Kummituse lausuja: 14. peatükk

               Pisarad, mis silmad välja voolasid ei olnud õnnest ega ka vihast kuigi kurvastuseks olid need liiga hoolivad. Nooruki silmad liikusid mööda väikest ruumi ringi ja otsisid asju, mida saak vastu seina visata, kuid see pisi tegevus oleks lõhkunud ära oletatavasti klaasist vaasi või siis pildi, mis ilutses öökapi nurgal koos kahe naerva armunudga - Taylor ja Adam.

               Märjaks muutunud särgi varuga kivatas tüdruk taaskordsed voolama pääsenud pisarad enda silmist, kui ta silmitses pilti, mis oli tehtud nende õnnelikemail aegadeöl, kuigi neid ei aksepteerinud enam otseselt; pole aksepteerinud viimased kaks päeva.

               Taylori pisarad ei tahtnud lõppeda vaid otsida üha uusi radasid, kuidas pääseda nooruki silmadest välja ning särada nagu nad seda nooruki näos ka tegid. Punased triibud olid kerkinud pidevatest radadest piiga näole ja tüdruku silmad olid muutunud igast pühkimisest üha tumedamaks tumedaks, mis oli lausa vastik kuid nooruk pidi elama enda üksinust üksinda nagu ta harjunud oli.

               Vaikselt silmi sulgedes üritas tüdruk meenutada toda õhtut, mil nende elud läksid kahte eriteed pidi (kuigi Taylor oletas, et Adami tee läks hoopis Selina juurde):

               Tüdruk oli välja minemiseks pannud selga nii valed riided, kui valed riided sai üldse kunagi selga panna, kuid ta siiski lootis, et poiss teeb talle selle kaua oodatud abielu ette paneku kuid see saigi jääda vaid temale unistuseks, sest poisi nägu oli karmim kui harilikult noorukiga rääkidas - kulmud olid tõmbunud kortsu ning koondunud nina juurde, suu oli surutud üheks sirgeks valgeks kriipsuks ning silmades võis näha vaid kalkus sellest kõigest hoolimata.

               "Me peame rääkima teemal, mis sulle ei sobi eriti, Taylor," lausus poiss enda karmima tooniga millega ta mitte kunagi polnud õrnahingelise tüdrukuga rääkinud, kuid Adami silmades oli liigagi kindel pilk sellest kõigest hoolimata, "me peame rääkima, mis saab meist edasi..."

               "Mida sa sellega mõtled?" kostus tüdruku suust kõhklev toon kui ta silmitses poissi, kes hoidis nende vahel ebatavaliselt pikka vahemaad. Just nagu kartes, et saab enda tüdrukult mingi haiguse.

               Poiss pööritas vaid silmi ning astus tüdrukust veelgi kaugemale ja silmitses noorukit, kes oli hirmunud nendest sõnadest. 'Neid' polnud eriti Adam enda juttudes maininud ja kui ta rääkiski neist kui ühisest siis pidi olema poisil alati midagi liiagi tähtsat rääkida ning see ei sobinud tüdrukule kuidagi.

               "Oled sa mõelnud mis meist, peaks edasi saama?" küsis poiss just nagu teades juba tüdruku mõtteid ja on nendest lausa ära tüdinud.

               Poisi silmades polnud endiselt talle omast läiget ning huultelt muiet, mis pidi andma märku sellest, kui lolliks poiss enda tüdruk-sõpra peab.

               "Ma mõtlen nagu tulevikus, siis kui me - vist - koos elame ja nõnda."

               "Loomulikult ma olen!" teatas tüdruk just nagu solvunult kuna ta oli alati nende mõtete ja lootustega uinunud ja ärganud samuti, "me võiksime abielluda kunagi, saada palju lapsi ja kolida siia lähedal asuvasse külla kuna farmi pidamine oleks, meile kui abikaasadele tulevikus raskem kui praegu mu ema ja isa abistamine."

               Poiss turtsatas ükskõikselt ning tõstis enda pilgu tossu ninadelt tüdrukule: "Aga sellele, et meid ehk ei ole enam olemas, oled sa ka mõelnud?"

               Tüdruku suhu tekkis kolmp, mida ta üritas asjatult alla neelata, kuid ta ei saanud sellega kuidagi hakkama ning silmitses nõusolevalt poissi. Just nagu oleks Adam saanud sellest endale jõudu juurde ajas ta endale selja sirgu ja astus enda hirmutavama olekuga tüdrukule lähemale.

               "Mis siis, kui sellest hetkest pole enam meid olemas ja on olemas vaid Taylor ja tema elu ning mina, mu elu?" jätkas poiss enda saladuslikke vihjetega küsimuste esitamist tüdrukule, kelle silmadesse hakkasi tekkima pisarad veel enne kui poiss oli jõudnud teda maha jätta kuid vihjata ta oli jõudnud korduvalt juba.

               Tüdruk neelatas kiiruga kurgust klombi alla ning silmitses poissi arusaamatult: "Mis mõttes meid enam pole - äkki - sellest hetkest peale?"

               "Sest sa hoiad nüüd minust eemale!" lausus poiss tõsinedes ning pööras end kannapealt ringi ja sammus noorukist - kes endiselt oli üllatunud poisi sõnadest - eemale ega vaadanud kordagi tagasi.

               Poisi silmad olid just nagu kivistunud tüdrukule.

               Adami rõõmus pilk saatis tüdruku iga pisikest nihelemist kui ka paberit keervaid käsi ning tahtest tahtamata oleks poiss tahtnud puudutada tüdruku kätt ning soovida talle suurepärase paranemise pärast õnne.

               Kuid ta ei saanud!

               "Nagu ma aru sain ei ole sa köögi toimingute suhtes..." lausus poiss kuid katkestas end hetkeks vaid, "kõige parem, võib lausa võtta, et sa oled katastroof kuna muidu sa poleks enda toitu pea tund aega söönud."

               Tüdruku suunurgad tuksatasid rõõmust üles poole kui ta enda silmad poisi hallidele silmadele viis ning oleks peaaegu rõõmust õhku hüpanud kuna nägi neis silmades tõeliselt rõõmu tema ellu jäämise pärast.

               Tavaliselt oli alati olnud poiss suletud raamat kuid nüüd oli ta sama avatud raamat, kui Selinal pooleli olev "Kummituse maja". Rõõmsalt silmitses tüdruk poissi kuid kissitas just nagu vihastades silmi.

                  "Mis siis?" küsis tüdruk enda hääles olevat rõõmu üritades suruda alla ning luua hoopis viha enda häälde.

                     "Ei midagi... Ma mõtlesin, et aitan sul sinu kokandus taset veidike tõsta kuna ma ei oska ka eriti kokata," kehitas poiss õlgu, kui tüdruku sülest raamatu haaras ning seda silmadega luges.

               "Mind ja kokkama panna?"

               Poiss turtsatas just nagu solvunult tüdrukule: "See pole vist parim idee aga netis sa seda selgeks ei õpi!"

               Tüdruk surus solvunult käed endale rinnale risti ning silmitses poissi, kes raamatu kaaned kokku surus ja selleks ettenähtud riiuli juurde jalutas. Selina silmad saatsid Adami iga liigutust kuid ta üritas seda iga hinna eest varjata.

               "Ma oskan süüa teha," märkis tüdruk uhkelt kui end voodist üritas välja ajada.

               "Ära üritagi voodist välja tulla kuna ma tuleksin ja veaksin sind ise sinna tagasi ja lukustaksin ka ära kuni homseni," rääkis poiss otsides õiget kohta kuhu raamat vahele lükata, "mida sa siis teha oskad?"

               Tüdruk silmas hetkeks poisi naeratavat nägu enne kui enda juttu kogelema hakkas: "Noh... jäätist oskan teha - tegelikuses jäätis suurepäraseks maitseks valmistada aga valmistada ma ei oska."

               "Nii?" kergitas poiss ootavalt kulmu kui Selina enda 'salaretsepti' ei tahtnud koheselt avaldada. Poisi käed liikusid rinnale risti kui ta silmitses tüdrukut, kes endiselt istus voodiserval ja ilme kahevahel.

