Ma armastasin poissi kuid ei saanud seda talle tunnistada vaid üksnes tema enda hea olu nimel. Tema pidi olema see, kes ei igatse vaid liigub eluga edasi kuid ma nägin poisi näos ka kurnatust ja muret.
Alati, iga öö olin ma kujutanud seda keha enda kõrvale magama. Enda kõrvale igasugustest tegemistes kuid ma ei saanud riskida tema eluga nii palju. Ma ei tohtinud riskida tema ega ka enda tütre eluga. Ma pidin nad enda ellu laksma kuid kuidas ja millal see oli suure küsimärgi all. Õhtuti võisime me vabalt koos istuda ja rääkida nagu nad võisid tunda end minu pool koduselt kuid see ei oleks olnud pere, mida ma enda tütrele oleksin soovinud. Seda ei saanud juhtuda minuga; tütar peab jooksma kahe kodu vahet.
"Mida sa vaatad?" küsis unine hääl, kui ma punastades näo poisilt eemale viisin. "Sa oled ikka punastades nii armas, kas tead?"
"Sa peaksid minema enne kui Susanna arvab..."
"Ta ei arva mitte midagi kuna ta teab mida ma sinu vatsu tunnen liigagi hästi. Aga ma ei saa aru, miks sa ei võiks lasta kordki midagi teha enda südame tahtel kuna ma tean, et sa armastad mind sama palju mind kui mina sind," poisi toonis oli solvumist kui ka pettumust selle pärast, mida ma tegin talle. Silmitsesin igatseva pilguga poissi, kes end ebamugavalt diivanilt istukile ajas ning mulle otse silma vaatas. "Sa võid valetada teistele enda tunnete kohta, kuid mulle ei saa sa seda teha, Luna ning sa tead seda vägagi hästi."
"Ma olen nüüd Jasmine," pomisesin poisile kui ta kõrval istet võtsin ning peal raskelt poisi õlale lasin langeda.
"Minu jaoks jääd sa alati pisikeseks Lunaks, kes ei tunne veel 'päris' maailma muredest mitte midagi ning, kes ei oska teha muudkui kodus istuda ja ootata enda kallimat," rääkis poiss südamelt ära need laused, mida ma oleksin tahtnud talle taolises vormis õelda kuid ma ei saanud. Kui Thomas meid koos oleks näinud oleks meie sõprusel kui ka 'salasuhtel' kriips peal.
"Sa pead minema, kahjuks, Des," pomisesin poissi põsele suudeldes, kuid poiss muutis selle kiiruga suudluseg ning jättis lauba minu oma vastu ja vaatas mulle uurivalt otsa, "mind tullakse varsti kontrollima ja esitama uurimise kohta küsimusi. Ma rääkisin sulle ju eile, kallis!"
"Ma tean, aga ma ei taha sinust eemal olla aga nagu ma aru sain on see minu enda ja Susanna turvalisuse huvides...?" küsis poiss, kui ma end püsti ajasin ning noogutasin noorukile vastuseks. Ma ei saanud talle rääkida kõigest mida ma tahtsin kuid enda programmist rääkisin ma vähemalt pool tõtt kuid siiski oli ka vale mida ma vihkasin. "Ma armastan sind!"
"Aga mina armastan sind rohkem," naeratasin poisile kui kööki hommikust kadusin tegema. Armastus, sellel sõnal ei olnud enam eriti tihti mu elus ruumi olnud kuid nüüd, kus Destin oli minu enda elutoas diivanil ning pani puhtaid riideid selga uskusin ma taas selle sõna olemas olusse. Liiagagi palju olin hakanud ühe õhtuga sellesse sõnasse uskuma, kuid ma ei kahetsenud seda.
Thomas oli jälginud mind terve tunni nagu ma oleksin olnud mingisugune kurjategija - just nagu tema oli. Samas ma teadsin, et Brandiilye nimeline tüdruk oli jälginud mind sama suguse uudishimuga ja seda põhjusel, et nooruk oli lootunud saada minu sõbrannaks juba esimestest päevast peale, kuid ma ei pööranud tähelepanu ei temale ega ka tema - vastikule - vennale Jeremyle enam.
"Sa oled Jasmine, jah?" kostus mu kõrvu võõras hääl, mis kohe kindlasti ei olnud kellegi minu 'tuttava' hääl. Pöörasin end kanna pealt ringi ning silmitsesin liiga punaseks värvitud huulte ja blondide kiharatega tüdrukut ning kergitasin ootavalt kulmu, kuna ta hääl ei nõudnud tegelikuses õieti vastust küsimusele, mille ta oli esitanud. "Thomas jälgis sind terve tunni seega sa pead olema teinud midagi, mis talle muljet avaldab kuna ma pole suutnud seda teha terve aasta vältel."
Viha süttis hetkega mu silmades kui ma ülbelt tüdrukule naeratasin: "Ma ei jaga kõigile nippe kuidas saada poiss endasse armuma ja see järel teda nagu prügi tänavale visata, kuid mul on hea meel sinuga kohtuda, - kes iganes sa ka oled -!"
"Ma olen Angelina, muuseas," naeratus neiu näol ei tahtnud kustuda kuid mul ei olnud ka erilist isu tema peal enda võimeid kasutama hakata, sest tavaline liht surelik nagu ta oli; infark oleks garanteeritud olnud kui ma midagi oleksin teinud, midagi üle loomulikku. "Meist võivad saada veel parimad sõbrannad, kas teadsid?"
