Lubadus mille ma olin andnud, et nende jaoks olen ma surnud oli asjata; iga kuu olen ma saatnud neile ühe kirja, kus uurin nende elust ja toimetustest. Asja põhjus oli vaid selles, et Destinist hoolisin ma endiselt ja põhjus võis olla hingesidemes kuid siiski ma hoolisin temast liialt, et teda kuidagigi petta - isegi siis kui me koos ei ole selles mõttes tunnen ma alati, et uus suhe on petmine.
"Lennuk Dublinisse väljub kümne minuti pärast!" kostus naishääl kõlaritest hõikamas, mis mind liikuma sundis. Ma pidin pääsema enda endisest elu kohast võimalikult kaugele kuna kauem kui üks kuu ma ei püsinud üheski kohas, kuid Dublinisse plaanisin ma jääda kauemaks kui kunagi varem ma seda enda kolme kümne põgeneku elu jooksul olen jäänud.
Astusin vaikselt värava poole kuid siiski oli minust üle poole see, mis soovis vahetada enda siht kohta ja seda teha Cicysse kuid ma ei saanud seda teha; ma olin lubanud ja seda lubadust juba niigi palju rikkunud. Sellest hoolimata, et mu jalad hakkasid värisema sammusin ma lennuki poole.
Teel sinna nägin ma akna klaasilt enda peegeldust; isegi parima tahtmise juures poleks inimene mind pidanud Loverda Luna Smithiks, kuna mustad pikad juuksed olid lühemad kui õlgadeni ja värvitud pruunideks. Mu silmad olid endiselt rohelised kuna ma ei raatsinud endale läätseid silma toppida ja see järel enda niigi teravat nägemist kuidagi rikkuda; ma ei saanud seda teha kuigi oleksin tahtnud.
Näitasin piletit kontrollile ja sisenesin suurde reisi lennukisse. Silmitsesin punaseid toole ja see järel numbrit enda piletil. Istusin 52-le toolile ja torkasin koheselt endale kõrvaklapid kõrva. Kapuutsi tõmbasin pähe ja silmini; ma ei saanud riskida sellega, et keegi teine mu endisest elust võib mind ära tunda.
Üritasin muusikasse süveneda ja kõik halva unustada, kuid asjata; mu mõtetesse rändasid Destini, Susanna ja ka Jake näo pildid. Mu pisitütar meenutas silmadega mind kuid üle jäänud võisin ma välja, et meenutas Destinit kuid tegelikuses oli ta täpselt poole pealt minu ja ka Destini moodi.