               "Vanilli jäätis panna kaussi ja see järel hästi palju karamelli kreemiga seda üle ujutada... See järel tuleb need kokku segada kuid nõnda, et on näha veel vanilli valget ja karamelli üksinda," säras tüdruk rõõmust kui enda saladuse poisile avaldas kuid poiss vaid ohkas raskelt ega lausunud rohkem midagi.'

               Tüdruku ilmesse tekkis pettumus kui Adam midagi talle ei vastanud kuid siiski oli näha endiselt rõõmu ka poisi silmades. Adami silmad liikusid pildile, mis oli ainus kaunistus terve ruumi peale ning ta näole ilmus koheselt ka grimass.

               Taylor ja Selina sõpradena ühel pildil.

Kummituse lausuja: 13. peatükk

                   "Ma ei ole selles süüdi, ma vannun seda enda elu nimel!" lausus Adam Countile ähvardavalt lähemale astudes ning talle liigagi pingeliselt otsa vaadates. Järjekordne tüli, mis oli seotud Selina äkilise kadumisega ning see järel koheselt pea surmavalt haigeks jäämine oli imelikud mehe jaoks. "Ma läksin kõigest metsa kuna nägin teda sinna poole - vist - kõndimas ja see oligi kõik kuna ma tulin sinu juurde nii pea kui sa mind tol päeval hüüdsid!"

                  "Aga sa valetasid mulle ikkagi," märkis Count noorukist selg ees eemale sammudes ning enda selga sirgeks ajades, kuna see tegi teda juba tema pikas kasvus veelgi pikemaks, "kui sa mäeletada Adam siis sa ütlesid mulle enam vähem seda, et sa ei tea kuhu Selina läks!"

                  Poisi silmadesse välksatas viha, kui ta enda vastas meest vihasemalt kui kunagi silmitses. Tülitsemised ei olnud tema teema kuigi tema kui Kummituse Lausuja jaoks pidanuks need olema parimad sündmused - kuigi enam jaolt olid need ka temale - kuid Selina teema ei istunud poisile tülitsemise asjus kohe üldse. 

                  Ta oli põhjus, miks tüdruk ära tahtis joosta. Tema oli see, kes leidis tüdruku pea elutuks imetuna tooli külge aheldatuna, tema oli siiski see, kes päästis tüdruku järjekordsete kujude kätte sattumast pannes ise suurema panuse ning riskides kahe süütuinimese eluga.

                  Mõlemad olid küll kohale saadetud kuid tüdruk keda nood sealt soovisid oli liiga rõõmsa meelne ja heasüdamlik. Lihtsalt ühe tüdruku pärast riskida teisiste eludage; sellist asja polnud poiss veel enda elu jooksul kordagi teinud, kuid pidigi olema esimene, kord mil ta seda teeb. Süda puudus siiski poisil kuid mõitsus oli liiagi taiplik ja oskas alati midagi 'soovitada'.

                  "Count, kas sa arvad, et ma valetasin sulle selle pärast, et saaksin hakata tapma Selinat metsas?" kergitas poiss ootavalt mehe poole, kulmu kui enda käed rinnale ristas ja keharaskuse paremale jalale toetas. 

                  Mees silmitses poisi east väljuvat poissi üllatusega, kuna sellises asendis nägi Adam enda vanusest paar aastat vane ning targem välja. Count neelatas kuid ei lausunud midagi vaid silmitses segaduses ilmega endale alluvat poissi, kes teadis pea kõike sellest perekonnast - üllatus külaliseks olemise jaoks liiga palju. Mees ei lausunud ka siis midagi kui poiss veelgi rohekm ootavalt kulmu kergitas.

                  "Ma ei tahtnud teda tappa metsas vaid ta tahtis saada rahu ja - vist ka - harjuda selle mõttega, et terve suvi peab ta siin meie seltsis olema," lausus poiss kindlalt ning silmitses tummaks löödud meest, kelle näost oli näha kõiki emtotsioone kui ka soovi lasta Adam lahti, "sa ei saa mind enam lahti lasta kuna farmi tõeline omanik on nüüd kohal aga sa hoiad seda korras vaid seni kuni Selinal täitub 18. aasta."

                  "Mis sa arvad, et ma seda ise ei teadnud?" turtsatas mees, kui silmitses poissi, kes õlgu kehitades temast eemalduma hakkas. "Ma tean ka seda, et sinu kohus on teda õpetada siin asjadega tegelema."

                  Poiss ei kuulnud viimast lauset nii hästi kuigi ta võis viimast oletada juba mehe solvunud näost. See farm tähendas temale kõike; elukohta kus elada, töökohta kus töötada ja kindel oli ka iga kuine raha. Isegi halvematel aegadel suutis mees enda pere paremini ülal pidada kui seda paljud suudavad. 

                  Endiselt sõi meest seespoolt lootus, et Selina otsustab siiski tagasi enda linna elu juurde naasta ja jätta farm rahule, kuid see hakkas tunduma võimatu kuna nooruk oli hakanud tegema suurt muutust enda välimuse kui ka olemusega.

                  "Issi, emme tahab sind," kõlas mehe tütre hääl elumaja aknalt, mis teda ehmunult selja taha vaatama sundis. Perega oli ta tegelenud alati esimesena kuid ta pisitütar oli kasvamaks iseseisvaks.

                  Iseseisvus aga tähendas farmis lahkumist kuna farmis poleks ta suutnud enda isa valvsa pilgu all iseseisvaks saada. Tüdruku blondid kiharad vajusid noorukil seljalt maha ning raamisid naervat nägu just nagu raami.

                  Poiss seisis hobusetalli kõrval ning toetas end vastu seda kuigi ta teadis, et teda on märgatud seal seismas. Adami lootus, et Taylor hoiab temast eemale peale seda kui ta oli tunnistanud üles, et ei armasta seda kutsusid kui blondid kiharad ilmusid hoone nurgatagant nähtavale. 

                  Raske ohke saatel lükkas poiss end hobusetallist lahti ja hakkas sammuma farmist eemale, kuid ikkagi olid sammud temale järgnemas. Just nagu liim venisid minutit poisi jaoks kui ta ootas vihaselt endale järgnevat tüdrukut.

                  "Me peaksime rääkima," lausus tüdruk kui oli suutnud end poisi kõrvale vedada.

                  "Millest? Sellest, et sa minust hakkasid eemale hoidma ning tegelema enda isiklike probleemidega - nende hulka kuulub ka sinu vastik iseloom - ja hoiaksid end vähem igale poole toppima?" sülgas poiss vihaselt küsimused välja kui rätsepaistmes lasi endal istuda, kõrgemale murusisse, "ma ei soovi sinuga rääkida ka siis kui sinu arvates seda meil oleks vaja teha!"

                  Taylor turtsatas vihaselt koheselt peale poisi lauset: "Asi pole meis vaid minu 'kulla kallis ning poiste vargas' sugulases, Selinas."'

                  "Ma ei ole temaga koos," lausus poiss vihaslelt ning üritas kõigest väest enda käsi vaid süles hoida ja mitte nendega kippuda tüdruku paljastatud kaela kallale. 

                  Miski tegi poisile valu ta sees kui ta seda tunnistas kuid see ei saanud olla süda vaid eneseuhkus kuna ta ei olnud loodud armastama mitte kedagi - enam ei olnud ta seda loodud tegema kuid inimesena ta oli seda loodud tegemal, looduse reegel.

                  "Ta seisund vist paraneb ning mu isa sooviks, et sa oleksid puidevalt selle linna friigi kõrval!"

                  Adam oli hetkega jalul ning silmitses uskumatu pilguga tüdrukut, kes seda lauset õeldes tundus liiagi suurt uhkust. Poiss pööritas tüdruku poole silmi, kui noore tüdruku kõrvalt minema tormas.

                  "Ta seisund paraneb seega on... seega need kaks ohvrit ei olnud asjata!" lausus poiss sosinal kui sõkrides elumaja poole hakkas kiirustama.

