Voolis Selina hoolikalt tähed enda päevikusse ning silmitses uhkusega trükitähti, mis ta korrektselt oli suutnud kirjutada enda salapäevikusse. Vaikne ohe libises üle tüdruku huulte, kui ta taas pastapliiatsi paberile asetas ning uusi ridu hakkas kokku voolima.
Nagu sa kindlasti juba aru said olen ma selles Marceto farmis kuna ma julgesin minna vaid üheks ööks enda sõbranna juurde - kus meiega liitus minu õnneks meiega Carl kuigi mu vanemad seda ei tea ja vaevalt ka sellest teada saavad. Sindy vanemad ei olnud ju sinna mineviku vastu seega, miks minu ema ja isa pidid sellele totaalselt vastu olema.
Ah, ma ei mõista ju nii-kui-nii mitte kunagi enda vanemad ja see ongi üks viga, miks ma vist endiselt siin passin (kuigi käsil on alles teine päev, teise päeva lõuna tegelikuses, sest eile oli mul mõnus kokku juhtumine enda endise parima sõbranna Taylor Marcetoga, täis... ma ei sõima siin nagu kirjutasin enda reeglid).
Ma ei tea, mis mul viga on kuna ma ei igatse Carli kuigi peaksin seda tegema. Olen ma tõesti poisist eemal ja hakkan kaotama end kahe aastaseid tundeid poisi vastu. See ei saa võimalik olla, kuuid siiski; tegemist on ju minu ja Sindy sõnadega (kõigest kerge armumine - nii oli ta õelnud mu suure vennaga flirtides, kuid siiski ma ei usu, et see vaid kerge armumine on, sest tüdruk üritab endiselt poisile muljet avaldata kuigi asi peaks olema vist teist sugune. Poiss üritab ikka tüdrukule meeldida mingite asjadega ja tüdruk poisile enda ninnu-nännuga kuigi seda pole ma vast eriti kunagi teinud).
Mul on kahju Sindyst, et ta endiselt mu venda jahib kuigi täiselaine nagu mu vend on elab ta juba koos enda kihlatuga ning piiga näeb enda armastatut nii harva - ma mõtlen Sindyt ikka, mitte Caspari kihlatut. Imelik, et ma endiselt ei ole saanud aru sellest, kuidas Margit ja Caspar said üldse kihluda kui ma neid iga hinna eest üritasin vahepeal lahus hoida (ehk nad kihlusid reisil, kuhu ma ei tohtinud minna?). Ma ei vihkaks Margitit nii palju kui ta poleks "ää.. appikene!... mulle ei meeldi tolle riietus ning ka su õe sõbranna ei ole just temast kuigi parem...", kuidas küll Margit suudab pidevalt selline olla, aga ta on juba kord selline ja see vist meeldibki Cassule. Imelik suhe - minu arvates - on neil.
Oh, ma unustasin põhjendada seda, miks ma sind nädal aega pole täitnud, kuid ma loodan, et sa saad aru ka - kui sa elaksid tegelikuses. Ma pidin koos Sindyga enda populaarsust veel kõrgemale linnas tõstma kuigi koolis olen mina juba nii tipus kui üldse võimalik oleks. See on naljakas, kuna Sindy ei suhtle minuga selleks, et ma koolis pop number 1 olen vaid see pärast, et me oleme... parimad sõbrannad aga siiski me tahame mõlemad veel popimad koolis olla aga ma ei saa enam; niigi populaarne.
Siis tuli see vastik reis siia pärapõrgusse ning ka see on põhjus, miks ma alles nüüd kirjutan kuna ma pidin esimesel päevad asjad lahti pakkima ja tegema Taylorile selgeks seda, et ma ei ole see, kes ma kuus aastat (oli vist nii palju?) tagas olin. Siis ma... oh, mul on 'tegused' päevad olla kuigi ma ei saa pidada, et ma seda kõike armastaksin.
Okei, nüüd tuleb mu lemmik osa alles päeviku täitmisel; salapärane Adam Grez kes mulle hommikul süüe tegi kuna ma enda blondi ajuga ei osanud teha - ja hetkel olen ma enda tarkuse üle õnnelik. Nüüd ma räägin sulle täpsemalt hetkest, mil poiss kööki astus; ma sõin enda 'jumala head' munarooga, mis oli musta tooni kuna pipar kukkus sisse ja siis ka oli see liiga soolane, ühe sõnaga katastroofne oli see aga ma üritasin süüa ja siis astus ta ruumi sisse. Ma ei pööranud talle algul tähelepanu kuid hiljem ta hakkas juba süüe valmistama ja siis me hakkasime suhtlema.
Ma vist armusin temasse esimestest silma pilgust - tema mustad juuksed ja hallid silmad on imelised! - kuid jah, ma olen ju see pupekas, kes armastab hallide silmadega poisse kuna neid on vähe (või ma näen neid lihtsalt nii harva). Okei, ma ei oska enam midagi teemal poisid kirjutada kuna mul on Carl, kelle suhtes mul tunded kustuvad nagu aru said.
