Ma teadsin, et kaitseprogramm näeb tõsiselt palju vaeva, et varjata mind ja ma lihtsalt pidin tänaval nägema Susannat. Tüdruk õnneks ei vaadanud minu poole, kuid ma teadsin, et see on tema; juba üksnes sellest, et ta vaatas ootavalt poissi, kes pangaautomaadi juures raha välja võttis, ühe sõnaga ta ootas Destinit kuid ma ei suutnud, uskuda, et nad on Dublinis, kohas kus ma lootis saada rahu kuna Cicy linn oleks olnud lähedal ja veel lähedamal oleks olnud koht, kus ma enne elasin.
"Ei, Grelioona," pomisesin lauatelefoni torusse, ma pidin talle rääkima sellest, keda ma nägin, "ei, nad ei näinud mind kuna Des...tin võttis pangaautomaadist raha välja ning Susanna ootas. Tüdruk võis mind võib-olla vaid näha kuna ta pööras pea hetkeks minu poole, kuid mu soeng pole enam see, mis oli ennem, ju."
"Sa tead, et mul on sellest ükskõik, Loverda Luna, kuid meie programm võib kahjustada saada vaid sinu tutavate tõttu. Me peame leidma selle mafioosode kamba kiiremas korras üles või muidu on tervel maailmal kriips kenasti peale tõmmatud," kuulsin kuidas naine vihaselt mulle torusse karjus. Ma teadsin, et allmaailm võib osutada ohlikuks aga nii ohtlikuks, nad isegi ei teadnud mind kui selle kaitseprogrammi liiget.
"Ma tean seda, Groelioona," laususin tuimal toonil ning silmitsesin igatsevalt aknast välja ja lootsin, et Destin astub uksest sisse, kuid ma ei saanud riskida sellega, et Destini endale hetkel lähedale lasen. Kunagi tulevikus ma lähen tagasi! olin ma endale lubandu kuid tuleviku ei osanud ma teada millal see veel juhtub.
"Kui ka Destin elab seal, Dublinis siis sa ei tea ega ka ei tunne teda, selge!?" lausus naine kindlalt, mis peale mu silmist pisar välja voolas. Ma olin neid vältinud juba kolmkümmend aastat ja nüüd pean neid vältima ka nüüd, kus ma tean, et ma võin nendega kokku juhtuda.
"Ma tean, mis tunne on kaotada perekonda, ma tegin kunagi sama valiku kuid ma sain neist ju üle, Jasmine."
"Ma ei ole sinu sugune inimene ja sa tead seda. Sa oled ju üks neist maagidest, kes tunneb Severuse juba kaugelt ära ja sa tegidki seda," nuuksusin vaikselt torusse, kui üritasin end lohutada mõttega, et kui see kaitseprogramm saab läbi lähen ma koheselt enda pere juurde tagasi kuna kolm kümmend aastat oli veninud mul teosammul edasi. "Kui sa oled kellegiga hingesidemes ja jätad ta maha pead sa olema sama kalk kui mina kuid mul olid veel sel hetkel tundeid veidike Troy vastu."
See naine mõistis mind paremini kui keegi teine kuna Groelioona oli kuulanud mitte midagi ütlemata põhimõtteliselt terve mu elu loo ära. Ta sai aru minust paremini kui keegi teine ja selleks just tema oli ka see, kes andis mulle käske edasi mitte seda ei teinud selleks tegelikuses ette nähtud inimene; ma lihtsalt ei suutndu varjata enda olemust kellegi teise kui Groelioona eest ning selle üle olin ma lausa õnnelik, et ma talle tõe välja rääkisin.
"Luna kuula mind!" lausus naine karmil kuid siiski ta hääles oli kosta ka hoolitsevat tooni, "palun ürita neid vältida kuid nii pea, kui see programm... mafioosod on kätte saadud võid, ei, sa pead minema tagasi Destini, enda tütre ja Jake juurde kuna sa igatsed neid liialt. Sa ei saa rohkem seda edasi lükata kuna ma saadan su lahkumise avalduse koheselt ära. Nad ei saa seda tagasi lükata kuna selle programmi lõpuni töötad sa siiski siin kaitseprogrammis!"
Neelatasin enne kui naisele hakkasin vastu vaidlema: "Ma ei lahku sellest programmist mitte kunagi!"
"Sa teed seda enda huvides, kuna sul on pere keda sa igatsed ja kes ka kindlasti sind igatsevad. Sa pead aitama enda tütrel kasvada üles selliseks nagu ta seda soovib ja sa tead seda, et sa tahad näha ka Destinit kordki naeratamas kuna piltidel on ta alati tõsine või siis teeseldus naeratusega!" lausus naine enne kui kõne katkestas ning, mis tõttu ma tumma telefoni toru enda kõrva juures hoidsin.
Ma ei suutnud seda ära panna, kuna soovisin kuulda veel kord Groelioona karmi ning käskivat tooni, sest naine oli hakanud meenutama mulle mu vanaema. Ma ei suhelnud küll selle vananaisega tihti kuid kui tegin oli ta karm ning käskiv, just nagu Groelioona selle kõne juures oli olnud. Tahtmatult ilmus mu näole valu grimass, kui ma telefoni enda kohale asetasin ja lauatagant tõusin.
