Ehmatus ning ärevus voolasid tüdruku soontes, kui ta end vaevaliselt üritas hobuse selga ajada, kuid asjatult, sest ta ei osanud hobusega mitte midagi teha. Ta oleks võinud vabalt õelda kõigele ei aga siiski oli tal piisavalt suur eneseuhkus, kui end hobuse selga uppitas. Selina naeratas vihaselt poisile, kes hobusetalli ukse juures seisis ning võidu rõõmsalt naeratas tüdrukule.
Kuigi Adam oli tüdrukule teinud selgeks mingil määral öösel, et nad ei saa suhelda siis nad siiski suhtlestid - just nagu poleks eelnevad öö olemas olnud. Järjekordne naeru pahvakas kajas hoones, kui Selina end hobuse selga hakkas upitama ja selga jõudmise asemel tagumikuga vastu maad prantsatas.
"Sa oskad seda aga mina mitte!" sisistas tüdruk vihaselt poisile, kuid end püsti hakkas ajama ise pükstel heina maha pühkides. Ainus, millest suutis tüdruk mõelda oli poisile tagasi tegemisest kuid farmis ei oleks ta saanud seda kohe kindlasti teha; uus tulnuk nagu ta selles kandis oli. "Ürita ise saada minu kodu kohas hakkama nõnda, et leiad linnast pärast tagasi tee koju!"
"Ma leian linnas iga kell tee koju," kuna ma olen ju müstiline olend, nagu te - inimesed - mind kutsute, lausus poiss välja lühikese lause. Selina ei tohtinud teada saada Adami saladusest.
"Jaja..." pomises tüdruk vihaselt kui hobusetallist - veel vihasemalt kui hobuse talli tulles - minema hakkas. Adam sai vaid pärani silmadega silmitseda tüdrukut, kes temast mööda astus ja see järel enda sammud elumajast ning hobusetallist hakkas eemale seadma.
Tüdruk sõimas ja needis Adamit ma põhja kui suvalises suunas hakkas edasi sammuma. Ta ei teadnud kuhu poole jääb koju kuid vähemalt Selina lootis, et läheb õiget teed pidi. Samme ei järgnenud talle, msi oli hea märk kuid siiski mitte suurepärane, sest poiss oleks võinud vabalt hobusega talle järele ratsutada või siis autoga järgi sõita, kuna Selina sammud liikusid lähedal asuvale kruusa teele.
Kõik peale tema pidid teadma selle tee olemas olust, kudi juba muru, mis hakkas läbi kruusatee pugema andis märku sellest, et tee on vähe kasutatav. Silmi pööritades - ei millegi pärast - astus tüdruk kõrge rohu sisse ja üritas läbi selle kruusa teele pääseda. Ei mingit hirmu maduda pärast, vee pärast mis võis kõrgemas kohas olla kuna ainus soov mis tüdruku peas oli oli see, et ta saaks võimalikult kaugele enda onu farmist; tegelikuses tahtis ta eemale saada Adamist, kes just nagu oleks osanud teha kõike asju, mis maamuna peal olemas said olla.
Tüdruk pööras pead, et vaadata tagasi kuid ei näinud endale õnneks - või õnnetuseks - kedagi järgnemas. Rõõmu joovasts voolas läbi tüdruku soonte kui ta astus krigisevale kruusale. Kitsas kõrval tee viis eemale metsa, kuid piiga ei soovindu mööda teed edasi minna, sest teistel oleks olnud kerge teda leida.
Selina ei tahtnud, et teda leitaks ja seda karistuseks enda vanematele kuna nemad saatid tema ju Counti farmi terveks suveks. Tüdruku arvates oleks tema surm olnud liiga kerge karistus vanematele - kuna tema ei teadnud tegelikuses sedagi, mis tunne on muretseda enda lapse pärast kuna ta oli emaks olemiseks liiga noor - kuid tüdruk ei tahtnud anda vanematele kergenudst, mis tõttu ta ainus soov oli enid hirmutada enda kadumisega.
"Oled sa kindel, et ei tea kus on Selina?" kergitas Count Adami poole, kulmu kuid poiss sai vaid eitada seda. Tegelikuses poiss teadis kus tüdruk on kuid ta ei saanud anda välja enda müstilist poolt.
Neljakümnendate alguses mees noogutas poisile, kuid end ümber pööras ja auto poole hakkas sammuma. Nooruk teadis, et kohta kus Selina on ei pääse autoga kuna metsas ei oleks olnud autoga midagi teha. Kuidas Adam ka ei pröövinud ei suutnud ta jätta uurimata välja Selina asu kohta, mis liikus üha lähemale Kummituse Majale. Keegi ei julgenud peale Adi sinna majja minna.
"Count!" hüüdis poiss ehmunult mehele, kui ta poole hakkas sõrkima, "ma võin aidata teda otsida. Ma mõtlen, et sa lähed auto ja ma hobusega..."
Mees ei pööranud poisi jutule erilost tähelepanu, mis peale ta vaid noogutas ja poisil teha käskis seda mida ta ise soovib. Kuigi nooruk teadis, et mees ei mõelnud neid sõnu tõsiselt tõttas ta hobusetalli juurde ja hüppas parima täku selga ning lõi kannad külgedesse.
Hirnatuse saatel hakkas hobune tallist välja minema. Jälgides pidevalt Selina liikumist üritas poiss hobusele kiirust juurde anda, kudi hobune oli andmas endast viimastki kuna tark loom nagu ta oli tundis ta koheselt ära, kes on tema omanik ja kes soovib kiirelt liikuda tema seljas - Adam oli noore täku omanik.
Poisi hinge tõmbed kiirenesid kui ta Selina liikumist jälgis. Adam ei oleks saanud peatada kudiagi tüdruku liikumist, kuna ta oli hüpnoosi all, mille Kummituse Majas olevad olendid peale olid pannud. Tüdruk liikus edasi ega pööranud tähelepanu häältele, mis teda ümbritsesid kuid Ad teadis, et need hääled ei teota head. Ainus, mida ta lootis oli see, et ta jõuab õigel ajal kohale ja suudab pääste tüdruku muidu oleks lõpp selle pruuni juukselise tüdrukuga.
