Kallis päevik!
Ma usun, et ma nägin täna enda ema kuigi ta ei õelnud seda mulle, ma nägin seda tema silmades. Usk ja lootus- need on veel mul nüüd olemas, sest ma loodan enda naist korra veel näha enda silmaga, teda emmata nagu ma seda täna tegin (kuid see kord ma ei vala enam pisaraid mis on segunenud vihast ja rõõmust, see kord kui ma teda emban olen ma sama tugev kui peaksin olema - kui ma olin enne kui ta mulle lubas tagasi tulla!).
Just nagu ma kartskingi ei uskunud mu issi, et naine, kes meie kahe vahele jäi on meie ema, sest Luna ei vaadanud Destini poole (kas ta kartis enda tundeid talle näidata kuigi mu isa oli näinud teda juba kannatamas?) oli põhjuseks, mis oli aga ta ei vaadanud tema poole ja see tõttu ei usu ka mu isa enam ming teemal "Loverda Luna Smith ehk mu ema".
See on mu lüheb postitus iial kuna ma olen endiselt liiga rõõmus, et midagi kirjutada. Need tunded mis minus on kirjeldamatud ja seda vaid tõttu, et ma nägin enda ema...
Sinu S.S.
Sulgesin päeviku enne läbi lugemist - ma ei tahtnud käituda harilikult kuna mul polnud selleks põhjust - kuigi ma teadsin, et see on, või tähenab see postitus võib olla vigane aga ma ei hoolinud; ma hoolisin vaid sellest, et olin saanud kallistada enda ema samal hetkel kui ta vastu kallistas ja lubas tagasi tulla.
See oli minu elu parim hetk - emaga!
Silmitsesin ahastusega kella, mis näitas täpselt kella seitset. Aeg oli mul ärgata kuid mul ei olnud isu ärgata - pealegi olin ma olnud pool ööd ärkvel ja meenutanud üksnes seda kallistust mida ma Lunaga tegin - kuigi ma teadsin, et ma pean seda tegema ning esimest korda Dublinisse kolimise jooksul minema. Ajasin end vaevaliselt voodist püsti ja liikusin riiete kapi juurde.
Ajasin kiiresti enda tavapärased riided selga ning kiirustasin kööki hommikust sööma. Destin istus laua teises otsas ilme tühi ega pööranud tähelepanu mu sisenemisele ka siis kui ma olin ilusat hommikust talle soovinud.
"Miks sa arvad, et Luna Dublinis on?" küsis isa kui ma olin selja ta poole pööranud ning kaussi kapist võtma hakanud. "Tähenab; kust sa tead, et Luna siin linnas on?"
"Amm..." laususin ma vaikselt ning asetasin kausi lauale enne kui end ümber pöörasin ja meest kõhklevalt silmitsesin, "ma ütlesin sulle, et ta on siin peale tema nägemist pangaautomaadi juures ja eile ültesin ma ka seda sulle kuid sa ei uskunud mind. See naine, keda ma kallistasin oli Luna: juuksed õlgadeni lõigatud ning pruunikd värvitud, kuid sa ütlesid mulle, et mul on temaga sama sugused silmad - rohelised - ja temal olid need silmad."
Destin turtsatas - mis oli ka tema esimene normaalne käitumine hommiku jooksul - ning lausus sama kuival toonil kui enne: "Silmadest ei saa oletada, et see on Luna!"
"Kurat küll, kas sa siis ise enda 'hingesideme' värgiga ei tundud tema lähedust, isa!? Kas sa oled üldse temaga hingesidemes kuna sa ei tundud ju kuragi pärastb mitte kui..." ma vakatasin kui vaatasin mehe pisaratega täitunud nägu - ja nendes ei olnud kohe kindlasti mina süüdi. "Mis juhtus, issi?"
"Ma nägin Lunat," pomises mees läbi pisarate ning silmitses lauale tõstetud käsi. Ma teadsin mida ta arvas nutmisest, kuid ma ei saanud hakata seda talle nina alla - hetkel - hõõruma. "T-ta oli koos..."
