Ma ei teadnud endiselt, miks ma vale nimeall elasin - kuigi üheks põhjuseks oli mu põgenemine ning teiseks oli Kaitse programm, milles ma osalesin kuid need ei olnud ei olnud sobivad põhjused, minu jaoks aga ma üritasin nendega leppima hakkata. Lükkasin väikese kohaliku poe ukse vaikselt lahti ning silmitsesin väljas näha väikest kuid seest üsnagi korralikku poodi.
Haarasin korvi millega ma ka koheselt kadusin riiulite vahele, kus endale vajalike asju hakkasin korvi asetama. Soov minna tagasi enda endisse armasse koju oli mul suur kuid ma olin õppinud seda - mitte väga palju - alla suruma isegi siis, kui mu näole kerkis valu grimass suutsin ma alati seda tunnt alla suruda. Alati kui olin eemal neist ja ei näinud pilti uinusin unistustes kuid see oli hoopis kergem kui elada kolmkümmend aastat teades, et ma ei ole ainuke kannata.
Lõpuks enda ostuga valmis saades väljusin poekesest ning kiirutasin võimalikult kiirelt enda kodu poole. Kapuuts oli mul küll silmini - ja seda tõttu, et Destin oli Susannaga tõesti samuti Dublinisse kolinud - aga ma kartsin, et poiss võib mu tunda ära vaatamata minu uuele välimusele. Asi ei olnudki välimuses vaid selles, et südamega - kui selline asi sai mul olemas olla - tundsin ma, et poiss elab kuskil mulle liiga lähedal. Just nagu ma oleksin paelaga ta külge aheldatud ning nüüd asus ta tõmbama seda kõigest väest kui ma sama palju ka vastu üritasin tõmmata.
Seisatasin korter maja esimese tumeda ukse juures ning silmitsesin hirmunult enda selja tagust. Ma olin tajunud Destini lähedust kuid ma ei saanud vaadata tagasi, et kontrollida, kas ta on ikka minu läheduses.
"Luna," kostus hääl otse, mu eest, mis ei kuulunud kohe kindlasti Destinile. Mitte kellegile keda ma varem teadsin, kuid tüdruk mu ees tundus mulle liigagi tuutav.
"Susanna?" ehmunult üritasin ma tüdrukust taganeda, kuid ma ei suutnud; esimene silmast-silma kohtumine enda tütrega ja ma tahan lihtsalt minema joost sama moodi nagu siis, kui ta sündinud oli. "Mida sa, te siin teete?!"
Neiu suust kostus helenaer kui ta mind vihaselt silmitses: "Mina peaksin sinu käest küsima mida sa teed, mitte sina minu käes! Ma võin olla su tütar ja sind mõista kuid hetkel ma seda ei suuda. Sa oled mu ema ja sa... lihtsalt kadusid Destini ning ka minu elust - kuigi ma olin siis alles väike!"
Tüdruku süüdistused tegid mulle haiget aga ma ei saanud langetada enda kivist maski. Ma ei tohtinud seda teha enne kui Kaitse programmis pole väljas ning käsil olev 'misioon' pole lõppenuks kuulutatud. MA teadsin, et varsti on selle mistiooni lõpp kuid enda tütart ei lootnud ma näha enne Destiniga kohtumist kohe kindlasti.
"Sa olid siis väike ega teadnud mitte kui midagi," laususin kuival toonil; enda emotsioone varjates, "sa ei mäleta isegi mind kui minema läksin ja seda juba üksnes sinu hea olu nimel, kullake."
"Minu hea olu?!" kriiskas tüdruk vihaselt ning ajas end ukse najalt püsti ning silmitses mind vihaselt, "kui sa oleks minu hea olust hoolinud oleks sa jäänud minu juurde, Destini juurde ning aidanud tal mind üles kasvatada, kuid sa ei teinud seda, e m a. Sa ei teinud, sest sulle oli tähtis vaid sinu hea olu!"