Ma pean nüüd otsi hakkama kokku tõmbama kuna see kaunis poiss tahab (tegelikuses on see mu kohustus küll kuid armas on mõelda, et tema tahab minuga tegemist teha), et ma talle tööl appi läheksin kuigi ma seda üldse ei oska teha aga ma siiski üritan seda aidata nii hästi kui ma oskan.
Ma olen siiski kõige hoolivam ja armsam inimene, kes igale ühele (mitte igale ühele aga armasatele) appi tõttab. Pealegi töö aitab mul ka paar kilo vast kaotada kuigi paljud väidavad, et seda mul vaja ei ole aga ma siiski tahan.
Tüdruk silmitses teksti, mille ta enda päevikusse oli kirjutanud. Kuigi kirjavigu tuli tal tihti sisse ta ei hoolinud sellest vaid luges huvitu pilguga hetkeks enda postituse peatüki ja Selina oli sunnitud muigama. Ta ei julgenud uskuda, et nimetas seda koha pärapõrguks samal ajal, kui ukse taga kõige kaunim poiss teda ootas.
Tüdruk lõi päeviku kaned õrnamütsuga kinni ning pistis see järel päeviku aluspesu sahlisse - ikka hakkaks aluspesus sorima kui mingi pervert ei ole?. Ajades end kiiruga voodist välja seisatas tüdruk peegli ees ning vaatas enda kulunud dresse, mis jalas olid ja särki, mis sama kulunud olid. Ainsad riided, mida tüdruk julges kanda farmis tööd tehes.
"Kiirusta, Selina!" kostus järjekordne Adami hääl ukse tagant, mille peale tüdruku näole kerksi naeratus.
"Jajaa..." hüüdis tüdruk sidudes enda lahtised juuksed kiiruga hobusesabasse sidus, "sekundi ärast, tulen!"
Selina kohendas enda kulunud särki seljas ning lükkas tuka kõrva taha. Ta teadis, et on võluv kuid siiski ta ei saanud seda farmis näidata aga ega ta seda nii väga ka teha ei soovinud. Pidevalt ei saa tüdruk ka olla selline nagu ta tegelikuses linnas oli; ta oli ju enda onu Counti Marceto farmis enda karistus pidamas.
Tüdruk lonkis enda toa ukse juurde ja väljus see järel toast ust enda järel kinni tõmmates. Lukku läks uks automaatselt ning koheselt kerkis Selina näole ka särav naeratus kuna koheselt märkas ta poissi, kes seisis lohakalt vastu seina toetades tüdruku ta vastas oleval seinal.
"Hommikust taas," naeratas poiss sõbralikult kui end seinast eemale tõukas ja uurivalt tüdrukut silmitses.
"Sa oled seega ratsutamist õppinud?" kergitas Adam tüdruku poole võidurõõmsa naeratuse saatel kulmu - poiss oli pinninud tüdrukut seni kuni teine oli nõus rääkima enda elust veidikene.
"Amm..." lausus tüdruk hobustele heina ette vedades ning silmitses tuimalt enda valutavaid käsi, "seda saab pidada ratsutamiseks mida ma teen. Ühest küljest hobusele ja teiselt küljelt koheselt maha."
"Ma ei usu, et sa hobuse seljas püsid kauem kui sekund kuna sa libised kindlasti koheselt maha!" lausus poiss tähtsalt ning hakkas ka ise hobustele vaikselt heina ette tassima, kuigi ta poleks seda pidanud tegema.
Peale paari tundi tööd oli tüdrukul võhm välja ja ta vaid hingelas nurgas ning üritas enda enda jõdu taastada. Kumbki ei lausunud midagi kuigi Adam oleks võinud tüdruku üle naerda ei teinud ta seda, sest tüdruk püsis vaevu vaid püsti; imelik, et keegi nii kiiresti ära väsib kuid siiski esimesel päeval oli Adam teinud enda tavalist tööd (täiskoormusel kui nii saab väita).
"On kõik... korras?" küsis poiss tüdrukule vaikselt lähenedes ning tüdrukut hirmuga silmitsedes.
Vastust aga ei kostunud nagu ka raskeid hingetõmbeid. Tume kuju ei saanud tüdrukule midagi teha kuna tüdruku silmad hakkasid kinni vajuma ning Selina suu liikus nagu ta oleks õhku endale sisse ahmida. Hirmult astus pois tüdruku kõrvale ning pani käe kopsudele ja üritas teed vabastada, mis tal ka veidike õnnestus, sest peagi kuulsi ta raskendatud hinge tõmbeid.
Tüdruk ajas end püsti ja üritas naeratada julgustavalt kuigi ta ise oli kohe-kohe kokku kukkumas. Poiss pani käed ümber tüdruku piha ning silmitses hirmult tüdrukut.
Adam üritas tüdrukul kindlalt pihast kinni hoida kuid asjata kuna tüdruk oli nii lõdvaks muutunud ja ta ka ei imestanud kuna ta tahtiski tüdrukut väsitada kuid mitte nii, et ta peab neiu tuppa tassima. Rasked hinga tõmbed hakkama une segase tüdruku suust, mis tõttu Adam tüdruku enda sülle haaras ja tallist välja hakkas taasima. Ta ei tahtnud kujutada ette seda vaate pilti, mis võisid teised näha.
