Sammud, mis mulle järgnes olid vaevu kuuldavad, kuid okste praksumine reetis mulle järgneva isiku ära. Mida kiiremini ma end iigutasin seda kiiremini ka oksad mu taga hakkasid praksuma.
Samas oktel kõndiv isik jõudsid mulle ühe lähemale, sest varsti kõlasid sammud pea koheselt mu selja taga.
Samas oktel kõndiv isik jõudsid mulle ühe lähemale, sest varsti kõlasid sammud pea koheselt mu selja taga.
Samas see olu kord meenutas peaaegult juba läbitud etappi. Päeva, mil meid -tähendab Troy klanni- rünnati.
Kui need mustad kogud tulid mind ja teisi tapma ning mul tundus, et ma nägin kaugemal mineid kujusid, mis meenutasid looma omasid kuid see viimane -suurte loomade nägemine- oli vaid mu unise oleku tõttu.
„Luna,“ kõlas võpatama panev hääl mu selja tagant.
Ma tegelikuses ei osanud ette aimata, et Troy mulle mets järgneb. Kuigi ma ei mõelnud sellele tahtsin ma alati uskuda, et Jake tuli mulle metsa järgi, et ma 'ära ei eksiks'.
„Kas sa mõtlesid seda õeldud tõsiselt?“ küsis poiss ilma mingisuguse sissejuhatuseta.
Ma teadsin liiga hästi millele poiss vihjas kuid ei pööranud end endiselt talle otsa vaatama. Ma teadsin juba mis ilme poisil on kui ta räägib täie tõsidusega.
Kulmud kortsus ning huuled üheks kriipsuks tõmmatud.
Ma ei pruukinud Troyd kuigi hästi tunda, kuigi ta hääle toonid olid hakanud juba reetma ta ilmet, kui ta räägib.
„Ma poleks ju õelnud, kui ma poleks mõelnud.“ laususin silmi pööritades ning üridades naeratus tagasi hoida.
See, mis ma poisile olin õelnud oli pannud ta paanikas ringi vaatama ning Mialt abi otsima, kuid ta tegi seda valel hetkel. Mia oli nimelt Bellaga läinud Cicysse jälle enda shoping tuurile ja jättis Troy koos teistega meie 'koju'.
See -,et Mia üksi läheb- oli algselt olnud probeelm poisile, kuid siiski oli ta nõus jääma ja siis olin ma juba tema silma piiril.
Mu naeratus venis veel suuremaks kui mõtlesin sellele mida ma poisile olin õelnud, kui too mu käsi varrest haaras ning mu lõuga kergitas.
''Ma ei ole sinu järgmine ohver, Troy. Ma tean, mida sa põhjustasid Lilyle, kuid seda sa minule ei põhjusta!'' need laused olin ma õelnud poisile otse näkku ise samal jala ta kätt eemale tõugates.
Ma teadsin, et see oli vaid hetke tuju, sest ma olin siiski kõigest tunnike tagasi Destiniga rääkinud ta õe surmast ning sellest mida Troy talle tegi. Tegelikuses ma seda ei mõlnud mida ütlesin.
Ma tahtsin vaid enda pettumust -kui see oli ikka pettumus, siis oli see Troyle mõeldud- välja valada kellegi peale ja õnneks või kahjuks osutus see, kelle tõttu ma arvatavasti pettunud olin seda taluma.
„Sa ei oleks nii õel.“ oli kuulda vaid poisi suust lühikest kuid palju ütlevat lauset.
Ta ei teadnud mind piisavalt hästi. Ta ei teadnud, et minuga tülitsedes või erimeelsuste mitte lahendamisel võib ta ilma jääda enda kallistmast.
Tüdruku vastu ei olnud mul midagi -eriti-, ma vaid ei suutnud uskuda, et ta laseb sel kõigel juhtuda, mis toimub. Laseb juhtuda sellel, et Troy võrgutab kellegi ning see järel teeb tüdruk endale enesetapu kuna ta ei suuda ilma Troy 'armastuseta' elada.
