki.
Ühe sõnaga üks jõle linn.
Kuigi linnas oli tegelikuses rohkesti pooide ning üks suurimaid linnasid Ameerikas, kuid siiski ei tõmmanud see linn mind enda poole mitte kunagi.
„Sa lähed siis Cicy-sse Bella tahmise pärast?“ kuulsin lõbustatud tooni enda kõrvalt.
„Eips. Küll ma mõtlen midgai välja, miks ma ei peaks linna minema. Kas või panen midagi selles majas põlema.“ laususin naeratuse saatel kui meenutasin esimest päeva selles majas.
Astusime esimesse poodi, mis Cicy-s meile ette jäi ja selleks osutus New York City riiete pood.
Kuidagi oli Isabella mind linna meelitanud kuid turvalisuse mõttes olin ma siiski Troy ja Desini kaasa kutsunud. Mõlemad algul naersid muidugi mu üle, kuid kui ma rääkisin neile loo, mida ma selle linna kohta olin kuulnud vakatasid mõlemad.
„Kuidas see kleit mulle sobib?“ keerutas Isabella mu ette juba viis minutit peale seda kui olime poodi siisenendud.
Kuna ma ei tahtnud tegelikuses midagi osta olingi ma koos kahe poisiga Bella riiete valikute kommenteerija. Tegelikuses põhilisi komplimente tegi siiski Troy enda tüdrukule, kuid tihti pöördus piiga ka Destini ja minu poole, et ausat vastust saada.
„Proovi sa seda!“ surus tüdruk mulle peale enda riiete proovimist kätte liibuva avara kaeluse ja palja seljaga erkkollase särgi -mis meenutas pigem tuunikat- ning mustad lühikesed püksid.
Vastu meelselt suundusin karderoobi ning vahetasin enda seljas olevad riided Isabella valitud riiete vastu. Vastu melselt astusin kabiinist välja, kuid ei heitnud ühtegi pilku peegile, mis mu vastas oli.
„Wow!“ oli tüdruku esimene rektsioon, kuid siis lõi ta võida rõõmsalt enda käsi kokku.
„Ma teadsin, et see sobib sulle!“ naeratas piiiga veel enne seda, kui mind poiste ette tiris.
Kumbki poiss ei lausunud algul midagi ning lasid silmadega uurivalt üle mu riiete.
Mu püksid olid liiga lühikesed ning tuunika liiga paljastav, mu arust, kui peale seda, kui ma par minutit poistelt vastust ei saanud kergitasin ma küsivalt kulmu.
„Nii hull siis?“
„Eip! See sobib sulle.“ kuulsin vaid vastust.
Pööritasin silmi ning jalutasin tagasi kabiini. Jõudasin vavu riided ära vahetada kui juba tüdruk mulle uued riided kätte toppis.
Ajasin endale selga liiga liibuva sinaka suve kleidi ning jalga kõrged sinised kingad.
Pööritaisn vaid tüdruku riiete valiku peale silmi ning vastusin kabiinist välja, huuli üheks valgeks sirgeks kriipsuks tõmmates,
See kord ei liikunid ma kaugemale kui kapiini ukse ette ning silmitseisn tüdrukut.
„Noh?“ kergitasin kulmu ootamata tüdruku kommentaari.
Tüdruk vaid muigas ning noogutas rahul olevalt.
Koheselt suunusin tagasi kabiini nign vahetasin riided ära ja tulin koos kahe komplekti riietega välja.
Kui ma asju tahtsin ära hakata panema kellas piiga seda mul teha ning ostis need asjad ise välja, kuigi ma ei soovinud seda.
Terve üle jäänud õhtu me seisime vaid kabiinide juures ja kommenteerisime Bella riietust. Tüdruk tõmbas ka mind karberoobi proovima enda valiku järgi riideid.
_______________________________________________________________
Toas istudes oli kuulda vaid mu kiireid südame lööke ja katkendlikke hinge tõmbeid. Ma teadsin, et end kuskil toas pole mõtet peita, kuid ma tegin seda juba üksnes enda upsakusest -kui nii saab seda õelda-. Tegelikuses ma kartsin olla üksinda võõras kohas.
Mingil määral, kuid siiski ma ei saanud anda Troyle alla ja Jakele andeks, seda mida ta mulle oli õelnud.
Tegelikuses ma ei mõistnud endiselt poisi lausutud lause tähendust -täielikult- ega ka selle lause mõtet. Jake oleks võinud hoida, seda enda teada, mitte mulle kuulutada ja mind veel rohkem segadusse ajada.
