"Kuule," togis Adaam mängulise nõrkusega piigat ise samal ajal naerdes, "ma ei mõelnud seda kohe nii otseselt ka aga umbkaudselt oli vist jah nii."
Poiss oli rääkinud veidike juppe enda elust ja seda see tõttu, et Selina taustakontrolli oli ta teinud hetkega ära. Õrn puna, mis tekkis tüdruku näole kui ta naeratas oleks sulatanud üles iga raudmehe südame, naeru tüdruku suust kuulda oli õnn ja temaga niisama rääkida oli lausa taeva kingitus - või vähemalt sedasi arvas Adam, kes ei suutnud vaadata ühtegi tüdrukut teist moodi teistest.
"Ja ega ma ka seda nii otseselt ei mõelnud kuna ma oleksin muidu õelnud: 'su ema andis su ära see tõttu, et sa oled nii kuradlikult loll ja sellest sai ta õnne kombel kiiresti aru', aga ma ei õelnud seda," rääkis tüdruk ning kohendas tekki enda ümber - selle soojendus asja oli ta võtnud Adami käsul kuigi ruumis sees oli üle kahekümne kraadi.
"Ahaa! Milline lohutus!" lausus poiss teeseldus sarkasmiga ja heitis vargsi pilgu taevas siravale kuule, mis oli õnneks ohutus kaugusel veel. Külm jutt jooksis mööda poisi selga kuid sellest hoolimata suutis ta maanda näole särava naeratuse.
Noorukid silmitsesid teine-teist tükk aega uurivalt kuni Selina laisalt haigutas ja vastu patjade virna seljal langeda lasi. Tüdruk oli endiselt väsinud kuigi ta oli maganud juba ühe päeva maha, uus tööpäev alles ootas ees aga Adam oli lubanud võtta nõrgemalt algul ja hiljem täiskoormusega ehk koormusega millega poiss oli harjunud töötama - sellise alanduse tegi poiss esimest korda enda elus, kuid ta ei kahetsenud seda tegi karva võrdki.
"Sa peaksid magama jääma," pomises poiss kui tüdrukule tekki peale lükkas ja juukse salgu tagasi kõrva taha lükkas, "jääle."
"Ma ei taha magada siin, see koht on jõle kuid ma ei suuda vastavalt käituda kui kõik minuga siin nii sõbralikult käituvad," lausus neiu kiiruga enne kui uuesi haigutas ning poissi silmitses, kes naerda kihistas.
"Ära virise, tüdruk, sest see on siin sinu karistuse üks osa, et kõik peavad sinuga käituma liigse sõbralikusega," rääkis poiss tõsiselt ning silmitses padtjade virnal olevat tüdrukut, "Count andis meile kõigile käsu sinuga sõbralikult käituda, kuigi Taylor ei suuda seda teha... mingisugusel põhjusel aga ega seegi minu asi pole. Sa peaksid käituma nagu ei teeks sa seda karistusest vaid rõõmust ning teised hakkavad ka sinuga käituma nõnda nagu nad harilikult oma vahel käituvad."
Poiss rääkis esimest korda kellegile tõe ja vale segast, sest Count ei andnud teistele käsku käituda Selinaga korralikult vaid seda tegi Adam ise aga ta ei suutnud seda unisele tüdrukule tunnistada. Selina silmitses poissi kõhklevalt hetke ning noogutas. Hirm hakkas tüdrukusse mingil põhjusel pugema, kuid see ei olnud seotud kuigi palju Adami jutu vaid poisi endaga - vast - rohkem.
"Sa suhtled minuga," lausus Selina kindlalt ning silmitses poissi, kelle silmades oli ärevus, "kuna Count andis käsu selleks. Tegelikuses sa ei oleks sõbralik minu kui uuega siin aga seda sa teed mu onu meele rõõmuks!"
Tüdruku hääl ei olnud üksnes süüdistav vaid vihkav, kuid siiski ei suutnud tüdruk lükatata poissi endast eemale ja rääkida talle tõtt kõige, kõigi kohta mida ta teadis. Selina teadmised olid väiksed - pea olematud tegelikuses - kuid siiski oli tal pead, et probleemid ja saladused kiiruga üles leida ning lahendada. Silmad hakkasid tüdrukul märjaks tõmbuma, kuid peale paari kiiret silma pilgutust ei olnud pisaratest enam märkigi.
"Sa ei peaks end vaevama minuga suheldes, kuna see on siiski minu karistus. Adam, kao välja siit!" sisistas tüdruk vihaselt poisile, kuid too ei teinud teist nägugi tüdruku jutu peale; ainus, reaktsioon oli ehmatus ja veidike eemale tõmbumine, "kohe või ma hakkan karjuma!" Adami silmadesse puges hirm tüdruku ees ja tüdruku pärast, kuid siiski ajas ta end püsti ja hakkas ruumist välja liikuma: "Ma ei suhtle sinuga vaid Counti käsu pärast vaid ise enda soovist, Selina!"
Poiss teadis, et ei muuda enda sõnadega mitte midagi kuid siiski ta pidi proovima ja üritama aru saada sellest, mida ta tegi, kuid asjatult; ta ei suutnud vaikida hetkel mil pidi aga selles oli - veidike - süüdi ka Selina ise kuna tema tahtis teada seda mida ta poleks tohtinud iial teada saada. Ainus asi mille koha peal Adam vaikis oligi enda olemus, sest see oleks rikkunud tema 'mainet' tüdruku ees kuigi selle oli ta suutnud niigi ära rikkuda.