                  Poisi selja tagant kostusid ta nime hüüded, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu, sest tänutunne ning uhkus voolasid poisi soontest. Adam ei saandu end lisada mõrvarite nimekirja ja see tegi tahest tahtmata talle heameelt - isegi liiga palju kui Kummituse Lausujale oleks olnud normaalne.

                  Maja poole kiirustades kiikas poiss siiski ka puualla kus nägi tumedat kuju seismas. 

Pöörates enda pilgu selja taha astus poiss juba sammudega puupoole, kus Tume kuju tühjapilguga enda ette vaatas. Aeg oli täita ka tema soov, mõtles poiss rõõmsalt kui end puu all seismas leidis. 

                  "Ma tulin enda lubadust täitma, kuid pea meeles, et kui Selina ellu ei jää oled sa tagasi see, kes sa oled," olid poisi suust kosta tuimad sõnad kui ta end rõõmust pakavata kuju pole pööras.

                  Kuju noogutas kiiruga veel enne kui enda silmad jõudis ekstaasis olles sulgeda. Kuju nägi nii rahulik välja, just nagu poleks toimunud mingisuguseid mõrvi, millele ei olnud mingit seletust.

                  Adam hingas sügavalt sisse ja välja enne kui end kuju poole seljaga pööras ning end võimete kätte andis. 

                  Sügavad ja rasked hinged kostusid Tumeda kuju juurest, kui ta tume läbipaisvus hakkas võtma roosakat tooni. Paar minutit hiljem oli ta keha juba läbipaistmatu ning juuksed hakkasid ta peast välja kasvama vaid sekundideka. Riided kerkisid nooruki muutuvale kehale samal ajal, kui Adam andis endast kõik, et Tumeda kuju võimed ära võtta ning endale panna. Sellist kaupa ei olnud, et ta võimed pidi talle alles jääma.

                  Kümme minutit hiljem seisis juba puuvarjus maasika blondide juustega tüdruk, kes tänulikult poisile naeratas. 

                  Adam avas väsinult enda silmad ning vaatas kuju ise samal jala karmilt lausudes: "Pea meeles, kui Selina ei saa terveks oled sa tagasi see, kes sa olema peaksid!"

Kummituse lausuja: 12. peatükk

                     Tuul tõusis üllatava kiirusega kõigutades puudelatvi ohtlikult madalale; lehed lendasid neilt rebenedes maha kuigi alles oli alanud suvi. Oksad murdusid puutüvede küljest tugevaid rakstausi tehes ning prantsastasid maha lennelnud lehtede keskele.

                       Noore tüdruku paljad jalad puudutasid vihmaga segunenud muru ja libisesid mööda neid vaikselt edasi kuigi tüdruku enda pilk oli tühi, või äärmisel juhul ootav midagi, mida aga ei tahtnud kuidagi tulla. Nooruki tumedad juuksed keerlesid tal ümber kaela samal ajal kui hullumajast põgenenud riideese ta jalgade ümber keerutas ja nooruki samme raskendasid.

                     Ta silmad olid kinnitunud vaid ühele asjale terve platsi peal; valge maja kuhu poole ta enda sammud ka seadis. Nägu õrna naeratusse kerkinud ning vihmapilved, mis ähvardasid koheselt endast kogu vee välja lasta ja seda otse tüdruku kohal. See ei kustutanud tüdruku naeratust, kui ta teadis, et koheselt hakkab teavast vihma kallama ning tema jääb selle kõige alla kaitsetult edasi liikuma.

                     Kiik, mis asetses endiselt nõrkade paelaega puu jäemda okasa küljes liikus aeglasemalt kui tuul seda tegelikuses lükkata püüdis. Üks tumedatest kogudest oli seadnud end kiigele istuma ja silmitses võidurõõmsa naeratuse saatel teist ohvrit, keda neil õnnestub tappa sama piinarikalt kui teisi.

                     Tüdruk ei mõelnud enda vananevale isale, kes üritab kõigets väest peatada Kummituse Lausujaid, enda emale, kes haiglas oli ning valmistus koheselt ilmale tooma uut pisi poega, kelle eest hoolitseda.

                     Ainsad mõtted, mis tüdruku pead keerlesid olid seotud võidurõõmu ja joovastusega, kui ta enda sammud murupealt kriipivale kruusale seadis. Valu nõrgalt grimassidesse väändumas särasid siiski nooruki silmad, kui ta juba jõudis majanurga juurde. Tahtmata teha suuremat kaart ta tegi seda ikkagi ning libistas sõrmedega üle krobeda puupinna, mis vaheldus vahel värviks.

                     Just nagu ka Selina oli sammunud aeglaselt ning kõike nautides sammus ka tumeda juukseline tüdruk ukse poole, kus ta peatus ning silmitses katkipekstud ust.

                       Just pekstud, mitte läinud kuid Selina ei teadnud seda tol hetkel; noor tüdruk, kes oli endiselt voodil ja põdes enda haigust ei teadnud, et selles kõiges oli süüdi see kuradite poolt omandatud maja.

                           ""Ta tulipunased huuled olid nii kutsuvad juba üksnes minu jaoks. Ta helenaha alt oli nähe veendides voolavat verd just; silmitsesin tüdrukut, kes ruumi teises otsas enda sõbrannadega rääkis ja minule varksi pilke hetis ise pidevalt samal ajal kaunisatud õrna punaga.

                         "Kes too tüdruk nende juures on?" küsisin põlgiliku tooniga enda kõrval seisvalt poisilt, kes just nagu ei pööranud minu olemasolule  tähelepanu vaid silmitses armunult toda tüdrukut.

                         Poiss avas suu peale seda, kui ma teda küünarnukiga ribidesse olin löönud: "Ta on Barbi, või vähemalt teda kutsutakse nõnda kuna ta ei ole ragul enda õige nimega."

                         "Huvitav nimi!" mainisin ma kuigi endale olin ma peas teinud juba selgeks selle, et ma pean selle Barbiga suhtlema hakkama ka siis kui see lööb mõra minu ja Danieli suhetesse.

                         Too tüdruk oli väärt kõike seda, mida ma tahtsin talle pakkuda - sama palju ka oli ta väärt minu ja minu eluaegse parima sõbra suhete purunemist. Endiselt olid mu silmad tüdruku kutsuvatel punastel huutel, mida ma oleksin tahtnud suudelda ja samas ma tajusin ka iga tema südamelöögiga järgnevaid soojusvõnkeid, mis mingi imeläbi minuni kandusid.

                         Ma pidin tedada saama, kes ta selline on kuna ma ise olin ju siiski vampiir..."

                       Luges Selina raamatus silmadega teksti enne, kui end üritas voodile paremini istuma seda ja seda ei mingil põhjusel. Uks avanes vaikse kriuksatuse saatel, mis tõttu tüdruku silmad lahkusid raamatu ridadelt.

                     "Hei!" kostis Adami suust tervitus kui ta enda järel ruumi ukse sulges ja tüdruku voodile kartlikult lähenes.

                     Selgelt oli märgata Selina paranemise märke, kuna ta näkku oli kerkinud talle omane roosakas toon ja juuksed olid hakanud ka tugevust juurde võtma. Poiss naeratas kui tüdrukule lähemale läks ning enda käes oleva raamatu ta kõrvale asetas. Adami silmadesse tekkis kõhklus kui ta end tüdruku jalgade kõrvale istuma seadis.

                     "Hei!" naeratas tüdruk rõõmsalt kui oli enda üllatusest üle saanud, "mis sind siia tõi?"

                     "Mul on paus - Count ei anna mulle enam mingit puhkust ja see on lause tappev kuna kui ta annab on see kõigest kümme minutit - ning ma mõtlesin tulla sinu tervenemist taas vaatama," naeratas poiss tüdrukule kui enda käe tüdruku põlevale pani just nagu kontrolliks ta luude tugevust. "Sinu raamat pidi juba läbi olema, kuid sa oled sellega alles alguses, ju."

                     Tüdruk punastas enne, kui raamatu endale sülle tagurpidi avatuna asetas: "Mul hakkas igav ja ma otsustasin raamatu kolmandat korda ka läbi lugeda... Mis raamatu sa tõid? Vampiiridega seotud?"