Lõppu ma ei kuulnud kuna 'poisi' õlad hakkasid nutust vappuma ja ma pidin endale esimest korda tunnistama, et ma ei osanud sel hetkel teha midagi muud kui tema juurde minna ning kallistada teda. Lohutus sõnu ma ei osanud õelda kuna olin liiga pahviks löödud sellest informatsioonist.
"Issi," laususin vaikselt ning üritasin teda sõbralikutl õlale patsutada kuna ma lihtsalt ei suutnud näha enda isa nutmas ja kannatamas - kuigi sama moodi olin ma hakanud ka ise kätuma viimasel ajal -, "see ei ole ju sinu süü... kindlasti oli see keegi tema sõber või tuttav..."
Ma hakkasin koheselt kahetsema enda sõnu kui olin need välja õelnud, sest need ei olnud lohtutavad vaid Lunat süüdistavas toonid õeldud laused. Korduvalt oli suutnud mu ema panna isa teda taga igatsema kuid mitte kordagi polnud ta helistanud või teinud midagi ühenduse võtmise pärast.
Ma võisin teda armastada kui enda ema olenemata sellest, et ta ei kasvatanud mind üles kuid ainsale usaldus isikule haiget tegemise eest ei saanud ma - isegi enda emale - andestada.
Vaatasin hetkeks tagasi direktori poole, kes nägi enda ameti jaoks liiga noor välja kuid ju talle meeldis see amet kuna ta rääkis just nagu oleks see tema unistus - siin meie suguste puperteedi eas olevate juhtimine. Naeratasin nõrgalt mehe poole, sest ma tundsin enda kõhus liblikaid lendamas kuid need ei saandu seal olla kõigest ühe mehe pärast, keda ma ei teadnudki - kõigest ta nime.
Tugev 'löök' tabas mind eest kui ma pead otseks hakkasin pöörama ja selle tulemusena paar sammu tagasi koperdasin. Üritasin kõigest väest enda tasakaalu hoida kuid asjatult, sest ma lendasin ikkagi vastu kivipõrandat nign mu näole ilmus ka koheselt valu kui ka vihagrimass. Esimene kadus koheselt kuid viimane ei tahtnud ka kaduda siis kui ma teadsin, et see oli ka minu enda süü.
"Mida sa endale lubad!" heitsin süüdistuse kui end püsti ajasin.
"Andke andeks aga te ilmusite just nagu ei kuskilt välja," rääkis poisi hääl kui ma enda asju maast üritasin üles korjata. Närisin närviliselt endiselt alahuult kui end püsti ajasin kuid see kord hoidsin ma õpikud tugevamini käest. "Ma usun, et te tulite teisest koridorist aga siiski... just nagu maa alt."
"Ma olen ka ise süüdi, et ei vaadanud enda ette vaid selja taha," muigasin enda üle kui pilgu poisile tõstsin. LIblikad mu kõhus hakkasid taas kord ruumi endale võtma, kuid seekord ei teinud ma sellest välja.
"Susanna," laususin naeratades ning poisi poole kätt välja sirutades.
"Jeremy," naeratas poiss mu käest haarates ning seda õrnalt surudes, "sa oled siin koolis uus, jah?"
"Tundub nii," pomisesin sarkastiliselt endale nina alla enne kui pilgu poisilt eemale viisin, "ma usun, et mind võib nii nimetada küll, sest peale söögivahetundi alustan ma siin 'kooli'."
"Amm," kohemtus poiss silmi märgatavalt ja osutas see järel enda selja taga olevale koridorile põidlaga, "võin ma sulle koolimaja näidata?"
Silmitseisn poissi tükk aega kõhklevalt kui naeratasin: "Muidugi!"
____________________________________________________________________________
Nalja pärast kutsusin ma seda enda ette "Luna vaba osa", sest seda see ka on. Ma ei pidanud seda enda kommenaari siia lisama kuid ma tahtsin seda pisikist lauset enda peas ka teiega jagada [:
