Jalutasin koos Angeliga lähemale kohale, kus pidi toimuma grill pidu. Paar saada meetrit varem kostus ära juba vali muusika, mis pani mind kurdistama kuid ma pidin sellega leppima ning käituma nagu mul ei oleks parem kuulmine kui teistel inimeselt, kes peol viibisid, sest bass võis peksta küll tugevasti siis oli minu kõrvu kosta veel kriipimist, mis tähendas liigagi valjut muusikat. Muusika järgi võisin ma juba järeldada, et me oleme õigele kohale lähenemas.
Ma oleksin võinud sõita autoga kohale kuid see oleks paistnud teiste seast liiga palju enda 'uhkusega' silma, mis tõttu ma viimasel hetkel olin sellest loobunud ning ühistrantspordi kasuks otsustanud.
Dublinist paar kilomeetrit välja sõitnud olin ma jõudnud juba enda otsust kahetsema hakanud, kuna iga kord kui keegi peale tuli, pidin ma taha poole liikuma nagu minu püsti seismisesest oleks veel vähe olnud ning mida tagapool ma olin seda lämbem oli mul ka. Ma üritaisn küll enda hingekinni hoida kuni sõidu lõpuni kuid pidin siiski mitmeid kordi sisse hingama seda lämbet õhku.
"Sa kuulasid ka mind!?" raputas tüdruk mind õlast kui suure maamaja poole mind vedama hakkas.
"Su koera kutsikas sai surma," laususin tüdrukule vabatahtlikult järgnema hakates ja kätt vabaks tõmmates. Silmitsesin tüdrukut, kes vihaselt silmi pööritas ja maja poole hakkas kiiresti sammuma. "Kui kahju!"
"Sa ei kuulanudki mind ju aga sa tead teemat just nagu oleksid sa mingi Severus!" sisistas tüdruk, mis peale ma hetkega ta ees seisin ning talle kulmu kergitades otsa vaatasin. Ta vaid silmitses mind hirmunult nagu ka minu käsi, mis tema käsivarsi pigistama olid hakanud. Sinikad olid talle garanteeritud.
Avasin suus ning sisistasin tüdrukule vihaselt: "Kust sina tead Severustest või üldse sellest sõnast?"
"Mu vanaema rääkis midagi kunagi selliest olenist kuid ta on kõigest legendides nii, et vaevalt teda enam leidub kuskil," kehitas tüdruk õlgu, kui ma tast lahti lasin ning tal värava avada lasin.
Sisenesin väravast tüdruku järel ning silmitsesin endast 'vanemaid' õpilasi, kes alkohooli laua juures jõudsasti enda tööd tegid ning grilli juures seisis punt, kes pidid käima meie koolis kuna tüdruk suundus nende poole kui keegi siia poole sama asegselt ei vaadanud. Ma võisin selgelt näha õpilaste seas Susannat, kes rääkis enda poolvenna ning Jeremyga vaikselt, kuid ma teadsin teemat; uue õpilase tunne uues koolis.
Silmitsesin enda tütart mõne pika minuti jooksul kuni lõpuks pea ära pöörasin ning Angeli suhtlus grupiga liitusin kuigi ei lasunud mitte ühtegi sõna vaid piilusin pidenalt tüdruku poole, kelle piha ümber oli omaniku himuliselt Jeremy käsi. Ma ei teadnud poisi mõtteid Susanna suhtes kuid ma lootsin vägagi, et need ei ole seotud sellega, mida mina mõtlesin.
"Lähme tantsime!" käsutas nooruk mu kõrvalt kui ta mind juba köttpidi tantsuväljaku keskele vedas. Silmitsesin tüdrukut üllatavalt, kes enda keha hakkas muusika rütmis liigutama.
Silmitssin tükk aega tüdruku tantsu kuni liikusin DJ puldis istuva poisi poole ning palusin muusikat vahetada. Kui tema tantsib muusika rütmis siis võin mina ka tantsida õpitud tantsu, keset grillpidu. Minust oli õel nõnda mõelda, kuid siiski ma tegin seda ning liikusin tantsuplatsi, keskele kus oli tühimik tekkinud.
Hakkasin enda õlgu kiirelt edasi-tagasi liigutama ja seda täpselt kohas kus bass tugevamalt lõi. Silmitsesin inimesi, kes mind üllatavalt vaatasid, kui ma enda keha hakkasin liigutama suhtelises samas liigutuses ja kiiremalt kui kunagi varem. Jätkasin endale selgeks õpitud tantsu, kuni mõni tundis tanstu ära ning kobadega minuga kaasa hakkas tantsima. Lõpuks võis seda pidada juba grupi tantsuks kuna oli väheseid, kes ei tulnud tantsima nagu teised.