"Ära mitte iialgi paku mulle enda sõprust kuid suhelda me võime vabalt," laususin ma tüdrukule lause ise samal ajal teades, et tüdrukul ei ole enam pääsu mitte kuhugi mujale kui vaid minu juurde, sest ma pidin ja sain vaid need asjad tema peal maha võtta, mis ma ühe lasuega talle peale olin pannud. Jälk asi, et ma kasutan inimest ära enda igavuse peletamiseks ja astun taas kord üle keelust, mille olid mulle seadnud programmis osalevad inimesed.
"Ma ei paku sulle iial enda sõprust, kuid suhelda võin sinuga ma vabalt," kordas tüdruk nagu hüpnoosi all olev tobu kuid seda ta oli; mingi võimetega 'inimese' hüpnoosi taolise asja all. Naeratasin nõus olevalt tüdrukule ning eemaldusin tüdrukust, kes jäi mulle üllatunult järgi vaatama. "Luna mu sõbra juures toimub täna grillpidu ning ma tahan, et sa sinna tuleksid!"
Destin
Silmitsesin naeratava näo, imeliste roheliste silmade ja ronk mustade juustega tüdrukut ning silitasin sõrnaga õrnalt üle paberil asetseva põse. Ma olin näinud seda sama nägu vihaselt, nutuselt ja isegi punastamas; igas võimalikus emotsioonis jättis Luna nägu ikka omapärase ilu ning see oli armas. Ma ei suutnud endiselt uskuda, et see imeline olend oli minu hingekaaslane.
Ma olin selle sama teema üle mitmeid kordi mõelnud ja ei leinud kordagi seda sobivat vastust enda küsimusele. Oleks olnud Mia taoline tüdruk mu tüdruksõber - või siis äärmisel ja vastikumal juhul hingekaaslane - poleks ma leidnud temas kohe kindlasti seda sama ilu, mis oli Loverda Luna näos.
"Sa ei tohiks enda lootusi liiga kõrgeks seada, issi," kostus koos mütsatusega mu tütre hääl aga ma ei pööranud sellele tähelepanu. Ma olin liialt õnnelik nende suudluste üle, mida ma sain nautida täna hommikul kui ka eile õhtul ja mitte kui keegi ei saanud rikkuda ära seda tunnet mida ma tuntsin kuid tüdruk enda huuled minu omadele surus. "Ta tegi sulle korra juba haiget..."
"Palun Susanna, ma tahan korki rõõmusta millegi üle, mille üle ma olen tõeliselt ja piiritult õnnelik!" laususin kiiruga tüdrukule kui enda tuppa kadusin ja ukse lukustasin. Silmitsesin endiselt naerva tüdruku pilti ning naeratasin ka nõrgalt kuigi ma teadsin, et nooruk ei saanud seda näha.
"Palun valige endale kevadise balli jaoks partnerid!" lausus õpetaja käskivalt peale seda kui oli enda geniaalse ideega tantsida kevadisel ballil välja tulnud. Lasin silmadega üle ruumi kuni lõpuks mu silmad peatusid Lunal, kes vihaselt ruumist välja sammus.
Õpetajale sõnakestki lausumata seadsin enda sammud tüdrukule järele kuigi ma teadsin, et ta kuuleb seda. Silmitsesin pisaratega täitunud tüdruku nägu kui ta mulle vihaselt otsa vaatas ja midagi ei lausunud; minu kohta pidid liikuma valed kuulujutud, muidu oleks Luna mulle rääkinud enda probleemist - või Luna keda ma mäletasin teadvalt oleks rääkinud mulle enda murest.
"Mis lahti?" sirutasin käe tüdruku poole, kuid ta lükas selle vaid eest ära. Esimest korda ma märkasin, et ta silmad pilluvad sädemeid.
"Miks ma ei teadnud, et sul on poeg!?" sisistas tüdruk vihaselt ning vaatas mind pisaratega täidetud näol. Poeg? oli mu ainus mõte kui ma tüdrukule otsa vaatasin ning enda mineviku ketast hakkasin kerima. Ainus, kellega ma enne Lunat maganud olin oli...
"Ta ei ole minu poeg, sest ma ei tahtnud teda, Luna," laususin andeks paluval toonil tüdrukule ning silmitsesin ta laiali läinud ripsmedušši ning tumedamaid triipe, mis ta nägu 'kaunistasid' ja andsid märku pisarate rajast ta silmis. "Ma olin täis ning loll kui magasin 'tema' emaga. Ma olin saanud alles teada sellest, kes ma olen ning otsustasin koheselt seda ära kasutada kuid siis olid ajad teised ja... see oli sohilaps sel ajal aga ma ei teadnud, et Margaret on Severus."
"Ta ei ole vaid sinu poeg on kuna tal on siiski sinu geene ka!" süüdistus oli tüdruku suust suur kuid ma ei suutnud seda endiselt uskuda. "Ja mõelda vaid meie tütar ning sinu poja sõber hakkavad muutuma lähedastemaks kui tohiks; nad ei tohi enda sarnasusi näha!"
Need sõnad õelnud astus tüdruk mulle lähemale ning kallistas mind nii nagu ma ei oleks osanud oletada. See ei olnud sõbralik kallistus vaid pigem meie olematu kokku leppe solmimis kallistus.