„Aga... Kust tead? Sa ei tunnegi mind nii hästi.“ laususin sisistades ning end veidike pöörates, et saaksin poisile otsa vaadata.
Endiselt kaardusid mu suunurgad üles poole, kuid siiski ma teadsin, et mu silmades on pettumus.
Pettumus, kuna Troy ei õelnud, et mu väide -õeldu- oli vale. Ta ei hakanud vastu, kui ma teda sõimasin petiseks, mõrvariks -mitte, et ta tapaks kedagi enda kätega vaid ta saadab minu vanuseid tüdrukuid surma, seda vaid enda 'lõbu pärast'- ja siis veel paljude teiste sõnadega, mis mulle pähe tulid.
„Ma tean, et sa ei ole nii südametu,“ lausus poiss mulle sammu lähemale astudes.
„Nii südametu? Kui südametu? Nii südametu nagu sa olid kui hakkasid messima tüdrukutega, kelle sa hiljem 'maha jätsid' ning surma saatasid?“ küsisin vaid küsimusi ning taganesin rohkem kui kolm sammu poisist.
„Ma võin olla veel südametum! Tea seda!“ laususin peale mõne hetkelist pausi.
Ma teadsin, et olin tabanud punkti, millest Troy tahtis eemale hoida.
Ma ei oska mõtteid lugeda, kuid poisi ilme muutus eemale olevaks kuid siiski ta silmitses mind mõnd aega vihaselt ja siis lootusetult.
Ma olin juba ammu ju selgeks teinud, et mu mõtteid ei saa muuta mitte kui keegi.
„Ütle Luna, kust sa tead... sellest?“ esitas poiss kadkendlikult küsimuse.
Naeratus mu suult kustus.
Ma lubasin Destinile, et ei maini teda selles vestluses ning ma olen pea alti enda lubadusi pidanud ja ma ei kavatsenud ka seda lubaduste täitmist nüüd katkestada.
„Lily oli minuga sama vana, võib olla mõni kuu vanem või noorem,“ laususin alguseks ning mõtlesin järgnevad sõnad hästi läbi.
Ma olin õnneks kogunud Destinilt ta õe kohta nii mõndagi, et saan minna enda valega edasi. Valega, mis võib tulla nii pea kui ma midagi valesti ütlen.
„Ta rääkis mulle ühest Troys, kellesse ta oli kõrvuni armunud...“ ma katkestasin ennast, et jätta muljet, et ma ei tea mida enam kosta.
„Ta tegi enesetapu. Sa ei ilmunud matustele kuigi ma seda soovisin, et oleksin saanud sind täis sõimata..“ vaatasin kaugustesse sama aegselt kui Troyga rääkisin.
„Sa ei saa kindel olla, et see ma olin.“
Poisi kindlus pani mind üllatuma, kui ta selle lause ütles.
„Ei saa... Tõesti?“ küsisin kulmu kergitades.
Ma olin väsinud juba sellest vestlusest tegelikuses kuna ma teadasin, et Troy valetab, sest Destin rääkis mulle täpselt kõik ära. Näitas veel pilte ja puha.
Destinil oli tõendeid, mida Troyl ei olnud.
„Üks ja üks on raske kokku panna.“ pööritasin silmi ning hakkasin poisist mööduma.
Kuid hetkel, mil ma poisi kõrvale astusin haaras ta mu käsivarrest ning hoidis sellest tugevasti kinni. Liiga tugevasti kuid ma ei teinud piuksugi vaid heitsin pilgu Troyle.
„Ma ei tahtnu teda surmani viia. Ma ei teadnud, et tal minu vastu nii suured tunded olid ja ma ei tahtnud matustele tulla, et neid ära rikkuda.“
Peale õeldut lasi poiss mu käsivarrest lahti ning heitis pilgu korraks minu poole.
Ta silmad läikisid kui ta seda ütles kuid siiski ma ei saanud teda lohutada kuigi oleksin tahtnud õelda, et ma ei mõelnud seda tõsiselt ning, et unustame selle vestluse.