Lahkusin väljakult peale seda, kui olin kolm korda paljude tahtel seda tantsu tantsinud. Mu hinge tõmbed olid kiired ning meenutasid hingeldamist, samal ajal kui mu jalad oldi hakanud valutama aeglasest tantsust. Ma olin seda sama tantsu harjutanud ühe minuti jooksul tantsima ning nüüd, kus ma pidin seda tegema neli minutit aeglases verioonis, et paljud sellest veel aru ka saaksid andsid jalad tunda.
Läksin istgusin välja taritud toolile ning silmitsesin inimesi, kes korduvalt seda tantsu tahtsid tantsuida ja kiiresti selgeks saada kuid asjatult. Küll olid nende liigutused liiga aeglased või kiired ning äärmisel juhul isegi täiesti valed aga vähemalt oli neil lõbus juba mitmendat korda sama tantsu tantsida ja seda selgeks saada.
"Kust sa seda tantsu õppisid?" kõlas minuni Destini hääl, kui ma lauapealt kellegi suletud joogipudeli haarasin ning kiiresti selle kõrist alla lasid. "Ma ei teadnud üldse, et sa tantsidagi oskad!"
"Kolmekümne aastaga õppib ikka nii mõndagi, Des," laususin tühja klaastaarat lauale asetades ning januselt teisi pudeleid vaadates, kuid ma olin liiga väsinud, et täis joogile järgi minna, "just nagu sina õppisid paremat jällitus stiili ei kuskilt!"
"Ma ei õppinud seda vaid toimisin instinktidele, kallike," lausus poiss enda avatud jooksi minulle andes. Tänasin teda naeratuse saatel kui ka järgmise pudeli kiirelt tühjendasin ja laual aetseva teise pudeli kõrvale panin.
Turtsatasin naljatlevalt poisile: "Ma ei teadnud, et sul on olemas sellised asjad nagu instinktid."
"Ega mina ka ei teadnud enne kui sinuga kohtusin," lausus poiss mille peale ma naerdes ta nina otsa suudlesin ja end püsti ajasin. Ma teadsin, et ta järgneb mulle kuid ma olin liialt väsinud sellest kõigest ning poisi peale vihastamisest, mis peale ma vaid liikusin jookide laua poole.
Destin järgnes mulle endiselt kui ma enda sammu aeglustasin ning jookide leti taga Thomast seismas nägin. Ma olen siin peal nagu iga teine, korrutasin endale kui laualt pudeli haarasin nign rahva massist eemale jalutama hakkasin. Ma ei saanud riskida rohkemaga kui ma seda juba teinud olin.
"Ma ei saa endiselt kuigi hästi aru su kiirest lahumisest," lausus poiss tõsinedes ning taevas siravaid tähti vaadates. Mu pea asetses poisi rinnal kui ma samuti tähis taevast silmitsesin. Õnneks olid meie jaoks väljas koguaeg soe aga siiski me pidime käituma liigagi tihti inimestele kohaselt.
"Ma ei saa ise ka," tõdesin end kõhuli keerates ning poisi näojooni silmitsedes. Ma ei tohtinud veel enda tunnetest poisile rääkida kuid selle õhtu jooksul pidin ma kas surema või ellu jääma.
Erilisi valikuid polnud kuna ma teadsin, et Thomas ei ole sellel peal ilma asjata ning ma olin endast rääkindu välja nii palju Destinile kui sain aga mõtetes lubasin ma endale, et kui ma peaksin ellu jääma saab poiss teada kõik, mida soovib ning see järel ei saa ta minust enam mitte kunagi lahti.
"Millest mõtled?" küsis poiss mu juustega mängima hakates ning end istuli ajades, mis tõttu mu pea tema jalgadele langes.
Silmitsesin poissi, kelle näos oli taas see lustakus, mida ma olin alati tema juures imetlenud enne kui enda suu avasin: "Sellest kõigest, mida ma olen suutnud teha ja millega olen ma rikkunud ka sinu elu ära."
"Ma olen rikkunud sama palju kui sina ja sa tead seda aga endale ei taha tunnistada, linnuke," lausus poiss mõnitavalt enda viimase lausa kuna ta teadis, et mulle ei meeldi eriti enda hüüdnimed ja sellised asjad.
Sama vähe meeldib mulle mu uus nimi, millega ma teiste ees pidin esinema aga ma ei hoolinud sellest. Mulle tähtsad inimesed kutsusid mind - õnneks - endiselt Lunaks. Naeratasin poisile enne kui end istukile ajasin ja poisi huuli suudlesin ise mõeldes, et see võib jääda meie viimaseks suudluseks terve ajaloo jooksul.
