Armastus?
See on ju kõigest üks tühi paljas emotsioon, mis võib su elu rikkuma hakata. Hakata rikkuma sinu suhteid parima poissiga keda sa enda elus ole tundnud, uue inimesega, kes kolis uude keskkonda ja soovib vaid saada endale sõpru ja inimesi, kes teda toetaksid ja siis ilmub armastus, mis pead lausa kõik ära rikkuma.
Iga viimase kui asjab peab armastus ära rikkuma vaid pisigese asjaga: enda ilmutamisega teise juures.
Väidetakse, et armastus ei küsi vasnust ega ka elutingimusi, kuid ma ei usu seda; sa võid olla noor või vana, suremas või lõbutsemas aga armastus tuleb sinu juurde siis kui sa oled selleks kindlalt valmis, kuid kindlalt valmis ei saa olla koguaeg. Sa võid olla vaene või rikas, armuda vaesesse või rikkasse kuid see ei muuda seda mida sa tunned.
"Ole valmis võtma enda ellu armastus vastu!" ütlevad alati vanad inimesed kindlalt kuna nemad on enam jaolt kõik enda armastuse ellu võtnud liiga hilja. Nüüd nad kahetsevad vaid seda, et lasid selle emotsiooni enda ellu liiga hilja - või siis liiga vara ja rikkusid sellega elu ära.
Üsnagi tihti tuleb õelda ei neile, kellest sa hoolid, kes on sinule, su südamele lähemal kui teised ära vaid põhjusel, et see nõme A R M A S T U S hakkab ilmutama end just sinu peal. Totakas asi see teine, kuid alati tuleb õppida elama armastama kuigi seda ei tahaks teha keegi, kes teaks, et armastus teeb sama palju haiget kui ilma selleta elamine.
Sa pead leidama aega ka teiste jaoks; sõpradele keda sa väga hästi ei tunne kuid peaksid õppima tundma. Alati ei pruugi olla sinu parim sõber sinu armastus vaid uus inimene, kes su ellu lihtsalt sisse marsib. Armastus ei küsi luba, sest ta tuleb nagu kutsumata külaline sinu ellu sisse.
Valu võib su südames olla ka siis, kui sa seda ei tea. Kui sa ei soovi seda teada.
* * *
Vajutasin ärritavalt piniseva äratuskella kinni, kuid ei ajanud end tükk aega voodist välja. Ma ei suutnud seda teha, ei suutnud teeselda enam, et olen koos kellegi teisega keda ma ei armasta vaid see pärast, et Destin saaks aru, et ta siit linnast lahkuks. Ma ei oleks nii õel kuid ma pean enda misiooniga tegelema rohkem kui eraelu probleemidega - mis just nüüd hakkavad end tundma andma, kus ma tean, et see on minu viimane aeg Kaitse programmis olla.
Silmitsesin tükkaega tühja valget lage kuni lõpuks ajasin end voodist püsti. Segamini voodi sai paari hetkega korda, mis mind isegi närvi ajas kuna ma plaanisin enda aega võimalikult pikalt venitada aga ma unustasin - endiselt - liiga tihti ära, et ma olen super kiirusega olend.
Voodi korras liikusin riidekapi juurde, mida ma plaanisin samuti korristada sama aegselt kui ma endale pidulikke riideid selga otsin. Korrastasin seelikute riiulit, särkide riiulis võtsin kõik särgid välja ja voltisin taas kord korralikult korda kuni olin jõudnud enda koristamisega terve kapi korda ja endale sobivaid riideid polnud ma endiselt endale kapist suutnud välja tõmmata.
Aga oli mul endiselt liiga palju, mis tõttu ma inimese aeglusega hakkasin riiuleid läbi kammima kuni mu sõrmed peatusid tumedal kleidil, mille pihal ilutses sädelev kuldse värvi taoline vöö. Ma ei olnud kordagi seda kleiti kandnud kuid plaanisin seda kanda kui ma taas kord Destinit näen - poiss pidi tulema samuti kooli, kus ma käisin nagu ka mu tütar. Silmitsesin alahuult närides kleiti kuni siisku otsustasin selle kleidi endale selga ajada.
Mingigi aumärk poisile, et ta mind nii kaua on suutnud - ja viitsinud - otsida. Silmitesin peeglist enda peegelpilti kuni endale selja pöörasid ja kingad jalga ajasin. Ma nägin välja liiga pidulik vaid esimese päeva puhul uues koolis, kuid ma ei kahetsenud enda riiete valikut sugugi.