Silmitsesin ehmatusega tüdrukut, ma nägin temas peegeldumas enda kindlat seisukohta, enda välimust - siis kui ma veel ei olnud juukseid lõiganud. Tüdrukus oli nii mind kui ka Destinid ja ma olin selle üle õnnelik.
Ma üritasin meenutada tüdruku süüdistusi ja leidsin sealt sõna mida ma polnud mitte kunagi kellegi suust kuulnud "ema" ning see pani koheselt mu ükskõiksele käitumisele piiri peale. Ma ei tohtinud talle ega ka enda armsamale rohkem piinu valmistada kuid ma pidin seda tegema kuni programm on lõppenud. Kahjuks oli mul keelatud programmis tavalistele inimestele rääkida.
"Susanna, ma tulen tagasi," laususin hoopis lebemalt ning võtsin tüdruku pea enda käte vahele, tüdruk lükkas mu käed ära ning mu üllatuseks ta embas mind. Pisarad hakkasid mu silmadest voolama, kui ma tüdruku pead paitasin. "Aga ma pean... mu kohustus... mu töö on veel tegemata ja ma ei tohi nii kiiresti seda lõpetada... sellest oleneb ka teie hea olu."
Kuulsin kuidas tüdruk mite nõustuvalt mühatas aga ma ei saanud sinna midagi parata. Ma pidin talle rääkima mingil määral tegeliku põhjuse, miks ma tema, enda perega suhelda ei saa. Sisimas ma lootsin, et Destin andestab mulle selle totaka käitumise, mida ma tegin kui nende juurest põgenesin.
Ma ei olnud põhjendanud ega ka õelnud seda, millal on minu mingi aeg millal ma saan tagasi tema ja Destini juurde minna. Pisarad olid keelatud mulle töö juures, kui ma külmavereliselt kedagi tapma pidin kuid eraelus olin ma ise pannud selle keelu endale siiski peale.
"Susanna!"
Hääl, mis kostus mu selja tagant pani mu seljast külma jutu läbi jooksma ja tüdrukust lahti laskma. Destin Swan seisis otse mu selja taga ning ma võisin klaasi peegeldusest näha tema karmi nägu kui tüdruk rõõmalt enda isale naeratas. Naeratus kustus aga tüdruku suult kui ta nägi mu ehmunud nägu.
"Ta on Luna, ma leitsin enda ema!" pomises tüdruk enda pisarad pühkides poisile lähenedes ning rõõmsal pilgul mind silmitsedes. "See on Loverda Luna Smith!"
Hirmust hingeldades sulgesin ma koridoris uke ja toetasin end vastu seda. Just nagu väike laps põgenesin ma sekuniga nende juurest ja lootsin - mingil määral - et ei näe neid enne kui mu misoon on lõpetatud. Ma ei tohtinud puruneda ja allmaailma inimestel endale kergemini ligi pääseda. Ei seda, ma ei saanud kohe kindlasti lubada kuid ma olin seda korra juba teinud. Purunenud nagu klaasist, mis maha kukkunud oli.
Silmitsesin maas lebavat pruunis pakkepaberis olevat karpi ning selle peal asetevat kirja. Groelioona oli arvatavasti käinud korteris kui ma paar tundi kodust eemal olin olnud. Silmitsesin põlgusega maas lebavat paki ning ka kirja, mis oli vana naise käekirjaga. Soov õelda kõik välja nii kiiresti kui võimalik oli suur aga ma pidin end kokku võtma ning käituma nagu poleks midagi olnud.
Kükitasin maha ning võtsin paberi kätte ja hakkasin seda lugema - kolmas kord kui naine midagi paberil mulle edas tahab õelda -:
Loverda Luna Smith ehk Jasmine Grande!
