Taylor ei teadnud, et uus tulnuk, kes Marceto farmis end sisse seab on ta enda nõbu. Nooruk naeratas ükskõikselt soovitud ruumi ust vaikselt avades ning väikesest ukse avast sisse libisedes. Tavaline linna tüdruk oleks kandnud kontsasid kuid maal, farmis olid need tüütused. Tänu enda tossudele liikus tüdruk väga vaikselt, just nagu vampiirid - või vähemalt nii nagu neid kujutletakse.
Selina oli ukse poole seljaga, mis tõttu ta vaid kuulis seda kuidas uks avanes vaikselt ning õrnu mütsuga ka sulgus. Ta üritas sisenejast mitte välja teha, kuid see oli võimatu, kui keegi sind viohaselt kuskilt eemalt silmitseb. Mitte, et ta oleks teadnud, kes teda silmiteb vaid põtletav pilk pani tüdruku ebamugavusest nihelema.
"Selina, ma ei uskunud, et sond korra veel enda elus näen," lausus Taylor upsakalt ning sammus veel uhkemate sammudega tüdruku poole.
Kõnetatud tüdruk mäletas rääkija häält hoopis leebema ja sõbralikumana kuid iga üks teeb muudatusi - mitte 360 kraadiseid kuid siiski muudatused on alati toimnud, üks kõik kellega. Taylor püüdis mitte Selina vaikimist tähelepanna ning jalutada enesekindlalt tüdruku kõrvale.
"Mida sa siia ära koatasid?" küsis bloneeritud tüdruk sisistades Selinalt, "kas tahad veel rohkem mu elu nussida, kui sa tegid seda aastaid tagasi? Tahad, et ma su juurde jookseksin nuttes ja paludes sult andeks millegi pärast, millest mul kuidagi kahju pole?"
"Miks sa arvad, et ma sinu pärast tagasi tulin, Taylor? Oled sa tõesti nii kiire unustamisega?" esitas Selina sama ülbelt küsimuse kuid ei vaevunud endiselt end ümber pöörama ja silmitsema Taylor vihast nägu, "äkki ma tulin tagasi hoopis selle pärast, et siin on see... Mac. Äkki ma igatsen tema pehmeid huuli enda omadel? Tema keha raskust enda omal?"
"Sa isegi ei armastanud, Maci!" kõlas kiljatus tüdruku sleja tagant, kuid ta ei pöörandu sellele tähelepanu. Ta oli puudutanud punkti, mis viis kaks noorukit paar aastat tagasi sellisesse riidu, mis oleks isegi surnud üles äratanud. "Sa mängisid vaid temaga, et mulle kätte maksta! Sa tulitki enda kättemaksu veel suuremaks ajama!"
"Ma ei ole nagu sina, Taylor, et käin kellegagi keda ma ei armasta," laus Selina nagu vana rahu ise ja pööras end tüdrukule otsa vaatama, "ta meeldis mulle, väga... meeldib vist veidike siiani."
Viimase lause ütles nooruk vaid enda endise parima sõbranna närvi ajamiseks kuna ta teadis tüdruku tundeid Maci vastu liigagi hästi. Keegi teine ei saanud kunagi õelda, et nende vahel polnud armastust, ainus kes sai õelda oli Selina ja seda õeldes oleks ta liiga palju valetanud kõigile, kuid valetamisega oli 17. aastane tüdruk juba harjunud.
"Ma maksan kätte ja unustan ega aja kunagi enda kättemaksu suuremaks kui see kord juba oli," lausus tüdruk ning silmitses meresiniseid silmi, mis tüdrukut ehmatusega vaatasid.
Taylor kartis, et Mac kaob nüüd ka tema sõbrana ära kuid sellel ei saanud tüdruk juhtuda lasta. Hirm oli liiga nähtav ning vaevu suutis Selina naeru endas hoida, ta ei soovindu kellegiga tülitseda kui Tayloriga tülitsedes lõppeb alati asi uue tüli või siis leppimisega. Alati.
"Sa ei tunneks teda enam isegi ära, tundmatuseni muutunud teine," suutis nooruk kokutada Selina kiiresti ette lause kui end piisvalt koguda oli jõudnud.
"Miks sa seda arvad? Need pehmed huuled ja okeaani värvi silmad tunnen ka ära ka kümne meetri pealt!"
"Sa arvad, et oled siin mingi boss, kuna tuled linnast siis sa küll eksid väike Selinake. Sa oled minust noorem, liigagi palju noorem ja kahjuks on me isad vist unustanud, et kunagi olime me sõbranna, parimad sõbranna," sisista tüdruke enne kui tugeva laksu vastu Selian põske virutas.