Kui väga ma ka ei oleks tahtnud seda teha ja õelda ei saanud ma seda teha.
Troy võis seda tõesti kahetseda kuid tehtut ei saa tagasi võtta ega heastada, kui oled võtnud ühelt ära ta ainsa pere, tema õe ja seda vaid enda lõbustamise pärast.
Poiss liikus metsa poole ning ma vajustin põlvili okstele, samblale ja murule.
Pisarad olid mul kurgus, samas ma tundsin ka valu, kõrvetavat valu selle pärast mida ma olin Troyle õelnud.
Üksikud pisarad hakkasid üle mu põskede võidu jooksma.
„Tule Luna,“ kuulin endale liiga tuttavat häält.
Ajasin end püsti, pühkisin pisarad põskedelt ja jooksin Jake juurde.
Kuigi ta mu vend ei ole ma hoolisin temast siiski nagu vennast. See oli juba minu iga päevane mõte, kui Jake minu eest hoolitses ja seda sain ma mõelda mitmeid-mitmeid kordi.
„Rahu, rahu!“ korrutas poiss muudkui kui ma ta mind embas.
„Kõik on korras!“ ütlesin õrnalt veel vappudes.
Ma teadsin, et vennale ei saanud ma selle asjaga valetada kuid siiski oli see mingil määral ka tõde, sest tegelikuses ma nutsin pooleldi vihast ja pooleldi kurbusest. Pool mind oli kadunud ja seda vaid see tõttu, et andsin juba südame kellegile nagu seda oli Troy.
Jake raputas vaid pead kuid ei õelnud midagi, sest poiss oli juba minust välja juurinud põhjuse, miks ma Troyd vaatasin kui ta midagi rääkis, miks alati pidi tulema Troy just minuga kaasa -kui saab õelda seda, et pidevalt on ka Mia minuga kaasas olnud-.
Tegelikuses alles nüüd, kus ma olin saanud aru põhjusest, miks Troy oli pidevalt kaasas olnud pani see mind kõssitama.
Ma arvasin, et ta on alati minu pärast kaasa tulnud, kuid Mia on minuga kaasas olnud ja Miaga Troy.
Silmi avades ei leidnud ma end enam metsast, kus ma mäletasin, et viimati olin.
Raputasin segadusest pead ning ajasin end voodil istukile.
Istukil olles lasin silmadega üle ruumi ning enda üllatuseks avasin end enda toast, voodist. Ma ei mäletanud millal ma voodisse jõudsin, kuid seda pidi tegema keegi teine, sest see samm on mul ära ununud või on lihtsalt mälu auk.
„Oh... Luna, sa juba ärkvel!“ kuulsin Troy häält kui ta uke avasse äkitselt ilmus.
Kergitasin kulmu ning silmitsesin poissi uurivalt. Ta oli pea kohetselt ju ukse avas kui ma ärkasin. Tegelikuses ma ei imestanud selle üle eriti vaid selle üle, et just Troy mu ukse avasse ilmus.
Ta oleks pidanud mu üle solvunud olema või siis mind kas või mõnitama kuid ta ilmus mu ukse avasse nii nagu poleks mitte midagin juhtunud.
„Juba?“ pääses -peale paari minutilist mõtisklemist ja poisi jõllitamist- üle mu huulte.
Troy suu nurgad tuksatasid üles poole ning kaval säde hakkas hetk hiljem ka poisi silmis põlema. Enam mul pääsu, mis iganes ka poiss ei plaaninud ei olnud see kindlasti kingitus.'
„Jah. Teised pole veel tagasigi jõudnud.“
Muie, mis poisi näole ilmus seda õeldes ei tõotanud head.
Pööritaisn vaid silmi ning lasin end voodile selili ja silmitsesin valget lage ning selle keskel ilutsevat laelampi, mis pidanuks valgustama terve toe, kuigi tegelikuses jättis vaid õrna valguse kuma tuppa, kuid mulle see sobis.
Kergitasin koheselt kulmu kui Troy õeldu mulle kohale jõudis.