                     "Ei," lausus poiss kõhklevalt enne kui tüdruku kõrval olevale raamatule kiire pilgu heitis, "see on kummitustes kuna sulle peaksid meeldima ju sellise paranormaalsed asjad, kuid kui ei meeldi siis ma võin ka uue tuua..."

                     Tüdruku silma kerkis sära, kui ta raamatu enda kõrvalt võttis ja selle pealkirja silmitses kuid see järel koheselt kulmu kortsutas. Raamatu nimi oli võõras, kuid ta pidigi enda raamatu maailma teadmisi hakkama uuendama, kuid kui ta kaanetõstis oli ta tõeliselt üllatunud.

                     "'Kummituse Maja´ aastast 1987?" kortsutas tüdruk aru saamatusest kulmu.

                     "Ee... jah..." kogeles poiss enda kukalt sügades ning tüdrukule sügavalt silma vaadates, "ma arvasin, et kui sa loed midagi selle aja top juttudest siis sa saad alles aru, mis raamatud on kummitustest kirjutatud."

                     Poisi kiire tujumuutumine üllatas tüdrukut, kuid ta ei lasknud end selles häirida ja avas esimese lehekülje, mille ta kiirelt üle lasi. Lühikokkuvõte tervest raamatust tundus huvitav kuid alati võidakse tuua parimad kohad lühikokkuvõttes välja ja üldiselt võib olla raamat igav.

                     "Sa võid homme mulle appi tulla kui sa seda loomulikult soovid, kuna Count..." rääkis poiss kuid enda 'bossu' nime juures ta lasin sinna minna liiga palju viha ja tüdrukul ei tohtinud olla aimu nende tülist, mis oli toimunud enne seda kui Adam oli sammud seadnud tüdruku tuppa, "lubab sul veidike rohkem liikuda kui sa just ei taha, et su liigesed kinni kiiluksid!"

                     "Ma tulen!" naeratas tüdruk lõbusalt kui poiss end voodist püsti ajas ja nooruki süles olnud raamatut riiulisse hakkas seadma. "Aga seda raamatut tahan ma korra veel lugeda, Ad!"

                     "Jälle?" pöördus poiss ümber, kulm kõrgemal kui harlikult, "see sulle pähe juba ei kulu?"

                     Tüdruk raputas pead ning naeratas kavalalt poisile, kuid ei lausunud mõnd aega midagi kudi andis peagi alla ning kehitas õlgu: "Ma ei ole selline hiingelaju nagu mõni siin ruumis on!"

                     Poiss turtsatas vaid ükskõikselt enne kui end taas tüdruku juurde vedas kuid tüdruku soovitud raamatu siiski riiulisse ilutsema jättis. Noored vaiksid tükk aega kuni kostus Counti vihane hüüe, mis pani Selina ehmatuses õlgu väristama ja poisile küsivalt otsa vaatama.

                     "Arusaamatused," pomises poiss ukse juurde minnes ja see järel selleks ka koheselt väljudes naeratades tüdrukule vabandavalt.

Kummituse lausuja: 11. peatükk

                 Ta silmitses tumedat kogu, kes võidurõõmsalt vastu puud toetas ning tema poole liikuvale poisile näkku irvitas kuigi see ei näinud nii välja nagu inimeste või siis olendute puhul kellel on keha kuid siiki oli kerge Adamil aru saada, milline on tema 'sõbra' tujude muutus ja sellega kaasnav kuju helendus. 

                Poisi silmad leegitaseis vihast, kui ta kiirelt varjudesse kadus ning kuju silmitses, kes endise lustakusega vihast poissi silmitses. Möödunud oli juba kolm tundi hetkest, mil Selina kadunud oli ja Adam ei suutnud kiiresti enda võimeteabiga tüdrukut kohta selgeks teha; see pidi olema mingi koht kus käis Tume kogu sageli, sest poiss ei näinud mitte kunagi ka seda kus asub TUme kogu kuid ta teadis juba ühte kohta, kus käib vaim tihti: puu.

                "Me peame rääkima!" lausus poiss läbi hammaste ning surus enda pilgu maha, et mitte olendit tapma hakata, "kohe!"

                "Mida sa soovid teda Adam-poiss?" lustakas toon oli taas saabunud kummituse hääle kuid selle maskeeringu taga oli olend enam kui hirmul, sest kui ta poisile ei vasta võib ta teda rohkem kui kunagi varem piinama hakata.

                Hetkeks välksatas poisi silmadesse lootus kuid see kustus koheselt kui ta endast vaikselt eemalduvat kuju korralikult silmitsema hakkas. Lastes enda võimetel küünida vaid kinni pidamiseni toetas poiss end seljaga vastu puud ning lasin peal kuklasse langeda. Taevas paistis vaevu puu okste ja lehtede vahelt välja kuid siiski sinised laigud olid kindlalt olemas.

                Poiss turtsatas vaimule vihaselt, kui enda silmad üllatunud Tumedale kujule viis: "Sa tead mida ma soovin ning sa tead ka mida ma teen vaid selle jaoks, et saada teada tema asukoht!"

                "Ma tean, ma tean," lausus kuju end ümber pöörates ning poissi uurivalt silmitsedes. 

                Mitte ühtegi sõna ei lasunud kumpki kuid mõlema silmis oli vaid viha, mis pidi taanduma ajapikku kuid tundus, et see ei taandu isegi peale poole tunnist teismist Adamile, sest Tume ei teindu ühtegi sammu lähemale sellele, et nad saaksid rääkida rahulikult ja mitte teine-teist põrnitsedes.

                "Räägi alustuseks, miks sa ta üldse enda kätesse tahtsid võtta," lausus poiss just nagu muuseas kuid ta ilme oli niisama jutu jaoks liiga karm ning meenutas rohkem tema vanust.

                Tume kogu silmitses poissi nagu lolli, ette kui hakkas rääkima: "Siin pole midagi rääkida kuna... kuuhakk hakkab lähenema ning Kummituse maja kogud tahavad endale juba neid inimesi."

                "Mis ajast sa nendega koos tööd teed, Mergeno?" lausus poiss üllatunult ning pomises lõppu just nagu meelituseks naise nime, kes tumeda kujuna ta ees seisis ja mitte midagi ei lausunud, "kas sa soovid midagi, mida nad sulle pakuvad rohkem kui mina suudan seda teha? Ma olen veel inimese välimusega ju ja sa tead, et see ei anna mulle piisavalt palju eeliseid Tumetate kujudega."

                "Adam, mu poeg, neil on midagi, mis aitab taastada osaliselt mu inimese välimust," kärises hääl kui poiss end puuvastast eemale lükkas ja õlaga see kord vastu krobelist puutüve end toetas. "Sa tead kuidas minusugused kujud soovivad võtta inimese kuju kui selleks on vajadus."

                "Ma saaksin samuti sulle pakkuda inim elu kui sa seda soovid ning see kord sureksid sa enda loomulikku surma," lausus poiss kujule lähemale astudes ning kätt ootavalt välja sirutades.

                "Kuidas ma saan sind usaldada?" 

                "Kuidas sa saad usaldada Kummituse majas olevad kujusid, kes ksutavad kõiki enda hüve meeles pidades vaid ära?" küsis poiss sammu veel kummitusele lähemale astudes ning see järel anuvalt talle otsa vaadates: "Ma armastan teda ja kui ma ta kaotan maksan ma ju hullemalt kätte!"

                Lõpu poiss valetas kuna ta ei armastanud seda tüdrukut vaid tundis end tema eest vastutava isikuna ning see tunne meeldis isegi poisile. Aeglaselt ning kartlikult tõsis tumedalt läbipaistev naine enda hapra käe ja hakkas seda värisevat asjandust poisi käe juurde sirutama kuid peatus ja hakkas seda ära tõmbama kuid Adam lasi veidike enda tahtejõul käe seisma jätte.

                "Ma vajan midagi tõestuseks!" pomises kuju kindlalt ning silmitses ehet, mis kaunistas poisi kaela, "su ema kaelakee on sulle kalleim asi peale tüdruku siin maailmas seega, kallis asi kalli vastu... sa saad selle tagasi kui oled minust teinud sureliku inimese, ma luban!"

