Terve tänavapeale põlesid vaid ühe maja kõik tuled - mis oli vägagi imelik, sest ammu olid lõppenud töö inimeste tööd ning nüüg oli aeg tegelikuses veeta aega perega, kuid tundus nagu keegi ei hooliks perest, kes neist hoolivad sama moodi nagu peaks. Tänavalaternad olid kustus, mis oli samuti imelik, sest ammu oli aeg need tööle panna ning tänavaid valgustama hakata.
Tuulevaikne, pime ning vastik õhtu oli käes ning lõppemas kuna aeg lähenes minut-minuti järel üha lähemale keskööle, mis ei tundunud olevat kuidagi sobilik. Jalgu edasi vedades liikusin ma enda kodu poole, kuid ma ei mäletanud just nagu kus see asuks; pidevalt kiikasin ma silmadega tulede säras oleva valge maja poole ja see järel koheselt pimedate majade poole, mis ei meenutanud ükski karvavõrdki mu maja. Ma võisin vanduda lausa, et minu kodus põlesid kõik tuled kuigi Susanna pidi olema enda sõbra Jeremy ning tolle sõbra - ja minu poja - Daniga väljas kuskil grillpeol kuhu pidi minema ka Luna.
Sammusin vaikselt majale lähemale kuid ma tajusin liigagi hästi Loverda Luna olemasolu majas ning see pani mind pidevalt tegema paar kiiremat sammu aga ma pidin kätituma rohkem nagu harlikult mitte jooksma koheselt tüdruku kätevahel samal ajal, kui ta kuskil nurga taga mind vabalt võib välja naerda. Ma ei teadnud endiselt tüdrukut ju piisavalt hästi, et talle rääkida enda rohkematest ja kustutamtutest tunnetest - kuigi hingekaaslasele ei pidanud seda rääkima.
Seistis lõpuks kodu ukse juures tõmbasin ukse kiiruga lahti ning tuiskasin mööda pikka koridori trepide juurest kõrgeimale trepi astmele ning silmitsesin varje, mida heitsid inimesed/olendid, kes liikusid elutoas ja rääkisid jutupominaga. Mu terav kuulmine ei püüdnud mitte ühtegi sõna peale, Luna nime ning kõik.
Ma ei saanud olla kuulamiseks liiga kaugel kuid just see tunne oli mul sees. Esmakordselt voolas mu soontes adrenaliin ning süda tagus kiiremini kui oleks pidanud - avrestades juba meie niigi kiireid südame lööke, siis inimesele oleks andnud nii kiired südame tuksed märku haigusest või siis suremise eelnevast seisundist. Silmitsesin endiselt varje, kui aeglaselt hakasin treppidest alla poole sammuma. Õnneks oli mul uuem maja ning puust trepid ei krigisenud ega ka krägisenud iga minu sammu all.
"Ära muretse, ega Destin ei saa teada, et see tüdruk on sinu tekitatud kuna ma võtan süü endale ja siis oled sa murest vaba," rääkis Luna hääl kindlal toonil kellegiga, kes rääkis endiselt minu kõrvade jaoks liiga vaikselt või siis ta kirjutas midagi paberile kuna pigem sahin ja krabin kostus tüdruku jutu vahele.
"Ole rahulik ning kuula meie sõna ja sinuga ei juhtu mitte midagi halba," kostus Luna suust just nagu hüpnoosi alune hääl kuid ma sain vaid uskuda enda sisetunnet ja seda, et nooruk ise paneb kellegile seda hüpnoosi peale, mitte ei saa hüpnoosi osaliseks. See oleks lausa võimatu tema puhul.
Hingasin sügavalt sisse ja välja enne kui joostes elutuppa akna alla liikusin ning silmitesin poissi, kes närviliselt ruumis edasi-tagasi ja varksi nurgas kükitava tüdruku poole pilke heitid. Tavaline inimene, keset kahte - nüüd kolme - Severust oli hirmust kas nurka pugenud või koheselt ta pantud sinna istuma ja vaid naerdud selle loodus õnnetuse üle, kes nurgas kikitas ja pisaraid valas. Isegi siis kui ma toitun loomadest ei tundud ma tüdrukule kaasa vaid oleksin naernud õelalt; looma instinktid võisid mul välja paista vaid metsas, kus on loomade õige koht.
"Jake!?" hüüatasin ma arusaamatusest kui poiss hakkas tüdrukule nurgas lähenema ja pööras taas end kannapealt ringi ning jalutas teise seina juurde uuesti tagasi.
Just nagu pendel liikus ta toas mitmeid minuteid ega pööranud mulle tähelepanu just nagu ka Luna, kes enda käes olevat kanatükki veel varksi sõi. Kui ta korraks pea tõstis naeratas ta tervitavalt ja hakkas taas enda kanatükki alla ajama.
