Uus kooli päev. Uus päev, kus ma pean kannatama Destini vihaste pilkude all ning vaid kurvastama selle üle, kui ta kellegi teisega flirtima hakkab, kuid see oli minu enda valik, kui ma tema juurest kadusin ja jätsin kõigets ühe kirja - mille olin ma kirjutanud kiiruga ja pea arusaamatus käekirjas. Silmitsesin taas kord poissi, kes Christiniga rääkisin ning tüdrukul käest kinni hoidis kui samal ajal minu laua kõrval seises Jeremy mu tütrega rääkis, kes mulle varksi vihaseid pilke heitis.
"Nii Susanna, ma mõtlesin, et kuna sa oled meie klassi uus siis oleks ka tore, kui sa minu poolsele 'tutvumis peole' tuleksid," rääkis poiss ning silmitsesin anuval pilgul tüdrukul, kes üritas leida enda isa pilku kuid asjatult. Peale paar minutit pööras tüdruk anuvalt pea minu poole mille peale ma vaid muigasin.
Silmitsesin tüdrukut segaduses ilmel mõnd aega kuni laususin kuiva kurguga: "Jeremy ta ei saa tulle sinu poole... Me leppisime juba ammu kokku, et ta tuleb minu poole." Hale vabandus!
"Sa oled talle..." rääkis poiss kulmu kergitades ning minu ja Susanna erinevusi uurides.
Me olime liiga sarnased, et valetada sõbrannadeks kuid liiga erinevad, et panna meid kaksikuteks, sest mu tüdrukus oli ka Destinit. See oleks kindlasti koolis parim kuulujutt, et üks perekond astub samasse kooli kuid kõikidel erinevad perekonna nimed - Smith ja Swanid. Silmitsesin tüdrukut, kes endiselt paluval pilgul mind silmitses.
"Eh... Ta poolõde loomulikult," laususin tooniga mis andis selgesti mõista, et 'poiss oled sa loll ning ei märka meie sarnasusi', mille peale Susanna heitsis mulle halvaks paneva pilgu ning naertas poisile enda vastas liigagi flirtivalt. "Ja Susanna, kas sa tuleksid minu poole pool tundi varem?"
Ma sain koheselt aru, et tüdruku näol on segadus kuid siiski ta otsustas noogutada ning silmitses mind arusaamatu pilguga. Ma pidin teada saama seda, ka ta ka tegelikuses tuleks minu kahetoalisse korterisse külla või lausa ööbima, sest ma pidin õppima enda tütart paremini tundma. Ta oleks võinud võtta kaasa kasvõi Destini - tegelikuses ta oleks pidanud seda lausa tegema - kuna meil oleks vaja rääkida asjad selgeks enne kui ta tuleb mingi ulmelisema peale.
"Loomulikult," lausus tüdruk, kui kohuse tundlikult mu kõrval istet võttis ning poisile andeks paluvalt veel korra naeratas. Õpetaja astus klassi, mis peale koheselt klass vaikseks tõmbus ning tüdruk mu kohale kummardus. "Sa mõtlesid seda tõsiselt?"
"Nii tõsiselt kui tõsiselt ma üldse õelda saan," sosistasin tüdrukule vaikselt kõrva ning silmitsesin naeratava pilguga keskeas õpetajat, kes meile hakkas õpikuid laiali jagama. "Palun, Susanna, ma tahan sind tundma õppida ja enda ellu laskma kuigi hetkel meenutab see pigem mingid seebiooperit kui reaal elu."
Poiss heitis pilgu poisile, kes oli seadnud end istuma mesist diagonaalis paremale istuma. Ma võisin vanduda kuidas nägin, et poiss korraks pead raputas kuid see järel kiiresti nõustuvalt noogutas. Ma ei saanud aru mida nad tegid kuid oli selge, et Susanna ei saa tulla, sest neiu näost oli seda kerge välja lugeda kui ta end minu poole tagasi pööras ja andeks andval pilgul silmitses.
"Ma ei saa tulla kuna... ma käin siiski alles esimest korda keskkoolis kuid Destin tuleb ise sinu poole," ma võisin vanduda, et tüdruku hääles oli vastupanu sellele, et ta ei soovinud enda isa üksi minu juurde lasta, "kui ma võin ka tulla kunagi hilje, sest kunagi ei ole hilje suhete parandamiseks."