                Lootusetult noogutas poiss naisele ja lasi keel enda kaelast kaduda. Just nagu oleks ta kaotanud tüki enda südamest silmitses poiss kummitust, kelle käes oli juba hõbedane kaelaehe. 

                "Ta on heinades, põhjapool sellest farmist..." lausus kuju imetledes ehet enda käest enne kui sellelt pilgu tõstis, "ma ei saa sulle täpselt juhiseid anda kuna mul on - tead küll, mis peale pantud."

                Poiss noogutas enne kui kujust eemaldus ja enda tühja kaela puudutas. Tükike temast oli -  mingil moel - kõige vähem usaldus väärse Tumeda kuju käes kuid ta pidi päästma Selina, sest pisarad polnud kunagi poisile meeldinud kui maailma kaunistavad asjad vaid kui just kui kõige rohkem musterdavad asjad.

                "Ma tean aga see ei tähenda seda, et ma hoolin!" pomises poiss Tumeda kuju juurest kordagi tagasi vaatamata minema kõndides.

                Poisi mõtted rändasid vaid ühes sunnas ja see oli lootus, et Selina on ikka terve või siis tervem kui enne haiglas olles ta oli, kuid ta ei saanud olla mitte, kui millegis kindel, sest nad ei olnud koos.

                  Lisaks ei armastanud Adam kedagi peale ema.

                  "Päästa Selina kiiremini kui sa seda tegelikuses tahaksid teha kuna tema võib su elu muuta, Adam, sama moodi nagu sina hakkad minu elu muutma," kuulis poiss vaid enda kõrvu Tumeda koju lootuslike sõnu kui ta astus puuvarjudest välja.

                Selina keha oli just nagu mattununud heinade alla ning ta pea oli vaid nende alt väljas. Nooruki põsed olid hakanud võtma inimesele kohast tooni just nagu ka juuksed olid saanud tugevamaks kuid siiski ta hingetõmbed olid pea olematud aga siiski ta hingas nagu ta pidi seda tegema. Ta oli enda muutmisele olnud nii lähedal kui lähedal sai üldse kunagi olla sellele lähedal.

                Oleks olnud vaja kõigets minutit veel Kummituse majas ja ta oleks saanud Kummituse Lausujaks. Sinakad silmalaod olid endiselt suletud ja huuled paotusid vaid nii palju, et õhk nende vahelt saaks sisse minna ja seegi oli kõik. 

                "Selina!" hüüatas tüdruku poole jooksev poiss, kui nooruki pruune kiharaid keset heinakuhja nägi.

                Poiss lisas endale kiirust veel juurde, kudi teleporteerudes oli ta juba tüdruku juures ning üritas teda meelemärkusele tuua, kuid raskustega. Hingetõmbed hakkasid tugevnema veidike kui Adam enda võimetega ta veendidesse lasi toitained, kuid need said seal püsida vaid tunnike ja see järel oleks tüdruk vajunud taaskord kokku.

                "Ärka palun," anus poiss kui tüdruku põski õrnalt patsutas ja üritas kõigest jõust tüdrukut mitte enda sugusekd vaid päästmise pärast teha, "ärka, ärka, palun, ärka!"

                Poisi käes värisesid kui ta tüdruku pea ettevaatlikult enda sülle asetas ja üritas veidike enda jõudu tüdrukusse suunata kuid see tegevus ebaõnnestus. Poiss teadis vaid seda, et peab saama tüdruku sellest kohast võimalikult kaugele kuid ilme mõjuva põhjuseta ta ei saanud seda teha.

                  Just nagu ka ta ei saanud panna tüdrukule pale katset, mis oleks kaitsen teda Tumetate kujude puudutuste eest; aeg oli teha otsust millest hoolib poiss rohekm ja päästa endale tähtsam asi kiiremini ning paremini kui ta seda oleks tahtnud teha tegelikuses.

                  See otsus sai olla vaid üks kuid milline selles ei olnud Adam tüdruku näkku vaadates enam kindel.

Kummituse lausuja: 10. peatükk

                      Pea hallide juuste ning koguka kehaga mees astus vanasse raamaturuumi sisse ning kissitas silmi. Ta otsis räsitud olemisega vanat päevikut, kus ta pidi saama informatsiooni olevuste kohta, kes elasid aastaid tagasi sellel samal maalapil, kus ta tööd oli rüganud juba aasta kümneid. Aeg oli muutunud - just nagu pidigi - kuid olevused, kes pidid elama igavesti elasid endiselt veel sellel samal alal.

                      Mehe sammud olid väsinud, kui ta end viis riiulile ning otsis enda vanaisa päevikut. Kõik pidi olemas selles kirjas - või vähemalt seda asja oli väitnud mehe vanaisa talle kui ta alles poisike oli ja õunapuuda otsas ronis ilma mingisuguse vaevata. Vananenud mees vedas sõrmedega üle saanatu taguste kuni tõmbas välja raamatu mida ta oli otsinudm kõigest pool tundi kogu ajast.

                      Raamat/päevik näpus liikus mees mööda puu põrandat lähemale vanale diivanile, kus ta ka raske ohke saatel raamatu lahti lõi ning otsima asus teemat, mille juures ta oli viimati pidanud pooleli jääma. Sära kerkis mehe silmadesse, kui lõpuks õige koht, ta süles lahti oli ning ta prillid ninale sai asetada ning ka seda lugema asuda.

                      "O L E N D I D  #3" oli kirjutatud suuretelt paberi paremasse nurka enne, kui päeviku omanik enda teadmisi kirja oli asunud panema. Kõik teadsid, et vanamees, kellele see päevik kuulus oli olnud kogu enda elu korralik ja isegi enda päevikus pidanud järge kuigi seda poleks ta tegelikuses pidanud üldse tegema.

                      "Kummituse Lausujad: ta ei ole inimene ega oled (või nii on mulle vähemalt väidetud kogu aeg). Ta ei ole mitte keegi, kes saaks hingata ja süüa inimestele mõeldud toitu; ta on just nagu tühikoht, mis on seest täidtud vaid halvaga ja võtab ruumis ära koha, mis peaks kuuluma inimesele. Kummituse Lausujad oskavad hästi peletada endast eemale enda suguseid ja kaista endale mõeldud alasi kuid alati nende kaitse ei pruugi jätte ellu inimesi (ja seda olen ma isegi tundma pidanud... korra).

                      Nende olenite seas ei ole ruumi ei sõbralikusele ega ka armastusele; nad on otse kuradi poolt saadetud saatanad inimeste keskelt, kes üritavad käituda inimestele kohaselt. Selliste olenite seas on olemas ka erandeid (kellega ma kokku olen puutunud), sest alati reegli kinnitavad erandid; isegi siis kui erandites on ka veidike vähem vihkamist ning viha on nad siiski Kummituse Lausujad. Mõrvarid, kes tapavad külma vereliselt inimesi, et elada ise sellist elu nagu nad soovivad.

                      Viha kasvab ende sees aasta sadu kuni lõpuks leegina neist väljub; see järel tuleb hoiduda pimedatest nurkadest, sest enda viha suudavad nad rahuldada vaid nähes seda kuidas inimesed kannatavad. Kannatavad nagu oleksid nemad süüdi selles, et Kummituse Lausujad on neetud igaveseks elama ja nägema peal seda kuidas tema pere ning ka tuttavad ükssaaval hakkavad surema.

                      Nad on olendid keda ei tohiks enam olemas olla, neid ei saa olemas olla enne kui nad pole mõrvanud enda armastatut. Armastu mõrvamine võib vahel olla asjata ja see järel on terve linn, mis nende läheduses surnud, sest nende viha ja igatsus on piiritu.