"Mida sa siin teed, Jake? Või... Mida te siin teete!?"
"Jake tuli siia kanti ning soovis minuga kui ka snuga kohtuda ja ma pakkusin sinu kodu kuna minu kordu on tugeva turvasüsteemi all ning ma olen kodus pideva jälgimise all tänu Thomasele," rääkis tüdruk sisistades Thomase nime ning pannes enda häälde viha, mida ma polnud kunagi tema poolt kuulnud.
Silmitsesin tüdrukut, kes rääkis just nagu oleks ta suhelnud vennaga koguaeg ja minust nagu katkust hoidnud eemale ja vaid nädalas ühe kirja saatnud.
"Aga tüdruk?" osutasin noorukile, kes nurgas endiselt istus kuid nüüd oli ta veel rohkem hirmunud kui ta seda ennem oli olnud ning see kätiumine oleks ajanud mind naerma kui ma tüdruku peale solvunud poleks olnud.
"Miks ta siin on - kui ta just ei ole sinuga Jake kaasa tulnud -?"
"Ta on Jakei: Tere tulemast meie sekka! kingitus," teeskes tüdruk solvumist kui enda söödud toidu kondid taldrikule asetas ning enda venna juurde kepsles.
Naeratus oli Luna näole kinnitunud, kui ta poissi embas ning enda 'kingituse' oole hakkas teda tõukama. Silmitsesin ehmatusega tüdrukut, kelle silmadesse tekkis kaslastele omane läige nagu ka Jake silmadessegi.
Lasin silmadega kiirelt üle ruumi kuni silmitsesin hõbenuga, mis kapinurgal asetses ja just nagu mind oleks oodanud: "Mis asjast te olete hakanud toituma inimese verest? Kas see teile mitte jälgina ei tundunud?"
Samm-sammu haaval lähenesin kahele noorukile, kes üritasid saada tüdrukut võimalikult kiirelt püsti ning talle kiire lõpp mõelma poolt peale teha. Just nagu ma oleksin maganud ligi sada aastat ning unustanus ära Loverda Luna inimese söömise ja välja nägemise kassilikus olendis. Iga üks sai valida ju Severusest, kelleks ta kõige sagedamini muutub aga tõesti; Luna oli olnud pidevalt üks kass, kes käis ümber palava pudrukausi.
Paar minutit hiljem seisin ma otse Luna ning Jake taga, käes hoidsin ma teravat hõbenuga, mida ma mitmeid kordi olin kasutanud teiste Severuste tapmise puhul. Surnud inimtüdruku keha vedeles maha kukkununa tumeda kile peal ning õde ja vend tõmbasid võidurõõmsa naeratuse saatel käeseljaga üle enda suu. Vereplekid, mis oli olnud nende näol enne imendusid pehmesse riidesse, mis nende nägu kattis.
"Te teate, kes see tüdruk on?" küsisi just nagu muuseas neile lähemale minnes nign vihaselt tüdruku laipa vaadates. Nende enda pere tegi alusev loomatoidulistele Severustele ning nad ise ka lõpetavad selle.
"Angelina Thompson," lausus Luna naeratades ning pööras pea minu poole.
Nuga oli peidetud mu varukasse ning põletas õrnalt mu nahka, kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu, vaid libistasin terariista ettevaatlikult enda sõrmede vahele veel enne, kui mõlemad noored end ümber pöörata jõudsid.
Nuga läks tahtmatult otse Jake südamesse ning, kui ma selle välja tõmbasin nägin ma vaid raevu Luna silmades. Raevu kuna ta ainus vend oli surnud tema hingakaaslase õnnetuse tõttu.
* * *
"Ma ütlesin sulle, issi, et toit on potis!" kostus peale raputamist, mille peale ma end sirgu ajasin nign tüdrukut silmitsesin, kes vaid silmi pööritas ning majast välja tuiskas.
See oli vaid uni, laususin endale kui end diivanilt püsti ajasin ja köögi poole sammusin.
See saigi vaid uni olla kuna mu maja oli vaid ühe korruseline ning paras just kahele inimesele, kes otsisid kedagi, kelle nad ka üles leidsid. Silmitsesin veel tükkaega ust kuigi see oli kinni langenud ning mu pisi tütrege sellest välja tormanud enda poolvenna poole. Üllatvalt kiirelt võttis Susanna vastu selle info, et tal on poolvend, kes on tema sõbra parim sõber.
"See oli vaid uni!" pomisesin kööki liikudes ning tüdruku tehtud toitu vaatama minnes.