Kuid see oli juba kord tema otsus.
„Luna, Luna, Luna...“ kuulsin Troyd lausumas mu nime, kuid samme ei kostunud.
Just nagu oleks ta näinud nii palju vaeva, et enda samme nii vaikseid hoida. Tegelikuses märkasin ma juba ammu, et minu sammud olid kõige rohkem kuuldavad majas elavata inimeste omadest. Kuid see ei heitudanud mind -otseselt, vähemalt mitte-.
„Nõnda ei mängita ausaid mänge.“ kuulsin poissi häält ukse tagant.
Ukse, mis oleks ta toonud ruumi, kus ma viibisin, kui ta selle oleks avanud.
Sisimas lootasin ma tegelikuses seda, et ta liigub koridoris pikki edasi kuni peatub ukse juures, kus ma magasin ehk siis klaliste toa juures, kuid tegelikuses Troyd teades oli see üks väiksemaid varjante mida üldse ta sai teha.
Kes, ikka lähek enda tuppa peitu?
Tegelikuses paljud kuid asi ei olnud selles vaid hoopis selles, et ma kujutasin ette Troyd mööda pikka koridori edasi liikumas ning mind minu toast otsimas.
Ukse link vajus valjult ning raskelt alla.
Mu hinge tõmbed olit ühtlustunud, kuid siiski ei saanud väita, et ma ei oleks hingeldanud. Hirm ja adrenaliin -kui saab õelda adrenaliin selle kohta, miks mu veri lausa kees- voolasid mu soontes korraga ning moodustasin imeliku koosluse.
„Luna...“ kuulsin vaid korra poissi enda nime lausumas, kui ta ukse enda järel lukku keeras.
Paanika hakkas minu üle võimust võtma.
Lükkasin siidias riide enda vaate väljast natuke koomale ning silmitsesin poissi, kes minu poole tuli.
Poiss ei vaatanud kuhugi mujale vaid suunas, kus ma olin. Mu hinge tõmbed kiirenesid üha, sest see oli just nagu peituse mäng. Kui mind leitakse esimesena pean ma lugema, aga kui teisena siis ma õnneks ei pea lugema. Tegelikuses oli asi selles, et kui poiss lähenes mulle nii kindlal sammul, just nagu oleks ta juba aimanud, kus ma ennas peidan.'
Kuid siis tegi ta kanna pöörde ning jalutas voodi poole ja võttis seal istet.
Lasin silmadega korra veel üle ruumi sisustuse, mis meenutas Troy tuba. See oligi Troy tuba, sest voodi asetses paremas seinas, selle kõrval olid suured riide kapid ning seinas kus ma olin oli vaid üks uks ning see viis kuhugile, kuhu ma pole veel pääsend ning üle jäänud oli kaetud siidjas riidega.
Seina ja siidi riide vahel oli umbes pool meetrit ning maas kükitades oli kõik see pool meetrid just nagu vaid kümme sendimeetrit, kuhu ma pidin end täielikult ära mahutama.
„Luna tule selle siidi tagant välja ka üks kord,“ lausus poiss muigega ning lasin end voodile selili vajuda.
Ajasin end riiet puutumata sirgeks ning liikusin ukse poole, mis minu poolses seinas oli. Jõudsin vaevu jala välja tõsta kui juba Troy minu poole sammuma hakkas.
„Mina võidan alati!“ kuulsin poissi vaikselt sosistamas, kui ta mu käest haaras ning mind voodi poole tiris. Esimene reaktsioon oli, mul see, et ta üritab mind vägistada kuid tegelt ta lihtsalt pani mind sinna istuma ja läks siis selle sala pärase ukse poole tagasi.
Sulgesin silmad hetkeks ning lasin end seljaga voodile langeda. Ma teadsin, et mul ei ole enam pääsu sellest mängust, mis põhimõtteliselt pidi algselt olema mäng, kuid enam see seda pole. Või vähemalt viimane nädal see pole seda olnud.
Peale seda kui ma esimest korda poisi eest põgenesin on muutunud reeglid imeks panevalt kiiresti.
Mind on hakatud jälgima kolme kordselt rohkem ja ma võin tegelikuses majast välja minna kuid vajd metsa piirini, milleni on kõigest paar kümmend meetrit.
Taas ärkasin ma enda mõtetest siis, kui tundsin kellegi käsi ümber enda piha.
Kiljatuse saatel kragasin püsti ning üritasin käsi enda ümbert asjatult lahti saada. Troy hoidis kindlalt mind enda haardes.
