"Mida sa ütlesid?" kergitas Jake kulmu.
Ma teadsin koheselt, et see muudab mu venna tuju, kuid siiski ma pidin saama kõigele järele mõelda ja ainus võimalus oligi paluda end koju viia.
Kuna sõnal "kodu" on minu mõistes kaks tähendus pidin ma ka poisile seletama kuhu koju ma tahan nign selleks osutus mu, minu ja mu venna maja kuhu me kolisime ja kus me vaid ühe öö veetsime. Mõned asjad olid veel lahti pakkamata -või vähemalt nii ma mäletasin meie kodu, kuhu ma olin sunni viisiliselt elama läinud.
Tegelikuses ju mõlemad majad olid sunni viisiliselt mu koduks saanud kuid siiski linna omma tundus kutsuvam, sest seal ei oleks olnud metsa ümber ega ka Troyd, kes endiselt üritab mulle ustavad sõpra mängida.
"Ma pean kõigele rahulikult ja üksinda olles järele mõtlema, Jake," laususin üritades enda närvilisust tagasi hoida.
Poisi ilme muutus esimest korda mitme nädala jooksul kurvaks ning silmad hakkasid läikima, mis tähenas, et ta võib pisaraid valada. Ma ei teanud, kas ta on mu õige vend Jake või siis see Carmo, kes on Jakeks kehastunud.
Pilgutasin silmi, et poisile nõrgalt naeratada ja silmadesse tikkuvaid pisaraid eemale hoida, kuid asjata. Ma ei talunud seda kui pidin nägema Jakei -üks kõik kas vale Jake või mitte- kurvana, sest see lõi ka mulle sama kurva meeleolu või isegi kurvema.
"Palun, Jakey!" laususin paluval toonil poisile ning meelega kasutasin hüüdnime, mida ma olen kasutanud vaid siis, kui tõesti midagi soovinud olen.
Ajasin end voodis istukile, et saaksin poisile korralikutl silma vaadata, kuigi ma olin enam kui kindel, et vestlus sel teemal hakkab Jake poolt lõppema kuigi see polnud jõudnud õieti alatagi ja seda vaid ühel kergel põhjusel.
Ta kartis mind sama palju kaotada, kui mina teda.
Poiss raputas eitavalt pead ning närvis näriliselt huulde. Ma ei pruukinud teada ta mõtteid otseselt kuid siiski ta närvilisus viitas otsustamatusele.
"Palun, palun, palun..."
Mu hääl oli muutunud liiga anuvaks kuigi ma vaatasin endiselt poisile sügavalt silma. Ma võisin vanduda, et nägin seal kurbust, kartust ning hirmu. Seal ei olnud seda lustakat tulukest mida ma harjunud olin nägema -õige- Jake silmis.
Poiss seisis tikk siregelt ning vaatas minust mööda, valget seina, mis mu taga oli ning millel asetses ka ainus välja pääs -kui avatud aken välja jätta- ruumist. '
Poiss raputas taas kord pead, kuid see kord oli see kõhklev raputus. Jakei silmadesse oli kirjutatud lisaks hirmule, valule ning kurbusele veel kõhklus.
Kõhklus millegi pärast, millest ma aru ei saanud kuid siiski ma pidin leppima enda suure venna otsusega, mis iganes see ka poleks olnud ning mille iganes asja pärast ta poleks haknud kõhklema -kuid kindlasti ei olnud asi minu linna koju lubamises-
Uks avanes vaikselt ning ukse avast pistis enda pea sisse Destin. Ta näol oli kummaline ilme, just nagu oleks ta meie vestlust salaja pealt kuulanud kuna seal oli hirm.
"Hei Luna. Jake."
Poisi tervitus oli küll lühike kuid see oli hetkeks vaid ainuke vestlus mis ruumis toimus ning meie õhkkõnda liigutas.
Jake oli endiselt kivikuju või vähemalt seni kuni Destin ta kõrvale jõudis ning poisile uuriva pilgu saatis. Nägin vaid seda kuidas poisi huuled Jake kõrva juures liikusid ning see järel poiss naeratuse saatel minu poole põõrdus.
"Saad täna koju, linnuke?" naeratas poiss hoolivalt kui mu kõrval istet võttis.
"Jah. Ma olen tüdinenud siin passimisest, hetkel ma vist teeksin kooli kehalise tunnis ka isegi kaasa," rääkis nõrgalt naeratades poisile.
"Usun, usun..." oli kõik mis poiss kostis vaid ning see järel raskelt sisse-välja hingas.
