Mehe sammud olid väsinud, kui ta end viis riiulile ning otsis enda vanaisa päevikut. Kõik pidi olemas selles kirjas - või vähemalt seda asja oli väitnud mehe vanaisa talle kui ta alles poisike oli ja õunapuuda otsas ronis ilma mingisuguse vaevata. Vananenud mees vedas sõrmedega üle saanatu taguste kuni tõmbas välja raamatu mida ta oli otsinudm kõigest pool tundi kogu ajast.
Raamat/päevik näpus liikus mees mööda puu põrandat lähemale vanale diivanile, kus ta ka raske ohke saatel raamatu lahti lõi ning otsima asus teemat, mille juures ta oli viimati pidanud pooleli jääma. Sära kerkis mehe silmadesse, kui lõpuks õige koht, ta süles lahti oli ning ta prillid ninale sai asetada ning ka seda lugema asuda.
"O L E N D I D #3" oli kirjutatud suuretelt paberi paremasse nurka enne, kui päeviku omanik enda teadmisi kirja oli asunud panema. Kõik teadsid, et vanamees, kellele see päevik kuulus oli olnud kogu enda elu korralik ja isegi enda päevikus pidanud järge kuigi seda poleks ta tegelikuses pidanud üldse tegema.
"Kummituse Lausujad: ta ei ole inimene ega oled (või nii on mulle vähemalt väidetud kogu aeg). Ta ei ole mitte keegi, kes saaks hingata ja süüa inimestele mõeldud toitu; ta on just nagu tühikoht, mis on seest täidtud vaid halvaga ja võtab ruumis ära koha, mis peaks kuuluma inimesele. Kummituse Lausujad oskavad hästi peletada endast eemale enda suguseid ja kaista endale mõeldud alasi kuid alati nende kaitse ei pruugi jätte ellu inimesi (ja seda olen ma isegi tundma pidanud... korra).
Nende olenite seas ei ole ruumi ei sõbralikusele ega ka armastusele; nad on otse kuradi poolt saadetud saatanad inimeste keskelt, kes üritavad käituda inimestele kohaselt. Selliste olenite seas on olemas ka erandeid (kellega ma kokku olen puutunud), sest alati reegli kinnitavad erandid; isegi siis kui erandites on ka veidike vähem vihkamist ning viha on nad siiski Kummituse Lausujad. Mõrvarid, kes tapavad külma vereliselt inimesi, et elada ise sellist elu nagu nad soovivad.
Viha kasvab ende sees aasta sadu kuni lõpuks leegina neist väljub; see järel tuleb hoiduda pimedatest nurkadest, sest enda viha suudavad nad rahuldada vaid nähes seda kuidas inimesed kannatavad. Kannatavad nagu oleksid nemad süüdi selles, et Kummituse Lausujad on neetud igaveseks elama ja nägema peal seda kuidas tema pere ning ka tuttavad ükssaaval hakkavad surema.
Nad on olendid keda ei tohiks enam olemas olla, neid ei saa olemas olla enne kui nad pole mõrvanud enda armastatut. Armastu mõrvamine võib vahel olla asjata ja see järel on terve linn, mis nende läheduses surnud, sest nende viha ja igatsus on piiritu.
Kummituse Lausujad armuvad vaid korra üle saja aasta ning see ootamis aeg on pikem kui misiki muu kui neil eelmisel sajandil pole õnnestunud armuda kellegisse, kes ka neid armastaks. Inimene, kellesse on armunud saatana kehastus on vaid paar üksikut valikut:
a) kas elada ning armastada Kummituse Lausujuat kuni surmani
b) muutude üheks Kummituse Lausujaks vaid armastuse tõttu
c) teha enesetapp - mõrvata see, kes on armunud Kummituse Lausujasse
Need olendid liiguvad inimeste seas ringi just nagu nad kuuluksid üheks inimeseks ning seetöttu on raske ka neid märgata. Käitumine on neil just nagu inimestel kuid nad pole inimesed; ühte neist teades tuleb hoiduda neist võimalikult kaugele ja võimalikult kaua püsida öösiti ärkvel - eriti siis kui on täiskuu mis särab teavas nagu laterna poiss, sest siis on kõik olendid rohkem liikvel kui iial varem.
(Kõik, mis ma siia kirja panin ei pruugi vastata tõele kuid on siiski asi mis neid tapab: Tuli ja Punase roosi lehed. Need tuleb panna kokku, kuid haru harva suudetakse see asi teha korralikutl valmis, sest seda tehes on võimalik põletada enda käed ära või siis surra ühe Kummituse Lausuja käte läbi, kes sai aru mida sa plaanid teha.