                        Kummituse Lausujad armuvad vaid korra üle saja aasta ning see ootamis aeg on pikem kui misiki muu kui neil eelmisel sajandil pole õnnestunud armuda kellegisse, kes ka neid armastaks. Inimene, kellesse on armunud saatana kehastus on vaid paar üksikut valikut:

                        a) kas elada ning armastada Kummituse Lausujuat kuni surmani

                      b) muutude üheks Kummituse Lausujaks vaid armastuse tõttu

                      c) teha enesetapp - mõrvata see, kes on armunud Kummituse Lausujasse

                      Need olendid liiguvad inimeste seas ringi just nagu nad kuuluksid üheks inimeseks ning seetöttu on raske ka neid märgata. Käitumine on neil just nagu inimestel kuid nad pole inimesed; ühte neist teades tuleb hoiduda neist võimalikult kaugele ja võimalikult kaua püsida öösiti ärkvel - eriti siis kui on täiskuu mis särab teavas nagu laterna poiss, sest siis on kõik olendid rohkem liikvel kui iial varem.

                      (Kõik, mis ma siia kirja panin ei pruugi vastata tõele kuid on siiski asi mis neid tapab: Tuli ja Punase roosi lehed. Need tuleb panna kokku, kuid haru harva suudetakse see asi teha korralikutl valmis, sest seda tehes on võimalik põletada enda käed ära või siis surra ühe Kummituse Lausuja käte läbi, kes sai aru mida sa plaanid teha.

                        Ma tegin seeda ja endiselt on mu käed põlenud.)"

                        Mehe silmad liikusid mööda enda vanaisa kirjutatud ridu enne, kui ta päeviku võidu rõõmsa naeratuse saatel kinni vajutas. Ta plaanis maksta kätte kõikidel Kummituse Lausujatele enda vanamehe surma tõttu - ta oli ainus, kes teadis miks see vanamees suuri.

                        Adam silmitses tüdrukut, kes nägi endiselt sama sugune välja nagu kui ta oli teda päästnud Kummituse Majast. Keegi ei saanud enam teha midagi muud kui oodata ja loota, et tüdruku tervis paraneb kuid see, et Selina ellu jääb hakkas üha enam ja enam tunduma lausa ulmeline, sest noore neiu jõud oli raugemas. Nahk oli muutumas veelgi valgemaks ja ainus võimalus teda päästa oli muuta sama suguseks nagu noor poiss ise oli, kuid sellist saatust ei tahtnud ta mitte kellegile.

                      Poiss silitas kurvastus tundega noore neiu põske ning silmitses pea nahka vaid, mis veel kondide peal oli. Ei olnud enam võimalust päästa seda tüdrukut, kuid Adam pidi valmistama ette ka ühe varjandi millega ta sai tüdrukut päästa, kuid see oleks tekitanud talle endale rohekem piinu kui tüdrukule.                       

"Adam," kostus Counti hääl poisi tagant kui nooruk end ümbr pööras ja mehe kurba näkku vaatas, "me peame rääkima teemal... Selina."

                      "Loomulikult," pomises poiss kui tüdruku palatist mehe järel välja hakkas sammuma. Ta ei saanud teha muudkui oodata ja loota - ja see tegi Adamile põrgu piinu, sest ta oli üks kõrgemal olevaid olendeid maamunal. Poiss seisatas kui oli palatist välja jõudnud ning sai mehele silma korralikult vaadata. "Millest sa rääkida tahad?"

                      "Kas me peaksime praegu andma Samile teada, et ta on enda tütre kaotanud või on siiski võimalus kuidagi tüdrukut terveks ravida?" mees esitas küsimusi just nagu oleks teadnud Adam Grezi olemisest, mis pani poisi silmad suuremaks minema, "ma mõtlen, et sa olla ju nõia pojapoeg. Ehk on sul pisikesed võimed, mis ajatavat ta tervenemiele kaasa?"

                      "Mul mõned on vist..." pomises poiss ning silmitses meest ülima uudishimuga, "kuid ma ei tea väga täpselt kui hästi need toimivad kuid ma olen nõus riskima enda pea oelmatute võimetega."

                      "Mida sul selleks vaja on?"

                      "Vaikust, rahu ning Selina siit välja saada," Adam rääkis liiga kindlalt ning vaatas samal ajal pingsalt mehele silma. Aega oli vähe ning ta pidi lihtsalt panema Countile pähe mõtted, mis lubaksid tal seda kõike teha. "Ma teen esimese katsetuse homme, loomulikult kui see ka sulle sobib!"

                      Mehe silmadesse kerkis hetkeks uudishimu kuid see järel viipas ta keäga lubavalt: "Minugi poolest. Saagem sellega kiiremini ühele poole, ma ei sudua vaadata Selinat sellisena."

                      Ega ka poiss ise suutnud kuid ta ei saanud seda tunnistada, mitte kui kellegile, sest ta oli keegi, keda poleks tohtinud siiski olemas olla. Poisi soonest voolas adrenaliin kuna ta sai kasutada tüdruku peal võimeid, mis kohe kindlasti pidid tüdrukul aitama parandega kuid endiselt ei teadnud nooruk kui palju suutsid Kummituse Majas olevad olendid tüdrukust olemust välja süüa

.                       Oli ka teien probleem, mis nooruki peas oli: ta pidi muretseba kuu lõpuks kaks mitte tähtsat inimest, keda inimesed ei jääks taga nutma. Loomulikult oli ta enam kui kindel, et linnas poe kõrval istuva joodiku surma saatmine ei ole mõrv, kuid see oli. Iga inim elu oli tähtis; isegi siis kui see inimene ei osanud enda eluga kuidagi midagi peale hakata.

                      "Ma loodan, et see ka õnnestub Adam!" lausus mees kindlalt enne kui end ümber pööras, "me, ma loodan sinule rohkem kui kunagi varem, mu sõber."

                      Poiss noogutas enne kui taas palatisse astus. Pilk tühi ning üllatunud silmitses poiss inimn tühja ruumi.

Kummituse lausuja: 9. peatükk

                Tuli punaselt leegitsevad silmad - need olid ainsad, millele suutis tüdruk enda tähelepau viia, kuid need silmad ei olnud tavalised. Keegi ei teadnud nende silmade saladust, keegi ei tohtinudki teada kuid siiski need leegitsevad silmad olid kutsuvad. Need just nagu tõmbasid tüdrukut samm sammu haaval majale lähemale.

                Suur ja vana maja - see ei saanud olla ohtlik, pealegi see maja oli aasta kümneid juba maha jäetud. Kui keegi oleks seal elanud oleks olnud oht suurem, kuid nüüd tundus tüdrukule oht nii väike, et lausa olematu ja see tõi piiga näole naeratuse, sest vana hoone oli armas ja hubane (vaid väljas poolt). Maja seinadelt koorus maha valget värvi, mis kunagi pidanuks katma terve hoone seinu, puu uks, sisse pääsu juures oli auke täis ning sealt oleks vabalt mahtunud inimene kükakil olles läbi. Aknad olid olmu ja tahmaga koos ning luitunud kollane kardin kattis vaevu akent. Just nagu tõeline kummituse maja, mis on väljas kutsuv ja maha jäetud aga tegelikuses kihab seal selline elu, et hoia ja keela.

                Maja ümbritsesid harilikud puud. Tavalised, mis kasvasid iga kodu õue peal ja kaunistasid seda just nagu oleks need koheselt istutatud sinna.

                  Eemal vana tammepuu ühe jämeda oksa külge oli kinnitatud kaks paela, kiik, mis oli ise valmistatud kuid sel ajal ei saanudki osta peast plasik kiiksesid. Kiik liikus tuule käes, just nagu keegi oleks sellega kiikunud kuid see oli võimatu, liigagi võimatu, sest vaime ja kummitusi ei saanud olemas olla kuskil mujal kui vajad vanades õudus juttudes või siis tänapäeva kummitus filmides.

                Tüdruk silmitses uudishimulikult maja ja hoonet ümbritsevat aeda. Aeg oli just nagu seisma jäänud, sest Selina ei astunud sammugi hoonele lähemale kuid tagasi ta ka ei astunud. Sekundi pealt oli aeg kinni kiilunud tüdruku arvatges, kuna ta oli lummatud vana hoone ja selle ümbruse vaatamisega. Keegi ei oleks saanud tüdrukut segada sel hetkel ja see kes oleks seganud oleks saanud vaid sõimu sõnu kuulda tüdruku suust.