Taas võttis maad vaikus, mis meid üha enam enda sisse tõmbas ja tõmbas, just nagu poleks vaikusest enam kunagi välja pääsu paista.
"Sa ei lähe sinna, Luna." lausus Jake kindlalt ning vidutas silmi minu poole, just nagu oleks ta andnud märku enda tõsidusest veel rohkem edasi.
"Sa ei saa, mind ka metsas sunni viisiliselt hoida," nähvasin poisile vihasetl vatsu ning tõukasin end voodilt püsti.
"Saab!"
Destini hääl pani mind võpatama kui ta liiga kindlal toonil lausus vaid ühe sõna, mida ma tegelikuses ootasin Jake suust, kuid tundus, et mu vend ei kavatsenud rohkem midagi õelda, sest ta surus huuled üheks valgeks kriipsuks kokku.
Raputasin vaid vihaselt pead ning surusin ka ise huuled üheks sireks kriipsuks kokku ja ristasin hambad, et midagi -mida ma pärast haketseks- üle mu huulte ei lipsaks. Põrnitsesin venda ja Destinit vaheldumisi.
Nad ei saanud keelata mulle vabadust, mille üle mul riigis, vaba iskikuna õigus oli. Nad ei saanud seda teha seaduse silmis kuid ebaseaduslikult oli see ju täiesti võimalik.
"Ei saa!" oli vaid pisike 'ähvardav' lause mida ma ei suutnud hammaste taga hoida.
Mõlemad poisid kergitasid kulmu kui minu poole vaatasid.
"Ei saa?"
Küsimus, mis nad esitasid olid mu enda sõnad vaid küsivas toonis. Nii tavaline. Ma kujutasin ette, et nad hakkavad midagi rohkemat välja mõtlema ning muigasin vaid nende reaktsiooni üle nõrgalt kuigi hoidusin silmade pööritamisest.
"Siduge mind enne kinni, kui ma hakkan sinna metsa tulema! Te mõlemad või vähemalt sina Jake tead, mis võib juhtuda kui mind kinni seotakse!" sisistasin kiiruga ning meenutasin enda liiga valusat kohta vaid selle jaoks, et saada kuidagi metsast 'pärit' inimestest eemale.
Üllatatuse asemel -mida ma Jakelt ootasin- kerkis poisi näole ehmatus.Ta ükskõikselt vihane mask oli langenud vaid see tõttu, et ma mainisin korda kui meie eelmisest koolist üks minu 'mängult' röövis. Peale seda olin ma liigse verekaotuse tõttu haiglas paar kuud ja seda vaid enda lõikumise pärast.
Armid ilutsesd endiselt mu randmetel, kuid need oli pea nii märkamatud, et hea nägemise ja tahtmise juures oleksid need jäänud vaid heledaks laiguks mu niigi heledal nahal.
"Sa ei teeks seda!" lausus Jake kindlalt ning silmitses mind paluvalt.
"Teeksin, kui sa mind nii kaugele viiksid," oli kõik mis mu suust veel kostus enne seda, kui am taas huuled üheks kriipsuks tõmbasin.
Poiss vaid ohkas alistunult ning vaatas siis Destini poole, kes oleks just nagu Jake mõtetest aru saanud, mida too plaanis ning keelas seda nüüd Jakel teha.
"Aga ma ei viiks sind nii kaugele ja sa tead seda Luna kuid sa ei taha seda endale tunnistada," kuulsin Jake suust alistunud tooni.
"Sa lubad tal linna minna?" kerge paanika Destini suust ei jäänud märkamata kuid Jake näitas vaid seda, et ta vait oleks.
Noogutus, mis sellele käitumisele järgnes jäi mulle hetkeks aru saamatuks.
Ta lubab mul minna! karjusid mu mõtted ning koheselt -võin ma saja protsendilise kindlusega väita, et- lõid mu silmad särama. Tänulik naeratus valgus üle mu huulte kui ma poisile kaela vajusin nign teda tänama hakkasin.
"Sa kahetsed seda, Jake. Ta ei tule tagasi... enam..." oli kuulda Destini häält, mis oli pigem mures kui vihane.
Kas ta muretseb minu võin siis Jake pärast? Kas ta kardab, et ma teen enda kallile suurele vennale sellega haiget, et ei saabu tagasi? Kas ma oleksin valmis käituma nõnda, et saada vabandust?