Noogutasin vaid noorukile kiiruga ning pöörasin pea õpetaja poole, kes oli terve see aeg rääkinud - õpikuid ise samal ajal jagades - sellest, mis muudatused see kooli aasta hakkavad toimuma kuid neid muudatusi oli paljude suust kuuldes väga vähe aga siiski olid need karmimad kui kunagi varem. Teritasin kõrva, et kuulata rohekm Jeremy ja tema sõbra juttu.
"See eit pidi end ikka jutu vahele segama muidu oleks to Susanna mul ammu kätte vahele roomanud ja minu poole tulnud!" viha Jeremy hääles üllatas mind kuid mitte palju kuna ta üks naistemees pidigi siin koolis olema; muidu ma poleks päästnud enda tütart poisiga suhtlemise käest. "Ma ei saa endiselt aru, kuidas poolõed saavad nii kuradi seksud välja näha!"
"Õu mees, ma ei soovitaks sul nendega eriti tegemist teha, sest too Jasmine, olevat suhteliselt... mitmed enesekaitse võistlused kinni pannud ning kui juba üks pilka selline on siis su kallis Susanna võib õppida hetkel neid oskusi tolla Jasmine käest. Ma ei saa aru kuidas sa sellisele otsa said koperdada," rääkis poiss Jeremy kõrval ilmselge põlastumisega minust. Pöörasin korraks pilgu nende poole ja enda ülltatuseks nägin seal poissi, kellega ma paarkümmend aastat tagasi Cicy lähedal asuvas koolis kooli alustasin. "Ilge mõrd on ta küll; kasutas ära Troyd, see järel Destinit ning nüüd vist haib sind, sest ta vaatab sinu poole, Jerry."
"Ah, mees ole nüüd ta jumaldab mind lihtsalt ja selleks ei lasegi enda poolõde mulle ligi, sest kardab minust ilma jääda, Thomas!" lõi poiss mänglevalt poissi õlga. Hirm kerkis hetkega tolle Thomase silmadesse, sest siiani oli ta suutnud enda nime varjata minu eest kuid enam ta seda ei saanud teha.
Thomas, Thomas, Thomas... korrutasin mõttes ning lasin enda mõtetel rännata aega, kus ma veel ei teadnud enda olemusest. Aega, kus ma ei tundud veel Destini nii hästi kuid olin temaga siiski suhelnud korra.
"Näed seda seal! Ta on Thomas. Üle kobe ja armas poiss, ma tean seda, sest ma käisin temaga paar kuud tagasi." rääkis Marjanne ning näitas ühe ronk mustade juustega poisi poole, kes mind uurivalt silmitses.
Ehmatusega silmitsesin poissi, kes mind sama moodi kindlasti ka vastu vaatas. Ta ei pruukinud teada seda, et ma olen Kaiste programmiga seotud kuid ta teadis kindlasti, et ma olen Loverda Luna Smith, kes on enda niem vahetanud Jasmien Grande vastu. Hirm voolas mu soontes kui ma poissi silmitsesin ja maha üritasin rahuneda. Ta ei saanud olla üks mafioosodest kuid see ei olnud ka keelatud. Mafiooside seas oli siiski ju ka Severusi, kes olid enda elul lasknud vaid all mänge minna.
Hingasin sügavalt sisse ja välja enne kui pea uuesti otseks pöörasin ning õpetajat vaatasin, kes kätega tahvli ees vehkis. Ma sain kindel olla vaid ühes asjas, et Thomas - mis iganes ta perekonna nimi oli - oli eotud all maailma asjadega ning üritas nüüd välja uurida, kas on uusi nägusid kooli ilmunud ja koheselt märkas ta mind. Ta pidi teadma minust ning minu kohast Kaiste programmis kuna muidu ta poleks minust nii põlastunud tooniga saanud rääkida.
Kirjutasin kiiruga paberile end aadressi nign lükkasin selle Susanna ette ning laususin sosistades: "Tulgu tema vähemalt kui sa ei saa tulla, Susanna, sest mul on vaja temaga kohe kindlasti rääkida."
Tüdruk võttis paberi enda kätte ning noogutas vaid hetkeks enne, kui paberi kokkuvoltis ja selle enda taskusse pistis; vähemalt ei rebinud ta seda kohesewlt tükkideks kuigi hiljem või ta seda kohe kinldasti teha. Hetkega olin ma unustanud keelu kellegiga lähedaseks saada ning tõstsin enda käe püsti.