Endale seongu ja meigiga valmis saanud heitsin korra veel pilgu peeglisse ja kahetsesin sedan koheselt. Ma olin unustanud enda soegut muuta (nimelt kasvavad mu juuksed koheselt selliseks tagasi nagu need olid paar kümmend aastat tagasi kui ma neid iga nädalaselt ei muuda. Esmaspäev oli kätte jõudnud). Silmitsesin tumeidaid juukseid, mis vabalt mu seljale langesid ning mu nahatooni nii heledaks tegid kui võimalik. Ma ei soovinud enam isegi juukseid lõigata kuna poiss oli mu üles leidnud siiski juba.
Pilgutasin paar korda kiirelt silmi, et pisaraid ära hoida ning astusin koridori poole. Ma oleksin pidanud sööma kuid mul ei olnud isegi - esimest korda enda olemuse juures ei söönud ma hommikust. Lükkasin korteriukse lahti ning seisatasin jahedas koridoris, kus enda korteri lukustasin.
Paar minutit hiljem seisin ma juba kooli ees ning vaatasin põlastusega seda suur valget hoonet, mis just nagu kindlusena keset linna seisis. Kohalikuks kooliks ei saanud seda kohe kindlasti pidada kuigi seda see oli. Ma ei soovinud sinna sisse minna ja kohtuda seal endale võhi vöörastega kuid ma pidin.
Astusin vaikselt kooli poole, kuid mu samm hakkas kiirenema kui ma tundsin ära tuttava auto, mis kooli parklasse sisse keeras. Destin ja Susanna. Mõlemad istusid ees istmel - just nagu oleks see mingi ebanormaalne asi - ja vaatasid mind sama suure üllatusega nagu mina neid. Naeratasin nõrgalt enne, kui kooli peaukse vahelt sisse pugesin ja valget kooli sisemust silmitsesin.
Liikusin kiirete sammudega läbi koridori, kuna ma tõesti ei soovinud kokku juhtuda juhuslikult Destini või enda tütrega. Kui ma ka oleksin kokkujuhtunud oleks see olnud kas juhuslik või siis minu mõtlematu liikumine mööda pikki kooli koridore.
"Miks ta pidi just siia kooli tulema, is... Destin?" kuulsin Susanna häält, mis ei olnud just kuigi rõõmus. Pigem pettunud ning vihkama hakanud hääl ja seda vaid hetkega, mil ma Dani jususlikult linnas kohtasin. "Kas ta tahab sulle veel rohkem piinasid tekitada kui ta seda juba kord teinud on?"
"Susanna, rahune... Ta on siiski sinu ema ja kindlasti ta valis selle kooli juhuslikult kuna meile ei saa ta kuigi lähedale tulla; me tunneksime ta läheduse ära nii pea kui ta on lähemal kui sada meetrit," rääkis Des rahulikult tüdrukule.
Ma kuulasin ende vestlust tujutult pealt kuna teadsin, et mina olen just selle teema põhiinimene. Soovimata nendele pahaks panna üritasin nende vestluse kuulamist vältida, kuid see oli raske, sest ma olin saanud Susanna vihase ja põlgliku hääle osaliseks ja seda hetkel, mil ta rääkis minust - enda emast - nii nagu oleksin ma mingi maailma katastroof.
Silmitsein vihaselt kirja, mis öökapil vedeles. Kõik asjad on minu eest otsustatud nagu tavaliselt ja ma pean nende käske järgima nägu väike kutsikas, kes ei leia enda tõelist ema üles. Ma teadsin, et see on mu enda huvides aga siiski nad olid teinud minu eest ära juba otsuse, mis oleks saanud aidata mul mitte keskenduda misiooni ajal Destinile ja Susannale. Võtsin öökapilt pabberi taas kord kätte ning vedasin silmadega üle keelavate sõnade:
Ära mitte kui kellegagi Dublinis liiga lähedaseks saa, Loverda Luna Smith e. Jasmine Grande.
Selline kiri oli esimest korda minu kodus. Parema meelega oleksin ma kuhugi mujale kolinuid või siis enda korteri lukustussüsteemi vahetanud kuid kõike seda, mida nad tegid tegid nad väitetavalt ju minu enda hea olu nimelt - kuigi enda hea olus olin ma hakanud kõhklema liigagi korralikult, taas kord - aga minu 'heaolu' oli 'suure pärane' alates hetkest, mil selle programmiga ma liitusin.
"Te olete liiga kaitsvad," laususin sarkastiliselt kui end voodist välja hakkasin ajama.
Mu jalad puudutasin puust pinda koheselt kui ma end voodist välja ajasin - see oleks olnud imelik kui need poleks puudutanud. Hetkega seisima keset kööki ning silmitsesin aknast väljas pool säravat päikest, mis mind väljapool hakkas soojendama.