"Ma otsin su üles," laususin vaadates endast eemal olevat Destini pilti, pilti, mis oli tehtud siis kui ma veel olin poisiga koos ning õnnelik selle üle, et saan emaks.
"Ma luban, et otsin ja kui sa mu eemale lükkad siis ma täidan su soovi!"
Ma silmitsesin pilti tükk aega ka siis kui olin voodisse läinud ja inimese silm poleks näinud mitte kui midagi. Kõik head mälestused koos temaga - oli see aeg lühike või mitte - lasin ma enda peast läbi ning naeratasin enda ette kuigi teadsin, et poiss ei näe seda hetkel kuid kunagi, tulevikus.
Avasin enda LapTopi kaane ning vajutasin selle nutpust tööle. Kuigi ma olin uinunud eelneval ööl vaadates ning imetledes Destini naeratavat pilku, liikusid mu silmad tahest-tahtamata poisi pilgule ning mu suule kerkis naeratus, kui ma seda vaatasin; just nagu siis kui ma poisist selle pildi olin teinud.
Sisestage parool! vilkus arvuti ekraanil, mis peale ma koheselt kirjutasin parooli ja enne, kui jõudis tulla ette uus käik lasin sõrmega üle selleks ette nähtud koha. Silmitsesin desktopi tausta pilti ning naeratasin taas kord, kuid ma pidin selle imelise pildi kinni katma interneti aknaga. Kirjutasin interneti otsingusse soovitud lehekülje nime ja logisin koheselt enda meilile sisse.
Teile on kiri! näitas postkasti märgi juures väikselt kirjutatud kiri, millele ma peagi klikaksin kugii teadsin juba niigi, mis selles kirjas võib asetseda. Muie, kerkis taaskord mu näole - mis oli lausa ime - kui ma silmitsin kirja, mis oli saadetud Destini kasutaja alt. Me suhtlesime poisiga vaid kirja teel, ei ühtki telefoni kõnet, kuna ma poleks suutnud mitte kunagi seda kõne lõpetada.
Vastasin poisi kirjale pikema kirjaga kui iial varem ning asusin lugema see järel Groelioona kirja. Lasin silmadega üle ridade:
Loverda Luna Smith!
Loodan, et sulle meeldib su uus nimi, kuid siiski meie Kaitseprogrammi jääd sa sisse kui Loverda Luna nagu sa tead, kuid kui sa soovid võinma kutsuda sind su uue nimega aga ma tean, et sulle meeldib su enda nimi hoopis rohkem kui uus nimi seega jääd sa mulle, meile endiselt Lunaks. Aga ma asun nüüd asja kallale.
Loodan, et sulle sobib su uus kodu, korter igati, sest ma ei leidnud sulle paremat kuigi pikema otsimisega vast oleksin ka leidnud kuid see on lähim korter Dublinis, mis meie tütarprogrammi peakontorile lähedal on seega ole rahul mis sul on (ma ei mõelnud seda nii karmilt kui välja tuli!) Ma kirjutasin sind ka kohalikku kooli sisse kuna kool hakkab vähem kui kuuaja pärast.
Sa võid endale osta sobiva sõiduvahendi kuid end valenime all nagu tead ja suu uuded dokumendid toon ma sulle isiklikult lähima nädala ajaga kohale.
Edu sulle Jasmine!
Sinu Groelioona ning ka Kaitseprogrammis olevad inimesed!
Sulgesin kõik interneti aknad ja ka arvuti ning silmitsesin igatsevalt desktopi pilti. Ma lubasin endale valada pisaraid igatsemise tõttu aastaid tagasi kuid hetkega olid lahti kõik mu haavad, mis olid seotud Destiniga.
Susanna
Ma ei teadnud endiselt eriti milline mu ema oli kuid isa jutu järgi oli ta imeline inimene, kuid mu Troy purustas ta südame - kuigi nad ei olnud hingesidemes vaid mingi mõtete vahelises värgis. Ma teadsin, et mu isa ei räägi mulle kõigest kuna ilma mingi põhjueta poleks mu ema läinud minama ja jätnud mind vaid koos isaga.
Destini juttudes oli Luna alati nii imeline inimine/Severus kui imeline sai üldse olla kuid ma ei saanud seal ühtegi sõna õelda kuna ma ei teadnud enda emast mitte kui midagi. Soov leida enda ema oli mul sama suur kui mu isal kuid see hakkas aastatega ühe võimatum tunduma. Ma teadsin, et leiame ta kunagi kuid millal seda ma ei teadnud kuna mu võimeid ei võimaldanud näha nii kaugele.
"Issi, mul oli tunne, et nägin Loverda Lunat täna tänavl kuigi ta juuksed ei olnud mustad, aga välimuselt oli ta muidu sarnane sellele inimesele, keda sa mulle pildil näitasid," laususin võimalikult ükskõikse tooniga mehele, kes mind kõhklevalt silmitses ja see järel uskumatult pead raputas.
"See oli keegi teine, arvatavasti," ma võisin väga hästi kuulda seda kuidas mu isa hääles külas lootus, kuid nii kiiresti kui see ilmus sama kiiresti ka kustus, ma tegin enda otuse samal hetkel mil nägin enda ema meenutavat naist; ma ei ole enam Destinile koormaks vaid aitan tal leida enda ema!