„Sa tegid alati võtte, kui mu tuppa jooksid.“ kuulsin poisi mahedat häält endale kõrva sosistamas.
„Ma ei...“ hakkasin ütlema kui peatusin.
Ma teadsin, mida iganes ma ka ei ütleks, ei suudaks ma varjata seda, mida ma hetkega poisi vastu hakkasin tundma. Ma ei oleks suutnud varjata seda, et tema puudututus meeldis mulle nign see, kui ta hingeõhk mu kaela riivas pani naha kihelema.
Ma olin kuidagi, hetkega poissi kõvuni armunud, kuid siiski ma üritasin seda tunnet eemale lükata kuid asjata.
Kõigest sekund ning kõik mu südame uksed olid avatud vaid Troyle. Vaid poisile, kes hetkega vaid mu südame röövis.
See meenutas labaselt seda, kuidas saadakse kiiruga endale hinge side.
„Palun Luna! Ma anun sind, et sa minua Cicy'sse tuleksid.“ kuulsin Isabella häält mind anumas ja palumas, tüdruk ise mind samal ajal kutsika silmadega vaadates.
Raputasin vaid pead ning hakkasin pesema kraanikausis olevad nõusid.
Tüdruk toetas end vastu kappi, mis otse kraanikausi kõrval oli ning sundis enda pilku viha, kuigi tegelikuses olid ta silmad endiselt anuvad.
„Palun, Luna! Ma luban, et sa ei kahetse kui minuga kaasa tuled! Palun, palun!“ lausus tüdruk veel rohkem enda hääle siirust ning palumist pannes.
„Ta ei tule.“ kuulsin eemale Jake naerust häält minu eest vastamas.
Ma ei saa küll poisi vele nii hästi läbi kui sain siis, kuid siiski ma olen üritanud leppida, et ta ei ole küll mu vend kuid siiski ta hoolib minust endiselt sama palju.
„Miks?“ kuulsin üllatust tüdruku suust, kui lõputasin taldrikut jooksva vee all.
„Ta ei saa tulla ka pealegi.“ kuulsin Troy enda selja tagant Isabellale lausumas.
Poiss põimis käed ümber tüdruku piha ning vaatas teda nõudlikul ilmel.
„Kutsu Mia!“ kõlas peale paari minutilist vaatamist poisi suust.
Tegelikuses oli ta mind pidevalt silma nurgast vaadanud. Seda salamisi, kuid siiski ma panin seda suhteliselt tihiti tähele, et poisi silmad pöördusid minu poole.
„Mia on Nathaniga terve õhtu kohtingul ju,“ kuulsin tüdruku suust endiselt virisevat tooni kui ta enda pea poisi rinnale asetas.
Mu suule ilmus tahest tahtmata naeratus Mia ja Nathani pärast.
Kupmki noor ei teadnud, et teine armastab teda. Loomulikult käidi sellest uuele inimesele nende seltskonnas rääkimas ehk siis mulle kurtmas kuni ma viisin sõna otseses mõttes kaks tükki kokku.
Mõelmale oli üllatus moment otsa ette kirjutatud.
„Selin on ju ka veel kellega sa võiksid minna Cicy-sse enda shoping tuurile.“ kuulsin Gerdi suust lauset.
Hetkega nagu kõik üritasid mind takista linna minemast. Tegelikuses kõik kolm poissi on saanud mulle hetkega kalliks ning nad olidi kolmekesi peale minu ja Isabella veel majas.
„Miks te kõik alati Lunat kaitsete?“ esitas tüdruk kulmu kergitades küsimuse.
„Sest, et...“ lausuin ning pistsin uue taldriku jooksva vee alla, et seda seal pesema hakata.
„Sa tuled ja see on viimane sõna!“ lausus tüdruk huuli üheks sirgeks kriipsuks tõmmatud.
Pööritasin vaid silmi ning hakkasin siis taldrikut usinamalt küürima. Mu ainus kohustus selles majas oli pesta nõusid. Ainus tegevus mida ma üldse ei sallinud kuid siiski tegin seda, sest siis sain ma alati veidikene rohkem vabadust.
„Ja te ei kaitse teda!“ lausus tüdruku vihase tooniga kuid laia naeratuse saatel ning Troyd eemale tõugates.
„Ja punkt!“ kuulsin tüdrukut veel lausumas enne seda kui ta minust eemale jalutas, võidurõõmsa naeratuse saatel.