                Tüdruk teadis vägagi hästi, et see maja ei nii vana kui ta arvab, sest muru oli selle ümber niidetud - alati võis olla ka teine varjant see, et keegi endise omaniku lähedastest hoolitseb maja ümbruse eest, kuid maja enda eest mitte. Mõni päev tagasi oli muru niidetud, sest oli näha murutraktorit maja ida küljel ning ma niidetud muru polnud jõudnud õieti kuivama hakata, olenemata sellest, et pea iga päev siras päike varjasid suuremate puude oksad ning lehed ära päikese kiirte ulatuvuse maa pinnani.

                 Just nagu harilikult.

                Endiselt ümbritses tüdrukut vaikust, sellest sai järgeldada vaid üht: keegi polnud tüdrukule järgnenud ja see tegi noorukile heameelt. Ta ei soovinud olla koos mitte kellegagi, kes oskas rääkida.

                  Selian arvates oli selle hetke vaikus tähtsam kui inimeste loba või siis muusika, mis kõrvu kriipiva häälega pidi alati kõrvus karjuma. Tüdruk oli kahepealegline ja seda kahes mõttes, sest farmis töödrga polud ta kunagi aidanud kuid siiski ta teadis kuidas neid tõid teha. Sisimas ei vihanudki Selina farmis olemist nii palju kuna ainsaks asjaks, mis vaikust segas oli jutu sumin, mis kostus kuskilt eemal kaugustest.

                Naeratus venis tüdruku suule, kui ta väikeste sammudega hakkas läheneva maja pea uksele. Tuul oli hakanud tuure võtma ning kiskus puudelt alles peale tulnud rohelisi lehti ja liigutas kiike hoopis kiiremalt edasi-tagasi. See ei olnud liigutamine vaid pigem puhus, sest tuules olevad 'keerud' panid ka kiige kiirelt keerlema just nagu oleks karusell kiige asemel olnud.                 Aeglased sammud mida tüdruk tegi hakkasid kiirenema ei mingil põhjusel; Selina just nagu ei oleks saanud enam enda keha liigutada, sest kiiremad sammud tulid talle endalegi üllatusena. Näol enne asetsenud naeratus asendus hoopis kurikavala ilmega, kuigi keegi ei saanud seda näha. Mitte keegi peale, mitte kellegi. Tühjus ümbritses tüdrukut ta oli hakanud muutuma endalegi võõraks inimeseks.

                Esimesed vihma piisad puudutasid tüdruku nägu. Tuul viskas tüdruku pruune juukseid sinna kuhu just ise soovis, just nagu oleks ta teinud vihmaga koos tööd, sets vihma hakkas aegamisi tugevamalt sadama kuid nooruk polnud jõudnud vele isegi majale piisavalt lähedale, et sinna hirmumult sisse joosta.

                Piiga hingetõmbed kiirenesid iga sammuga, just nagu ka südame löögid kuigi põhjust selleks polnud.

                  Ainus, milles sai hetkel kindel olla oli see, et tüdruk polnud tema ise ja see võis muuta nii mõndagi asja - mitte Adami vaid tüdruku enda jaoks -, sest kummitus kes tüdrukusse võis minna ei pruukinud enam välja minna. Mitte keegi ei oleks saanud seega aidata tüdrukut, kuid ta oli veel liiga noor, et jääda vangi kuskile.

                Kurikaval naeratus tüdruku näolt ei kustunud, kui ta käe valgest koorunud maja seinale asetas. Krobeline pind tüdruku sõrmede all hakkas liikuma, kui neiu aelgaste sammudega uksele lähenes. Ta tegi endalegi märkamatult ringi sisse, kuid see pidi olema põhjusega, mida keegi ei teadnud - isegi mitte ta ise. Krobeline pind aseldus vahelduvalt sileda värvitud pinnaga, kuid seda vahetust oli harva oli see kohe kindlasti tuntav.

                Väljas oli muutunud külmemaks kuid Selinal ei olnud külm, kuid ta sai aru 'aurupilvest' mis väljus tema suust kui ta välja hingas, kuid see pilv kadus sama kiiresti kui oli tulnud. Ei saanud olla loogiline see, et inimene ei tunne ilma muutust kuid tüdruk ei tundud ja seda, kes teab mis põhjusel.

                Peale paari minutilist 'jalutuskäiku' maja seina ääres jõudis Selina madalate treppideni, mis viisid otsejoonest peaukse juurde. Särav kurjakuulutav naeratus muutus veel säravamaks, kui paar madalat astet astutud oli ning juba sai käe asetada ukse lingile panna. Just nagu pingelise õhkkonna loomiseks ei asetanud tüdruk kätt lingile vaid hingas sügavalt sisse ning välja kui seda tegi.

                Vaikselt ukse linki alla surudes avanes uks kriuksatuse saatel, millest sai järeldada seda, et ukse hinged polnud kordagi õlitatud ja roostetasid kokku.

                Jalga ette vaatlikult majja tõstes silmitses tüdruk suurt eesruumi, millesse ta sai siseneda nii pea, kui ka teine jälg turvaliselt ta kõrvale lohistades jõudmas oli. Endiselt seisis Selian teine jalg ukse piiri juures ega teinud ühtegi märki, et see hakkaks varsti sisse poole liikuma. Nooruk ei ajanud kiusu vaid ta unustas enda nõnda seisma ja vana eesruumi vaatama.

                Otse edasi minnes oleks ta jõudnud treppideni, mis kahte lehte keskkohas läks. Vana moodne käsipuu ääristamas treppide kõrvalisi ääri. Eesruumist viis mitu ust erinevatesse tubadesse; hetkega oli tüdrukul soov piiluda igasse tuppa, mille peale sai tüdruk vaid naeratada ja ka teise jala vasakujala kõrvale tõmmata. Aeglaselt ja piinarikkalt tõmbas tüdruk jalad kõrvuti ja just sel hetkel sulgus uks ta selja taga tugeva paugu saatel, mis teda võpatama pani.

                Hoop kuklasse, mille sai tüdruk mitte ksukilt, sest ta sai ola vaid üksinda ruumis, lõi tüdruku võnkuma. Paar sammu suutis tüdruk ettepoole astuda enne, kui põlvedele vajus. Sama kiiresti puudutas ka tüdruku põsk maapinda. Selian üritas kõigest väest enda silmi lahti hoida, kuid ta nägi vaid seda, kuidas üks jalgade paar tema poole lähenes.

                  Silmad sulgusid.

< Noore tüdruku pruunid kiharad olid seotud pikka punupatsi ning neiu nägu kattis suur ja särva naeratus kui ta maas kükitas ning sõrmedega midagi maas torkis. Tüdruku nägu säras kui ta end püsti ajas ja eemal seisva mehe juurde jooksis.

                "Issi, issi!" kilkas tüdruk kui käed mehele kaela taha pani. Mees naeratas vaid sõbralikult ja haaras tüdruku endale sülle. "Issi, seal oli tigu," itsitas tüdruk rõõmsalt ning näitas kohapeale, kus ta äsja jooksund oli, "ja ma puudutasin teda."

                "Küll sa oled meil julge tirts," lausus isa naeratades ja hakkas sammuma heleda auto poole, mis jäi maja lõuna küljele. Hetkeks mehe nägu tõsines kui ta lausus: "Me peame sule nüüd küll au tasu välja mõtlema."

                Tüdruku nägu säras endiselt võidu rõõmusalt, mis tõttu ta eriti enda isa jutule tähelepanu ei pööranud. Ta pidi ise enda emale rääkima sellest kui julge ta on, kuigi see oli ammu juba teda, et tirtsu isa ei lausu mitte midagi enda naisele, kui just tüdruk ise seda ei tee; tegijale peab jääma ikka tõeline uhkus ka rääkimise juures.

                "Ma räägin sellest ka kodus emmele," lausus tüdruk särvate silmadega isa poole vaadates ning koheselt sa tüdruk ka nõustuva noogutuse osaliseks.Tüdrku suust kostus särav naer, kui mees noore tüdruku maha asetas.