Teised pole seega kohal ning me oleme majas kahekesi. Ainus asi, mida ma vältima pidin oligi Troyga üksi jäämine ja see pärast oligi Jake minu ja Troy vestluse juures, kui ma mõni tund, ennem magama jäämist poisiga vestlesin.
„Kus teised siis on?“ kergitasin taas kord kulmu.
Samal ajal kui küsimust esitasin üritasin vaadata võimalikult palju poisist mööda kuigi see tundus raske sain ma sellega peaaegult hakkama, sest tahest tahtmatta libises mu pilk siiski poisile ning sellele kuidas ta ukse vastu end seljaga toetas.
„Nad läksid...“ kuid poiss vakatas hetkega just nagu mõtleks mida oleks soovitav mulle õelda ja mida mitte.
Ma ei pruukinud teada, et nad minu eest midgai varjavad kuid seda oli tunda juba nende käitumisets ja kõigest sellest, et see koht ei olnud 'päris' saladustest prii.
„... asju ajama,“ kuulsin peale paari minutilist pausi poisi lause lõppu alles.
Noogutasin aru saadavalt ning ajasin end voodist püsti. Kuidagi olin ma end märkamatult algul seljalt istukile ajanud või ma magasin lihtsalt selle koha maha, kus ma selle pisikese liigutuse korda saatsin.
Naeratasin nõrgalt poisile kui ukse juurde sammusin ning ust liigutama hakkasin.
Algselt asjata kuid siiski liigutas Troy end nii palju, et väljus mu tõest õrna muige saatel. Pööritasin taas kord silmi kuid siiski liikusin riide kapi juurde.
Võtsin välja tavalised riided, mille ma endale muretsenud olin kuid siiski riided mida Mia mulle Cicys ostnud oli olid endiselt kendasti kokku lapitud ja kapi tagumises nurgas, kus need nii väga silma ei torganud.
„Appi!“
Lõin käega otsa ette õrnalt kui mulle meenus, et igas toas ei ole ju vannituba ja wc-d.
Huuli torutades suundusin vannituppa ning lukustasin solgitorustselle koheselt kui sisse olin jõudnud astuda.
Mustad riided viskasin mustade riiete korvi.
Järgnevad pool tundi ma lasin kuumal veejoal end soojendada ning kõik enda mõtted veega alla joosta. Kuid seegi oli vaid mõte, mis veega mul alla ei tahtnud joosta.
Kui need mustad kogud tulid mind ja teisi tapma ning mul tundus, et ma nägin kaugemal mineid kujusid, mis meenutasid looma omasid kuid see viimane -suurte loomade nägemine- oli vaid mu unise oleku tõttu.
„Luna,“ kõlas võpatama panev hääl mu selja tagant.
Ma tegelikuses ei osanud ette aimata, et Troy mulle mets järgneb. Kuigi ma ei mõelnud sellele tahtsin ma alati uskuda, et Jake tuli mulle metsa järgi, et ma 'ära ei eksiks'.
„Kas sa mõtlesid seda õeldud tõsiselt?“ küsis poiss ilma mingisuguse sissejuhatuseta.
Ma teadsin liiga hästi millele poiss vihjas kuid ei pööranud end endiselt talle otsa vaatama. Ma teadsin juba mis ilme poisil on kui ta räägib täie tõsidusega.
Kulmud kortsus ning huuled üheks kriipsuks tõmmatud.
Ma ei pruukinud Troyd kuigi hästi tunda, kuigi ta hääle toonid olid hakanud juba reetma ta ilmet, kui ta räägib.
„Ma poleks ju õelnud, kui ma poleks mõelnud.“ laususin silmi pööritades ning üridades naeratus tagasi hoida.
See, mis ma poisile olin õelnud oli pannud ta paanikas ringi vaatama ning Mialt abi otsima, kuid ta tegi seda valel hetkel. Mia oli nimelt Bellaga läinud Cicysse jälle enda shoping tuurile ja jättis Troy koos teistega meie 'koju'.
See -,et Mia üksi läheb- oli algselt olnud probeelm poisile, kuid siiski oli ta nõus jääma ja siis olin ma juba tema silma piiril.