"Ma pean välja minema," laususin veel enne kui õpetaja mu nime jõudis lausuda. Kiirete sammudega liikusin ma klassist välja ning toetasin end hirmunult vastu koolimaja kivist külma seina. "Mida sa tahad?"
Samal ajal kui ma küsimust küsisin astus poiss klassist välja ning silmitses mind võidu rõõmsa naeratusega. Naeratusega mida ma olin näinud korra enda elus ja seda siis kui mind röövida taheti. Mulle ei meenunud hetkeks poisi nimi, kes mind ja teisi tappa tahtis mu enese kodus kuid see ei omanud ta tähtsust.
"Nick ei suutnud tappa ei sind ega ka su venda, rääkimata siis sinu hingekaaslasest Destinist," rääkis poiss luuleliselt kui end vastu klassi ust toetas ning mind silmitses, "ta tapeti kuna tema ei suutnud enda tööotsa korralikult täita kuid nüüd olen mina see, kes viib täide tema tööotsa ja saan selle eest all maailmast vabaks. Linnuke, sind ei jääks ju keegi igatsema, enam. Destininga sa koos ei ole, su tütar põlgab sind - mingil määral - hülgamise töttu nign su vend üritab sinust aru saada kuid ei mõista sind isegi parima tahtmise juures nii hästi kui ta seda tegelikuses sooviks."
"Võlts nagu sa oled Thomas ei suuda sa mind tappa!" olid mu sõnad enne kui ma naiste wc-sse just nagu tuul jooksin ja ukse seespoolt lukustasin. Ehmunult toetasin end vastu ust ja lasin endal kükakile laskuda. Esimest korda ei osanud ma teha mitte midagi muud kui oodata ja loota midagi.
Silmitsesin pisarad silmis poisi, kes seisis mu ukse avas ning hoidis käes roosikimpu. See istumine ei olnud mõeldud kohtinguna kuid ma olin löönud end rohkem üles kui kellegi täise pärast, sest siiski Destin pidi tulema ju minu juurde. Silmitsesin hetke veel poissi enne kui teda embasin ja sisse kustsusin.
"Sa võiksid rääkida mulle sellest, miks sa ei tule tagasi kuigi sa tead, et ma olin sinu juures?" rääkis poiss tõsiselt samal ajal kui ma roosidele kappidest vaasi otsisin. Seda teemat ma ei soovinud puudutada - veel - kuid poiss vääris teadmist kõige kohta mida ma teinud olin kuid mitte nii kiiresti. "Kui sa sellele ei vasta siis ma lähen koheselt ära ning ei plaaningi tagasi tulla!"
"M-ma olen seotud ühe programmiga, mis võib mu elu ning ka mulle kallite inimeste elu ohtu seada, kuid ma tulen sellest programmist koheselt ära kui olen saanud käsil oleva misiooni lõpetada aga see võib võtta aega kuid, kui mitte just aastaid aga..." ma vakatasin kuna ei osanud enam midgai edais õelda poisile. Ta teadis hetkega rohkemat kui ma oleksin tahtnud talle rääkida ja see oli lausa kurvastav.
"Sa oled seega mingis totakas programmis, mis keelab sul suhelda sulle kallite inimestega?" esitas poiss küsimuse, kui end vastu kappi tortas ning ma võisin lausa vanduda, et ta kulm kerkis ka selle küsimuse juures.
"Ei!" laususin liigagi ruttu ja ehk ka liigagi vihasel toonil poisile kudi jätkasin koheselt pehmemal toonil, "ma keelasin selle endale ise ära kuna ei taha, et keegi mulle tähtsatest inimestest saab surma vaid selle totaka programmi tõttu, millest ma pikaajaliselt vaid loobuda saan."
"Kas ma olen seega sulle kallis inimene?" hetkega pöörasin ma end poisi poole ning silmitsesin ta liiga tõstist nagu.
"Sa veel küsid!" naeratasin poisile kui käed talle kaela taha panin ning tegin midagi lubamatut; ma suudlesin teda ning ma ei kahtesenud seda sugugi, kuna see oli hetk mida ma olin oodanud terve enda üksinda olemise elu.
