"Mida sa siit otsid?" kostus sisin kuju selja tagant, kuid ta ei vaevanud end ümber pöörama kuna teadis, et leiab enda selja tagant tema, keda paljud tema sugused kartsid.
"Kõigest üritan nautida enda kadunud elu," kostus kärisev hääl poisi ümbrusest, kuigi ta teadis, et tume kuju oli temaga rääkinud. "Sul on poiss ikka vedanud, et sa inimene veel oled ja mitte minu sugune... tume kuju - nagu te mind kutsute."
Kostus õrn naer, poisi suust kuid siiski see oli närviline kuna keegi ei tohtinud ega saanud ka tegelikuses väga hästi läbi tumeda kujuga. Kuigi poiss oli Kummituse Lausuja oli tal siiski asju mida mitte keegi ei tohtinud inimestest teada.
Näiteks see, et tavaliselt olid jutud Kummituse Lausujat, kes aitasid teisi ja said vaid kummitustega rääkida kuid siiski olid nad inimesed, lihtsurelikud kuid tegelikuses ei ole õiged Kummituse Lausujad sellised. Jutt sai jääda vaid jutuks kuna iga selle 'ala' algaja pidi õppima elama sellega. See oli raske kuid poiss vähemalt üritas sellega hakkama saada enda kodu kohas.
"Sa ei tohiks siin olla, inimesed võivad sind näha ja see järel on taas liikvel jutud 'mõrvalikust tumedast kujust' kuigi just neid jutte oled sa üritanud aastatega vältida," rääkis puule toetuv poiss endiselt rahulikult; ta ei saanud enda õigeid tundeid välja näidata ja see lõi alati imeliku keskkonna kahe suhtleja vahele. "Pealegi seda uut tüdrukut siin sa ei saa mitte iialgi endaga kaasa tirida, sest ma isiklikult vastutan selle eest - loodestavasti - et tüdruk jääks vaid siia farmi!"
Poiss silmitses samuti tüdrukut, kes tegutses majas ning valmistas endale hommiku sööki. Keegi ei saanud teada tegelikuses, kes on Tume kuju ning kes on see salapärane poiss, kes temaga üsna tihti on suhtlema hakanud. Mitte keegi ei tohtinud teada seda, kes on tõeline Kummituse Lausuja ja mida õiged Lausujad peavad teadma.
"Ma ei tulnud siis kedagi tapma!"
Poiss turtsatas ning silmitses läbi paistvat tumedat naisekuju: "Ma ei vihjanud sellele vaid hoiatasin sind ette. Sa ei saa mitte kunagi teha seda mida sa tahad seni kuni ma olen siin ja sa tead seda."
"Kahjuks jah," lausus kuju kurvalt kuid ta oli selle asjaga juba harjuma hakandu tegi see teda endiselt kurvaks, "kahjuks pean ma ka tõdema, et olen naine kuid hääle järgi mind võib pidadada... kesksooliseks?... Ma vihkan seda Tumeda kuju olemist!"
"Ära tule mulle küll alama," lausus poiss vihaselt nign saatus tumeda kuju - olematusse - ajju valu värinad, "sa ise valisid Tumeda kuju olemise selle asemel, et oleksid saanud olla tavaline kummitus!"
Valu karjed kostusid maha põlvitava Tumeda kuju suust kuid siiski ei lõpetanud puutüvele toetuv poiss enda tegevust kuna ta teadis, et kuju ei saa kunagi korralikku õppe tundi enne kui on surmale nii lähedale viidud. Poiss tõstis pead veidike ning silmitses võidurõõmsal pilgul kuju, kes kätega peast kinni hoidis ning valust oigas.
"See oli sinu otsus mitte minu!" lausus poiss kuival toonil kui nägi, et Tume kuju on hakanud enda jõudu kaotama; just see oligi poisi plaan kuid ta ei saanud mitte kunagi tegelikuses Tumedat kuju otseselt tappa.
Kuju vaid oigas poisi sõnade peale ja soovis, et kordki see valu tema peast kaoks - elu tark nagu ta oli teadis Tume kuju, et enne ei lõppe see valu kui poiss enda valvsuse kaotab või siis kui poiss arvab, et piisav karistus on tal juba käes - kuid väga harva lõpetati see valu signaalide saatmine enne kui Tume kuju on nii nõrk kui nõrk on võimalik üldse olla.
Hetkega lõppes valu ning poisi suust kostus võidurõõmus naer, kuna kuju kukkus kõhuli vastu maad ning sai vaid vaevu enda pead liigutada. TumedakeI oli seda valu mitmeid kordi poisi poolt tundud ja harjunud - veidike - juba sellega, et alati kui midagi valesti ütleb on ta hiljem sellises olu korras.
"Miks sa mind kord juba ära ei tapa?" lausus kuju kähisevalt toonil ning üritas end püsti ajada kuid asjatult.
"Kui ma su tapan on mu käed määritud ja ma ei saa enam kedagi kaitsta..." lausus poiss nõrgalt naeratades, "pealegi sa tead seda juba isegi kuna sa oled minuga juba aastaid kaasas käinud, Mergeno."
Poiss lausus alati enne lahkumist Tumeda kuju õige nime ja ka see kord. Kutt ajas end puutüvest eemale ning sammus kordagi taha vaatamata elumaja poole, kuigi ta teadis, et tume kuju silmitseb teda endiselt vihaselt, aga ta ei saanud sinna mitte midagi parata, et viha on alati suurem kui rõõm.