Mu naeratus venis veel suuremaks kui mõtlesin sellele mida ma poisile olin õelnud, kui too mu käsi varrest haaras ning mu lõuga kergitas.
''Ma ei ole sinu järgmine ohver, Troy. Ma tean, mida sa põhjustasid Lilyle, kuid seda sa minule ei põhjusta!'' need laused olin ma õelnud poisile otse näkku ise samal jala ta kätt eemale tõugates.
Ma teadsin, et see oli vaid hetke tuju, sest ma olin siiski kõigest tunnike tagasi Destiniga rääkinud ta õe surmast ning sellest mida Troy talle tegi. Tegelikuses ma seda ei mõlnud mida ütlesin.
Ma tahtsin vaid enda pettumust -kui see oli ikka pettumus, siis oli see Troyle mõeldud- välja valada kellegi peale ja õnneks või kahjuks osutus see, kelle tõttu ma arvatavasti pettunud olin seda taluma.
„Sa ei oleks nii õel.“ oli kuulda vaid poisi suust lühikest kuid palju ütlevat lauset.
Ta ei teadnud mind piisavalt hästi. Ta ei teadnud, et minuga tülitsedes või erimeelsuste mitte lahendamisel võib ta ilma jääda enda kallistmast.
Tüdruku vastu ei olnud mul midagi -eriti-, ma vaid ei suutnud uskuda, et ta laseb sel kõigel juhtuda, mis toimub. Laseb juhtuda sellel, et Troy võrgutab kellegi ning see järel teeb tüdruk endale enesetapu kuna ta ei suuda ilma Troy 'armastuseta' elada.
„Aga... Kust tead? Sa ei tunnegi mind nii hästi.“ laususin sisistades ning end veidike pöörates, et saaksin poisile otsa vaadata.
Endiselt kaardusid mu suunurgad üles poole, kuid siiski ma teadsin, et mu silmades on pettumus.
Pettumus, kuna Troy ei õelnud, et mu väide -õeldu- oli vale. Ta ei hakanud vastu, kui ma teda sõimasin petiseks, mõrvariks -mitte, et ta tapaks kedagi enda kätega vaid ta saadab minu vanuseid tüdrukuid surma, seda vaid enda 'lõbu pärast'- ja siis veel paljude teiste sõnadega, mis mulle pähe tulid.
„Ma tean, et sa ei ole nii südametu,“ lausus poiss mulle sammu lähemale astudes.
„Nii südametu? Kui südametu? Nii südametu nagu sa olid kui hakkasid messima tüdrukutega, kelle sa hiljem 'maha jätsid' ning surma saatasid?“ küsisin vaid küsimusi ning taganesin rohkem kui kolm sammu poisist.
„Ma võin olla veel südametum! Tea seda!“ laususin peale mõne hetkelist pausi.
Ma teadsin, et olin tabanud punkti, millest Troy tahtis eemale hoida.
Ma ei oska mõtteid lugeda, kuid poisi ilme muutus eemale olevaks kuid siiski ta silmitses mind mõnd aega vihaselt ja siis lootusetult.
Ma olin juba ammu ju selgeks teinud, et mu mõtteid ei saa muuta mitte kui keegi.
„Ütle Luna, kust sa tead... sellest?“ esitas poiss kadkendlikult küsimuse.
Naeratus mu suult kustus.
Ma lubasin Destinile, et ei maini teda selles vestluses ning ma olen pea alti enda lubadusi pidanud ja ma ei kavatsenud ka seda lubaduste täitmist nüüd katkestada.
„Lily oli minuga sama vana, võib olla mõni kuu vanem või noorem,“ laususin alguseks ning mõtlesin järgnevad sõnad hästi läbi.
Ma olin õnneks kogunud Destinilt ta õe kohta nii mõndagi, et saan minna enda valega edasi. Valega, mis võib tulla nii pea kui ma midagi valesti ütlen.
„Ta rääkis mulle ühest Troys, kellesse ta oli kõrvuni armunud...“ ma katkestasin ennast, et jätta muljet, et ma ei tea mida enam kosta.
