Severus: Proloog

Jõudsime peale paari minutilist sõitu minu, meie uue kooli ette, kus nüüdsest hetkest pean ma käima veel kolmveerand kooli aastat, kuid see kolmveerand aastat saab olema sama raske nagu igal uuel aastal, uues koolis. Korraga hingasin ma sügavalt, kuid miski pärast meenutas see pigem rasket ohet ja vaatasin aknast väljas pool laiuvat valget, renoveeritud koolimaja.
Ma ei vaadanudgi seda tegelikuses vaid pigem põrnitsesin, sest sellise asja nagu kooli pärast olen ma pidanud käima juba mitme, mitmes koolis.
"Kas ma pean kooli tulema? Nii kui nii me varsti kolime jälle." rääkisin kindlal toonil ning põrnitsesin endiselt koolimaja.
Vastust mu küsimusele ei tulnud vaid kostus ka venna suust raske ohe. Sellepeale pöörasin pea venna poole ning silmitsesin teda kõhklevalt, kuid ei lausunud midagi.
Nõnda ma vaatasin ja põrnitsesin enda venda ning tema vastas ka mulle samaga, kuid hoopis ükskõiksemal pilgul kui mina teda pörnitsesin. Hoolimata sellest, mida ma tundsin ja tahtsin tunda, hoolisin ma enda vastikust ja kange kaelsest vennast rohkem kui kunagi varem.
"Kell on palju, me peame sisse minema." lausus Jake ning silmitses mind uurivalt. "Ma ei salli praegu ega hakka ka sallima uusi koole!" laususin kindlalt ning heitsin vennale halvaks paneva pilgu.
Hoolimata sellest mida mu vend mulle lausus ei liigutanud ma end sendimeetritki.
"Luna, palun! Tõesõna, sa käitud nagu laps!" rääkis vend ning silmitsesa, mu reatsiooni.
Noogutasin nõrgalt ja lasin siis turvavöö lahti kuid silmitsesin endiselt seda koolimaja vihasek pilgul. Sel hetkel ma tõesti soovisin, et pilgud tapaksid ja põletaksid asju ning inimesi.
"Luna, ära karda! Ma räägin tõsiselt! See on normaalsema välimusega kui eelmine kool oli ja pealegi ma usun, et sa oled ka rõõmsam siin koolis." rääkis vend ise end samal ajal autost välja ajades.
Silmitsesin tükk aega poissi kahtlevalt kui ta seisis endiselt enda kohal. Nõnda vahtisin ma Jakei mõnd aega kuni lõpuks ta astus paari sammuga minu, kõrval istuja ukse juurde ning avas selle. Nõrk tuul ja värske õhk paiskusid selle tegevuse tagajärjel mulle peale.
"Kas sa tuled ise või ma tõstan su autost välja ja vean su süles kooli?" küsis poiss ning pani ühe käe auto katusele ning teisega hoidis ta endiselt ust lahti.
 Seda tseeni, mida ta välja pakkus oli ta juba teinud, paar kooli aastat tagasi kui ma ei tahtnud kooli minna. Peale seda näidendit oletati, et ma olen Jakeiga koos.
"Olgu..." oli kõik mis mu suust kostus kuid siiski ei roninud ma usinasti autost välja ja põritsesin pigem ta vihasemalt.
Ega ka siis Jake maha jäänud ning põrnitses mind vast kuid varsti ta tõstis enda parema kulmu üles ning silmitses mind ikka endisel pilgul.