Ma tegin seeda ja endiselt on mu käed põlenud.)"
Mehe silmad liikusid mööda enda vanaisa kirjutatud ridu enne, kui ta päeviku võidu rõõmsa naeratuse saatel kinni vajutas. Ta plaanis maksta kätte kõikidel Kummituse Lausujatele enda vanamehe surma tõttu - ta oli ainus, kes teadis miks see vanamees suuri.
Adam silmitses tüdrukut, kes nägi endiselt sama sugune välja nagu kui ta oli teda päästnud Kummituse Majast. Keegi ei saanud enam teha midagi muud kui oodata ja loota, et tüdruku tervis paraneb kuid see, et Selina ellu jääb hakkas üha enam ja enam tunduma lausa ulmeline, sest noore neiu jõud oli raugemas. Nahk oli muutumas veelgi valgemaks ja ainus võimalus teda päästa oli muuta sama suguseks nagu noor poiss ise oli, kuid sellist saatust ei tahtnud ta mitte kellegile.
Poiss silitas kurvastus tundega noore neiu põske ning silmitses pea nahka vaid, mis veel kondide peal oli. Ei olnud enam võimalust päästa seda tüdrukut, kuid Adam pidi valmistama ette ka ühe varjandi millega ta sai tüdrukut päästa, kuid see oleks tekitanud talle endale rohekem piinu kui tüdrukule.
"Adam," kostus Counti hääl poisi tagant kui nooruk end ümbr pööras ja mehe kurba näkku vaatas, "me peame rääkima teemal... Selina."
"Loomulikult," pomises poiss kui tüdruku palatist mehe järel välja hakkas sammuma. Ta ei saanud teha muudkui oodata ja loota - ja see tegi Adamile põrgu piinu, sest ta oli üks kõrgemal olevaid olendeid maamunal. Poiss seisatas kui oli palatist välja jõudnud ning sai mehele silma korralikult vaadata. "Millest sa rääkida tahad?"
"Kas me peaksime praegu andma Samile teada, et ta on enda tütre kaotanud või on siiski võimalus kuidagi tüdrukut terveks ravida?" mees esitas küsimusi just nagu oleks teadnud Adam Grezi olemisest, mis pani poisi silmad suuremaks minema, "ma mõtlen, et sa olla ju nõia pojapoeg. Ehk on sul pisikesed võimed, mis ajatavat ta tervenemiele kaasa?"
"Mul mõned on vist..." pomises poiss ning silmitses meest ülima uudishimuga, "kuid ma ei tea väga täpselt kui hästi need toimivad kuid ma olen nõus riskima enda pea oelmatute võimetega."
"Mida sul selleks vaja on?"
"Vaikust, rahu ning Selina siit välja saada," Adam rääkis liiga kindlalt ning vaatas samal ajal pingsalt mehele silma. Aega oli vähe ning ta pidi lihtsalt panema Countile pähe mõtted, mis lubaksid tal seda kõike teha. "Ma teen esimese katsetuse homme, loomulikult kui see ka sulle sobib!"
Mehe silmadesse kerkis hetkeks uudishimu kuid see järel viipas ta keäga lubavalt: "Minugi poolest. Saagem sellega kiiremini ühele poole, ma ei sudua vaadata Selinat sellisena."
Ega ka poiss ise suutnud kuid ta ei saanud seda tunnistada, mitte kui kellegile, sest ta oli keegi, keda poleks tohtinud siiski olemas olla. Poisi soonest voolas adrenaliin kuna ta sai kasutada tüdruku peal võimeid, mis kohe kindlasti pidid tüdrukul aitama parandega kuid endiselt ei teadnud nooruk kui palju suutsid Kummituse Majas olevad olendid tüdrukust olemust välja süüa
. Oli ka teien probleem, mis nooruki peas oli: ta pidi muretseba kuu lõpuks kaks mitte tähtsat inimest, keda inimesed ei jääks taga nutma. Loomulikult oli ta enam kui kindel, et linnas poe kõrval istuva joodiku surma saatmine ei ole mõrv, kuid see oli. Iga inim elu oli tähtis; isegi siis kui see inimene ei osanud enda eluga kuidagi midagi peale hakata.
"Ma loodan, et see ka õnnestub Adam!" lausus mees kindlalt enne kui end ümber pööras, "me, ma loodan sinule rohkem kui kunagi varem, mu sõber."
Poiss noogutas enne kui taas palatisse astus. Pilk tühi ning üllatunud silmitses poiss inimn tühja ruumi.