„Ta tegi enesetapu. Sa ei ilmunud matustele kuigi ma seda soovisin, et oleksin saanud sind täis sõimata..“ vaatasin kaugustesse sama aegselt kui Troyga rääkisin.
„Sa ei saa kindel olla, et see ma olin.“
Poisi kindlus pani mind üllatuma, kui ta selle lause ütles.
„Ei saa... Tõesti?“ küsisin kulmu kergitades.
Ma olin väsinud juba sellest vestlusest tegelikuses kuna ma teadasin, et Troy valetab, sest Destin rääkis mulle täpselt kõik ära. Näitas veel pilte ja puha.
Destinil oli tõendeid, mida Troyl ei olnud.
„Üks ja üks on raske kokku panna.“ pööritasin silmi ning hakkasin poisist mööduma.
Kuid hetkel, mil ma poisi kõrvale astusin haaras ta mu käsivarrest ning hoidis sellest tugevasti kinni. Liiga tugevasti kuid ma ei teinud piuksugi vaid heitsin pilgu Troyle.
„Ma ei tahtnu teda surmani viia. Ma ei teadnud, et tal minu vastu nii suured tunded olid ja ma ei tahtnud matustele tulla, et neid ära rikkuda.“
Peale õeldut lasi poiss mu käsivarrest lahti ning heitis pilgu korraks minu poole.
Ta silmad läikisid kui ta seda ütles kuid siiski ma ei saanud teda lohutada kuigi oleksin tahtnud õelda, et ma ei mõelnud seda tõsiselt ning, et unustame selle vestluse.
Kui väga ma ka ei oleks tahtnud seda teha ja õelda ei saanud ma seda teha.
Troy võis seda tõesti kahetseda kuid tehtut ei saa tagasi võtta ega heastada, kui oled võtnud ühelt ära ta ainsa pere, tema õe ja seda vaid enda lõbustamise pärast.
Poiss liikus metsa poole ning ma vajustin põlvili okstele, samblale ja murule.
Pisarad olid mul kurgus, samas ma tundsin ka valu, kõrvetavat valu selle pärast mida ma olin Troyle õelnud.
Üksikud pisarad hakkasid üle mu põskede võidu jooksma.
„Tule Luna,“ kuulin endale liiga tuttavat häält.
Ajasin end püsti, pühkisin pisarad põskedelt ja jooksin Jake juurde.
Kuigi ta mu vend ei ole ma hoolisin temast siiski nagu vennast. See oli juba minu iga päevane mõte, kui Jake minu eest hoolitses ja seda sain ma mõelda mitmeid-mitmeid kordi.
„Rahu, rahu!“ korrutas poiss muudkui kui ma ta mind embas.
„Kõik on korras!“ ütlesin õrnalt veel vappudes.
Ma teadsin, et vennale ei saanud ma selle asjaga valetada kuid siiski oli see mingil määral ka tõde, sest tegelikuses ma nutsin pooleldi vihast ja pooleldi kurbusest. Pool mind oli kadunud ja seda vaid see tõttu, et andsin juba südame kellegile nagu seda oli Troy.
Jake raputas vaid pead kuid ei õelnud midagi, sest poiss oli juba minust välja juurinud põhjuse, miks ma Troyd vaatasin kui ta midagi rääkis, miks alati pidi tulema Troy just minuga kaasa -kui saab õelda seda, et pidevalt on ka Mia minuga kaasas olnud-.
Tegelikuses alles nüüd, kus ma olin saanud aru põhjusest, miks Troy oli pidevalt kaasas olnud pani see mind kõssitama.
Ma arvasin, et ta on alati minu pärast kaasa tulnud, kuid Mia on minuga kaasas olnud ja Miaga Troy.
Silmi avades ei leidnud ma end enam metsast, kus ma mäletasin, et viimati olin.
Raputasin segadusest pead ning ajasin end voodil istukile.