                Ilma mingisuguse vastupanuta kepsles tüdruk auto poole ning avas raskustega auto ukse, kuigi ta poleks pidanud seda tegema ta tegi seda ikka. Laps oli endiselt liiga õnnelik enda teoa üle, et julges puudutada tigu - see oli tema jaoks suurim saavutus või vähemalt ta arvas nii. Aeglaste sammudega lähenes ka naeratav mees enda tütrele, kes autos oli ja üritas tagaistmel enda turvavööd kinnitada. Tüdruku nägu säras hetk tagasi, kuid see kustus, kui turvavöö enda koha pealt liikuda ei tahtnud.

                "Lase ma aitan sind, kangelanna," lausus mees, kui jõudis auto juurde ning tõmbas kergusega 'kaitserihma' tüdrukule peale. "Isegi kangelased vajavad vahel abi," lausus mees just nagu lohutades enda tütart ja istudes juhi kohale.

                  Kahe armastava inimese sõit võis koju alata, kus neid ootas armastav naine/ema. Tüdruku näole kerkis taas kord särva naeratus, mis ei tahtnud kuidagi kustguda kui ta mõtles sellele, kuidas ta räägib enda emdale enda julgus tükist. >

                  Adam hüppas osavusega hobuse seljast maha ja jooksis kiiresti maja poole, kus ta nägi vaid seda kuidas tuled vilkusid - tegelikuses ei olnud majas olemas elektrit kuid iga uus inimene, kes astub üle maja läve annab neile olenditele seal sees jõudu juurde, msi tõttu nad ise moodustavad mingisuguse lektri.

                  Kiirenenud hinge tõmbed kostusid poisi suust, kuid ta jõudis maja juurde ja end kiiresti koguda üritas. Ta teadis, et on hiljaks jäänud tüdruku päästmisega majja, kuid ta lootis ühele võimalusele veel, msi tundus võimatu. Rasketel aegadel usu võimatut, keerles lause vaid poisi peas, kui ta end peaukse juurde ajas.

                Kiiruga üritas poiss ust lahti lükata, kuid maja kaitsvad olevused olid targemad kui kunagi varem; tegemist oli siiski uue lihaga läheduses, kogu ümbruskonnas oli ta kõige uuem.

                "Palun, palun," sisistas poiss ust asjatult nügides kuna see ei tahtnud vaneda; ta kartis kasutada ka enda võimeid. Tegelikuses ta poleks pidanud, sest asi polnud tema vüimetes vaid Counti vennatütres.

                Peale paari minutilist üritamist raputas poiss vihaselt pead ning pani käed kõrvuti uksele. Poiss sulges silmad ning üritas rahuneda enne, kui enda võimeid kasutas ja maja ukselt lahti lasi paiskuda. Kõik maja valvavad olendid teadsid, et Adamile nad vastu ei saa ilma enda võimeteta, kuid tüdruku varjamine oleks muutnud neile ka raskelt, sest majja sisse astudes lasi poiss koheselt enda mõtetel majas ringi liigutada ja leida koht, kus Selina teadvusetult lamas.                 Hirm ja adrnaliin voolasid posii soontes, kuid ta end treppidest hakkas üles vedama. Ainus, millest poiss hoidus oli hõbedast tehtud käsipuu - ta võis puudutada hõbedat kuid see hõbe oli ära neetud kõige kurijemate olevuste poolt, kes said üldse maailmas olla; kummituste poolt.

                  Treppid ületatud pööras poiss end paremasse koridori ja sõrkis mööda pikka koridori viimase valge ukseni, mis selles koridoris olid. Poisi mõtted olid segased, kui ta lükkas valge ukse lahti ning nägi tüdruku tuima keha, keset ruumi vedelemas. See ei saanud olla tõsi, et on hiljaks jäänud.

                Üritades ruumi siseneda oli just nagu klaas tal ees, millest üle ei oleks saandu ronida. Kaitse ruumile oli tugev kuid siiski oleks saanud poiss seda murda, aga selleks ajaks oleks olnud tüdruku jaoks liiga hilja.

                "Tahad sa tüdrukut?" kostus käte hääl poisi ümber, kui Adam üritas säilitada külma närvi.

                "Loomulikult tahan," pomises poiss ükskõikselt ning silmitses tüdruku pea elutuks tehtud keha, "aga ma ei saa teile hetke mitte midagi erilist vastu tasuks anda."

                "Me vajama kõigest uut inimest," kostus mitu käredat häält. "Oleks parem kui neid oleks kaks, meid on siiski rohekem nüüd."

                "Sobib," oli kõik mis poiss ütles ning silmitses, kuidas ruumi kaitsevloor koomale tõmbus kuni vaid see tüdrukut ümbritsev, "ma saadan need siia hiljemalt selle kuu lõpuks."

                Kummitustega diili tegemine oli poisile juba aastatega selgeks saanud, kuid alati olid kummitused erinevad ja vahel oli lausa võimatu jõuda sobivale kokkuleppele. Adami silmad ei liikunud hetkeksi tüdruku eludult kehalt, kuigi ta oleks seda teha vabalt. Kartus, et kummitused teevad temast ühe enda suguse oli liiga suur.

                "Diil!" kostus vaid käre hääl ning koheselt kadus ka kaitse loor tüdruku ümbert. Adam tedis, et ta ei palunud tüdrukut elusalt kuid ta enda võimed pidid olema piisvalt tugevat, et päästa tüdrukut.

                Poiss jooksis tüdruku elutu keha juurde ning pani käed neiu habrastele õlgadele. Ta jõudis just viimasel hetkel, kuid vähemalt ta jõudis. Iga normaalne inimene oleks hakanud öökima sellise vaate pildi peale - valge nahk, mis kokku kuivamas oli ning enam-vähem tühjad silma augud - kuid Adam ei pööranud tähelepanud eriti sellele, sest hetkega oli tüdruk poisi süles.

                Ta oli suutnud siiski pääste mingil määral Selina aga see, kas tüdruk ka ellu jääb oli suure kahtluse all; kui on olemas jumal siis peaks ta nägema seda, kuidas Adam pingutab kuid jumalat polnud olemas ja kui oli siis pidi ta olema kalgi südamega. Mitte keegi ei oleks lasknud täiesti süütul uuel tüdrul minna Kummituse Majja.

                    Poiss silmitses tüdrukut, kes oli sama värvi linadega. Oli raske eristada tüdrukut valgetest linadest, kuid siiski pruunid juuksed kaunistasid raamidena tüdruku nägu. Olenemata sellest, et tüdruk oli suremas nägi tüdruk siiski imeline välja - jättes väljas valge tooni ning pea vaid kondid, mis tal olemas olid. Adam silitas käe seljaga üle tüdruku põse enne, kui silmad sulges.

                Oli aeg pääste tüdruk ning õnneks polnud kedagi ka läheduses, kes seda näha oleks võinud. Seda sai pidada vaid vedamiseks, sest tavaliselt istus Count ikka Selina juures ja ajas enda joru (kui kahju tal on selle eest, et tüdruku siia elama suveks võttis).

                Selina silmad olid endiselt kinni, kui Adam enda 'nõidusega' lõpetas. Ta silmitses korra veel vaid tüdrukut enne kui enda huuled tüdruku külmale laubale surus ja ruumist lahkuma hakkas, kuigi eda ei soovinud ta teha: jätta tüdrukut üksinda.

                  Enam polnud tal teha mitte kui midagi muud kui oodata ja loota, et poiss ei jäänud hiljaks. Adam ei saanud jääda nii hiljaks kuid alati oli võimalus, et need vaimukesed teevad enda töö kiiremini ära kui peaks.

                  Kuidas poiss ka ei üritanud liikusid ta mõtted suunas, kui tüdruk sureb, kas ta ise leiab endas hinge rahu, et teistele edasi valetada enda olemuse kohta. Selina oli tavaline tüdruk kuid siiski ainus, kellega Adam sai rääkida vabalt - kui ta vaid seda oleks ise ka soovinud.

                  Ta ei tohtinud mõelda sellele, et Selina sureb kuid ta pidi alati end panema valmis halvimaks mis võib juthuda.

                  Mitte kunagi ei soovinud Adam kellegile surma, kuid ta ei saanud enda mõtte suunda muuta!