Kuigi ma ei olnud olnud õelnud veel „jah“-sõnda oli tüdruk juba kindel enda võidus, nagu alati. Keegi peale meie nelja ei ole veel hakanud talle vastu.
Küll ma midagi välja mõtle, suutsin mõelda õhtuse Cicy-sse sõitmisel. Mulle ei meeldinud see linn. See oli kõhe enda pimedate tänavate ning joobes teismeliste ja psühopaatide pärast.
Ma ei ole kordagi sattundu kellegile otsa, kuid mind on seal jällitatud kui ma selles linnas veel mõnd aega tagasi elasin. Majades võivad põleda tuld, kuid need ei valgusta pimedaid tänavaid ja tihti on löödud ka tänavalaternate pirnid kividega katki.
Ühe sõnaga üks jõle linn.
Kuigi linnas oli tegelikuses rohkesti pooide ning üks suurimaid linnasid Ameerikas, kuid siiski ei tõmmanud see linn mind enda poole mitte kunagi.
„Sa lähed siis Cicy-sse Bella tahmise pärast?“ kuulsin lõbustatud tooni enda kõrvalt.
„Eips. Küll ma mõtlen midgai välja, miks ma ei peaks linna minema. Kas või panen midagi selles majas põlema.“ laususin naeratuse saatel kui meenutasin esimest päeva selles majas.
Astusime esimesse poodi, mis Cicy-s meile ette jäi ja selleks osutus New York City riiete pood.
Kuidagi oli Isabella mind linna meelitanud kuid turvalisuse mõttes olin ma siiski Troy ja Desini kaasa kutsunud. Mõlemad algul naersid muidugi mu üle, kuid kui ma rääkisin neile loo, mida ma selle linna kohta olin kuulnud vakatasid mõlemad.
„Kuidas see kleit mulle sobib?“ keerutas Isabella mu ette juba viis minutit peale seda kui olime poodi siisenendud.
Kuna ma ei tahtnud tegelikuses midagi osta olingi ma koos kahe poisiga Bella riiete valikute kommenteerija. Tegelikuses põhilisi komplimente tegi siiski Troy enda tüdrukule, kuid tihti pöördus piiga ka Destini ja minu poole, et ausat vastust saada.
„Proovi sa seda!“ surus tüdruk mulle peale enda riiete proovimist kätte liibuva avara kaeluse ja palja seljaga erkkollase särgi -mis meenutas pigem tuunikat- ning mustad lühikesed püksid.
Vastu meelselt suundusin karderoobi ning vahetasin enda seljas olevad riided Isabella valitud riiete vastu. Vastu melselt astusin kabiinist välja, kuid ei heitnud ühtegi pilku peegile, mis mu vastas oli.
„Wow!“ oli tüdruku esimene rektsioon, kuid siis lõi ta võida rõõmsalt enda käsi kokku.
„Ma teadsin, et see sobib sulle!“ naeratas piiiga veel enne seda, kui mind poiste ette tiris.
Kumbki poiss ei lausunud algul midagi ning lasid silmadega uurivalt üle mu riiete.
Mu püksid olid liiga lühikesed ning tuunika liiga paljastav, mu arust, kui peale seda, kui ma par minutit poistelt vastust ei saanud kergitasin ma küsivalt kulmu.
„Nii hull siis?“
„Eip! See sobib sulle.“ kuulsin vaid vastust.
Pööritasin silmi ning jalutasin tagasi kabiini. Jõudasin vavu riided ära vahetada kui juba tüdruk mulle uued riided kätte toppis.
Ajasin endale selga liiga liibuva sinaka suve kleidi ning jalga kõrged sinised kingad.
Pööritaisn vaid tüdruku riiete valiku peale silmi ning vastusin kabiinist välja, huuli üheks valgeks sirgeks kriipsuks tõmmates,
See kord ei liikunid ma kaugemale kui kapiini ukse ette ning silmitseisn tüdrukut.
„Noh?“ kergitasin kulmu ootamata tüdruku kommentaari.
Tüdruk vaid muigas ning noogutas rahul olevalt.
Koheselt suunusin tagasi kabiini nign vahetasin riided ära ja tulin koos kahe komplekti riietega välja.
Kui ma asju tahtsin ära hakata panema kellas piiga seda mul teha ning ostis need asjad ise välja, kuigi ma ei soovinud seda.
Terve üle jäänud õhtu me seisime vaid kabiinide juures ja kommenteerisime Bella riietust. Tüdruk tõmbas ka mind karberoobi proovima enda valiku järgi riideid.