Viimaste vastuste küsimused olid kindlasti eid kuid esimese vastust ma ei teadnud ega kindlasti ei saagi teada, sest ma ei näe ju selle pea 'endasse' tõmbunud poisi mõtteid kuid ega ta neid ka just väga palju välja ütle.
"Ma tulen tagasi!" laususin kidnlalt kuid paistis, et see ei muutunud Destinit minu suhtes usaldavamaks ega ka mõistvamaks.
"Ma luban," lausin nii vaikselt, et ma hakkasin kõhkelma, kas keegi ruumis viibijatest seda üldse peale minu kuulis.
Endiselt olid mu käed ümber Jakei rindkere ja mu pea ta õlal seega pidi mu 'suur venna' seda kuulma.
Endalegi märkamata olin ma hakanud igale poole enda mõtetes tooma sisse venna, vend, suur venna. See oli vaid sel põhjusel, et ma teadsin tõde, mida ma nii kaua olen tahtnud teada -mingil määral olen tahtnud vaod teada-.
"Nii... Mu asjad on nüüd kõik koos," laususin kui olin kohvri koos sporikotiga auto juurde tarinud olin.
Panin asjad maha ning silmitsesin uurivalt venda, otsides märke, mis näitavad seda, et ta on ikka mu õige vend kuid ma ei saanud erinevusest aru. Ma teadsin vaid, et see on õige Jake sest poiss polnud kordagi mu kõrvalt lahkunud.
"Tore!"
Kurb toon poisi hääles ei jäänud mulle märkamata mis peale ma enda käed ta rindkerde ümber keerasin nign teda õrnalt õelikult embasin.
"Kuidas ma aru saan, et sa oled ikka mu õige vend?" küsisin põske poisi vastas hoides küsimuse.
"Carmo ei mängi enam mind. Ma olen nüüd ma ise!" lausus pois ning surus huuled veel viimast korda mu laubale.
Noogutasin vaid ning istusin autosse samal ajal oodates, millal Jake mu asjad pagaasnikkuse tõstab.
"Armastan sind!" olid mu viimased sõnad kui ma gaasi vajutasin ning koha pealt liikusin.
Mul on vaja vaid rahulikult vaja kõigele mõelda ning teha otsus, mis muudab meie kõigi elu. Eel kõige minu ja Jake vahelisi suhteid.
Ma teadsin koheselt, et see muudab mu venna tuju, kuid siiski ma pidin saama kõigele järele mõelda ja ainus võimalus oligi paluda end koju viia.
Kuna sõnal "kodu" on minu mõistes kaks tähendus pidin ma ka poisile seletama kuhu koju ma tahan nign selleks osutus mu, minu ja mu venna maja kuhu me kolisime ja kus me vaid ühe öö veetsime. Mõned asjad olid veel lahti pakkamata -või vähemalt nii ma mäletasin meie kodu, kuhu ma olin sunni viisiliselt elama läinud.
Tegelikuses ju mõlemad majad olid sunni viisiliselt mu koduks saanud kuid siiski linna omma tundus kutsuvam, sest seal ei oleks olnud metsa ümber ega ka Troyd, kes endiselt üritab mulle ustavad sõpra mängida.
"Ma pean kõigele rahulikult ja üksinda olles järele mõtlema, Jake," laususin üritades enda närvilisust tagasi hoida.
Poisi ilme muutus esimest korda mitme nädala jooksul kurvaks ning silmad hakkasid läikima, mis tähenas, et ta võib pisaraid valada. Ma ei teanud, kas ta on mu õige vend Jake või siis see Carmo, kes on Jakeks kehastunud.
Pilgutasin silmi, et poisile nõrgalt naeratada ja silmadesse tikkuvaid pisaraid eemale hoida, kuid asjata. Ma ei talunud seda kui pidin nägema Jakei -üks kõik kas vale Jake või mitte- kurvana, sest see lõi ka mulle sama kurva meeleolu või isegi kurvema.
"Palun, Jakey!" laususin paluval toonil poisile ning meelega kasutasin hüüdnime, mida ma olen kasutanud vaid siis, kui tõesti midagi soovinud olen.
Ajasin end voodis istukile, et saaksin poisile korralikutl silma vaadata, kuigi ma olin enam kui kindel, et vestlus sel teemal hakkab Jake poolt lõppema kuigi see polnud jõudnud õieti alatagi ja seda vaid ühel kergel põhjusel.
Ta kartis mind sama palju kaotada, kui mina teda.