Istukil olles lasin silmadega üle ruumi ning enda üllatuseks avasin end enda toast, voodist. Ma ei mäletanud millal ma voodisse jõudsin, kuid seda pidi tegema keegi teine, sest see samm on mul ära ununud või on lihtsalt mälu auk.
„Oh... Luna, sa juba ärkvel!“ kuulsin Troy häält kui ta uke avasse äkitselt ilmus.
Kergitasin kulmu ning silmitsesin poissi uurivalt. Ta oli pea kohetselt ju ukse avas kui ma ärkasin. Tegelikuses ma ei imestanud selle üle eriti vaid selle üle, et just Troy mu ukse avasse ilmus.
Ta oleks pidanud mu üle solvunud olema või siis mind kas või mõnitama kuid ta ilmus mu ukse avasse nii nagu poleks mitte midagin juhtunud.
„Juba?“ pääses -peale paari minutilist mõtisklemist ja poisi jõllitamist- üle mu huulte.
Troy suu nurgad tuksatasid üles poole ning kaval säde hakkas hetk hiljem ka poisi silmis põlema. Enam mul pääsu, mis iganes ka poiss ei plaaninud ei olnud see kindlasti kingitus.'
„Jah. Teised pole veel tagasigi jõudnud.“
Muie, mis poisi näole ilmus seda õeldes ei tõotanud head.
Pööritaisn vaid silmi ning lasin end voodile selili ja silmitsesin valget lage ning selle keskel ilutsevat laelampi, mis pidanuks valgustama terve toe, kuigi tegelikuses jättis vaid õrna valguse kuma tuppa, kuid mulle see sobis.
Kergitasin koheselt kulmu kui Troy õeldu mulle kohale jõudis.
Teised pole seega kohal ning me oleme majas kahekesi. Ainus asi, mida ma vältima pidin oligi Troyga üksi jäämine ja see pärast oligi Jake minu ja Troy vestluse juures, kui ma mõni tund, ennem magama jäämist poisiga vestlesin.
„Kus teised siis on?“ kergitasin taas kord kulmu.
Samal ajal kui küsimust esitasin üritasin vaadata võimalikult palju poisist mööda kuigi see tundus raske sain ma sellega peaaegult hakkama, sest tahest tahtmatta libises mu pilk siiski poisile ning sellele kuidas ta ukse vastu end seljaga toetas.
„Nad läksid...“ kuid poiss vakatas hetkega just nagu mõtleks mida oleks soovitav mulle õelda ja mida mitte.
Ma ei pruukinud teada, et nad minu eest midgai varjavad kuid seda oli tunda juba nende käitumisets ja kõigest sellest, et see koht ei olnud 'päris' saladustest prii.
„... asju ajama,“ kuulsin peale paari minutilist pausi poisi lause lõppu alles.
Noogutasin aru saadavalt ning ajasin end voodist püsti. Kuidagi olin ma end märkamatult algul seljalt istukile ajanud või ma magasin lihtsalt selle koha maha, kus ma selle pisikese liigutuse korda saatsin.
Naeratasin nõrgalt poisile kui ukse juurde sammusin ning ust liigutama hakkasin.
Algselt asjata kuid siiski liigutas Troy end nii palju, et väljus mu tõest õrna muige saatel. Pööritasin taas kord silmi kuid siiski liikusin riide kapi juurde.
Võtsin välja tavalised riided, mille ma endale muretsenud olin kuid siiski riided mida Mia mulle Cicys ostnud oli olid endiselt kendasti kokku lapitud ja kapi tagumises nurgas, kus need nii väga silma ei torganud.
„Appi!“
Lõin käega otsa ette õrnalt kui mulle meenus, et igas toas ei ole ju vannituba ja wc-d.
Huuli torutades suundusin vannituppa ning lukustasin solgitorustselle koheselt kui sisse olin jõudnud astuda.
Mustad riided viskasin mustade riiete korvi.
Järgnevad pool tundi ma lasin kuumal veejoal end soojendada ning kõik enda mõtted veega alla joosta. Kuid seegi oli vaid mõte, mis veega mul alla ei tahtnud joosta.
