"Tundsid minust juba puudust, kullake, et nii kiiresti enda surma kõnnid?" küsis poiss nätsu närides samal ajal kui ta kaasabiline ukse mu selja taga sulges. Silmitsesin vaid poissi tühja pilguga, kes end voodist püsti ajas ja minu poole kõndis.
Turtsatasin poisile vihaselt vastu: "Sinust on ju võimatu mitte puudust tunda, Thomas Yenk!"
Poiss astus mulle vaikselt lähemale kuid ta silmades oli näha midagi mida ma poleks lootnud seal näha; kahetsus teopärast mida ta pidi varsti mulle tegema, kuid ma ei saanud seda uskuda. Mafioosod olid osavad teeskleiad ja enda silmadesse soovitud emotsiooni surumises olid nad lausa tippklassi tegijad.
"Nii armas sinust, et sa nii ütled, Smith!" lausus poiss sarkasmiga kui mu ümber oli just nagu kontroll ringi teinud. Ma oleksin pidanud vaid karjatama ning Kaitse programm oleks saandu mu asukoha teada kuid ma ei teinud seda vaid poisi meelehärmiks. "Sa oled arenenud tüdruk, uurisidn isegi välja isiklikult mu perekonna nime, kuid siiski meetodit kuidas ma sulle otsa peale teen!"
"Kui ma pean surema piineldes siis ma seda ka teen, kuid kui ma pean surema kiirelt siis ma teen ka seda!" märkisin mürgiselt, kui kuulsin endale lähenemas veel teisi samme kui ka vatikut teibi haisu, mille vahel imbus läbi astelpaju marjade põletevat aroomi. "Ma ei karda enda surmale otsa vaadata!"
Just nagu enda tõestuseks tõstsin ma enda silmad poisiga ühele kõrgusele ning silmitsesin vihaselt silmi, mis mind sama moodi vastu ka põrnitsesid. Ma teadsin, et mu surm on lähedal kuid, et nii lähedal seda ma ei oodanud kuid kui ma pidin surema teades, et mu tütrest on kasvanud imeline naine, kes leidis enda hingekaaslase minu vaenlase sõbra seast, siis ma pidin sellega ka arvestma.
Esimesel võimalusel oleksin ma tirinud Jeremyl pea otsast vaid enda tütre puutumise pärast, kuid nooruk oleks mind hiljem vihanud rohkem kui kunagi varem enda kaaslase täpmise pärast ning mõrvari tunnet ei tahtnud ma mitte kunagi tunda. Kasvõi mind tapetakse kuid inimesi ei ole ma mitte kunagi enda saagina kasutanud küll loomi - näiteks Angeli koera kutsikas ja seda vaid kiusuks.
"Pane ta vaikima!" andis poiss mu ees käsu just nagu oleks see nii ebatavaline asi, et ma julgen enda mõrvarile vaadata otsa samasuguse pilguga kui tema mind silmitseb.
Põletav teip langes minu suule kuid ma ei teinud teist nägugi vaid istusin vabatahtlikult toolile, mis keset ruumi oli ning lasin sama põletava teibiga enda jäsemed tooli külge kinnitada. Ma ei paku talle naudingut näha mind kannatamas, mis peale ma enda silmadesse naerusädeme lõin.
Just nagu oleksin ma see, kes teda kinni hoiab mitte vastu pidi. Silmitsesin endiselt poisse, kes olid sellel alal suhteliselt algajad - need samad olid sidunud mu kinni kobalt kuid põletav teip ei lasknud mul end vabaks vingerdada. Kolm poissi, kellest üks oli mulle tundut maffia tegelane rääkisid sellest, kuidas mind hukata võiks kuid kõik see teksti aeg olid Thomase silmad kinnitunud mulle.
"Pikalt ja piinarikalt!" lausus poiss otsustavalt mind silmitsedes ning mu ette kükitades.
"See ilu eedi peab saama seda sama tunnet tunda kui mu vend tema perekonna poolt tapeti!"
Vana kopitanud garaaž ümbritses, mind kui ma enda silmad avasin ja kola hunnikuid nurkades nägin. Mu jäsemed olid tugevamini kinni seotud kuid see kord kõiega ja arvatavasti oli see ka oma ala profesionaali töö kuna kõidikuid oleks olnud raske avada. Silmitsesin endale sülle ise samal ajal kopitus haisu pärast nina krintsutades. Hais levis iga mu kõha hooga uuesti ruumis.
"Linnuke on üles ärganud!" kõlas sarkastiline toon, kui garaaši uks oli avatud ning Thomas sisse astunud.
Ma vaikisin - just nagu oleksin ma saandu midagi enamat teha. Silmitsesin poissi, kelle näol oli järjekordselt võidurõõmus naeratus, mis mõõda mu selga pani külmavärinad jooksma.
Mõtetes võisin ma olla juba harjunud sellega, et saa varsti surma kuigi ma teadsin liigagi hästi, et see 'varsti' võib juhtuda peale tunni ajast piinlemist hõbenoa all. Verd ei pruukinud mul immiteda välja kuid ma teadsin kindlalt, et ta oleks selle lihtsalt mu nahale surunud, et kiire põlemis koht teha, mis sama kiiresti oleks ka kaduma läinud.
"Me otsustasime siiski teha kiirelõpu sulle ja su kallile poisile ning vennale piinlemise jätta," märkis poiss nuga taaskord enda sõrmede vahel keerutadaes ja mind silmitsedes, "sa olla mu bossi arvates liiga kaunis, et piinelda. Ole õnnelik, et mina sind veidike vaid piinan kuna paljud soovisid sind vaid piinlema jätta!"
Poiss astus mulle lähemale ning surus tera mulle kaelale, mis peale ma vaid karjatasin ning ehmatusega mulle meenus, et Kaitse programm sai endale nüüd teate minu hädas olukorras. Ma hakkasin hetkega lootma, et nad jõuavad kiiremas korras kohale; piinelda ma ei tahtnud kuigi ma pidin seda tegema.
Poiss võttis noa mu kaelalt ja hakkas see järle teraga mööda mu kätt tõmbama, kuid ei lõiganud kordagi sisse. Pikk ning valulik kriips jäi noaterast vaid järele, kuid ma ei karjatanud enam valust vaid surusin vihaselt hambad risti ja üritasin mõelda enda elu parimatele hetkedele.
"Kuidas küll sinu sugune saab mu bossule meeldida?" võttis poiss noa mu käelt ära ning asetas selle õrnalt mu kõhu kohale aga ei lükanud sisse, "on sul temaga armu suhe olnud?... ah, tead mind ei huvitagi!"
Poiss lükkas noa mulle kõhtu, mis peale ma vaid valust karjatasin ja silmad sulgesin. Enam polnud mul võimalust pääseda aga siiski ma lootsin sellele, et ma saan veel kunagi näha elurõõmust säravat Destinit, enda venda ja loomulikult ka Susannat, kes saab palju lapsi endale.
See olin mingil määral mu elu parim hetk, kui ma kuulsin lähenevaid sireene ja helikopteri hääli. Aga ma ei saanud enam hingata ning tundus nagu ka südame löögid muutuksid vaiksemaks ja nõrgemaks.
Ja siis saabud pimedus!
