Kallis päevik!
Mafioosid panti trellide taha enda eluks istuma ning saladuse katte all olin ma avaldanud ka Sevrused, kes tapeti koheselt, kui ma end haiglast leidnud olin. Põgenemisele ma ei mõelnud enam kuna ma tõesti olin liiga õnnelik ja valmis rõõmust lakke hüppama, kui Destin mulle abielu ette paneku tegi ning millest ma kümne küünega kinni haarasin.
Aga on möödas alles üks aasta kuid ma ei suutnud sinusse varem kirjutada ei sellest, et Susanna ja Jeremy on samuti kihlatud kui ka sellest, et ma ootan enda ellu uut last, kelle ma kavatsen ma kasvatada üles koos Destiniga.
Ma olen tagasi enda tõelise pere juures Cicy linna ääres.
Mu teine laps, keda ma hetkel ootan peaks olema poiss - või arst ütles seda mulle viimasel korral kui lapse 'vaatamisel' kõisin. Ta oli nii armas ning mul tuli isegi pisar silma ja ma tänan endiselt jumalat, et ta otsustas mind elama jätta, sest ma ei suudaks uskuda seda, et mu perekond nutaks mind hetkel taga vaid minu enda lolluse tõttu.
Ma ei suhtle enam Angeliga kuna tunnistasin talle kõik üles, miks ma vaid temaga suhtelsin aga sõrbaks ei saanud; tüdruk solvus nagu oodata oligi ja ma ei imesta üldse, sest mina olin ju see, kes teda ära kaustas vaid enda huvides. Enam ma seda ei tee, sest mul on armastavad inimesed nüüd vaid ümber, kes ei pea elama koos minu valega!
Vedasin read veel päevikusse enne kui selle sulgesin ja enda kõrval magavat poissi suudlesin. Mu elu oli enam kui korras aga seda ma ei kavatsenudki päevikusse kirjutada kuna ma teadsin seda ise.
___________________________________________________________________________
"Severuse" teine raamat ongi kahjuks läbi aga selles olen ma ise süüdi, tunnistas, et hakkasin viimasel hetkel osasid rohkem kirjutama kui oleks pidanud kuid ma soovisin ja tahtsin juba jõuda parima osa juurde selle jutu juures: peaaegu mõrv ning ka see viimane osa, kus Luna kirjutab päevikut!
Loodan, et teile meeldis see jutt!