Poiss raputas eitavalt pead ning närvis näriliselt huulde. Ma ei pruukinud teada ta mõtteid otseselt kuid siiski ta närvilisus viitas otsustamatusele.
"Palun, palun, palun..."
Mu hääl oli muutunud liiga anuvaks kuigi ma vaatasin endiselt poisile sügavalt silma. Ma võisin vanduda, et nägin seal kurbust, kartust ning hirmu. Seal ei olnud seda lustakat tulukest mida ma harjunud olin nägema -õige- Jake silmis.
Poiss seisis tikk siregelt ning vaatas minust mööda, valget seina, mis mu taga oli ning millel asetses ka ainus välja pääs -kui avatud aken välja jätta- ruumist. '
Poiss raputas taas kord pead, kuid see kord oli see kõhklev raputus. Jakei silmadesse oli kirjutatud lisaks hirmule, valule ning kurbusele veel kõhklus.
Kõhklus millegi pärast, millest ma aru ei saanud kuid siiski ma pidin leppima enda suure venna otsusega, mis iganes see ka poleks olnud ning mille iganes asja pärast ta poleks haknud kõhklema -kuid kindlasti ei olnud asi minu linna koju lubamises-
Uks avanes vaikselt ning ukse avast pistis enda pea sisse Destin. Ta näol oli kummaline ilme, just nagu oleks ta meie vestlust salaja pealt kuulanud kuna seal oli hirm.
"Hei Luna. Jake."
Poisi tervitus oli küll lühike kuid see oli hetkeks vaid ainuke vestlus mis ruumis toimus ning meie õhkkõnda liigutas.
Jake oli endiselt kivikuju või vähemalt seni kuni Destin ta kõrvale jõudis ning poisile uuriva pilgu saatis. Nägin vaid seda kuidas poisi huuled Jake kõrva juures liikusid ning see järel poiss naeratuse saatel minu poole põõrdus.
"Saad täna koju, linnuke?" naeratas poiss hoolivalt kui mu kõrval istet võttis.
"Jah. Ma olen tüdinenud siin passimisest, hetkel ma vist teeksin kooli kehalise tunnis ka isegi kaasa," rääkis nõrgalt naeratades poisile.
"Usun, usun..." oli kõik mis poiss kostis vaid ning see järel raskelt sisse-välja hingas.
Taas võttis maad vaikus, mis meid üha enam enda sisse tõmbas ja tõmbas, just nagu poleks vaikusest enam kunagi välja pääsu paista.
"Sa ei lähe sinna, Luna." lausus Jake kindlalt ning vidutas silmi minu poole, just nagu oleks ta andnud märku enda tõsidusest veel rohkem edasi.
"Sa ei saa, mind ka metsas sunni viisiliselt hoida," nähvasin poisile vihasetl vatsu ning tõukasin end voodilt püsti.
"Saab!"
Destini hääl pani mind võpatama kui ta liiga kindlal toonil lausus vaid ühe sõna, mida ma tegelikuses ootasin Jake suust, kuid tundus, et mu vend ei kavatsenud rohkem midagi õelda, sest ta surus huuled üheks valgeks kriipsuks kokku.
Raputasin vaid vihaselt pead ning surusin ka ise huuled üheks sireks kriipsuks kokku ja ristasin hambad, et midagi -mida ma pärast haketseks- üle mu huulte ei lipsaks. Põrnitsesin venda ja Destinit vaheldumisi.
Nad ei saanud keelata mulle vabadust, mille üle mul riigis, vaba iskikuna õigus oli. Nad ei saanud seda teha seaduse silmis kuid ebaseaduslikult oli see ju täiesti võimalik.
"Ei saa!" oli vaid pisike 'ähvardav' lause mida ma ei suutnud hammaste taga hoida.
Mõlemad poisid kergitasid kulmu kui minu poole vaatasid.
"Ei saa?"
Küsimus, mis nad esitasid olid mu enda sõnad vaid küsivas toonis. Nii tavaline. Ma kujutasin ette, et nad hakkavad midagi rohkemat välja mõtlema ning muigasin vaid nende reaktsiooni üle nõrgalt kuigi hoidusin silmade pööritamisest.
"Siduge mind enne kinni, kui ma hakkan sinna metsa tulema! Te mõlemad või vähemalt sina Jake tead, mis võib juhtuda kui mind kinni seotakse!" sisistasin kiiruga ning meenutasin enda liiga valusat kohta vaid selle jaoks, et saada kuidagi metsast 'pärit' inimestest eemale.