"Ma tapan su kunagi," sisists Mergeno vihaselt poisile vastu kuid siiski ei ajanud kuju end püsti vaid jäi puu varju lebama.
Selina sorkis muutkui enda ees olevat munaputru ega pistnud ampsugi suhu. Ta oli üritanud endale kõigest väest ise süüa teha kuid seda toitu oli ta teinud enda elus vaid ühe korra aga see oli nii kerge meeldejätta, mis tõttu ta kellegilt abi ei palunud. Toit ta taldrikul oli üle soolatud ja pea musta värvi - kuna pipratoos oli lennanud munade sisse kui need pannile lahti olid löödud.
"Head isu!" kostus tüdruku kõrvu esimest korda vööras hääl kuid ta poleks pidanud imestama, igas farmis on ju töölised, kes käivad elumajas lõunat sõõmas - tüdruk oli avastanud nimelt, et kell hakkab lähenema lõunale.
Mühatus, mis tüdruku suust sai võtta nõustumise kui ka sellena, et poiss, kes ta ees seisis oli üpriski kena. Noor, sai vaid õelda tema kohta kuna ronk mustad juuksed ja hallid silmad olid imelised ning tekitasid Selinas tunde nagu ta oleks taas järjekordselt väike tüdruku-tirts, kes peab kuulama endast vanemate sõna.
Tüdruk üritas taas kord enda valmistatudt toitu kurgust alla suruda kuid asjata, see pisi asi ei tahtnud tal kuidagi õnnestuta ent ta ei tahtnud ka tunnistada, et sool ja pipar pole temaga just kuigi sõbralikult käitunud. Tüdruk krimpsutas vastikusest nina kui teise kahvlitäie toitu endale sisse ajas. Kostus vaid naer, mis tüdruku jätjekordselt võpatama pani ning pilgu toidult tõstma.
"Sa oled..." pomises poiss kiiruga ning silmitses hetkeks lage - see oli kõigest teesklus kuid poiss pidi seda tegema - "Selina Marceto!"
Selina noogutas vaid ja üritas taas kord enda toidu kallale astuda, kuid asjatult; ta ei suutnud isegi ühte ampsu alla neelata nõnda, et ta nägu poleks väändunud vastikus tundest grimassiks. Järjekordne kume naer, mis kostus ei olnud nii pingeline kui see oli seda ennem kuid siiski oli kuulda seal ka hirmu. Tavaline lihttööline sai vaid selle salapärase võõra kohta õelda.
"Ja sina oled?" kergitas tüdruk kulmu kui taldriku endast eemale lükkas ja lauatagant tõusma hakkas.
Vastust ei kostunud kuid kui tüdruk poissi vaatas seisis too seljaga tema poole ja askeldas pliidi taga. Muna koored vedelesid kraanikausis, sool ning pipar oli taas enda kohtadele jõudnud. Kaks taldrikut vedeles elektripliia kõrval oleval laual, millest sai oletada kahele inimesele söögi tegemist.
"Adam Grez," lausus poiss muigega ning tõstis panni ühe taldriku kohale ja valas sellele pool pannil olnud munaroast ja see järel valas üle jäänud toidu teisele raldrikule. Nõrk naeratus, mille ta enda ette tegi ei olnud sugugi vihane, kuid siiski oli seal veidike upsakust, kuna ta oskas endale süüa teha ja Selina mitte.
Poiss lükkas ühe taldriku Selina kohale ning võttis ise vahetuseks tüdruku nässu läinud roa ja valas selle prügi kasti. Selina kergitas Adami poole, kulmu kui too käega tooli poole osutas ning enda toolil istet võttis.
"Su söögiga läks täbarasti," märkis poiss kui enda toidu kallale asuma hakkas, "seega sa võiksid minu tehtud munarooga süüa."
See käitumine ei olnud tavaline ent siiski oli see armas, et keegigi muretseb tüdruku pärast - kui seda sai ikka muretsemiseks pidada kuna ta lihtsalt valmistas viisakusest tüdrukule süüa. Jalad nõrgalt värisemas võttis tüdruk koheselt toolil istet. Selina silmitses uurivalt söövat poissi, kui ka ise kahvlist haaras ja kartlikult esimese ampsu munarooga endale sisse ajas; ta teadsi, et kõik ei soolasta roogasid üle ja ei lase pipralt enda toidu sisse kukkuda.
"Kes sa siin oled?" esitas tüdruk koheselt küsimuse, mis tal pähe oli tulnud kuigi ta poleks pidanud seda tegema, kuna ta ei teadnud seda uut ja samas ka väga võõrast poissi kohe üldse.
"Ma töötan siin seega olen midagi sulase teolist kuna aitan Countil enamus töid teha või siis teen üksinda nii mõningaid asju," rääkis poiss kui enda toiduka hakkas otsa korrale jõudma.
Ta ei vajanud seda sorti sööki kuigi palju ent siiski ta pidi sööma ka tavalist toitu, et elada normaalselt kuigi temal oli seda - lausa - võimatu teha.
Tüdruk noogutas vaid poisi jutu peale kiiresti enne kui enda toidu kiiruga ära sõi. Ta ei soovinud luua endale uusi tutvusi farmi, kus ta pidi kõigest ühe reeglist üle astumise tõttu veetam tervenisti kolm kuud.