Üllatunult vaatas nooruk enda vastas seisvat noorukit. Mõelemad hingasid vihaselt sisse ja välja hapniku. Põsk, mida löök oli tabanud hakkas Selinal valutam kudi ta suutis valu eirata nign hoida pisariad tagasi; põsk muutus punakamaks ning hakkas ühe rohkem valutama tüdrukul.
"Puudu mind korra veel ja sa oled surnud, hing," sisistas tüdruk vihaselt ning kattis enda põse käega ja hakkas seda edasi-tagasi hööruma. Pisarad hakkasid taas kord tüdruku silmadesse tekkima.
"Mida sa teed, kui ma sind korra veel löön?" asetas Taylor käed puusadele ning silmitses võidurõõmsalt tüdrukut, "saadad enda issikese mulle kallale? Soovid teda otse vangi saata?"
"Keegi, meist on vist unustanud, kes ennem enesekaitset hakkas õppima," võidurõõmus ilme kadus Taylori näolt koheselt kui Selian oli selle lause välja õelnud, ise olles samal ajal surm tõsise näoga.
Ehmunult tõmbus Taylor tüdrukust veidike eemale ent seisis siiski kindlalt tüdruku ees ja silmitses pruuni juukselist tüdrukut. Mõlemad silmitsesid teine-teist ehmatuse kui ka vihast segase pilguga. Taas kohtumis rõõmu kahe tüdruku vahel polnud ega poleks saanudtki olla, kuna see oleks olnud liiga ulmeline.
Mõlemad vihkasid teine-teist - mingil määral - ega tahtnud mitte kunagi ära leppida kuigi nad olid andnud verevande, et jäävad igaveseks ajaks parimateks sõbrannadeks.
"Välja, minu, toast!" lausus Selina iga sõna pikalt hääldades ja enda vastas seisvat tüdrukut vihaselt silmitsedes.
Taylor ei liigutanud ennast kuid saades aru, et tüdruk ta vastas mõtles seda tõsiselt liikus ta selg ees ruumist kiiremate sammudega välja, ise samal ajal Selinat kõhklevalt silmitsedes.
Telefon voodil hakkas sõnumi alarmiga piiksuma, kui endiselt riideid lahti pakkiv Selina ei teinud sellest välja; ta mõtted olid endiselt enda mineviku juures ja üritasid leida põhjus, miks Taylor peaks seda tüdrukut vihkama. Aga mineviku kohapealt oli vaid tühjus - või siis tema ja Taylori koha pealt.
Sõnumi tooni ei tahtnudki lõppeda, mis tõttu pidi Selina paar särki kiiruga kappi asetama ja toa parema seina juures oleva voodi juurde tormama. Ta teadsi, et on teisel korrusel ja Taylori tuba on otse tema all ja just selle pärast ta kõndis valjusti, et tüdruk seda ikka korralikult kuuleks.
Hei, kuna sa mu kõnedele ei vasta siis ma otsustasin saata sulle sõnumi, kuigi tean, et sa ei ole eriline sõnumite fänn!
Kas sa said väga hullu karistuse, et meie poole tulid või rääkisid sa enda vanematele sellest, et ma ka teie seltsis olin? Ma ei teinud seda ju halva pärast, tulin kohele igavuse tõttu ja sind nähes kadus igavus kohe nagu niuhti minema. Ma räägin ise su vanematega kunagi? Kas nad arvavat, et me magasime?
Helista mulle!
Carl
Tüdruk silmitses pikka aega teksti enne kui end voodile kõhuli heitis ja poisi numbri enda pikast numbri'rivist' välja otsis.
Tükk aega vaatas Selina numbrit kuid vajutas see järel vaid sõnumi kastikesele ja trükkis enda poisile kiire vastuse; järjekordne vale mille tüdruk pidi enda armsamale kirjutam oli liigagi vale, isegi asukoha pealt valetas tüdruk kuid ta ei saanud teha mitte midagi muud, kuid lasta sel valel venida.
Vastust tüdruku sõnumile ei tulnud, mis tõttu ta end voodilt püsti ajas ja ruumist välja hakkas sammuma. Sokid olid tal juba tolmuga kokku saanud ning ka teksad olid muutunud mustemaks, ta olukorras oleks ta riideid vahetanud kuid farmis ei saanud ta rikkuda teisi riideid nii palju. Tavalised riided, mis ta seljas olid võisid määrduda, kuid ega see tüdrukut rõõmsamaks teinud.