Selles pruuni pakkepaberi sees olevas kabris on sinu uued tokumendid ja ka seadmed, millega ma saame sinu asukohta vajaduse korral teada. Paigala seadmed enda mõne riideeseme või muu asja külge mida sa väga tihti - sageli - kannad. Need asjad on veekindlad seega sa saad neid riided pesta millele sa need asetad kuid oleks siiski tore, kui sa need enne pessu panemist riidelt eemalda kuna kõik asjad ei ole igavesed just nagu ka see.
Ma tulin sinu juurde, kuid sind polnud kodus seega jätan sulle kirja, sest sa pead teadma mida nendega teha - või vähemalt tead mis asjad need on. Paki sees on ka loomulikult juhendid kuidas seadmed külge panna ja kuidas neid eemalda. Kiire signalisatsoon hakkab koheselt tööle kui sa seda mingist kohats muljud, sest see võib päästa sinu elu kuigi sa üritad päästa enda oma.
Ole ette vaatlik, kuna mafioosid ei ole kuigi sõbralikud ega hinda elusid nii nagu meie seda teeme! Sa võid olla raskelt tapetav kuid siiski nad kasutavad hõbekuule, mis tapavad kõik olendid kiiremini kui sa oletada oskad. Palun ole ette vaatlik Luna ja hinda enda elu juba üksnes enda pere pärast rohkem!
Sinu Groelioona ja Kaitse programmi liikmed!
Silmitsesin ükskõikselt seda teksti kuni avasin karbi ja hakkasin asju uurima. Mu elu pole kaitstud? See pole olnud kaitsutd ligi kakskümmend aastad aga ikkagi olen ma suutnud ellu jääda ükskõik misiooniga, ma teadsin, et hõbe tapab mu kiiremini kui miski muu kuid ma sain loota vaid heale juhusele, et neil unub hõbekuulidega laetav püstal minu kaistepäeval koju - allmaailma kontorisse.
Juhus oli olnud minuga siiski juba piisavalt kaua kuna muidu oleksin ma juba ammu surnud või siis surnuks kuulututatud juba ammu ja seda päriselt. Külmkümmend aastat teeseldus surmasid, teeseldud seda kes ma ei ole ja ning surutud alla tunded, mis iga kord kui ma Dessi pilti vaatasin üles kerkisid.
Ma ei tohtinud olla nõrk, kuid olin seda ikkagi!
Silmitsesin akvaatiumis ujuvaid kalu ükskõiksel pilgul kuna need olid mulle iga päevaseks toiduks saanud. Ma olen siiski kiskja, kes elab kahte elu korraga ja see oli lausa tüütav vahel: mitte kunagi ei tohi liiga palju ärritada mind või siis ma ei tohi liiga ärrituda kuna muidu on lähedal olevad inimesed surnud infarkti juba nähes sellest, kuidas inimene muutub võidurõõmsalt heteks sobivaks olendiks kuigi ma olen alati püüdnud muutuda üheks ja samaks olendiks: gepard.
Lõin õrnalt vastu akvariumi klaasi, mis peale kalad hakkasid kõik kiiremini liikuma edasi. Ma oleksin tahtnud olla sündinud loomaks kuna siis ma poleks pidanud tundma sellist piina enda perest lahku lüües, sest enamus loomi kavasidki üles koos kuid see järel hakkasid üksinda rändama ringi.
Toetasin lõua laual olevatele kätele ja üritasin aru saada maailma imedest kuigi neid oli juba liiga palju. Ma oleksin pannud ennast kaheksandaks maailma imeks kuna, kes veel - nii - loll oleks, et enda perest eemale kolib vaid seda ühe mõtetu ja tühi poisi tõttu, Troy tõttu. Ma olin seest just nagu tühi, süda ei löönud ning ma ei pidanud hingama kuigi ma tegin seda kõike. Ma pidin tegema seda, sest ma olin veel ju inimene.
Inimene, kellel polnud kaotada mingil määral mitte midagi muud kui väärikust - kui sedagi.
