"On teiega kõik korras?" jõudis minuni kõrval toolil istuva vanadaami uuriv küsimus, millele ma ei osanud vastata. Minuga oli mingil määral kõik korras kuid sama palju oli ka valesti, sest ma pidin hoiduma kõigest, mis mind ohustada võis.
"Muidugi," vastasin ehk liiga kiirel vana naisele, kui mulle meenus naise küsimus. Sisimas ei olnud minuga kohe kindlasti kõik korras, kuid ma ei saanud hakada võhivõõrale enda elust ja probleemidest rääkida.
Ma oleksin tahtnud magada ilma unenägude ja lootusteta, kudi ma ei saanud teha, kuna pidevalt kui silmad sulgesin ilmus mu mällu pilt Destini naervast näost ja ka pisaratega kaetud näost kuigi ma polnud näinud poissi kunagi pisaraid valamas. Valu, oli liiga piinav mu sees, kuid samas olin ma ka liiga õel, et endale tunnistada igatsust poisi vastu.
Mu kirjadele - millest ma ei suutnud loobuda - vastasid nad, mu perekond alati nagu ka mina nende omadele kuid helistada ma ei suutnud neile, kuna mu hääl oleks murdunud ja ma oleks andnud end välja. Mitte end vaid igatsuse, mida ma nende vastu tundsin oleksin välja andnud juba paari esimese lausega.
Silmitsesin enda ees oleva tühja tooli, kuna pilgu aknast välja suunasin ja maapinda endale lähenemas nägin. Ma olin jõudmas Dublini äärelinna, kohta kus asus üks mitmest lennujaamast ja see tegi mind rõõmsamaks. Linn oli suur, mis tõttu keegi ei saanud mind nii kergelt üles leida kui ma seda tegelikuses oleksin soovinud.
"Tere tulemast reaalsuse maale, mitte minu maailma," sosistasin endale, kui lennuks maandunud oli ning ma sain enda koos enda kodinatega õhusõidukist välja ajada.
Sammusin läbi lennujaama, kohta, kus enda asjad pidin järjekordsest kontrollist läbi laskma, kuid õnneks polnud mul mitte midagi ebaseaduslikku kaasas; tavalised iga päeva esemed - riided. Rohkemat ma ei vajanudki kui vaid enda asjade kätte saamist ja see järel sellest hiigel hoonest lahkumist.
Sammusin läbi hoone taksode praklani. Ma teadsin seda hoonet liiga hästi kuna minu kaitseprogramm aitas mul kiiremas korras see hoone selgeks saada; mitte sekundidki ei tohtinud ma kaotada, mis tõttu istusin esimesse vabasse taksosse ja ütlesin enda uue kodu aadressi.
Destin
Ma teadsin, et ma ei leia Lunat nii kiirest, kuid siiski ma pidin lootma, et üks tumeda päisest tüdrukust, kes mulle vastu tuli ning naeratas oli Loverda Luna, mu armastatu, Susanna ema. Kuid alati oli kellegi nägu liiga ümbar, silmad liiga lapselikud; mitte ükski asi peale juuste ei klappinud Lunaga, kuid ma pidin sellega juba leppinud olema, sest aastaid on mõõdas juba oma jagu peale seda kui ma tüdrukut otsima asusin.
Silmitsesin maja, kus ma koos enda tütrega pidin elama kuid siiski oli minust tükk puudu. Just nagu Luna oli enda esimeses kirjas mainud näen ma pidevalt Susannas Lunat, kuid ma ei saa seda endale kunagi täielikult tunnistada. Ma pidin tegema endale korralikult selgeks, et Susanna on Luna laps. Ma ei armastanud Susannat selle pärast, et ta näeb enda ema koopia välja vaid selle pärast, et ta oli minu ja Lunny tütar.
"Viime asjad sisse," pomisesin noorukile kui enda asju hakkasin maja poole vedama. Asju oli mul vähe kaasas kui tütrel oli terve elamine kaasas - arvatavasti - kuna mitmeid kohvrid, mida ta enda järel vedas andsid vaid märku sellest, et me teeme korralikku kolimist läbi.
"Miks me ei võinud jääda onu Jake juurde elama vaid pidime kuskile pärapõrgusse kolima, isa!?" kostus minuni Sui torin, kuid ma sain vaid muiata. Enda ema koopia, igas mõttes.
"Sest sinu onu tahab veeta aega ka enda abikaasaga," laususin nõrgalt naeratades ja meenutasin Jake rõõmsat nägu kui ta teatas, et on leidnud enda hingekaaslase. Ma teadsin, et poiss on alati õnnelik aga sel hetkel oleks ta kohe kindlasti andnud õnnest otsad - seda võis lugeda juba ta näost.
"Mhmh..." kostus vaid nõustuv mühatuv piiga suust kui ta ukse lahti lükkas ja enda tuppa kadus. Ma igatsesin liialt palju Lunat, et pöörata eriti end ümbritsevale tähelepanu kuid Susanna nimel olen ma üritanud ta ema unustada.
