"Kuidas te saate teda uskuda?" karjus Taylor vihaselt ning osutas poisile, kes süütult tüdrukut enda süles kohendas, et too maha ei libiseks; mitte, et Selina oleks olnud raske tema jaoks kuid tüdruk pidi saama puhata korralikult ja selleks tegevuseks ei olnud Adami käed sobivad.
Noor piiga Marceto pööras end enda isa poole ja silmitses meest vihaselt kuna ka tema ei tahtnud pöörata tähelepanu enda tütre karjumisele, kuna ta oli hakandu seda ühe sagedamini tegema, kuid tüdruk avas taas kord suu.
Taylor karjus enda isale: "Ta tahtis su venna tütar tööga tappa või siis väsitada ja see järel teda enda toas tappa just nagu oli juhtunud mu emaga!"
Keegi ei uskunud Taylorit, mis tõttu lubati Adamil viia Selina enda tuppa voodisse magama - see oli mingil määral käsk kuna selle andis Count Marceto isiklikult, et ta venna tütar jõuaks turvaliuselt enda tuppa ja piisavalt turvaliseks pidas ta usalada linna preilit Adami kätesse, kelle käed olid verega koos.
Poiss kandis tüdruku kiiruga majja. Ta teadis, et ei pööse tüdruku tuppa sisse aga see oli tegelikuses õnneks, kuna veri tüdruku soontes tundus nii kutsuv aga sama ka eemale peletav kuna magusa verelised - nagu poiss neid kutsus - ei saanud olla kuigi sõbralikud aga Selina oli seda, liigagi palju oli tüdrukus seda mida poleks tohtinud olla.
Teadmata kuidas oli Selina ärganud enda voodis kuukiirte peale, mis ta kardinate vahel sisse piilusid. Ei olnud tavaline öö, kus kuu oli nii tuhm, et see ei valgustanud üldse vaid vastu pidi; kuu säras taevas ning valgustas farmi aeda just nagu tänavalatern ja see meeldis tüdrukule vaid see tõttu, et linnas seda sama vaatepilti pakkusid elektriga töötavad laternad.
Selina oleks vandunud, et keegi liikus ajas ringi kuid siiski see pidi toimuma nii kiirest, et ühe silma piluga oli kuju kadunud ja selle samel suur tühjus. Kuu kiired silitasid maa pinda nii kutsuvad kuid nooruk ei tahtnud soojast ruumist väljuda kuigi väljas oli sama soe, ehk isegi soojem kuna ventilaatorm töötas tüdrukul toas. Endiselt murdis tüdruk pead selle üle, kuidas ta enda tuppa pääses aga see ei huvitanud teda hetkega eriti kuna tähtis oli soe tuba, kus ta viibis.
"Tohib?" kõlas peale koputust tüdruku uksele Adami hääl, kuid sellest hoolimata tüdruk võpatas ning silmitses ehmunult poissi, kes ta ust lahti lükkas.
"Ikka," pomises tüdruk noogutuse saatel ning pööras pea taas aknast välja vaatama.
Imeline kuu säras endiselt taevas kuid ta oli näinud filmides, et neil hetkedel liiguvad ringi libahundid kuigi neid ei olnud olemas; müstika maailma ei saanud olla olemas, kuid siiski sellesse võis uskuda ikkagi - kui keegi seda soovis.
"Kuidas sa teadsid, et ma ärkvel olen?"
"Hm... Ma lootsin seda tegelikuses, sest sa oled maganud juba 24tundi ja seda kõigest peale paari tundi tööd," naeratas poiss nõrgalt kuid siiski sai ta hingata kergemalt - miski tõmbas teda tüdruku poole tegelikuses ja see ei olnud tema olemus-, "kas sa väsid alati nii kiiiresti peale... sellist tööd?"
"Ma ei ole aastaid ise tööd teinud," Selina hääl oli muutunud mitmeid kordi vaiksemaks kuid siiski Adam kuulis seda priljantselt, "ma... ma olen tõeline linnakas kui nii saab väita kuna talu või siis farmi tööd ei ole minu tugev külg. Kodused töödki on mul nõnda, et kobadega suudan teha kuna ma ei suuda teha mitte midagi muud peale sõpradega väljas chillimise ja lollitamise. See on ka põhjus, miks ma siin praegu olen."
Tüdruku hääles oli lõbusust kuid siiski ka tõsisust kuna esimest korda ta rääkis asjadest mida ta ema isegi ei teadnud kuigi kaudselt aga siiski. Selina ei olnud rääkinud enda parimale sõbrannale isegi enda muresid rääkimata siis emast kuigi ta ema, Isobel oli rohkemat talle kui pelgalt ema.
"Sa ei ole linnakas vaid inimene, kes ei oska farmis midagi teha. Ma ootasin tegelikuses pidevalt, et sa kukud kokku kuid jäid lihtsalt magama... tegelikuses väsisid ära kui ma sind tagasi hakkasin toetades tooma jäid sa magama," rääkis Adam muigega, ise samal ajal meenutades seda kui õnnelik ta oli kui Selina sai ta tuppa taasida.
Esimest korda ei vajanud poiss sisse kutset ruumi, tavaliselt vajatakse sisse kutset majja kuid ta vajab ruumi, kus elab inimene ja see ei ole alati parim asi. Pidevalt on ta soovinud, et ta saaks majas käia ringi vabalt peale seda kui ta on sisse kututud kuid ta ei olnud keegi müstiline olend - otseselt.
"Ära hakka mind nüüd mõnitama ka," pomises Selina vaikselt ning vaatas lummatult kuud.
Märkamatult oli Adam jõudnud tüdruku kõrvale ning silmitses sama moodi kuud, kuid ta silmades oli lummuse asemel hirm. Hirm selle ees, et need olendid kellesse paljud ei usu ilmuvad välja kuid see oli võimatu sellises kohas kus nad olid kuid nii erksalt särav kuu sai tähendada vaid lähenevat ohtu või siis kellegi talle tähtsa inimese surma; talle, sest ta oli õppinud neid asju jälgima rohkem kui keegi teine ja ta teadis, kes ta on: kuu on tema 'tunde' märk.
"Ma ei hakkagi," naeratas poiss avaralt tüdrukule kuid siiski hoidis ta end tagasi, et mitte rääkida välja kõikke mida ta teadis.
Adam polnud rääkinud teab, mis ajast kellegiga millegist muust kui tööst kuid Selina oli suutnud selle võrgu purustada, kuid kui kauaks seda ei saanud poiss teada. Poisi silmad liikusid kuult Selinale, kes imetlusega vaatas kuud, mis taevas säras.
"Ma ei hakkagi sind mõnitama, kuid väike kiusamine on ju alati lubatud!" naeratas poiss avaralt ning suunas enda pilgu aknast väljas särava kuu poole. Liiga ere, et olla tõeline, liiga kaunis, et olla reaalne.
Ma olen Kummituse Lausuja ja see on minu lugu, mõtles Adam Grez sarkasiliselt kui silmitses Selina säravaid silmi.