Üllatatuse asemel -mida ma Jakelt ootasin- kerkis poisi näole ehmatus.Ta ükskõikselt vihane mask oli langenud vaid see tõttu, et ma mainisin korda kui meie eelmisest koolist üks minu 'mängult' röövis. Peale seda olin ma liigse verekaotuse tõttu haiglas paar kuud ja seda vaid enda lõikumise pärast.
Armid ilutsesd endiselt mu randmetel, kuid need oli pea nii märkamatud, et hea nägemise ja tahtmise juures oleksid need jäänud vaid heledaks laiguks mu niigi heledal nahal.
"Sa ei teeks seda!" lausus Jake kindlalt ning silmitses mind paluvalt.
"Teeksin, kui sa mind nii kaugele viiksid," oli kõik mis mu suust veel kostus enne seda, kui am taas huuled üheks kriipsuks tõmbasin.
Poiss vaid ohkas alistunult ning vaatas siis Destini poole, kes oleks just nagu Jake mõtetest aru saanud, mida too plaanis ning keelas seda nüüd Jakel teha.
"Aga ma ei viiks sind nii kaugele ja sa tead seda Luna kuid sa ei taha seda endale tunnistada," kuulsin Jake suust alistunud tooni.
"Sa lubad tal linna minna?" kerge paanika Destini suust ei jäänud märkamata kuid Jake näitas vaid seda, et ta vait oleks.
Noogutus, mis sellele käitumisele järgnes jäi mulle hetkeks aru saamatuks.
Ta lubab mul minna! karjusid mu mõtted ning koheselt -võin ma saja protsendilise kindlusega väita, et- lõid mu silmad särama. Tänulik naeratus valgus üle mu huulte kui ma poisile kaela vajusin nign teda tänama hakkasin.
"Sa kahetsed seda, Jake. Ta ei tule tagasi... enam..." oli kuulda Destini häält, mis oli pigem mures kui vihane.
Kas ta muretseb minu võin siis Jake pärast? Kas ta kardab, et ma teen enda kallile suurele vennale sellega haiget, et ei saabu tagasi? Kas ma oleksin valmis käituma nõnda, et saada vabandust?
Viimaste vastuste küsimused olid kindlasti eid kuid esimese vastust ma ei teadnud ega kindlasti ei saagi teada, sest ma ei näe ju selle pea 'endasse' tõmbunud poisi mõtteid kuid ega ta neid ka just väga palju välja ütle.
"Ma tulen tagasi!" laususin kidnlalt kuid paistis, et see ei muutunud Destinit minu suhtes usaldavamaks ega ka mõistvamaks.
"Ma luban," lausin nii vaikselt, et ma hakkasin kõhkelma, kas keegi ruumis viibijatest seda üldse peale minu kuulis.
Endiselt olid mu käed ümber Jakei rindkere ja mu pea ta õlal seega pidi mu 'suur venna' seda kuulma.
Endalegi märkamata olin ma hakanud igale poole enda mõtetes tooma sisse venna, vend, suur venna. See oli vaid sel põhjusel, et ma teadsin tõde, mida ma nii kaua olen tahtnud teada -mingil määral olen tahtnud vaod teada-.
"Nii... Mu asjad on nüüd kõik koos," laususin kui olin kohvri koos sporikotiga auto juurde tarinud olin.
Panin asjad maha ning silmitsesin uurivalt venda, otsides märke, mis näitavad seda, et ta on ikka mu õige vend kuid ma ei saanud erinevusest aru. Ma teadsin vaid, et see on õige Jake sest poiss polnud kordagi mu kõrvalt lahkunud.
"Tore!"
Kurb toon poisi hääles ei jäänud mulle märkamata mis peale ma enda käed ta rindkerde ümber keerasin nign teda õrnalt õelikult embasin.
"Kuidas ma aru saan, et sa oled ikka mu õige vend?" küsisin põske poisi vastas hoides küsimuse.
"Carmo ei mängi enam mind. Ma olen nüüd ma ise!" lausus pois ning surus huuled veel viimast korda mu laubale.
Noogutasin vaid ning istusin autosse samal ajal oodates, millal Jake mu asjad pagaasnikkuse tõstab.
"Armastan sind!" olid mu viimased sõnad kui ma gaasi vajutasin ning koha pealt liikusin.
Mul on vaja vaid rahulikult vaja kõigele mõelda ning teha otsus, mis muudab meie kõigi elu. Eel kõige minu ja Jake vahelisi suhteid.
